(romaan aastast 1970)
eesti keeles: «Amberi üheksa printsi»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)
Järgnevate peatükkide jooksul selgub paljutki – teadvuseletulnu on Amberi prints Corwin. Tal on veel kaheksa venda ja mõned õed ka... ning on isa, Amberi kadunud kuningas Oberon. Kõik vennad/õed on praktiliselt surematud ning kõikvõimsad tegijad.
On ainus ja tõeline maailm Amber ja kõik muud kohad (ka Maa) on vaid varjud mida heidab see tõeline maailm. Igal Amberi printsil ja printsessil on Dworkini joonistatud kaardipakk suguvõsa piltidega. Nende kaartide abil saavad kuningakoja liikmed omavahel ühendust pidada ning ka nende kaudu üksteise juurde teleporteeruda.
Oberon on kadunud ning prints Eric on võimu haaranud. Corwin otsustab, et ka tema võiks troonil istuda, tal õnnestub isegi Oberoni õnnistus saada...
Romaan ongi Corwini esimese katse kirjeldus, sorry värvikas ja hoogne kirjeldus.
Soovitaks kõigil fantasy(ja üldse ulme)fännidel KINDLASTI läbi lugeda. Tegu on ühe moodsa fantasykirjanduse nurgakiviga. Sümpaatne on see, et Zelazny on saanud hakkama nappide lehekülgedega: kõik «Amberi kroonikate» romaanid on 200-250 lehekülge paksud. Omaette võlu on ka romaanides olev modernsus – printsid ja printsessid kisuvad mõnuga suitsu jne.
Lugesin alguses romaani vene keeles ning erilist vaimustust ei tekkinud... tõlke järgi oli see vaid suht tavaline löömakas... hiljem sain esimesed viis köidet originaalina kätte... vaat siis läks asjaks... Mõnus ja lahe keelekasutus, rebitakse küünilist kildu, veetakse igasuguseid kummalisi paralleele jne. Vene tõlgetest annab vaid üks uuem – see Jan Jua tehtu – edasi kogu originaali värvikuse ning annab kuradi hästi edasi, pean seda suisa ideaalse tõlketeksti näiteks.
Lugege ja lugege kindlasti.... kui ei meeldi, siis võib ka (suht eraldiseisva) esimese köitega vaid piirduda, edasi on juba märksa raskem pidama saada.
Lugesin nüüd ka eesti tõlke läbi ning olen vapustatud... raamat, mida ma korduvalt erinevates keeltes lugenud olen... see raamat jätab kõige parema mulje eesti tõlkes. See on tase! Olen tummaks löödud!!!
Võimalik et ma suhtun nyyd (sarja sellesse konkreetsesse osasse) pisut ylekohtuselt, aga minu jaoks on Amberi sari klassikaliseks näiteks pika seriaali järkjärgulisest degradeerumisest kyllalt loetamatuks seebikaks. Esimesed paar-kolm osa lugesin keskmiselt rahulolevas seisundis läbi.. Sealt edasi, asualt öelda ei mäletagi mitmnenda osani ennast välja punnitasin. Lõpuks muutus see kuningas Oberoni lastekarja sebimine sedavõrd sarnaseks Dynastiaga, et sarja lõpuni igastahes edukalt ei jõudnud.
Eriti naljakas tundus see, kuidas nad kõik pärast maha tapetud saamist järgmises köites jälle iseeneslikult ellu ärkasid. Peategelane Corwinil näiteks torgati vahepeal silmad välja. Ei möödunudki kaua aega, kui need talle vaikselt jälle tagasi kasvasid... jne.
Kordan veel, enamik eelnenud kriitikast käis sarja kui terviku, eeskätt hilisemate osade pihta. "Yhkesal Printsil", eraldi võetuna, ei olnud õigupoolest suurt häda midagi. Kasvõi see, et ma hilisemaid osi inertsist sedavõrd kaugele suutsin lugeda, annab tunnistust esimese raamatu suhtelisest headusest. Ka antud hinne käib ikkagi antud raamatu kohta.
Zelazny ei kirjelda oma maailmu.
