Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Larry Niven ·

Ringworld

(romaan aastast 1970)

eesti keeles: «Rõngasplaneet»
Tallinn «Varrak» 2003 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
9
17
1
0
0
Keskmine hinne
4.296
Arvustused (27)

«Ringworld» oli esimene «Tuntud Kosmose lugudest», mida lugesin ning olen pärast seda Larry Niveni suht paadunud fänn (kuivõrd ma üldse suudan mingi kirjaniku fänn olla?).

On aasta 2850 (autori kronoloogia põhjal) ning Louis Gridley Wu peab oma 200dat sünnipäeva. On teine suht vana mees, sündinud juba XXVII sajandil, aga palju kosmoses lennanud jne. Sünnipäeval külastab teda nukunäitleja (puppeteer), kes teeb ettepaneku minna ühele ekspeditsioonile.

Nukunäitlejad on Galaktikaliste argpükste rass, aga seetõttu toodavad nad kõige kindlamat kosmosetehnikat... ise nad küll kosmoses ei lenda, nad ostavd teadmisi teiste käest... sorry, hullud nukunäitlejad lendavad... see ettepaneku tegija on ka hull. Nukunäitleja peab kokku panema meeskonna... ta ise on finantseerijate esindaja, Louis Wu sobib ka kui suurte kogemustega tegija. Kampa võetakse veel üks naisterahvas: Teela Brown, krooniline õnneseen... ning üks kzinti ka. Kzinid on miskid kaslase laadi sõjakas tsivilisatsioon, kellega vahepeal neli suurt sõda maha peeti, kzinide häving oli täielik... antud kzinti (nime tal veel pole, aga kutsutakse teda Loomade-Nimel-Kõnelejaks) saab meeskonda kui kohanemisvõimeline sõjard.

Lennu sihiks on Rõngasmaailm. Nukunäitlejad on selle süsteemi kunagi leidnud ning otsustavad asja selgeks teha. Mis on Rõngasmaailm? Kujutage ette päikest, suht meie oma Päikese mõõtu, mille ümber asub tehislik rõngas, mille sisepinnal on võimalik elada. Rõnga servad on kõrged mäed, teatavad plaadid tekitavad öö-ja-päeva vaheldumise. Lühidalt: raju hard SF!

LUGEGE!!! Kes mind ei usu... neile võiks öelda, et romaan võitis fännide Hugo, kirjanike Nebula, austraalaste Ditmari ning asjatundjate jakirja «Locuse» küsitluse. Kindlasti on see köide paar auhinda veel võitnud.

Minu arust oleks see parim tekst, millest alustada tutvumist «Tuntud Kosmose lugudega»... kui maailm meeldib, siis võib lugeda ka neid tsipa nõrgemaid. «Ringworld» ise on igatahes garanteeritud, kompleksne ja kompetentne elamus.

Teksti loeti inglise keeles

Hmm.. lugedes Jyrka arvustust võtab pisut kukalt sygama. Tuleb tunnistada et mulle see kirjatykk erilist muljet ei jätnud. Võimalik, et häda oli venekeelses tõlkes. Igal juhul on mul samas köites sisaldunud Brian Aldissi "Non-Stop" võrreldamatult eredamini meelde jäänud.
Teksti loeti vene keeles

KST, kuid poln''d minu arvates sel tõlkel vigagi... Algus ei avaldanud mulle sügavamat muljet... sihukesi oleks nagu varemgi kohanud... kuid siis võttis lugu kohalt ja läks! See poolik Dysoni sfäär aga hakkas mulle suisa meeldima. Vaat siin on alles pinda, et ehitada kõige erinevaimaid ühiskondi. Minu arvamine: Lugeda tasub!
Teksti loeti vene keeles

Niveni debüütromaani (`World of Ptavvs`)lugemise järel hellitasin salakesi lootust, et kirjanikul on veel paremaid töid. Võib pühitseda ootuste täitumist, sest `Ringworld` seda kahtlemata on. Üsna värvikas, detailirohke ning pinget hoidev tekst, mille puhul esmane paralleel tekib Herberti `Düüniga`. Samas, kui `Düüni` järgede vastu ma suuremat huvi ei tunne (niivõrd lõpetatud on see romaan), siis `Ringworld Engineers` on juba mingisse lugemisplaani võetud.
Niisiis, neljaliikmeline kollektiiv tundmatut maailma avastamas. Suurimaks naudinguallikaks selles uurimisretke kirjelduses on vast Niveni värvikad alienid, kelle kõrval kahvatuvad inimtegelased andsid täisvereliste tegelaste mõõdu välja alles raamatu lõpuks. Romaan on tihedalt pikitud fragmentidega Niveni tulevikuteooriast (just sellepärast on Tuntud Kosmose "avastusretke" tõepoolest soovitav alustada antud teosest), vahepeal on ka üsna irooniline (puppeteeride selektsioonilise tegevusega seotud) puänt. Romaan on kahtlemata hard sf, kuid samahästi on ta ka planetary romance, isegi uue laine peegeldusi on siia jõudnud. Ja lugemist on raske katkestada.Nõnda tuleb hindeks teenitud viis, mis ometigi ei tee must veel Larry Niveni fänni.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea lugu. Eriti hea tudub rõnga idee Dysoni sfääri asemel. Ilmselt lihtsam lahendus kui sfäär, kuid juba segi jätab võimsa mulje. Eredad on mittehumanoidide kujud, eriti koos(töös).
Teksti loeti vene keeles

