Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2001; nr 4 (aprill)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Stalker 2002: Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadid ja nominandid» 2002

Tekst leidub kogumikes:
  • Looming
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
10
5
2
1
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (18)

Jehhuu!

Kui nüüd Hargla ise millegi uue ja uhkemaga sel aastal ei üllata, siis tahaks ma seda juttu 2002. aasta Stalkeri-võitjaks pakkuda.

Sisust ei räägi, ostke ja lugege Kirjanike Liidu ajakirja, mis muide üha mitmekesisemaks ja nauditavamaks Udo Uibo pädeva toimetajakäe all muutub. Ja Francois Serpenti ajal on ka kriitikarubriiki otsekui uus hingamine tulnud. Pealegi kirjutab Jürka samas numbris Pelevinist ning Belials Harglast.

Selle muusikast ja armastusest rääkiva ning tänapäeva Kopenhaagenis aset leidva jutu puhul pean ka enesele veidi tuhka pähe kallama ning autori suunas vabandused teele saatma. Nimelt, kui seda kunagi esialgses käsikirjaversioonis lugesin, polnud mulje pooltki nii võimas. Et pidin lausa Lucius Shepardi jutu «A Little Night Music» arvustuses ära mainima ja kõrvutades Lääne mehe paremaks kuulutama. Noh, enam ma selles nii kindel polegi. Mõlemad suurepärased fiilingutekstid, veidi skisoidsed. Ja väga erinevad.

Hargla jutt hakkaski elama alles teisel lugemisel, paberilt lugemisel. Imponeeris erakordselt nõtke lausestus, tekst suisa voolab.No lugege, pagan võtaks!:)

Ja otse loomulikult on ulmet selles loos küllaga!

Teksti loeti eesti keeles

Ulmet loos küll polnud, niipalju ulmesõpradele lohutuseks! (Võibolla oli ka, ei mina neid asju tea. Kui jutt juba BAASis on, küllap siis oli ulmet) Aga jutt oli tore jah. Ei oleks Harglalt sellist lugu osanud oodatagi. Hea fiiling, minategelane oli ka päris sümpaatne, ja mis peamine - JAZZ! Jazz ruulib!
Teksti loeti eesti keeles

"Sierra Titauna nekropoli" kohta ütlesin möödunud detsembris, et `/---/ ootaks nüüd mingit vaheldust...`. Täpsustades hiljem, et loodan Harglalt kvalitatiivset hüpet. Kui kuus sellest ajast peale ilmunud lugu jäid ikka tavapärasele tasemele, siis seitsmes, "Fusion", täitis mu lootused.

Isegi teksti sujuvuses on Hargla teinud märgatava edasimineku. Varasemadki jutud olid selle poole pealt OK, seekord aga hakkas voolavus lausa silma. Täpselt ei saagi aru, kas selline tekst tuli loomulikku teed pidi, või on selle taga iga lause üle ja üle lihvimine. Tulemus on sellegipoolest meeldiv ja haarav -- ka siis, kui (nagu antud juhulgi) lugejale kõik pealkirjaks oleva muusikastiiliga seonduv üpris esoteeriliseks jääb.

Mida veel -- naispeategelaste nimed kippusid segi minema. Siis, aeg-ajalt tekkisid paralleelid Kenderiga; kohad, kus pilt manati ette pisut pseudoükskõikses jäme-bravuurikas stiilis. Seekord jäi Harglal ka detailirohkuse reha otsa astumata, tegelased ja olustik on kujutatud just paraja põhjalikkusega. Kuna tegevus toimub ajas ja kohas, millega autoril on tihedad isiklikud kokkupuuted, siis on tulemus sellevõrra usutavam ja kergemini omaksvõetav.

Stalker? Ehkki pool aastat seisab veel ees, ma pärast "Fusioni" lugemist teistele autoritele panuseid teha enam ei julgeks...

