Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Otel «U pogibševo alpinista»

(romaan aastast 1972)

ajakirjapublikatsioon: «Junost» 1970; nr 9 – nr 11 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ««Hukkunud Alpinisti» hotell»
Tallinn «Eesti Raamat» 1975 (Mirabilia)
Tallinn «Eesti Päevaleht» 2008

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
17
17
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (34)

Eestis tänu Grigori Kromanovi filmile ilmselt tuntuim Vendade teos. (Minu esimesed Strugatskid :-)). Aastaarv 1982 on antud juhul pisut segadusseajav. Tegelikult sai jutustus laiemalt tuntuks ajakirja "Junost" vahendusel juba 1970 aastal ja jõudis 82 aastaks korduvalt "sabana" ilmuda. (Kas "Mirabilias" maakeelsena ilmunud "Hukkunud alpinisti hotell" polnud üldse esimene ilmumine iseseisva raamatuna?) Taas lugu kontaktist ja taas omapärane lähenemine. Kohustuslik kirjandus ulmehullule.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nimetaks antud raamatut üheks õnnestunumaks katseks ühitada kriminaal- ja ulmeromaani. Mõlema elemente on teoses piisavalt palju, lisaks midagi veel, millele nime ei oska anda, aga mis teeb raamatust mõnu ja naudinguga loetava lugemisvara. Mis siia ikka enam lisada.
Teksti loeti eesti keeles

Lahedalt sürrealistilik raamat sihuke. Ebastandardse mõtteviisiga inimesele täiesti kaifitav. See kehtib muuseas Strugatskite loomingu kohta üleüldse - ilmselt oli tegu selle kahekesi kirjutamise eripäradega. Krimkasid ma eriti ei armasta, seepärast läks too kriminaalne külg minust ehk veidi mööda, muidu oli küll hea.
Teksti loeti eesti keeles

Päris hea ulmeline kriminaallugu. Igal juhul parema tasemega, kui need kilode kaupa poelettidel vedelevad Stout`id, Chandler`id ja Christie`d (andku krimifännid mulle andeks nüüd). Tolle raamatu järgi tehtud film on ka selline mõnusalt sünge tükk. Saab teist ikka vaadatud, kui ta meie teleekraanidele ära eksib. Lihtsalt hea.
Teksti loeti eesti keeles

Tugevad küljed -- tegelaste kollektsioon ning tõe järkjärguline tilgutamine Strugatskite meetodil, mis ka nende muudele teostele omane on ning mulle isiklikult väga sümpatiseerib. Eriti hästi sobib selline võte kahtlemata kriminulli. Klisheede õnnestunud ekspluateerimine, millest kirjutab kaasarvustaja Golikov.

Nõrgad küljed -- kõigepealt tegevuse ebaloogilisus. Isik, kelle abilised soomusautosid külili keeravad, ei tohiks küll kuidagi hädas olla mingi kohvri seifist kättesaamisega ega käima tülpinud politseiniku käest võtmeid nurumas. Seda enam, et üks kuriteoepisood, mis neile omistati, oli just seifi seinast väljarebimine ning sellega minema jalutamine... Siis veel need kirjad -- aasta aega Maal elades peaks üks Vaatleja siiski suutma korralikult kirjutama õppida... Ühesõnaga olid tulnukad lihtsalt hädised. Kahjuks tuleb ka jura natside teemal, mida romaani algvariandis küll polevat.

Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, paraku seostub sellega rohkem film, kui raamat, kuigi viimane ikka loetud on. Ainult tulnukad on liiga lollideks ja saamatuteks tehtud. Ma usun, et olendid, kes on suutelised maailmaruumis teise mõistuse üles otsima ning lausa nende kuju võtma jne., on pisut targemad. Kuid selline käitumine sellises situatsioonis on politseiinspektori poolt küll usutav ja tõenäoline, kahjuks...
Teksti loeti eesti keeles

Seoses olude lahedamaks muutumisega on Venemaal viimastel aastatel peaaegu kõik Strugatskite tekstid uuesti välja antud... ning avaldatakse neid autorite redaktsioonis, st. nii nagu nad olid algselt kirjutatud (ilma igasuguste järgnevate tsensuuri kärbeteta).

Sisu peaks kohalikul ulmehuvilisel üsna tuttav olema.... üks Eesti ainukesi (ja kindlasti kõige paremaid) ulmefilme ju selle põhjal tehtud. Samas on see film (nagu kõik vendade ekraniseeringud) ääretult ebapopulaarne vene fännide hulgas, aga see on ka pisut mõistetav, Strugatskid on kanoonilised autorid ning iga rida ja stseen nende tekstides on püha ning ei kuulu vaidlustamisele. Film sai Itaalias, Triestes toimunud ulmefilmide festivalil «Hõbeasteroidi», kusjuures iseäranis märgiti ära vendade stsenaariumi ja Sven Grünbergi (ülihead) muusikat. Asja eest sai!