Lihtsakoeline ja lõbus raamat. Stiilsed elukad ja eriti sürr oli see jauramine Teela Browni pideva vedamise ümber. Ringworld ise on võimas, kuigi iriseda oleks seal paljude asjade üle, alates sellest, et meie ekspeditsioonilaev sai kaitsemehhanismidelt rängalt kõrvetada, aga asteroidiaugud olid rõngal sees. Kokkuvõtteks ei saanud ka mina päris hästi aru, miks teda nii hirmsasti kiidetakse. Kahtlemata on tegu hea raamatuga, läbimõeldud raamatuga (kuigi kas tasub tervet inimkonna tulevikuajalugu allutada ühe jutustuse vajadustele?), tempoka ja vaimuka teosega, kuid…? Võib-olla on asi selles, et talle pole midagi ette heita? Igal juhul loen teda kunagi veel. Ja järgmisi.
Teksti loeti inglise keeles

Küllaltki ammu loetud teose kohta on selle raamatu sündmustik veel väga hästi meeles. Põnevad tegelased, huvitav maailm ja hea sisu, kõik mida selliselt raamatult nõuda võib on olemas.

Endale on teos põhiliselt meelde jäänud pideva sõnaraamatus tuhnimise pärast, kuna tegemist oli ühe esimese teosega, mida originaalis loetud sai.

Teksti loeti inglise keeles

Midagi jäi justkui puudu...
Plussid: keskkond ja paljud ideed olid huvitavad.
Miinused: tehnoloogia oli raamatus justkui "primitiivne". Kirjutatud on raamat küll üle 30-ne aasta tagasi, kuid mõne teise sama ajastu raamat ei sisalda häirivaid tehnilisi detaile. Samuti tundus imelik see, et üks või teine tegelane esindas teiste silmis kõiki oma rassi patte ja oli nende eest otseselt vastutav. Segas ka raamatu esitlusstiil, kuid ei oska öelda, oli see tõlkija viga või mitte.
Kindlasti proovin lähiajal veel mõne sama sarja raamatu läbi lugeda. Ja igaks juhuks originaalkeeles.
Teksti loeti eesti keeles

Oli kah. Päris vinge ei olnud. Nagu Rama oli (mis veidi igavam, aga läbimäeldum ja paremini kirjas). Oli nagu Surmailm natuke (aga asjalikum), ja oli nagu Võitlustanner vähemalt selle lolli stambi poolest, et mõni rass peab kindlasti saba, soomuste ja küünistega toorest liha sööv sõjard olema. Mastaapne maailm ja prostad lahendused. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast seda kui olin ennast just suure vaevaga läbi närinud mingist Viktor Pelevini jutukogust oli vahelduseks ülimalt värskendav lugeda jälle "päris" ulmet. Paadunud Niveni fänni see romaan minust just ei teinud, aga igatahes oli lugemist väärt. Tekkis usk et tegu on sellise hea usaldusväärse autoriga, kelle teisigi teoseid tasub tähele panna.
Teksti loeti eesti keeles

Kipub liigituma raju sf`i alla, kuigi leidsin nii m6nestki kohast isegi fantasy elemente. Yldse on asja väga raske liigitada, sest n6nda kirju on ta. Mingi hetk meenutas kuidagi väga valusalt "Rendez vous with Rama"`t. Kontrollisin, vähemalt Niveni poolt plagieerimist ei ole, Rama on hiljem avaldet. M6ne kandi pealt meenutas Farmerit tema Riverworld`i mastaapsusega. Ja tegelaste koha pealt... Tea, ei istunud mulle selline igivana taat, suur kass ja tytarlaps, kellel 6nne on s6na k6ige otsesemas m6ttes jalaga segada. Ja jala väsimise korral v6ib teise jalaga jätkata. Yhtlane, väljapeetud, konkreetsete ambitsioonidega ja nende saavutmisega kenasti toime tulev raamat. Ometigi oli justkui tykitöö tegemise puine shmekk man. Isegi ei tea, kas tahaks järgesid lugeda v6i mitte. T6enäoliselt siiski tahaks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda võib. Mis häirima jäi oli see, et tegelastel puudus nagu eriline tegevysesiht. No jah, läksid, sadasid alla ja vaatasid kuidas minema said. Nii paksu teose kohta oleks nagu midagi sügavamat oodanud või rohkem seikluslikku. Ja tegelaste emotsioonid olid kuidagi... emotsioonitud. Aga ladus oli ja igav ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles

Õudne raamat! Kohutav!! Sellised tuleks ärakeelata!!!
Raamatut ei tohi lõpetada ilma lõputa!!!
Natu kainemalt vaadates elik heites huumoriprisma prillid silmadelt.
Üsna labane raamat, mind rõõmustasid veidi mõned vihjamisi tehtud mõtted planeedi tsivilisatsiooni allakäigust. Aga ikkagi - jälle miskine armukolmnurk, kaks kahtlast tulnukat ... Äärmiselt palju küsitavusi loogikas ning liiga labane seiklus. Lõppkokkuvõtteks - ma pole millelegi päris sellisele sattunud, kuid ... ei ... ei lase hing üle 3 anda.
Teksti loeti eesti keeles

Igati korralik kosmoseooper oma kirju seltskonna ja seiklusliku teekonnaga. Ka maailm on hea, eriti Rõngasplaneet (mnjah, kuigi see nimi tundub natuke tobe). Samas aga, olles üksjagu selliseid kosmoseoopereid lugenud, siis midagi uut ja üllatavat ta alazharni ei toonud. Päris "5" ei saa, kuna "World of Ptavvs" oli parem, samas aga on "Rõngasplaneet" mitmeid kordi parem, kui sama kirjaniku mitme muu tegelasega kahasse kirjutatud katastroofiulmekad. Selline keskmine "4".
Teksti loeti eesti keeles

Kyllalt palju klišeid ja kidur psyhholoogitsemine (yritab, aga jääb skemaatiliseks), nii et lõpuks päästavad ainsa originaalse ideena Võrumaad sisaldava loo ikka needsamad karvased ja kolmejalgsed - okei, need on kah omapärased, ehkki käitumine sarnaneb kohati meie kõigi lemmiku robot Marviniga. Hitchhikeriga sarnaneb ka tegelaste sihikindla tegutsemise poolest - ukerdatakse uimaselt ringi, satutakse sita sisse, pyytakse mitte eriti innustunult välja saada ja ukerdatakse edasi. Ainult suguelu on intensiivsem. Päris tyytu ei olnud, nii et teise osa lugesin kah ära, kolmandat nii pea enam ei viitsi. Raamat jääb oma paksuse kohta hõredaks nagu asustus Rõngasplaneedil (paha nimi, Võrumaa on lõbusam), novellina oleks briljantne. Hinne kolme ja nelja piiril - olgu siis seekord neli.
Teksti loeti eesti keeles

Neli! Miks? Põhiliselt esimese 150 lehekülje pärast, mil ma lausa pidin end sundima seda raamatut edasi lugema. Lihtsalt liiga tobe ja tavaline oli see algus, aga Rõngasplaneedil läks asi juba paremaks ning huvitavamaks. Lõppkokkuvõttes polnud paha, ajaviiteromaani kohta ja kindlasti tekitas see huvi ka järgmiste osade vastu.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei saa end pidada Niveni loomingu suuremaks austjaks ei enne ega pärast selle romaani lugemist. Samas, varem olin ma lugenud peamiselt Niveni hilisema perioodi tekste ja see nooruslik kelmikus ja fabuleerimisjulgus “Rõngasplaneedis” tõstab minu silmis tema renomeed. “Rõngasplaneet” on kirjutatud teadlikuna “uue laine” (erootilisest) paljulubavusest ja samas püüdest ulmesse tuua tagasi/luua teaduslikumat käsitlust. Vormivahendiks on valitud humoristlik lähenemine ja pisut pealetükkivalt mõjuv sajandivanune seiklusliku uurimisjutu stiil. Kirjaniku inspireerijateks tuleb siin pidada ilmselt Verne’i ja Haggardit, eriti mis puutub Louis Wu & Co interaktsioone jumalatena kohaliku elanikkonnga. Romaani plussiks on kahtlemata narratiivne voolavus ja äkilisus, iseenesest on põnev ka ju selline varajane hard-sf primitiivse avastusliku seiklusromaani kuues. Nalja teha Niven (mõnikord) mõistab ja suuresti see päästab muidu kuidagi kuivana mõjuva romaani. Au tuleb anda ka Niveni kujutlusvõimele ja Rõngasplaneedi teaduslik-füüsikalisele käsitlusele tervikuna. Kokku on see üsna talutav kokteil, mille maitset pärsib ehk kõige rohkem lõpetamatus. Enam peaks see asi istuma ehk neile, kes Niveni “Tuntud kosmose” tsükliga rohkem kursis on. Hindan “neljaga”.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses tundus olevat lihtsalt steroidide all Clarke "Kohtumine Ramaga", aga mida edasi seda paremaks lugu läks. Seal kus Clarke pakkus välja vaid paar ideed on Niveni fantaasialend märksa mitmetahulisem ja keerukam.