Teksti loeti eesti keeles

Kohe peale jutu lugemist panin sellele "5" ja arvasin, et polegi midagi norida. Tagantjärele, riputades selle kordustrükina Algernoni üles, nägin viis päeva vaeva, katsudes meelde tuletada, millest lugu üldse rääkis... ja ei suutnudki. Olen siiani arvamusel, et tegu on korralikult teostatud asjaga, miljöö on huvitav, taust paigas jne jne. Mäletan fusioni-friike, prostituuti ja muid, aga mida seal õieti ulmelist juhtus?... No ei mäleta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin "Fusionit" umbes pool aastat tagasi, aga oskasin täielikult unustada sellegi, millest see jutt rääkis. Pealkirja järgi võib ju jazzi-teemat arvata, aga ikkagi... Ei jätnud mingit muljet. Nüüd, peale ilmumist, võtsin loo uuesti ette ja olen tõesti hämmastunud lugejate vaimustusest. Okei, tekst on heas stiilis ja ei jää selles mõttes maha "Loomingu" üldisest tasemest. Aga esiteks, on lugu minu jaoks igav ja sündmustevaene. Teiseks, häirib mind oletatav autoripoolne edvistamine spetsiifilise muusikalise maitsega (varasemates Hargla tekstides olen haistnud kulinaarsete teadmistega epateerimist). Ja kolmandaks, "Fusionis" esineb Grpowski-seeriast tuntud efekt, kus loo lõpuosas seletatakse lühidalt (olenevalt sündmuste keerukusastmest viie kuni viieteistkümne lausega) ära, mis tegelikult toimus, millised on mõistatuste lahendused. Need lahendused võiks ikka tulla vähe mitmekesisemal moel, mitte rutiinse selgitava tiraadina.Möönan, et mu pandud hindes sisaldub teatav hulk trotsi seniste arvustajate mõõdutundetute ülistuskõnede vastu. Neid lugedes jääb mulje religioossest raadiosaatest, kus kõnelejad iga viie minuti tagant kordavad emfaatiliselt lauset "Jumal (pro Hargla) on kõikvõimas ja hea."
Teksti loeti eesti keeles

Raske on seda teksti hinnata. Allpool on mõned hajamõtted, mida ma kuidagi seostatumalt väljendada ei osanud.

On väga sümpaatne, et Hargla selle kirjutas -- mulle on alati meeldinud tykid, milles inimesed kirjutavad sellest, mis neile kunstis, kirjanduses, muusikas, armastuses, poliitikas vms asjas olulised on ja ei aja niisama mula.

Stiili osas meenub kohe Kerouaci "Teel", kuid JK oli siiski tunduvalt elavam ning vahetum, käesolevas teoses satuti vahepeal siiski liigsesse targutamisse, seda eriti lõpuosas, nagu Silver Säragi enne mind märkis.

Ulme ja antud teose vahekorra osas vähemalt minu arvates Raul eksib. Siin on fantastikat ulme jaoks liiga vähe, põhivoolu jaoks jälle tiba palju -- tulemus pole liha ega kala. Tavaliselt mulle maagiline realism jms segased suunad meeldivad, ainult et antud loo puhul hakkas millegipärast tüütavaks muutuma -- kui on ette teada, et Hargla nagunii ulmevälist juttu ei kirjuta, siis hakkad alateadlikult ootama, kus nüüd see fantastika sisse tuuakse ning see hakkab pikapeale häirima, eriti kui fantastika veel miagi iseäranis säravat või uudset ei ole ka. Näiteks Bradburyga sellist probleemi ei teki, tema puhul ei või kunagi aimata, kuhu välja jõuutakse. Kui juba on võetud suund piiripealsetele juttudele, siis võiks minu arvates kirjutada ka mõlemal pool piiri asuvaid asju -- seda enam, et ka paljud need RB loo, mis ulme ei ole, on siiski väga erilise kiiksuga. See ootus, et kus siis see lubatud ime on, mis kindlasti tulema peab ja tuligi, segas mind selle jutu juures kõige rohkem -- aga samas on selge, et see konkreetne lugu selles kõiges küll süüdi ei ole.

Ja lõpuks, eesti keeles mina vähemalt eelistan küll "džäss" kirjutada ja lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Kohe pärast lugemist olin kahevahel. Täpsemini öeldes küll kahe ja viie vahel. Miks siis ometi? Peamiselt selle pärast, et siia loosse minu arusaama järgi ulme ei sobi. Tuli kolinal, võõrkehana juurde. Või kui on nii kangesti vaja ulmet sisse tuua, siis oleks seda saanud kuidagi sujuvamalt, õmblusteta korraldada. Praegust oli nagu kaks erineva mustriga riidetükki kõrvuti. Iseenesest pole ju paha, seegi ju fusion, aga... Mnjah. Võibolla ka mitte. Fusion on ju ikka sulatamine, vodkamartini. Aga mitte viin ja keefir.