Nüüd siis taas raamatust: see eestikeelne tõlge on tehtud «Junostis» ilmunud (kärbetega) esmatrüki alusel, ka heidaks sellele tõlkele ette mõningaid liigvabadusi, kuigi tervikuna on mõnuga loetav ja need liigvabadused hakkavad häirima siis, kui võrdled tõlget suvalise originaaliga...

Räägiks pisut sellest, mis antud täielikus redaktsioonis oli teistmoodi.
Kõigepealt pealkiri – «Delo ob ubistve, ili Otel «U pogibshevo alpinista»» (Mõrvajuhtum, ehk «Hukkunud Alpinisti» hotell).
Riik, kus tegevus toimus oli veel segasem: rahaühik oli kroon, samas sõitis inspektor Glebsky «Moskvitshiga», tekstis oli üsna palju prantsuse keelt, samas olid osad kohanimed ilmsed inglisekeelsed nimed – võimalik, et see ongi see Euroopa Unioon tegelikkuses ;-).
Härra Moses oli Maal viibinud juba mitu aastat ning kurjategijaid ei aidanud ta miski «õiglustunde» nimel: Tshempion lihtsalt shantaseeris Mosest, korraliku residendina ei tahtnud ta riskida oma avalikustamise ja enneaegse Kontaktiga ning oli nõus Teise Rahvuspanga röövis abistama... kullaauto röövis osales ta vaid selleks, et evakuatsiooniks aega võita... Seega polnud tulnukad just lollid?
Romaani tõelises versioonis puudusid igasugused vihjed natslikele sõjaroimaritele ja nende seostele gangsteritega...
Ka on lõpupeatükkides tegevus pisut teistsugune, ütleks et rohkem lahti kirjutatud... raamat on ka umbes 50-60 lk. paksem.
Romaan oli vähem poliitiline põnevusromaan ning rohkem tavakrimi, kust tegevuse käigus koorus miskit muud välja.

Hea ulmelugu igatahes!

Kes tahab romaani vene keeles lugeda ning raamatut ei raatsi osta, see saab mõlemad versioonid ka wõrgust kätte. Siin on vana ja siin uus variant.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Esimesi kokkupuuteid Strugatskitega. Jättis väga hea mulje. Kontakti järjekordne tõlgendus ja minu meelest väga hea. Kuigi minu meelest oli imelik see, et palju arenenuma tsivilisatsiooni liikmed, kes arvatavasti olid Maad suhteliselt kaua aega jälginud, ei saanud aru kes on pätid ja kes ei ole. Tegelased olid väga lahedad. Kõigil olid oma veidrused. Võõra maailma esindajatele sai osaks niivõrd kuulsusetu lõpp, et minule, kes usub tulnukate kõikvõimsusse, oli see natuke veider. Kuid küllap on see mõnes mõttes ka raamatu voorusi. Rohkem ei olegi nagu midagi lisada, kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles

"Hotell" on minu jaoks peaaegu sama lähedane perfektsele teosele kui "Väljasõit rohelusse". Muidugi, paralleele võib tõmmata ka Ecoga, aga Eco on klass omaette natuke teises maailmas.
Teksti loeti eesti keeles

Olen, lugenud mitmeid Strugatskeid, alates "Purpurpunaste pilvede maast" ja kokkuvõtlikult ütleksin, et " Hukkunud alpinisti hotell " kuulub nende parimate raamatute hulka. Meeldivalt asjalik, erinevad inimtüübid olid minu meelest täitsa realistlikud. Olen nõus kõige positiivsega eelnevates arvustustes.
Teksti loeti eesti keeles

Algus ja romaani esimene pool lausa kubiseb taotluslikest klisheedest: puhkusele saabuv detektiiv, kes loodab paar nädalat hinge tõmmata. Muust maailmast äralõigatud hotell, salapärane mõrv (Carri stiilis, suletud ruumi mõistatus), väga erinevad tüpaazhid (kahtlusalused), uurijat abistav peremees, kellegi küünilised naljad vaimudeteemadel, et uurimist segasemaks muuta. Kõik on nii standartne... Ja kas mitte Glebskigi ei lase end sellest standartsusest mõjutada? Kas mitte detektiiv ei soovi end tunda Hercule Poirot`na, sest kõik paistab ju klappivat? Selline klisheede paraad paneb Glebski standartselt käituma, loob tema jaoks raamid, millest ta ei saa enam välja rabelda, muudab ta raamatudetektiiviks.

Kuid Glebski saab oma tööga hakkama. Ta jõuab lahendusele väga lähedale, õigupoolest deshifreerib kõik külalised ja jagab ära Hinkuse, Mosese ja Olafi seosed. Kuid siis lõppevad klisheed ja Glebski on ummikus. Ta peab ennast oma kujuteldavatest raamidest välja murdma, häälestama end uuele lainepikkusele. Kas me saame Glebskile midagi ette heita? Sisuliselt oli ta lahendamatu dilemma ees. Kas ta käitus õigesti? Oma elu lõpuni on Glebski kindel, et talitas õigesti. Kuid see "õiguspärasus" andis halva tulemuse. Ja ta lohutab ennast sellega, et maailm polnud veel Kontaktiks küps ning muidu oleks ju hotellielanikud tapetud.