Teose kõige parimateks osadeks on esiteks väga hästi kirjutatud võõrliikide vaheline suhtlus. Ei rebita lolli kildu ning samas on pinge koguaeg üleval ja kasvab vastavalt sellele, et kuidas liigid saavad üksteise kohta uusi infokilde - Näiteks mõne varasema tähesõja puhkemise põhjustest. Teiseks meeldis maailma mastaapsus (300 miljoni maa suurune maailm) ja läbimõeldus .

Suurimaks miinuseks on teosel tõenäoliselt see, et geomeetria terminitega vürtsitatud kirjeldusi oli ilma pikemalt keskendumata raske haarata ja need kippusid aegajalt jääma segasteks.
Teksti loeti eesti keeles

Ringworld on kõva tehnilise SF taustaga ulmeseiklus. Millalgi kolmanda aastatuhande lõpus on inimkonnast saanud kosmosetsivilisatsioon, asustatud on hulk planeete ning suheldakse ja kaubeldakse hulga tulnukaliikidega.
 
Peategelane Louis Wu igavleb parajasti oma 200-aasta sünnipäeval, kui tema juurde ilmub huvitava ettepanekuga üks veider tulnukas, kelle "nukujuhtideks" kutsutav kahe pea ja kolme jalaga liik on muidu inimestele tuntud kosmosesektorist ammu lahkunud.
 
Meeskonda kaasatakse lisaks neile kahele veel üks kzinide liigist tulnukas (hiiglaslikud ja väga agressiivsed kassitaolised olendid, kes inimkonnaga palju sõdinud on). Viimaseks liikmeks saab Teela-nimeline noor tütarlaps, keda saadab teatud põhjustel ebatavaline õnn.
 
Esialgu saladuskatte all olnud eesmärk avab ennast peagi. Selleks on uskumatute mõõtmetega ehitusprojekt - tehislik rõngasplaneet, mis ühte tähte võruna ümbritseb. Kuid mingil põhjusel ei anna see ülikõrge tasemega tsivilisatsiooni ehitis mingit elumärki...
 
Mul on täitsa meeles see imetlusetunne, mis pärines omaaegsest maakeelse tõlke lugemise ajast. Nüüd, originaali lugedes ei ole just väga palju muutunud. Vahest ehk on nüüd seda ainult natuke parem sõnastada.
 
Teosesse on kindlasti peidetud hulk vahvaid mõtteid (lõbus on näiteks lugeda, kuidas argpükstest "nukujuhid" on salaja meisterlikud manipulaatorid ja kuidagi on kõik selle üle üllatunud - kui see tuleb juba sõna otseses mõttes nende nimest välja).
 
Samuti on hea, et inimeste ja kzinide sõdadest ei räägita palju - lihtsalt vajalikul hetkel poetab keegi jälle mõne märkuse, mis avab ajaloolist tausta ja lisab tegelastele sügavust. Või siis idee inimestest kui loomu poolest haruldaselt õnnelikust liigist.
 
Aga siiski on reaalne imetluse objekt siin puhtalt tehniline. Rõngasplaneet on see, mis paneb pea pööritama nii füüsikutel, inseneridel kui kindlasti ka tavalugejal. See on objekt, mis on väga magusa täpsusega kuskil võimatuse ja võimalikkuse, hoomatuse ja hoomamatuse piiril.
 
Sest noh, Dysoni sfäär on tegelikult inimmõistusele juba pea kujuteldamatu. Või mingid asjad, mis on füüsikaliselt lihtsalt võimatud, ei ärgita samuti niimoodi kujutlusvõimet. Aga see, kuidas silmapiiri asemel tõuseb kuskil mõõtmatus kauguses ülespoole Rõngasplaneedi kaar...
 
Selles mõttes tundubki, kuidas kõik muu jääb vahepeal nagu ballastiks, eriti näiteks Louis' ja Teela vaheline romantika või mõned vahepealsed trafaretsemad seiklused. Kuid Rõngasplaneedi vastupidavus kannatab ka need ära.
 
Hinnang: 8/10
 
Teksti loeti inglise keeles
x
Valentin Abramov
24.05.1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

 

Romaani kõik kolm osa on saadaval autori veebilehel. Pealkirja "Тривселенная" võiks tõlkida kui "Kolmik-Universum". Romaan on kolmeosaline ja osade tegevus toimub põhimõtteliselt erinevartes maailmates.  

Esimese osa "Saatana peopesa" tegevus toimub 2074 aasta Moskvas, kus eradetektiiv Arkadi Vinokur uurib ühe bioloogi kummalist surma ja ei suuda leida isegi mõrva motiive. Bioloogi surm ei jää aga ainsaks.  