Selle tõttu tõmban hinnet alla. Süda ei luba muidugi kirjelduste ja meeleolu pärast palju vähem panna. Positiivse poole peale jääb ka, tsiteerin: «autoripoolne edvistamine spetsiifilise muusikalise maitsega» (vt ülal). Just see, linn, kohvikud, tõstab loo minu jaoks viletsusest välja. Ulmetekstina pole see aga suurem asi – aga vägisi jääbki mulje, et tegemist ongi spetsiaalselt Loomingu jaoks kirjutatud tükiga. Sorry kui eksin.
Viimaks – lihtsalt Kristjani mõtte kordamisena – ütlen veel, et ei ole sugugi hea, kui lugeja hakkab ootama millal see ulme tuleb. Ei ole ju tarvis alati siis ulmet kangutada – niisama oleks parem olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemikst on tekstiga, mis kuulub arvatavasti kategooriasse "piiripealne" v6i midagi sinnapoole. Teostus suurepärane, tegelased usutavad, syzhee olemas. Ja jätab absoluutselt kylmaks. Nii kylmaks, et hindan "kahe" väärilisena. Ja fusion jätab kah kylmaks. Dzhassei jäta. Selle loo puhul aga oli tegemist fusioniga, selle s6na k6ige otsesemas m6ttes. Mis salata, see on Indrekul väga hästi välja kukkunud. Samas pean ma Harglast liiga palju lugu, et anda talle k6rge hinne vaid selle pärast, et tal on "hästi välja kukkunud".
Teksti loeti eesti keeles

Sissejuhatus liigub aeglaselt, õnneks märkamatult meenutuselt-tegelasele üle. Kui paljudes Hargla juttudes jääb sihuke mulje nagu autor oleks ühe lause kirjutamise üle mõelnud ennem 10 korda, siis sellel lool oli taoline iseärasus, et nagu kirjutatud oleks, mida "ila suhu toob". Sellest ka taoline ladusus (mis pole tegelikult sugugi paha). Hea oli, et tegelaskuju Pedersen oli välja joonistatud lauseehitusega, mitte mõttetute kirjeldustega. Segavaks sai Lona-Lena, Musta-Rohelise sümbioos, nimed ja mõtted hakkasid taolistes kohtades kaotsi/segi minema. Jutul on teatav sarnasus "Sild üle vaevavete"`ga, antud kirjutis meeldib endale rohkem. Ülesehitus ja lõpplahenduseni jõudev tulemus on mõlemas loos samamoodi konstrueeritud. Oli see siis halb või mitte, kuid Harglalt ootaks enamat. "Fusion" on lugu, mida loeks, unustaks ja loeks uuesti, lugu ise võiks aga veidi põnevam/haaravam olla. Neli plussiga(4+)
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on hea, suisa eeskujulik, ent ulmet jäingi otsima. Võibolla pole ma kõige tähelepanelikum lugeja. Isiklikult ei häiri need piiripealsed asjad, sest kui asi hästi kirjutatud, siis mul ükskõik mis teemal see ka pole. Dzässi armastus ka olemas, nii et kõik on normis.
Teksti loeti eesti keeles

Selline segane lugu, mis on iga kell viite väärt. Harglat lugedes tuleb alati tunne nagu sa oleksid isee see tegelane. Ja sama on Fusioniga. Hargla juhib sind segasesse fusioni maailma ja näitab sulle, mis juhtub tema peategelasega nii tõetruult, nagu oleksid ise tema kehas.
Teksti loeti eesti keeles