Eestikeelset varianti lugesin väga ammu, uuesti loetud originaal aga tundus rohkem filmilähedane olevat. Kromanovile tehtus stsenaariumis said siis autorid rohkem vabamad olla.

Ma kahtlen väga, kas see autoriversioon ikka oli 50-60 lk pikem? Kas mitte vene keel lihtsalt polegi pikem kui eesti keel? Aga jah, tarbetu ballast oli ära jäänud. Ju siis see natsikamm mõeldi ainult tsensuuri tarbeks välja.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Järjekordselt raamat, mida ikka ja jälle kätte võtan, et läbi lugeda. Samuti vaatan filmi, kui seda näidatakse (viimasel ajal ei ole seda kyll tykk aega tehtud :(). Mõlemad on igati ägedad ja sürrid. Põhjusmõtteliselt ei ole mina syrrealismi kui sellise austaja mitee, kuid Hukkunud alpinistis on see igati omal kohal. Filmis oli minu jaoks täiesti tipp see, kui herr poolits selgitas seda, mida film tegelt enam ei näidand. Parim oli õhku tõstetud kysimus: ja kuidas nimetatakse mujalt tulnud vaatlejaid? Selle lausega võeti minu jaoks kokku kogu inimkonna piiratus ja umbusk nii kõige võõra kui ka oma liigikaaslaste suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

See on nüüd tublisti parem, kui mu eelmine hinnatu "Purpurpunaste pilvede maa". On intriigi ja originaalsust. Ulme ja krimka ühes raamatus koos. Mis sa hing veel tahad!
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi juhtus nii, et filmi nägin enne, kui raamatut lugesin. Võib olla ka see vajutas oma pitseri (film oli tõesti väga hea), aga see raamat ei tekitanud liigset vaimustust. Igati hea ja korralik lugu, ja tasub lugeda igal juhul, mõni teine autor oleks selle loo eest ilmselt viie saanud, aga Strugatskitel on ka palju paremaid lugusid, peab ka viitele ruumi jätma. Minu arvates Strugatskite tugevaim külg on Inimene kui selline (mitte psüholoogia või sotsioloogia, vaid just nimelt Inimene, ja seda teemat on käsitletud erinevates teostes väga mitmest kandist) ja just seda tundub siin olema suhteliselt vähem. Vähemalt minu hinges erilist resonantsi ei olnud. "Piknik" või "Trudno bõt bogom" on ikka selgelt üle.
Teksti loeti vene keeles

Fantastliselt hea raamat. Üks parimaid näiteid sellest, kuidas ühendada kriminaal- ja ulmeromaani. Igal juhul oli tegu raamatuga, mis vääris peaaegu iga sekundit sellest ajast, mis tema peale kulutatud sai. Hästi kirjutatud teos, mis haarab ja paneb kaasa mõtlema. Üsnagi andekas idee, mis korralikult välja käidud. Lihtsalt hea.
Teksti loeti eesti keeles

Krimkana täiesti võrreldav näiteks Christiega. Ah mis ma jaman, Christiest ikka peajagu üle. Rääkimata Conan Doyle`st. Teisi krimkasid olen liiga vähe (natuke siit-sealt) lugenud, et mingit hinnangut anda.
Teksti loeti eesti keeles

Märkasin hiljuti, et olen hakanud liiga palju viisi panema. Tuleb enda hindamisskaala uuesti karmilt üle vaadata :)Teosest: mõnusalt humoorikas, täiesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Koos "Väljasõiduga rohelisse" kindlasti üks mu strugatskite lemmikuid, mis koos eelnimetatuga ka kirjanikud ise lemmikute hulka tõstab, hoolimata siis sellest, et mul nende teostega mitte alati head suhted pole. Kuigi eks siin oli samuti see "Väljasõit rohelisse" juures kummitanud tunne, et kas see on nüüd vähem filosoofilisem teos ja rohkem actioni-rikas ning eks ta seda oligi, kuid samas oli ka sellist mõnusat sügavust, mida igas tavalises krimkas ei leia.

Ning kui juba üldse krimkaosast rääkida, siis 5t väärib juba nõnda meisterliku hübriidi loomise eest. Viimane (ja kardetavasti ka ainus) krimka-ulme, mis loetud, oli samas sarjas (mirabilia) ilmunud redivivus palub tuld ja vot too ei olnud midagi väärt, kuid eks strugatskite tase on juba iseenesest tunduvalt kõrgem kui tolle redivivuse loojal.