Romaani teises osas "See, kes ootab" kandub tegevus teise maailma. See on maailm, kuhu satuvad inimesed pärast surma Maal. See on Teine Universum, kus erinevalt meile tuttavast maailmast on vaim ja mateeria võrdväärsed - iga idee ja mõte saab materialiseeruda ja iga materiaalset eset võib muundada ideeks. Vinokur osutub siin aga väga eriliseks, sest erinevalt muudest asukatest mäletab ta oma elu Maal ja ühtlasi väga halvasti kohaneb kohaliku eluga. Siin kohtab ka esimeses osas surma saanud tegelasi ja püüab jätkata Maal toimunud kuritegude uurimist.  

Romaani kolmas osa "Orbis tetris" viib aga tegelasd kolmandasse maailma, kuhu nad satuvad pärast surma teises maailmas. See on maailm, kus eksisteerivad ainult puhtad ideed, ilma mingi materiaalse sisuta. Vinokur ja tema kaaslased suudava aga luua siin mateeriast saarekese. Alles nüüd hakkavad tasapisi selguma varem toimunud sündmuste põhjused.  

Kokkuvõtlikult öeldes algab romaan kui detektiiv, mis muutub järgnevates osades üha esoteerilisemaks. Seda võtet on ta kasutanud ka muudes teostes. Autor on hariduselt füüsik (PhD), tegeles 23 aastat astrofüüsikaga. Samal ajal tundub, et talle pole sugugi võõras ka esoteerika, eelõige judaism. Igal juhul autori kirjeldatud kolmikmaailm paistab üsnagi kooskõlaline. Kolmanda maailma kirjeldus tundus küllaltki skemaatiline, aga materiaalse maailmaga harjunud teadvusele on taolise vaimse maailma kirjeldamine praktiliselt võimatu.  

Hindeks tugev neli. Mõõtes hõljus ka nõrk viis, aga vist olen aastatega nõudlikumaks muutunud.     

Teksti loeti vene keeles

Romaani tagakaanel on lihtne tekst: "Sinu korteris elavad võõrad inimesed. Sinu töökoht on hõivatud teise poolt. Sind ei tunne ära ei sinu sõbrad ega sinu armastatu. Sind kustutatakse sellest maailmast. Kes?" Aga see tekst ütleb romaanist väga vähe, see on tegelikult päris-päris algus. Edasi läheb aga järjest põnevamaks. Esimesed seletused (paralleelsete maailmate olemasolu) toovad aga uusi ja suuremaid mõistatusi, väänates arusaamise olukorrast hoopis teistsuguseks, ja nii see mõistatuste ja lahenduste ahel veereb kuni viimase leheküljeni. Ja üsna loomulikult on need lahendused seotud uute ja uute seiklustega.

Tegevus on tõesti põnev, keelekasutus on autoril aga alati väga hea olnud. Nii et jällegi sai loetud üsna järjest. Samas aeg-ajalt torkis tunne, et autor ei olnud nagu hingega asja kallal, et kirutati "palja tehnika" ja kogemuste arvelt. Aga see tunne võib olla ka petlik. Nii või teisiti, on lugu ikkagi viit väärt.

Lõpplahendus jätab ukse pärani lahti järje kirjutamiseks. Ja tõtt öelda, mind huvitab juba praegu, mis seal oodata võib.

Teksti loeti vene keeles

Romaan "Sumeretðnõi Dozor" tundus olevat triloogia viimane. Kõik kolm jõudu (Valged, Mustad, Inkvisitsioon e. taskaal) võtsid sõna ja tervik paistis koos olevat. Kuid Lukjanenko oskas leida uue teema, mis ühendab kõiki kolme jõude või seisab neist kõrgemalgi. Ja esmapilgul lõpetatud triloogiale tuli loogiline järg.

Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.

Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...

Teksti loeti vene keeles

Moskva kirjastuse ACT 2004. a. kogumikus on see romaan koos romaanidega "The Lavalite World" ja "More Than Fire", ja juttu on seal ka Red Orc`ist ning muudest "Issandatest", kuid sarja "The World of Tiers" see romaan siiski ei kuulu. Romaani peategelane on ravil psühiaatriakliinikus ja ravi hulka kuulub mõtteline seiklemine Philip Hose Farmeri loodud maalimates, personifitseerides ennast ühega romaanide kangelastest. Antud juhul siis Red Orc`iga. Kuigi need seiklused on üsna samas stiilis, kui sarja "The World of Tiers" romaanides ning tulevad ka mõned vihjed, et need mõtterännakud võib olla ei olegi ainult mõttelised, jättis see romaan mind üsna külmaks. Red Orc`i (mõttelised) seiklused ongi ainus side sarjaga ja see side on liialt nõrk, et pidada seda romaani kuuluvaks mainitud sarja.
Teksti loeti vene keeles