Fyysiliselt, vabandage, jäle. Aga Hargla hea teksti sisse kaob see kuidagi ära. Keeleliselt viis pluss, jutt sulab suus; lause on enne kadunud, kui suust välja jõuab, jääb ainult tammine järelmaitse (ja tilgake sidrunit). Kohe kõrvaga kuulda, et jutt ise tuli, pole siin töömehe higi ega punnitamise haisu. Meenutab "Vaevavett" kyll, ent mulle meeldis toogi. Ja just tagasivaates tundub see maagilisrealistlik element loo orgaanilise osana. Eks ta muidugi täpselt selline lugu ole, mille isegi "Lööming" ära seedib; seal avaldatava keskmine tase tõusis igatahes kõvasti.
Teksti loeti eesti keeles

It`s the jazz, man, the jazz! Ma arvan, et see lause võtab selle jutu üsna hästi kokku. Kõik on paigas, meeleolu, detailid, muusika, tegelased (eriti peategelane), algus ja lõpp. Mulle väga meeldis, sest selles jutus oli kirge ja jõudu, mida Hargla loomingus just väga tihti ei leidu. Ulmelise osa üle võib küll vaielda, kuid see ei teeks juttu halvemaks või paremaks. Kõik töötas täpselt nii nagu vaja. Kindel viis!
Teksti loeti eesti keeles
x
Valentin Abramov
24.05.1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

 

Romaani kõik kolm osa on saadaval autori veebilehel. Pealkirja "Тривселенная" võiks tõlkida kui "Kolmik-Universum". Romaan on kolmeosaline ja osade tegevus toimub põhimõtteliselt erinevartes maailmates.  

Esimese osa "Saatana peopesa" tegevus toimub 2074 aasta Moskvas, kus eradetektiiv Arkadi Vinokur uurib ühe bioloogi kummalist surma ja ei suuda leida isegi mõrva motiive. Bioloogi surm ei jää aga ainsaks.  

Romaani teises osas "See, kes ootab" kandub tegevus teise maailma. See on maailm, kuhu satuvad inimesed pärast surma Maal. See on Teine Universum, kus erinevalt meile tuttavast maailmast on vaim ja mateeria võrdväärsed - iga idee ja mõte saab materialiseeruda ja iga materiaalset eset võib muundada ideeks. Vinokur osutub siin aga väga eriliseks, sest erinevalt muudest asukatest mäletab ta oma elu Maal ja ühtlasi väga halvasti kohaneb kohaliku eluga. Siin kohtab ka esimeses osas surma saanud tegelasi ja püüab jätkata Maal toimunud kuritegude uurimist.  

Romaani kolmas osa "Orbis tetris" viib aga tegelasd kolmandasse maailma, kuhu nad satuvad pärast surma teises maailmas. See on maailm, kus eksisteerivad ainult puhtad ideed, ilma mingi materiaalse sisuta. Vinokur ja tema kaaslased suudava aga luua siin mateeriast saarekese. Alles nüüd hakkavad tasapisi selguma varem toimunud sündmuste põhjused.  

Kokkuvõtlikult öeldes algab romaan kui detektiiv, mis muutub järgnevates osades üha esoteerilisemaks. Seda võtet on ta kasutanud ka muudes teostes. Autor on hariduselt füüsik (PhD), tegeles 23 aastat astrofüüsikaga. Samal ajal tundub, et talle pole sugugi võõras ka esoteerika, eelõige judaism. Igal juhul autori kirjeldatud kolmikmaailm paistab üsnagi kooskõlaline. Kolmanda maailma kirjeldus tundus küllaltki skemaatiline, aga materiaalse maailmaga harjunud teadvusele on taolise vaimse maailma kirjeldamine praktiliselt võimatu.  

Hindeks tugev neli. Mõõtes hõljus ka nõrk viis, aga vist olen aastatega nõudlikumaks muutunud.     

Teksti loeti vene keeles

Romaani tagakaanel on lihtne tekst: "Sinu korteris elavad võõrad inimesed. Sinu töökoht on hõivatud teise poolt. Sind ei tunne ära ei sinu sõbrad ega sinu armastatu. Sind kustutatakse sellest maailmast. Kes?" Aga see tekst ütleb romaanist väga vähe, see on tegelikult päris-päris algus. Edasi läheb aga järjest põnevamaks. Esimesed seletused (paralleelsete maailmate olemasolu) toovad aga uusi ja suuremaid mõistatusi, väänates arusaamise olukorrast hoopis teistsuguseks, ja nii see mõistatuste ja lahenduste ahel veereb kuni viimase leheküljeni. Ja üsna loomulikult on need lahendused seotud uute ja uute seiklustega.