Kuid tulles tagasi alpinisti juurde, siis lihtsalt peab kiitma seda meisterlikkust, kuidas see mõrvalugu keerutatud oli. Paari asja siit-sealt mõistatas küll juba varem ära, kuid puänt oli endalegi täitsa meeldiv ja sutike üllatav, hoolimata siis kohatistest ettekuulutamisest. Teiste krimkadega eriti siiski võrdlema ei kipuks, kuna hoolimata sellest, et strugatskid alla ei jää, ei tõuse nad ka vaid krimka elemendi poole pealt üle teiste krimka vendade, kuna liiga palju on mõrva segatud ulmet, samas kui teised krimkavennad peavad vaid päriselu võimalustega hakkama saama. :)

Tähelepanuväärseks loen ka peategelast (ning eks ka teisi karaktereid, kelle esmakordsel kirjeldamisel paistab kui tsirkusepundiga tegemist olevat), kelle sellisena loomine oli tegelikult õhukesele jääle minek, kuna hoolimata arvatavale valitsusele meeldimisest, ei lähe sellised karakterid üldiselt tavarahvale peale (egas ilmaasjata ei ole enamikes jänkide filmides sellised karakterid kõrvaltegelased, kelle eluiga on masendavalt lühike). Kuid eks siin tuleb jällegi mängu ühiskondade vahe - küllap ameerikas ja ka siinpool kummardatakse individuaalsust ja iseenda mõtlemisvõimet enam kui kommunistlikus riigis. Kuigi ega peategelast liigselt süüdistada kah ei saa - eks see, mida kõik talle rääkisid, oli ikka suht ulmeline ning ega isegi ei kipuks päriselus seda uskuda tahtma, kuid vot mida tema suurimaks veaks loeks on see pime põhimõtetest kinni hoidmine ja täielik keeldumine kasvõi proovimastki natukene teistsuguseid asju.

Raamatu üheks parimaks stseeniks aga peaksin hotellitajate peoõhtut - see oli lihtsalt nõnda meeldivalt ja ilusti kirjutatud, et kohe endalgi tuli tahtmine seal tolles seltskonnas viibida, või siis kasvõi sõpradega kusagil natukene vaikselt (või mitte nõnda vaikselt ^^) miskit sarnast korraldada ning kui juba mõni romaan nõnda tugevaid tundeid tekitab, siis midagi suurt on ta juba ära teinud.

Teksti loeti eesti keeles

Inspektor Glebsky läheb puhkama mägihotelli. Maailmast eraldatud hotellis ootab teda ülimalt värvikirev seltskond: arrogantne miljonär oma filmidiiva moodi naisega, mustkunstnik oma hoolealusega, kelle sugu õnnestub teistel tegelastel välja selgitada alles raamatu teises pooles, lisaks veel noor füüsik, kes ronib mööda lagesid ja seinu (alpinist, aga mägedesse, kurivaim, ilmastikuolude tõttu ei saa, nii teebki kuiva trenni toas). Paar-kolm tegelast tuleb veel ja need on veelgi imelikumad. Samas osutub suurem osa seltskonnast siiski normaalseteks puhkusekaaslasteks-topsivendadeks, kuni üks neist leitakse kael kahekorra keeratult. Kuna varingu tõttu tööpostil politseinikud niipea mägedesse ei jõua, peab vaene Glebsky puhkuse ajast klassikalist piiratud kahtlusaluste ringiga krimkalugu lahendama hakkama.

Eks see sissejuhatus ole muidugi mõttetu - kes meist poleks filmi näinud? Samas ma ise näiteks vaatasin filmi viimati lapsepõlves, mil sain aru ainult efektsetest ulme- ja õuduskohtadest. Raamatut lugesin, mäletan hästi, ühel külmal talvepärastlõunal, pärast seda kui olin kelguga koolist koju tulnud. Nii et nüüd olid filmi ekstravärvikad lummutised mul lugedes kenasti silme ees, aga lugu ennast ma peaaegu ei mäletanudki.

Igal juhul on Strugatskid ennast minu jaoks selle raamatuga ületanud. Vahel hakkavad nad liialt tühja filosofeerima, selles krimkaulmekas pole aga aga üleliigseid lehekülgi. Kõik on napp ja selge. Mis ei tähenda, et lool moraali poleks. Näiteks - ega inimese südametunnistus ainult seaduse järgi saa käia, ütleb hotelliperemees Alec lõpu dramaatilise finaali paiku.

Teksti loeti eesti keeles

Klassika, film oli hea, aga raamat siiski vist veel parem. Teatud kohad jäid küll häirima, eestkätt see natsijura, mis oli ilmselt ilmne ideoloogiline surve kirjanikele.
Seda, et tulnukad seifist vajalikku karpi kätte ei saanud, võiks seletada aga näiteks sellega, et pärast nende jõujaama hävingut ei olnud neil enam piisavalt energiat, et lammutusrobotit peale saata.
Nüüd on siis mõlemad vennad lahkunud ja maailma jälle hulka maad vaesem...
Teksti loeti eesti keeles
x
Valentin Abramov
24.05.1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

 

Romaani kõik kolm osa on saadaval autori veebilehel. Pealkirja "Тривселенная" võiks tõlkida kui "Kolmik-Universum". Romaan on kolmeosaline ja osade tegevus toimub põhimõtteliselt erinevartes maailmates.  