Triloogia kolmas osa ei petnud lootusi. Pigem vastupidi. Ja juba lugemise alguses oli väga selge, et pole mingit mõtet lugeda seda romaani eraldi (jättes lugemata triloogia kaks esimest osa). Kogu triloogia moodustab ühtse terviku, kus sündmusi vaadetakse erinevatelt, järjerst kõrgematelt tasanditelt. Esimese osas Valgus võtleb Pimedusega - lihtne ja selge. Teises osas tulevad mängu ka varjundid - maailm ei ole enam pelgalt must-valge. Komas osa kroonib kogu triloogiat - minnakse veel kaugemale. Mõnes mõttes võib seda nimetada inimese ja tema maailmavaate arenguks. Selle arengu teeb läbi ka triloogia peategelane Gorodetski.Siin võiks välja tuua romaani mitu põhiideed, mul jäi kõlama mõte, et tasuta lõunaid pole olemas. "Stchastja vsem, darom" - seda ei juhtu isegi muinasjuttudes. Igati vääriline lõpetus triloogiale.
Teksti loeti vene keeles

Raamat jättis väga hea mulje juba aastaid tagasi - kui esimest korda loetud sai. Praegu sattusin peale vene samanimelisele filmile (huvitav, et ameeriklased midagi taolist ei teinud. Ja ongi vist parem, venelaste filmile pole midagi ette heita). Ja käsi haaras raamatu järgi. Ei taha filosofeerida, kumb on parem. Film on üsna täpselt raamatu järgi, aga mittte nii põhjalik. Ja tabas väga hästi meeleolu (eks näitlejad ole kah head). Aga raamat väärib viit, mingit kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus on seotud arheoloogiaga ja toimub Egiptuses. On leitud viiteid uuele vaarao hauakambrile ja seda minnaksegi otsima-uurima. On aga teada, et igaühte, kes söandab rikkuda vaaraote igavest rahu, ootab karm karistus.Romaani tegevus ongi parasjagu seikluslik, ei puudu ka saladuslikud surmad. Peategelasi on paras ports, tõsimeelsetest arheoloogidest kuni avantüristideni. Kirjutatud on üsna ladusalt, paraja annuse huumoriga. Romaani põhiidee jääb aga (vähemalt minule) veidi ebaveenvaks. Kokkuvõttes nõrgapoolne (pika miinusega) neli. Lugeda võib, midagi erilist oodata aga ei maksa.
Teksti loeti vene keeles

Ostsin selle romaani lootuses, et autor siiski pöördub tagasi oma eimeste romaanide stiili ja taseme juurde. Kahjuks ootas mind pettumus.

Algus oli isegi päris hea. Peategelsteks on rida ebatavaliste omadustega inimesi, kes kõik eelistavad ajada oma asju omapead. Samal ajal on Maal märgata mingi võõra invasiooni märke. Üksikutel "ebatavalistel" tuleb hakata liituma, sest nad on ainus reaalne jõud, mis võiks invasioonile vastu seista.

Pikapeale hakkab aga romaan järjest rohkem meenutama "Ogranda" sarja viimaseid (ja kehvemaid) romaane. Vahepeal juba arvasingi, et see romaan on samast sarjast. Kuid ei, see on hoopis romaani "Kentavr na rasputje" järg. Lõpp läks juba väga vaevaliselt, diagonaalis üle lehe. Eelnevat romaani lugema küll ei kutsu. Muutumatu on aga autori kergelt seksuaalne orientatsioon.

Kahju, autori kaks esimest romaani olid paljulubavad, aga sellega kõik piirduski. Rohkem lugema ei kutsu. (Kunagi juhtus mul sama asi Golovatshoviga).

Teksti loeti vene keeles

Lugu läheb ikka päris karmiks kätte! Kui siiani oli asi veel mingitpidigi reaalsuse piirides, siis nende "puust tähelaevadega" planeetidevaheline lend on juba liiast. Tuletaks rahvale meelde, et vaatamata suurele eufooriale, ei ole inimkond siiski Kuust kaugemal jõudnud, lend Marsile on siiani üle jõu käiv lübu :)
Teksti loeti vene keeles

Minu poolt "harju keskmine". Iseenesest on kahe "lähedalt seotud" planeedi idee päris huvitav, aga antud juhul pealiskaudselt läbi mõeldud. Pole viitsinud (ja ilmselt ei viitsigi) läbi mõelda taolise süsteemi stabiilsust ja muid kõrvalefekte. Aga see ongi ainus asi, mis loole plusse annab.
Teksti loeti vene keeles

Raamatut kutsus ostma pealkiri (venekeelsel väljaandel lihtsalt "Atlantis"). Siis aga sattusin lugem "Raise the Titanic!" arvustust ja lugema asusin märksa väiksema õhinaga.

