Kui nüüd Hargla ise millegi uue ja uhkemaga sel aastal ei üllata, siis tahaks ma seda juttu 2002. aasta Stalkeri-võitjaks pakkuda.
Sisust ei räägi, ostke ja lugege Kirjanike Liidu ajakirja, mis muide üha mitmekesisemaks ja nauditavamaks Udo Uibo pädeva toimetajakäe all muutub. Ja Francois Serpenti ajal on ka kriitikarubriiki otsekui uus hingamine tulnud. Pealegi kirjutab Jürka samas numbris Pelevinist ning Belials Harglast.
Selle muusikast ja armastusest rääkiva ning tänapäeva Kopenhaagenis aset leidva jutu puhul pean ka enesele veidi tuhka pähe kallama ning autori suunas vabandused teele saatma. Nimelt, kui seda kunagi esialgses käsikirjaversioonis lugesin, polnud mulje pooltki nii võimas. Et pidin lausa Lucius Shepardi jutu «A Little Night Music» arvustuses ära mainima ja kõrvutades Lääne mehe paremaks kuulutama. Noh, enam ma selles nii kindel polegi. Mõlemad suurepärased fiilingutekstid, veidi skisoidsed. Ja väga erinevad.
Hargla jutt hakkaski elama alles teisel lugemisel, paberilt lugemisel. Imponeeris erakordselt nõtke lausestus, tekst suisa voolab.No lugege, pagan võtaks!:)
Ja otse loomulikult on ulmet selles loos küllaga!