Esimese osa "Saatana peopesa" tegevus toimub 2074 aasta Moskvas, kus eradetektiiv Arkadi Vinokur uurib ühe bioloogi kummalist surma ja ei suuda leida isegi mõrva motiive. Bioloogi surm ei jää aga ainsaks.  

Romaani teises osas "See, kes ootab" kandub tegevus teise maailma. See on maailm, kuhu satuvad inimesed pärast surma Maal. See on Teine Universum, kus erinevalt meile tuttavast maailmast on vaim ja mateeria võrdväärsed - iga idee ja mõte saab materialiseeruda ja iga materiaalset eset võib muundada ideeks. Vinokur osutub siin aga väga eriliseks, sest erinevalt muudest asukatest mäletab ta oma elu Maal ja ühtlasi väga halvasti kohaneb kohaliku eluga. Siin kohtab ka esimeses osas surma saanud tegelasi ja püüab jätkata Maal toimunud kuritegude uurimist.  

Romaani kolmas osa "Orbis tetris" viib aga tegelasd kolmandasse maailma, kuhu nad satuvad pärast surma teises maailmas. See on maailm, kus eksisteerivad ainult puhtad ideed, ilma mingi materiaalse sisuta. Vinokur ja tema kaaslased suudava aga luua siin mateeriast saarekese. Alles nüüd hakkavad tasapisi selguma varem toimunud sündmuste põhjused.  

Kokkuvõtlikult öeldes algab romaan kui detektiiv, mis muutub järgnevates osades üha esoteerilisemaks. Seda võtet on ta kasutanud ka muudes teostes. Autor on hariduselt füüsik (PhD), tegeles 23 aastat astrofüüsikaga. Samal ajal tundub, et talle pole sugugi võõras ka esoteerika, eelõige judaism. Igal juhul autori kirjeldatud kolmikmaailm paistab üsnagi kooskõlaline. Kolmanda maailma kirjeldus tundus küllaltki skemaatiline, aga materiaalse maailmaga harjunud teadvusele on taolise vaimse maailma kirjeldamine praktiliselt võimatu.  

Hindeks tugev neli. Mõõtes hõljus ka nõrk viis, aga vist olen aastatega nõudlikumaks muutunud.     

Teksti loeti vene keeles

Romaani tagakaanel on lihtne tekst: "Sinu korteris elavad võõrad inimesed. Sinu töökoht on hõivatud teise poolt. Sind ei tunne ära ei sinu sõbrad ega sinu armastatu. Sind kustutatakse sellest maailmast. Kes?" Aga see tekst ütleb romaanist väga vähe, see on tegelikult päris-päris algus. Edasi läheb aga järjest põnevamaks. Esimesed seletused (paralleelsete maailmate olemasolu) toovad aga uusi ja suuremaid mõistatusi, väänates arusaamise olukorrast hoopis teistsuguseks, ja nii see mõistatuste ja lahenduste ahel veereb kuni viimase leheküljeni. Ja üsna loomulikult on need lahendused seotud uute ja uute seiklustega.

Tegevus on tõesti põnev, keelekasutus on autoril aga alati väga hea olnud. Nii et jällegi sai loetud üsna järjest. Samas aeg-ajalt torkis tunne, et autor ei olnud nagu hingega asja kallal, et kirutati "palja tehnika" ja kogemuste arvelt. Aga see tunne võib olla ka petlik. Nii või teisiti, on lugu ikkagi viit väärt.

Lõpplahendus jätab ukse pärani lahti järje kirjutamiseks. Ja tõtt öelda, mind huvitab juba praegu, mis seal oodata võib.

Teksti loeti vene keeles

Romaan "Sumeretðnõi Dozor" tundus olevat triloogia viimane. Kõik kolm jõudu (Valged, Mustad, Inkvisitsioon e. taskaal) võtsid sõna ja tervik paistis koos olevat. Kuid Lukjanenko oskas leida uue teema, mis ühendab kõiki kolme jõude või seisab neist kõrgemalgi. Ja esmapilgul lõpetatud triloogiale tuli loogiline järg.

Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.

Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...