Tegevus on tõesti põnev, keelekasutus on autoril aga alati väga hea olnud. Nii et jällegi sai loetud üsna järjest. Samas aeg-ajalt torkis tunne, et autor ei olnud nagu hingega asja kallal, et kirutati "palja tehnika" ja kogemuste arvelt. Aga see tunne võib olla ka petlik. Nii või teisiti, on lugu ikkagi viit väärt.

Lõpplahendus jätab ukse pärani lahti järje kirjutamiseks. Ja tõtt öelda, mind huvitab juba praegu, mis seal oodata võib.

Teksti loeti vene keeles

Romaan "Sumeretðnõi Dozor" tundus olevat triloogia viimane. Kõik kolm jõudu (Valged, Mustad, Inkvisitsioon e. taskaal) võtsid sõna ja tervik paistis koos olevat. Kuid Lukjanenko oskas leida uue teema, mis ühendab kõiki kolme jõude või seisab neist kõrgemalgi. Ja esmapilgul lõpetatud triloogiale tuli loogiline järg.

Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.

Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...

Teksti loeti vene keeles

Moskva kirjastuse ACT 2004. a. kogumikus on see romaan koos romaanidega "The Lavalite World" ja "More Than Fire", ja juttu on seal ka Red Orc`ist ning muudest "Issandatest", kuid sarja "The World of Tiers" see romaan siiski ei kuulu. Romaani peategelane on ravil psühiaatriakliinikus ja ravi hulka kuulub mõtteline seiklemine Philip Hose Farmeri loodud maalimates, personifitseerides ennast ühega romaanide kangelastest. Antud juhul siis Red Orc`iga. Kuigi need seiklused on üsna samas stiilis, kui sarja "The World of Tiers" romaanides ning tulevad ka mõned vihjed, et need mõtterännakud võib olla ei olegi ainult mõttelised, jättis see romaan mind üsna külmaks. Red Orc`i (mõttelised) seiklused ongi ainus side sarjaga ja see side on liialt nõrk, et pidada seda romaani kuuluvaks mainitud sarja.
Teksti loeti vene keeles

Triloogia kolmas osa ei petnud lootusi. Pigem vastupidi. Ja juba lugemise alguses oli väga selge, et pole mingit mõtet lugeda seda romaani eraldi (jättes lugemata triloogia kaks esimest osa). Kogu triloogia moodustab ühtse terviku, kus sündmusi vaadetakse erinevatelt, järjerst kõrgematelt tasanditelt. Esimese osas Valgus võtleb Pimedusega - lihtne ja selge. Teises osas tulevad mängu ka varjundid - maailm ei ole enam pelgalt must-valge. Komas osa kroonib kogu triloogiat - minnakse veel kaugemale. Mõnes mõttes võib seda nimetada inimese ja tema maailmavaate arenguks. Selle arengu teeb läbi ka triloogia peategelane Gorodetski.Siin võiks välja tuua romaani mitu põhiideed, mul jäi kõlama mõte, et tasuta lõunaid pole olemas. "Stchastja vsem, darom" - seda ei juhtu isegi muinasjuttudes. Igati vääriline lõpetus triloogiale.
Teksti loeti vene keeles

Raamat jättis väga hea mulje juba aastaid tagasi - kui esimest korda loetud sai. Praegu sattusin peale vene samanimelisele filmile (huvitav, et ameeriklased midagi taolist ei teinud. Ja ongi vist parem, venelaste filmile pole midagi ette heita). Ja käsi haaras raamatu järgi. Ei taha filosofeerida, kumb on parem. Film on üsna täpselt raamatu järgi, aga mittte nii põhjalik. Ja tabas väga hästi meeleolu (eks näitlejad ole kah head). Aga raamat väärib viit, mingit kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus on seotud arheoloogiaga ja toimub Egiptuses. On leitud viiteid uuele vaarao hauakambrile ja seda minnaksegi otsima-uurima. On aga teada, et igaühte, kes söandab rikkuda vaaraote igavest rahu, ootab karm karistus.Romaani tegevus ongi parasjagu seikluslik, ei puudu ka saladuslikud surmad. Peategelasi on paras ports, tõsimeelsetest arheoloogidest kuni avantüristideni. Kirjutatud on üsna ladusalt, paraja annuse huumoriga. Romaani põhiidee jääb aga (vähemalt minule) veidi ebaveenvaks. Kokkuvõttes nõrgapoolne (pika miinusega) neli. Lugeda võib, midagi erilist oodata aga ei maksa.
Teksti loeti vene keeles