Maailma kokkupanek siia-sinna poetatud tükkidest on lugeja ülesandeks jäetud. Selles romaanis säästab lugejat mõnevõrra ainult asjaolu, et romaani peategelasel puudub mälu ning ta on lugejaga n.-ö. ühele pulgale asetatud.
Zelaznyl puuduvad üheselt mõistetavad tegelased
Kirjaniku stiili juurde kuuluvad enda ja teiste suhtes ükskõiksed tegelased, kes võtavad midagi ette peamiselt selleks, et näha mis saab, vaevumata enesele paremaid motiive otsima. Moraal, kui selline eksisteerib, on jäetud lugejale sõnastamiseks.
Nii ongi, et kui püüda ulmekirjanikku iseloomustada üheainsa sõnaga, mis Heinleini/Asimovi/Clarke`i korral oleksid vastavalt veendumus, lihtsameelsus ja püüdlikkus, siis Zelazny puhul oleks selleks märksõnaks hoolimatus.
See mis ma siin välja tõin pole mitte kriitika vaid konstanteering. Zelazny on kindlasti sedavõrd kirjanik, et oma loomelaadi õigustada. Kirjutan neid ridu hetkel, mil romaani tõlge on kas juba poelettidel või kohe sinna ilmumas, nii et ka kohalikul masslugejal on kogemuseks võimalus antud.
Kroonikate esimene osa tundub sissejuuhatusena Amberi maailma. Sündmustik üheltpoolt tutvustab tsükli peategelasi (õigemini, vaid osa neist). Siin puuduvad tegelaste ja nende iseloomude kirjeldused - tegelaste käitumine loob neist palju parema pildi (tõsi küll, erinevatel lugejatel ilmselt erineva). Ka olukorda Amberis tegelikult ei kirjeldata, vaid järk-järgult avatakse tegevuse kaudu. Sündmustik, mis raamatu lõppedes tundub küllaltki selge, leiab tsükli järgnevates raamatutes korduvalt täiendusi ja uusi tõlgendusi (peategelasi on ju palju). Vaatamata oma sissejuhatavale iseloomule, on väga hästi loetav ka eraldi raamatuna.
Väike täiendus. Lugesin lõpuks ka eestikeelse Juhan Habichti tõlke läbi. Väga hea oli. Algul tahtsin veidi lehitseda, aga enne ei saanudki pidama, kui lõpun jõudsin (kuigi lugesin juba ei tea mitmendat korda ja üks teine Zelazny raamat parasjagu pooleli oli).
Ilmselt peaks ma seda sarja edaspidi vältima, kuid garantiid ei saa anda: Zelazny "Valguse isand" oli suurepärane teos, mille algus oli ülimalt segane ja lausa eemalepeletav. Äkki läheb ka Amberi sari edaspidi huvitavaks?
Viis miinusega, kuna ootasin sügavat sisu, aga leidsin eest hoopis äärmiselt huvitava lugemisvara.
Ka eespool mainitud Platoni teooriast on üpriski palju üle võetud. Platon uskus nimelt, et tavalised igapäevased esemed nagu lauad ja toolid on üksnes arvutud "ilmumuslikud" koopiad täiuslikest originaalidest, niinimetatud Vormidest, mis on hoiul taevas.
Nii mõnigi asi tolles raamatus pani aga mind kergeltöeldes imestama. Üks selline veider asi oli näiteks see, et kuidas nad küll nii kergesti kadunud ja hukkunud meeste arvu kindlaks tegid? (lk 106)
Nagu üks hea inimene mulle vahepeal selgitas, ei põlenud Amberis ei vedelkütused ega ka püssirohi ja seda tõesti käesolevas romaanis ka mainiti. Nii et helikopterid langevad ära. Mis püssirohtu puutub, siis ma kardan, et praeguseks on nii palju erineva keemilise koostisega lõhkeaineid välja töötatud et kui ükski neist Amberis ei toimiks, ei toimiks seal üldse miski... Ning samuti on mul raske mõista, miks tikud põlema läksid, tikupeas on miskil väävlisodil siiski ka üsna oluline koht. Ning muidugi pole midagi kuskil öeldud ka tuumalõhustumise kohta. Mis ma kogu selle jutuga öelda tahan? Nimelt seda, et olgugi, et ma ei oota Zelaznylt vettpidavat nimekirja füüsikaseadustest, mis Amberis kehtivad ja mis mitte, tekivad sellised küsimused paratamatult, kui ta juba esimestel lehekülgedel autoga Amberisse sõitmist kirjeldab. Sellise probleemi lahendas muide väga vingelt Philip K. Dick oma "Ubikus", kus koos ajaga muutus ka kogu ümbritsev olem automaatselt ajastule vastavaks...