Teksti loeti vene keeles

Moskva kirjastuse ACT 2004. a. kogumikus on see romaan koos romaanidega "The Lavalite World" ja "More Than Fire", ja juttu on seal ka Red Orc`ist ning muudest "Issandatest", kuid sarja "The World of Tiers" see romaan siiski ei kuulu. Romaani peategelane on ravil psühiaatriakliinikus ja ravi hulka kuulub mõtteline seiklemine Philip Hose Farmeri loodud maalimates, personifitseerides ennast ühega romaanide kangelastest. Antud juhul siis Red Orc`iga. Kuigi need seiklused on üsna samas stiilis, kui sarja "The World of Tiers" romaanides ning tulevad ka mõned vihjed, et need mõtterännakud võib olla ei olegi ainult mõttelised, jättis see romaan mind üsna külmaks. Red Orc`i (mõttelised) seiklused ongi ainus side sarjaga ja see side on liialt nõrk, et pidada seda romaani kuuluvaks mainitud sarja.
Teksti loeti vene keeles

Triloogia kolmas osa ei petnud lootusi. Pigem vastupidi. Ja juba lugemise alguses oli väga selge, et pole mingit mõtet lugeda seda romaani eraldi (jättes lugemata triloogia kaks esimest osa). Kogu triloogia moodustab ühtse terviku, kus sündmusi vaadetakse erinevatelt, järjerst kõrgematelt tasanditelt. Esimese osas Valgus võtleb Pimedusega - lihtne ja selge. Teises osas tulevad mängu ka varjundid - maailm ei ole enam pelgalt must-valge. Komas osa kroonib kogu triloogiat - minnakse veel kaugemale. Mõnes mõttes võib seda nimetada inimese ja tema maailmavaate arenguks. Selle arengu teeb läbi ka triloogia peategelane Gorodetski.Siin võiks välja tuua romaani mitu põhiideed, mul jäi kõlama mõte, et tasuta lõunaid pole olemas. "Stchastja vsem, darom" - seda ei juhtu isegi muinasjuttudes. Igati vääriline lõpetus triloogiale.
Teksti loeti vene keeles

Raamat jättis väga hea mulje juba aastaid tagasi - kui esimest korda loetud sai. Praegu sattusin peale vene samanimelisele filmile (huvitav, et ameeriklased midagi taolist ei teinud. Ja ongi vist parem, venelaste filmile pole midagi ette heita). Ja käsi haaras raamatu järgi. Ei taha filosofeerida, kumb on parem. Film on üsna täpselt raamatu järgi, aga mittte nii põhjalik. Ja tabas väga hästi meeleolu (eks näitlejad ole kah head). Aga raamat väärib viit, mingit kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus on seotud arheoloogiaga ja toimub Egiptuses. On leitud viiteid uuele vaarao hauakambrile ja seda minnaksegi otsima-uurima. On aga teada, et igaühte, kes söandab rikkuda vaaraote igavest rahu, ootab karm karistus.Romaani tegevus ongi parasjagu seikluslik, ei puudu ka saladuslikud surmad. Peategelasi on paras ports, tõsimeelsetest arheoloogidest kuni avantüristideni. Kirjutatud on üsna ladusalt, paraja annuse huumoriga. Romaani põhiidee jääb aga (vähemalt minule) veidi ebaveenvaks. Kokkuvõttes nõrgapoolne (pika miinusega) neli. Lugeda võib, midagi erilist oodata aga ei maksa.
Teksti loeti vene keeles

Ostsin selle romaani lootuses, et autor siiski pöördub tagasi oma eimeste romaanide stiili ja taseme juurde. Kahjuks ootas mind pettumus.

Algus oli isegi päris hea. Peategelsteks on rida ebatavaliste omadustega inimesi, kes kõik eelistavad ajada oma asju omapead. Samal ajal on Maal märgata mingi võõra invasiooni märke. Üksikutel "ebatavalistel" tuleb hakata liituma, sest nad on ainus reaalne jõud, mis võiks invasioonile vastu seista.

Pikapeale hakkab aga romaan järjest rohkem meenutama "Ogranda" sarja viimaseid (ja kehvemaid) romaane. Vahepeal juba arvasingi, et see romaan on samast sarjast. Kuid ei, see on hoopis romaani "Kentavr na rasputje" järg. Lõpp läks juba väga vaevaliselt, diagonaalis üle lehe. Eelnevat romaani lugema küll ei kutsu. Muutumatu on aga autori kergelt seksuaalne orientatsioon.

Kahju, autori kaks esimest romaani olid paljulubavad, aga sellega kõik piirduski. Rohkem lugema ei kutsu. (Kunagi juhtus mul sama asi Golovatshoviga).

Teksti loeti vene keeles

Lugu läheb ikka päris karmiks kätte! Kui siiani oli asi veel mingitpidigi reaalsuse piirides, siis nende "puust tähelaevadega" planeetidevaheline lend on juba liiast. Tuletaks rahvale meelde, et vaatamata suurele eufooriale, ei ole inimkond siiski Kuust kaugemal jõudnud, lend Marsile on siiani üle jõu käiv lübu :)
Teksti loeti vene keeles

Minu poolt "harju keskmine". Iseenesest on kahe "lähedalt seotud" planeedi idee päris huvitav, aga antud juhul pealiskaudselt läbi mõeldud. Pole viitsinud (ja ilmselt ei viitsigi) läbi mõelda taolise süsteemi stabiilsust ja muid kõrvalefekte. Aga see ongi ainus asi, mis loole plusse annab.
Teksti loeti vene keeles

Raamatut kutsus ostma pealkiri (venekeelsel väljaandel lihtsalt "Atlantis"). Siis aga sattusin lugem "Raise the Titanic!" arvustust ja lugema asusin märksa väiksema õhinaga.