Ostsin selle romaani lootuses, et autor siiski pöördub tagasi oma eimeste romaanide stiili ja taseme juurde. Kahjuks ootas mind pettumus.

Algus oli isegi päris hea. Peategelsteks on rida ebatavaliste omadustega inimesi, kes kõik eelistavad ajada oma asju omapead. Samal ajal on Maal märgata mingi võõra invasiooni märke. Üksikutel "ebatavalistel" tuleb hakata liituma, sest nad on ainus reaalne jõud, mis võiks invasioonile vastu seista.

Pikapeale hakkab aga romaan järjest rohkem meenutama "Ogranda" sarja viimaseid (ja kehvemaid) romaane. Vahepeal juba arvasingi, et see romaan on samast sarjast. Kuid ei, see on hoopis romaani "Kentavr na rasputje" järg. Lõpp läks juba väga vaevaliselt, diagonaalis üle lehe. Eelnevat romaani lugema küll ei kutsu. Muutumatu on aga autori kergelt seksuaalne orientatsioon.

Kahju, autori kaks esimest romaani olid paljulubavad, aga sellega kõik piirduski. Rohkem lugema ei kutsu. (Kunagi juhtus mul sama asi Golovatshoviga).

Teksti loeti vene keeles

Lugu läheb ikka päris karmiks kätte! Kui siiani oli asi veel mingitpidigi reaalsuse piirides, siis nende "puust tähelaevadega" planeetidevaheline lend on juba liiast. Tuletaks rahvale meelde, et vaatamata suurele eufooriale, ei ole inimkond siiski Kuust kaugemal jõudnud, lend Marsile on siiani üle jõu käiv lübu :)
Teksti loeti vene keeles

Minu poolt "harju keskmine". Iseenesest on kahe "lähedalt seotud" planeedi idee päris huvitav, aga antud juhul pealiskaudselt läbi mõeldud. Pole viitsinud (ja ilmselt ei viitsigi) läbi mõelda taolise süsteemi stabiilsust ja muid kõrvalefekte. Aga see ongi ainus asi, mis loole plusse annab.
Teksti loeti vene keeles

Raamatut kutsus ostma pealkiri (venekeelsel väljaandel lihtsalt "Atlantis"). Siis aga sattusin lugem "Raise the Titanic!" arvustust ja lugema asusin märksa väiksema õhinaga.

Peategelaseks on siingi Dirk Pitt, ka siin võitleb ta "pahadega" (ja muidugi võidab). Seekord on "pahadeks" natsliku Saksamaa põgenenud ladviku järglased, kes on ehitanud Antarktikasse salajase baasi ja valmistavad ette ei vähem ega rohkem kui maailmakatastroofi, kavatsedes ise muidugi pääseda. Atlantisest niipalju, et need natside järglased on leidnud atlantide vana linna ja toetuvad atlantide kadunud teadmistele.

Vahepeal muutus raamat üsnagi loetavaks, kuid kokkuvõttes üle nõrga kolme küll ei raatsi panna.

Teksti loeti vene keeles

Romaani tegevuspaik meenutab keskaegset Araabiamaade kõrbepiirkonda. Kuid see ei ole Maa. Piirkondadest väljaspool kõrbe teatakse väga vähe, merest liiguvad kõikvõimalikud legendid - alates sellest, et see on surnute asupaik ja lõpetades sellega, et merevees supelnu saab surematuks. Kõrbes sõidavad ringi kõrbelaevad - ratastel ja purjedega. Et tuulevaikuses liikuda, kasutatakse orjade füüsilist jõudu.