Romaani kõik kolm osa on saadaval autori veebilehel. Pealkirja "Тривселенная" võiks tõlkida kui "Kolmik-Universum". Romaan on kolmeosaline ja osade tegevus toimub põhimõtteliselt erinevartes maailmates.
Esimese osa "Saatana peopesa" tegevus toimub 2074 aasta Moskvas, kus eradetektiiv Arkadi Vinokur uurib ühe bioloogi kummalist surma ja ei suuda leida isegi mõrva motiive. Bioloogi surm ei jää aga ainsaks.
Romaani teises osas "See, kes ootab" kandub tegevus teise maailma. See on maailm, kuhu satuvad inimesed pärast surma Maal. See on Teine Universum, kus erinevalt meile tuttavast maailmast on vaim ja mateeria võrdväärsed - iga idee ja mõte saab materialiseeruda ja iga materiaalset eset võib muundada ideeks. Vinokur osutub siin aga väga eriliseks, sest erinevalt muudest asukatest mäletab ta oma elu Maal ja ühtlasi väga halvasti kohaneb kohaliku eluga. Siin kohtab ka esimeses osas surma saanud tegelasi ja püüab jätkata Maal toimunud kuritegude uurimist.
Romaani kolmas osa "Orbis tetris" viib aga tegelasd kolmandasse maailma, kuhu nad satuvad pärast surma teises maailmas. See on maailm, kus eksisteerivad ainult puhtad ideed, ilma mingi materiaalse sisuta. Vinokur ja tema kaaslased suudava aga luua siin mateeriast saarekese. Alles nüüd hakkavad tasapisi selguma varem toimunud sündmuste põhjused.
Kokkuvõtlikult öeldes algab romaan kui detektiiv, mis muutub järgnevates osades üha esoteerilisemaks. Seda võtet on ta kasutanud ka muudes teostes. Autor on hariduselt füüsik (PhD), tegeles 23 aastat astrofüüsikaga. Samal ajal tundub, et talle pole sugugi võõras ka esoteerika, eelõige judaism. Igal juhul autori kirjeldatud kolmikmaailm paistab üsnagi kooskõlaline. Kolmanda maailma kirjeldus tundus küllaltki skemaatiline, aga materiaalse maailmaga harjunud teadvusele on taolise vaimse maailma kirjeldamine praktiliselt võimatu.
Hindeks tugev neli. Mõõtes hõljus ka nõrk viis, aga vist olen aastatega nõudlikumaks muutunud.
Tegevus on tõesti põnev, keelekasutus on autoril aga alati väga hea olnud. Nii et jällegi sai loetud üsna järjest. Samas aeg-ajalt torkis tunne, et autor ei olnud nagu hingega asja kallal, et kirutati "palja tehnika" ja kogemuste arvelt. Aga see tunne võib olla ka petlik. Nii või teisiti, on lugu ikkagi viit väärt.
Lõpplahendus jätab ukse pärani lahti järje kirjutamiseks. Ja tõtt öelda, mind huvitab juba praegu, mis seal oodata võib.
Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.
Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...
Algus oli isegi päris hea. Peategelsteks on rida ebatavaliste omadustega inimesi, kes kõik eelistavad ajada oma asju omapead. Samal ajal on Maal märgata mingi võõra invasiooni märke. Üksikutel "ebatavalistel" tuleb hakata liituma, sest nad on ainus reaalne jõud, mis võiks invasioonile vastu seista.
Pikapeale hakkab aga romaan järjest rohkem meenutama "Ogranda" sarja viimaseid (ja kehvemaid) romaane. Vahepeal juba arvasingi, et see romaan on samast sarjast. Kuid ei, see on hoopis romaani "Kentavr na rasputje" järg. Lõpp läks juba väga vaevaliselt, diagonaalis üle lehe. Eelnevat romaani lugema küll ei kutsu. Muutumatu on aga autori kergelt seksuaalne orientatsioon.