Peategelaseks on siingi Dirk Pitt, ka siin võitleb ta "pahadega" (ja muidugi võidab). Seekord on "pahadeks" natsliku Saksamaa põgenenud ladviku järglased, kes on ehitanud Antarktikasse salajase baasi ja valmistavad ette ei vähem ega rohkem kui maailmakatastroofi, kavatsedes ise muidugi pääseda. Atlantisest niipalju, et need natside järglased on leidnud atlantide vana linna ja toetuvad atlantide kadunud teadmistele.

Vahepeal muutus raamat üsnagi loetavaks, kuid kokkuvõttes üle nõrga kolme küll ei raatsi panna.

Teksti loeti vene keeles

Romaani tegevuspaik meenutab keskaegset Araabiamaade kõrbepiirkonda. Kuid see ei ole Maa. Piirkondadest väljaspool kõrbe teatakse väga vähe, merest liiguvad kõikvõimalikud legendid - alates sellest, et see on surnute asupaik ja lõpetades sellega, et merevees supelnu saab surematuks. Kõrbes sõidavad ringi kõrbelaevad - ratastel ja purjedega. Et tuulevaikuses liikuda, kasutatakse orjade füüsilist jõudu.

Romaani peategelane on kõrgest soost aadlik Ar-Sharlahi, kes on pärast järjekordset paleepööret sattunud orjaks ühele taolistest "kõrbegaleeridest". Kuid nagu merelgi, on ka kõrbes röövleid ja Ar-Sharahi saatuses hakkavad toimuma ootamatud ja suured muutused. Tasapisi hakkab ka selguma, et see kõrbemaailm pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab.

Seikluslik, põnev ja kergelt loetav romaan, kuid jääb veidi kergekaaluliseks. Siit ka hinne - neli.

Teksti loeti vene keeles

Kuulus südametemurdja Don Juan vaevleb põrgus oma pattude eest juba nelisada aastat, jõudes selle ajaga muuhulgas oma saatusekaaslaselt ka vene keele ära õppida. Ja koos sellesama saatusekaaslasega ta põrgust ka põgeneb, tagasi Maale, elavate hulka, haarates pimedas endale esimese ettejuhtuva keha. Ja oh õudust, see keha osutub noore kena naise kehaks :)

Põgenikke asutakse muidugi otsima, põgenikud omaltpoolt püüavad tänapäeva Venemaa tingimustes mitte vahele jääda.

Väga vahva ja humoorikas lugu, naerda sai ikka päris kõvasti. Veider, et seda siiani keegi arvustanud ei ole. Hindeks muidugi viis.

Teksti loeti vene keeles

Sisust saab lugeda Avo arvustusest. Minule lugu päris meeldis, nii idee ise kui ka teostus. Igav küll ei onud. Viieline ta ei ole, aga alla nelja kah panna ei saa.
Teksti loeti vene keeles

Esmapilgul toimub romaani tegevus muistsel Venemaal, kuid tasapisi hakkab selguma, et päris nii see ei ole. Üks peategelastest on ehitanud endale kella (tegevus, mis üldsegi soositud ei ole, pigem vastupidi) ja märkab, et päevade pikkust mõõdab kell korralikult, kuid öö pikkust pole kell kunagi õigesti näidanud. Ja ööd ongi seal erineva pikkusega, kord pikemad, kord lühemad. Eripärasusi kuhjub veelgi, näiteks paaritutel päevadel on Päike ilma laiguta, paarispäevadel aga laiguga (ebasoodne päev), kuni lõpuks kujuneb välja selle maailma omapärane "kosmogoonia".

Tekst on väga humoorikas, kasutatud on rohkesti arhailisi väljendeid ja sõnu (mida on seletatud teiste, kohati mitte vähem arhailist väljenditega), nimed on kõik tähenduslikud.

Tulemus on igati hea ja lugemine oli nauditav, maailm on väga vahva. Kerge miinusega viis.

Teksti loeti vene keeles

Öisel linnatänaval ajab miilits taga noort huligaani, kes oli just lammutanud telefoniputkat ja nüüd põgeneb, telefonitoru peos. Paarike jõuab endise pargini, kus on käimas suured lammutustööd. Seal, pimedas, põõsaste ja ehitusprahi ning -tehnika vahel on põgenejal head väljavaated pääseda. Kuid põgeneja valib vale tee ja satub tupikusse, kust on vaid üks pääsemistee - mingi metallpaagi küljel olevasse avasse. Peagi on kohal ka miilits, kes näeb ... lahtise uksega lendavat taldrikut. Miilits astub vapralt sisse - seekord põgenejat päästma. Niipea kui mõlemad on sees, sulgeb taldrik uksed. Need küll kohe avanevad uuesti, kuid taldrik on vahepeal jõudnud kuskile mujale lennata.