Romaani peategelane on kõrgest soost aadlik Ar-Sharlahi, kes on pärast järjekordset paleepööret sattunud orjaks ühele taolistest "kõrbegaleeridest". Kuid nagu merelgi, on ka kõrbes röövleid ja Ar-Sharahi saatuses hakkavad toimuma ootamatud ja suured muutused. Tasapisi hakkab ka selguma, et see kõrbemaailm pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab.

Seikluslik, põnev ja kergelt loetav romaan, kuid jääb veidi kergekaaluliseks. Siit ka hinne - neli.

Teksti loeti vene keeles

Kuulus südametemurdja Don Juan vaevleb põrgus oma pattude eest juba nelisada aastat, jõudes selle ajaga muuhulgas oma saatusekaaslaselt ka vene keele ära õppida. Ja koos sellesama saatusekaaslasega ta põrgust ka põgeneb, tagasi Maale, elavate hulka, haarates pimedas endale esimese ettejuhtuva keha. Ja oh õudust, see keha osutub noore kena naise kehaks :)

Põgenikke asutakse muidugi otsima, põgenikud omaltpoolt püüavad tänapäeva Venemaa tingimustes mitte vahele jääda.

Väga vahva ja humoorikas lugu, naerda sai ikka päris kõvasti. Veider, et seda siiani keegi arvustanud ei ole. Hindeks muidugi viis.

Teksti loeti vene keeles

Sisust saab lugeda Avo arvustusest. Minule lugu päris meeldis, nii idee ise kui ka teostus. Igav küll ei onud. Viieline ta ei ole, aga alla nelja kah panna ei saa.
Teksti loeti vene keeles

Esmapilgul toimub romaani tegevus muistsel Venemaal, kuid tasapisi hakkab selguma, et päris nii see ei ole. Üks peategelastest on ehitanud endale kella (tegevus, mis üldsegi soositud ei ole, pigem vastupidi) ja märkab, et päevade pikkust mõõdab kell korralikult, kuid öö pikkust pole kell kunagi õigesti näidanud. Ja ööd ongi seal erineva pikkusega, kord pikemad, kord lühemad. Eripärasusi kuhjub veelgi, näiteks paaritutel päevadel on Päike ilma laiguta, paarispäevadel aga laiguga (ebasoodne päev), kuni lõpuks kujuneb välja selle maailma omapärane "kosmogoonia".

Tekst on väga humoorikas, kasutatud on rohkesti arhailisi väljendeid ja sõnu (mida on seletatud teiste, kohati mitte vähem arhailist väljenditega), nimed on kõik tähenduslikud.

Tulemus on igati hea ja lugemine oli nauditav, maailm on väga vahva. Kerge miinusega viis.

Teksti loeti vene keeles

Öisel linnatänaval ajab miilits taga noort huligaani, kes oli just lammutanud telefoniputkat ja nüüd põgeneb, telefonitoru peos. Paarike jõuab endise pargini, kus on käimas suured lammutustööd. Seal, pimedas, põõsaste ja ehitusprahi ning -tehnika vahel on põgenejal head väljavaated pääseda. Kuid põgeneja valib vale tee ja satub tupikusse, kust on vaid üks pääsemistee - mingi metallpaagi küljel olevasse avasse. Peagi on kohal ka miilits, kes näeb ... lahtise uksega lendavat taldrikut. Miilits astub vapralt sisse - seekord põgenejat päästma. Niipea kui mõlemad on sees, sulgeb taldrik uksed. Need küll kohe avanevad uuesti, kuid taldrik on vahepeal jõudnud kuskile mujale lennata.

Mäinitud sündmused toimuvad romaani esimestel lehekülgedel, kuid edasi ei tahaks süzheed ümber jutustada, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Sest üllatusi jätkub romaani lõpuni.

Romaan algab kui lõbus pilalugu, tõsisemad noodid hiilivad sisse aegamööda ja peaaegu märkamatult, lõpus aga kriibivad üsna valusalt. Lugemise ajal meenus mulle korduvalt Gromovi "Zapretnõi mir". Kuigi tegu on täiesti erinevate lugudega, on neis midagi olemuslikult ühist - lõbusa huumori pealispinna all on peidus tõsised ja valusadmõtted.