Kahju, autori kaks esimest romaani olid paljulubavad, aga sellega kõik piirduski. Rohkem lugema ei kutsu. (Kunagi juhtus mul sama asi Golovatshoviga).
Peategelaseks on siingi Dirk Pitt, ka siin võitleb ta "pahadega" (ja muidugi võidab). Seekord on "pahadeks" natsliku Saksamaa põgenenud ladviku järglased, kes on ehitanud Antarktikasse salajase baasi ja valmistavad ette ei vähem ega rohkem kui maailmakatastroofi, kavatsedes ise muidugi pääseda. Atlantisest niipalju, et need natside järglased on leidnud atlantide vana linna ja toetuvad atlantide kadunud teadmistele.
Vahepeal muutus raamat üsnagi loetavaks, kuid kokkuvõttes üle nõrga kolme küll ei raatsi panna.
Romaani peategelane on kõrgest soost aadlik Ar-Sharlahi, kes on pärast järjekordset paleepööret sattunud orjaks ühele taolistest "kõrbegaleeridest". Kuid nagu merelgi, on ka kõrbes röövleid ja Ar-Sharahi saatuses hakkavad toimuma ootamatud ja suured muutused. Tasapisi hakkab ka selguma, et see kõrbemaailm pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab.
Seikluslik, põnev ja kergelt loetav romaan, kuid jääb veidi kergekaaluliseks. Siit ka hinne - neli.
Põgenikke asutakse muidugi otsima, põgenikud omaltpoolt püüavad tänapäeva Venemaa tingimustes mitte vahele jääda.
Väga vahva ja humoorikas lugu, naerda sai ikka päris kõvasti. Veider, et seda siiani keegi arvustanud ei ole. Hindeks muidugi viis.
Tekst on väga humoorikas, kasutatud on rohkesti arhailisi väljendeid ja sõnu (mida on seletatud teiste, kohati mitte vähem arhailist väljenditega), nimed on kõik tähenduslikud.
Tulemus on igati hea ja lugemine oli nauditav, maailm on väga vahva. Kerge miinusega viis.
Mäinitud sündmused toimuvad romaani esimestel lehekülgedel, kuid edasi ei tahaks süzheed ümber jutustada, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Sest üllatusi jätkub romaani lõpuni.
Romaan algab kui lõbus pilalugu, tõsisemad noodid hiilivad sisse aegamööda ja peaaegu märkamatult, lõpus aga kriibivad üsna valusalt. Lugemise ajal meenus mulle korduvalt Gromovi "Zapretnõi mir". Kuigi tegu on täiesti erinevate lugudega, on neis midagi olemuslikult ühist - lõbusa huumori pealispinna all on peidus tõsised ja valusadmõtted.
Hea vene keele oskus tuleb lugmisel abiks, vastasel juhul jääb ilmselt suur osa võlust kaduma. Kord juba alustanud lugemist, ei saanud ma enne lõppu enam pidama. Naerda sai kogu aeg, kuid loo lõpus oli see naer juba hoopis teise varjundiga. Tõsiselt hea lugu.
Romaan on saadav ka võrgust, Lukinite ametlikult koduleheküljelt nime all Rõtsari kuvaldõ.
Seega head hinnet panna kuidagi ei saa, kolme teenib aga lugu küll, mingit tõrget lugemisel küll ei olnud.
Ilus lugu, hea puändiga ja ajab ka parasjagu naerma :)
Laev oli maandumiseks ebasobiv, kuid piisas kahtlusest, et planeedil on ehitisi, ja piloot otsustas maanduda. Ehitised olidkiolemas, piloot sisenes ühte ja sattus pidevate katsete ja testide karusselli. Paistis, et tundmatud ehitajad mängivad ja katsetavd temaga nagu laborihiirega.
Loetav lugu ja puänt pole paha (kuigi tundus kuidagi tuttav). Nõrgapoolne neli.
Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.
Lühike ja väga lõbus jutt. Nu, on tipa togo, tchto kak bõ lingvist.