Mäinitud sündmused toimuvad romaani esimestel lehekülgedel, kuid edasi ei tahaks süzheed ümber jutustada, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Sest üllatusi jätkub romaani lõpuni.

Romaan algab kui lõbus pilalugu, tõsisemad noodid hiilivad sisse aegamööda ja peaaegu märkamatult, lõpus aga kriibivad üsna valusalt. Lugemise ajal meenus mulle korduvalt Gromovi "Zapretnõi mir". Kuigi tegu on täiesti erinevate lugudega, on neis midagi olemuslikult ühist - lõbusa huumori pealispinna all on peidus tõsised ja valusadmõtted.

Hea vene keele oskus tuleb lugmisel abiks, vastasel juhul jääb ilmselt suur osa võlust kaduma. Kord juba alustanud lugemist, ei saanud ma enne lõppu enam pidama. Naerda sai kogu aeg, kuid loo lõpus oli see naer juba hoopis teise varjundiga. Tõsiselt hea lugu.

Romaan on saadav ka võrgust, Lukinite ametlikult koduleheküljelt nime all Rõtsari kuvaldõ.

Teksti loeti vene keeles

Raske, lummav ja masendav lugu - esimest kontakti sellisena küll ette ei kujuta. Ja meisterlikult kirjutatud, lugesin lausa ühe hingetõmbega. Kõhkluseta viis.
Teksti loeti vene keeles

Omaette loona oleks see romaan minult vast nõrga nelja teeninud, sest lugesin järjest, pooleli jätta küll ei tahtnud. Kuid silme ees oli kogu aeg "Missionerõ", mille eelloona käesolev romaan mõeldud oli. Ja seda ülesannet "Slepõje povodõri" küll ei täitnud. Lool pole kandvat ideed, ka sündmustik läheb "põhiteosega" mitmeski olulises kohas vastuollu. Kuigi jah, siin on tegelased noored, kuuekümne aasta pärast võivad nad aga nii mõndagi teistmoodi mäletada.

Seega head hinnet panna kuidagi ei saa, kolme teenib aga lugu küll, mingit tõrget lugemisel küll ei olnud.

Teksti loeti vene keeles

Ühinen eelarvustajaetga, tõesti väga hea lugu, viimasel ajal loetud lugudest üks parimaid. See, millest kirjutas Avo, on allest ettevalmistus võimsale lõpule (kuigi viie mõõt oli täis tükk maad enne lõppu).
Teksti loeti vene keeles

Planeedile Smertelnaja (Surmav) saabub järjekordne turistide rühm. Planeet on nii hirmus, et keegi ei võta endale vastutust turistide elu eest ja osa neist loobub juba enne maandumist, ridamisi jääb neid kõrvale veelgi, ning planeedi põlismetsa astub juba väike salk (loomulikult kogenud jäägri juhtimisel). Ja planeet on karm.

Ilus lugu, hea puändiga ja ajab ka parasjagu naerma :)

Teksti loeti vene keeles

Kaugesse tähesüsteemi saadetud ekspeditsiooni tabab katastroof ja tähesüsteemi uuringutest ei saa enam mõelda, annaks jumal kojugi jõuda. Siiski saadetakse neljanda planeedi juurde pisike ühekohaline laevuke - tolle atmosfääris avastati hapnikku ja loodeti leida mingitki elu.

Laev oli maandumiseks ebasobiv, kuid piisas kahtlusest, et planeedil on ehitisi, ja piloot otsustas maanduda. Ehitised olidkiolemas, piloot sisenes ühte ja sattus pidevate katsete ja testide karusselli. Paistis, et tundmatud ehitajad mängivad ja katsetavd temaga nagu laborihiirega.

Loetav lugu ja puänt pole paha (kuigi tundus kuidagi tuttav). Nõrgapoolne neli.

Teksti loeti vene keeles

Metallurgiatehasesse tuleb uus ja küllaltki veider tööline. Kõrgharidust pole, kuid kuskil töötanud kah ei ole, kartlik, peale tööd ajab selga riietuse, mille õige koht oleks prügimäel, üle muruplatsi ei lähe, sest "murul käimine keelatud". Ühesõnaga, nagu polekski meie ilmast. Ja varsti selgub, et ei olegi. Hoopis põgenik maailmast, kus valvet kuskil pole, sildist "Sissepääs keelatud" täiesti piisab, kõik on ausad, heatahtlikud - ühesõnaga inglitega paradiis. Kuid meie tegelane siiski otsustas põgeneda, ta otsis vabadust... mõelda. Mudugi põgenikule saadakse jälile, ja elu läheb kohe märksa põnevamaks.

Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.

Teksti loeti vene keeles

Ilus lingvistilne harjutus, kena järg natsionaal-lingvistide partei manifestile. Seekord on üldisema jutu asemel konkreetsem teema - määramata artikkel vene keeles :)

Lühike ja väga lõbus jutt. Nu, on tipa togo, tchto kak bõ lingvist.

Teksti loeti vene keeles