Peategelaseks on siingi Dirk Pitt, ka siin võitleb ta "pahadega" (ja muidugi võidab). Seekord on "pahadeks" natsliku Saksamaa põgenenud ladviku järglased, kes on ehitanud Antarktikasse salajase baasi ja valmistavad ette ei vähem ega rohkem kui maailmakatastroofi, kavatsedes ise muidugi pääseda. Atlantisest niipalju, et need natside järglased on leidnud atlantide vana linna ja toetuvad atlantide kadunud teadmistele.

Vahepeal muutus raamat üsnagi loetavaks, kuid kokkuvõttes üle nõrga kolme küll ei raatsi panna.

Teksti loeti vene keeles

Romaani tegevuspaik meenutab keskaegset Araabiamaade kõrbepiirkonda. Kuid see ei ole Maa. Piirkondadest väljaspool kõrbe teatakse väga vähe, merest liiguvad kõikvõimalikud legendid - alates sellest, et see on surnute asupaik ja lõpetades sellega, et merevees supelnu saab surematuks. Kõrbes sõidavad ringi kõrbelaevad - ratastel ja purjedega. Et tuulevaikuses liikuda, kasutatakse orjade füüsilist jõudu.

Romaani peategelane on kõrgest soost aadlik Ar-Sharlahi, kes on pärast järjekordset paleepööret sattunud orjaks ühele taolistest "kõrbegaleeridest". Kuid nagu merelgi, on ka kõrbes röövleid ja Ar-Sharahi saatuses hakkavad toimuma ootamatud ja suured muutused. Tasapisi hakkab ka selguma, et see kõrbemaailm pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab.

Seikluslik, põnev ja kergelt loetav romaan, kuid jääb veidi kergekaaluliseks. Siit ka hinne - neli.

Teksti loeti vene keeles

Kuulus südametemurdja Don Juan vaevleb põrgus oma pattude eest juba nelisada aastat, jõudes selle ajaga muuhulgas oma saatusekaaslaselt ka vene keele ära õppida. Ja koos sellesama saatusekaaslasega ta põrgust ka põgeneb, tagasi Maale, elavate hulka, haarates pimedas endale esimese ettejuhtuva keha. Ja oh õudust, see keha osutub noore kena naise kehaks :)

Põgenikke asutakse muidugi otsima, põgenikud omaltpoolt püüavad tänapäeva Venemaa tingimustes mitte vahele jääda.

Väga vahva ja humoorikas lugu, naerda sai ikka päris kõvasti. Veider, et seda siiani keegi arvustanud ei ole. Hindeks muidugi viis.

Teksti loeti vene keeles

Sisust saab lugeda Avo arvustusest. Minule lugu päris meeldis, nii idee ise kui ka teostus. Igav küll ei onud. Viieline ta ei ole, aga alla nelja kah panna ei saa.
Teksti loeti vene keeles

Esmapilgul toimub romaani tegevus muistsel Venemaal, kuid tasapisi hakkab selguma, et päris nii see ei ole. Üks peategelastest on ehitanud endale kella (tegevus, mis üldsegi soositud ei ole, pigem vastupidi) ja märkab, et päevade pikkust mõõdab kell korralikult, kuid öö pikkust pole kell kunagi õigesti näidanud. Ja ööd ongi seal erineva pikkusega, kord pikemad, kord lühemad. Eripärasusi kuhjub veelgi, näiteks paaritutel päevadel on Päike ilma laiguta, paarispäevadel aga laiguga (ebasoodne päev), kuni lõpuks kujuneb välja selle maailma omapärane "kosmogoonia".

Tekst on väga humoorikas, kasutatud on rohkesti arhailisi väljendeid ja sõnu (mida on seletatud teiste, kohati mitte vähem arhailist väljenditega), nimed on kõik tähenduslikud.

Tulemus on igati hea ja lugemine oli nauditav, maailm on väga vahva. Kerge miinusega viis.

Teksti loeti vene keeles

Öisel linnatänaval ajab miilits taga noort huligaani, kes oli just lammutanud telefoniputkat ja nüüd põgeneb, telefonitoru peos. Paarike jõuab endise pargini, kus on käimas suured lammutustööd. Seal, pimedas, põõsaste ja ehitusprahi ning -tehnika vahel on põgenejal head väljavaated pääseda. Kuid põgeneja valib vale tee ja satub tupikusse, kust on vaid üks pääsemistee - mingi metallpaagi küljel olevasse avasse. Peagi on kohal ka miilits, kes näeb ... lahtise uksega lendavat taldrikut. Miilits astub vapralt sisse - seekord põgenejat päästma. Niipea kui mõlemad on sees, sulgeb taldrik uksed. Need küll kohe avanevad uuesti, kuid taldrik on vahepeal jõudnud kuskile mujale lennata.

Mäinitud sündmused toimuvad romaani esimestel lehekülgedel, kuid edasi ei tahaks süzheed ümber jutustada, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Sest üllatusi jätkub romaani lõpuni.