Hea vene keele oskus tuleb lugmisel abiks, vastasel juhul jääb ilmselt suur osa võlust kaduma. Kord juba alustanud lugemist, ei saanud ma enne lõppu enam pidama. Naerda sai kogu aeg, kuid loo lõpus oli see naer juba hoopis teise varjundiga. Tõsiselt hea lugu.

Romaan on saadav ka võrgust, Lukinite ametlikult koduleheküljelt nime all Rõtsari kuvaldõ.

Teksti loeti vene keeles

Raske, lummav ja masendav lugu - esimest kontakti sellisena küll ette ei kujuta. Ja meisterlikult kirjutatud, lugesin lausa ühe hingetõmbega. Kõhkluseta viis.
Teksti loeti vene keeles

Omaette loona oleks see romaan minult vast nõrga nelja teeninud, sest lugesin järjest, pooleli jätta küll ei tahtnud. Kuid silme ees oli kogu aeg "Missionerõ", mille eelloona käesolev romaan mõeldud oli. Ja seda ülesannet "Slepõje povodõri" küll ei täitnud. Lool pole kandvat ideed, ka sündmustik läheb "põhiteosega" mitmeski olulises kohas vastuollu. Kuigi jah, siin on tegelased noored, kuuekümne aasta pärast võivad nad aga nii mõndagi teistmoodi mäletada.

Seega head hinnet panna kuidagi ei saa, kolme teenib aga lugu küll, mingit tõrget lugemisel küll ei olnud.

Teksti loeti vene keeles

Ühinen eelarvustajaetga, tõesti väga hea lugu, viimasel ajal loetud lugudest üks parimaid. See, millest kirjutas Avo, on allest ettevalmistus võimsale lõpule (kuigi viie mõõt oli täis tükk maad enne lõppu).
Teksti loeti vene keeles

Planeedile Smertelnaja (Surmav) saabub järjekordne turistide rühm. Planeet on nii hirmus, et keegi ei võta endale vastutust turistide elu eest ja osa neist loobub juba enne maandumist, ridamisi jääb neid kõrvale veelgi, ning planeedi põlismetsa astub juba väike salk (loomulikult kogenud jäägri juhtimisel). Ja planeet on karm.

Ilus lugu, hea puändiga ja ajab ka parasjagu naerma :)

Teksti loeti vene keeles

Kaugesse tähesüsteemi saadetud ekspeditsiooni tabab katastroof ja tähesüsteemi uuringutest ei saa enam mõelda, annaks jumal kojugi jõuda. Siiski saadetakse neljanda planeedi juurde pisike ühekohaline laevuke - tolle atmosfääris avastati hapnikku ja loodeti leida mingitki elu.

Laev oli maandumiseks ebasobiv, kuid piisas kahtlusest, et planeedil on ehitisi, ja piloot otsustas maanduda. Ehitised olidkiolemas, piloot sisenes ühte ja sattus pidevate katsete ja testide karusselli. Paistis, et tundmatud ehitajad mängivad ja katsetavd temaga nagu laborihiirega.

Loetav lugu ja puänt pole paha (kuigi tundus kuidagi tuttav). Nõrgapoolne neli.

Teksti loeti vene keeles

Metallurgiatehasesse tuleb uus ja küllaltki veider tööline. Kõrgharidust pole, kuid kuskil töötanud kah ei ole, kartlik, peale tööd ajab selga riietuse, mille õige koht oleks prügimäel, üle muruplatsi ei lähe, sest "murul käimine keelatud". Ühesõnaga, nagu polekski meie ilmast. Ja varsti selgub, et ei olegi. Hoopis põgenik maailmast, kus valvet kuskil pole, sildist "Sissepääs keelatud" täiesti piisab, kõik on ausad, heatahtlikud - ühesõnaga inglitega paradiis. Kuid meie tegelane siiski otsustas põgeneda, ta otsis vabadust... mõelda. Mudugi põgenikule saadakse jälile, ja elu läheb kohe märksa põnevamaks.

Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.

Teksti loeti vene keeles

Ilus lingvistilne harjutus, kena järg natsionaal-lingvistide partei manifestile. Seekord on üldisema jutu asemel konkreetsem teema - määramata artikkel vene keeles :)

Lühike ja väga lõbus jutt. Nu, on tipa togo, tchto kak bõ lingvist.

Teksti loeti vene keeles