Romaan algab kui lõbus pilalugu, tõsisemad noodid hiilivad sisse aegamööda ja peaaegu märkamatult, lõpus aga kriibivad üsna valusalt. Lugemise ajal meenus mulle korduvalt Gromovi "Zapretnõi mir". Kuigi tegu on täiesti erinevate lugudega, on neis midagi olemuslikult ühist - lõbusa huumori pealispinna all on peidus tõsised ja valusadmõtted.

Hea vene keele oskus tuleb lugmisel abiks, vastasel juhul jääb ilmselt suur osa võlust kaduma. Kord juba alustanud lugemist, ei saanud ma enne lõppu enam pidama. Naerda sai kogu aeg, kuid loo lõpus oli see naer juba hoopis teise varjundiga. Tõsiselt hea lugu.

Romaan on saadav ka võrgust, Lukinite ametlikult koduleheküljelt nime all Rõtsari kuvaldõ.

Teksti loeti vene keeles

Raske, lummav ja masendav lugu - esimest kontakti sellisena küll ette ei kujuta. Ja meisterlikult kirjutatud, lugesin lausa ühe hingetõmbega. Kõhkluseta viis.
Teksti loeti vene keeles

Omaette loona oleks see romaan minult vast nõrga nelja teeninud, sest lugesin järjest, pooleli jätta küll ei tahtnud. Kuid silme ees oli kogu aeg "Missionerõ", mille eelloona käesolev romaan mõeldud oli. Ja seda ülesannet "Slepõje povodõri" küll ei täitnud. Lool pole kandvat ideed, ka sündmustik läheb "põhiteosega" mitmeski olulises kohas vastuollu. Kuigi jah, siin on tegelased noored, kuuekümne aasta pärast võivad nad aga nii mõndagi teistmoodi mäletada.

Seega head hinnet panna kuidagi ei saa, kolme teenib aga lugu küll, mingit tõrget lugemisel küll ei olnud.

Teksti loeti vene keeles

Ühinen eelarvustajaetga, tõesti väga hea lugu, viimasel ajal loetud lugudest üks parimaid. See, millest kirjutas Avo, on allest ettevalmistus võimsale lõpule (kuigi viie mõõt oli täis tükk maad enne lõppu).
Teksti loeti vene keeles

Planeedile Smertelnaja (Surmav) saabub järjekordne turistide rühm. Planeet on nii hirmus, et keegi ei võta endale vastutust turistide elu eest ja osa neist loobub juba enne maandumist, ridamisi jääb neid kõrvale veelgi, ning planeedi põlismetsa astub juba väike salk (loomulikult kogenud jäägri juhtimisel). Ja planeet on karm.

Ilus lugu, hea puändiga ja ajab ka parasjagu naerma :)

Teksti loeti vene keeles

Kaugesse tähesüsteemi saadetud ekspeditsiooni tabab katastroof ja tähesüsteemi uuringutest ei saa enam mõelda, annaks jumal kojugi jõuda. Siiski saadetakse neljanda planeedi juurde pisike ühekohaline laevuke - tolle atmosfääris avastati hapnikku ja loodeti leida mingitki elu.

Laev oli maandumiseks ebasobiv, kuid piisas kahtlusest, et planeedil on ehitisi, ja piloot otsustas maanduda. Ehitised olidkiolemas, piloot sisenes ühte ja sattus pidevate katsete ja testide karusselli. Paistis, et tundmatud ehitajad mängivad ja katsetavd temaga nagu laborihiirega.

Loetav lugu ja puänt pole paha (kuigi tundus kuidagi tuttav). Nõrgapoolne neli.

Teksti loeti vene keeles

Metallurgiatehasesse tuleb uus ja küllaltki veider tööline. Kõrgharidust pole, kuid kuskil töötanud kah ei ole, kartlik, peale tööd ajab selga riietuse, mille õige koht oleks prügimäel, üle muruplatsi ei lähe, sest "murul käimine keelatud". Ühesõnaga, nagu polekski meie ilmast. Ja varsti selgub, et ei olegi. Hoopis põgenik maailmast, kus valvet kuskil pole, sildist "Sissepääs keelatud" täiesti piisab, kõik on ausad, heatahtlikud - ühesõnaga inglitega paradiis. Kuid meie tegelane siiski otsustas põgeneda, ta otsis vabadust... mõelda. Mudugi põgenikule saadakse jälile, ja elu läheb kohe märksa põnevamaks.

Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.

Teksti loeti vene keeles

Ilus lingvistilne harjutus, kena järg natsionaal-lingvistide partei manifestile. Seekord on üldisema jutu asemel konkreetsem teema - määramata artikkel vene keeles :)

Lühike ja väga lõbus jutt. Nu, on tipa togo, tchto kak bõ lingvist.

Teksti loeti vene keeles