Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Blizitsja utro

(romaan aastast 2000)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (7)

Romaani "Holodnõje berega" otsene järg, sündmused jätkuvad praktiliselt sama koha pealt, kus lõpes eelmine romaan. Võib olla on lugu kuidagimoodi loetav ka omaette, kuid kahtlemata jääb kaduma kogu kontekst (ja "Holodnõje berega" lugemine tasub vaeva). Praktiliselt on tegu ühe tervikuga. Tegevussuunad ja sündmused otseselt tulenevad esimesest romaanist. Nagu esimeseski osas on siin palju ootamatuid pöördeid, eriti lõpplahendus, ja nendeni peab jõudma ikkagi romaani lugedes. Küll aga saab siin rääkida tegevuse suundadest (kusjuures ma eeldan siin, et "Holodnõje berega" on loetud ja kontekst on tuttav).

Nagu oligi oodata, jätkuvad Markuse (Lunastaja?) rännakud aegamööda suureneva kaaskonnaga (12 apostlit?). Kuid see on seikluslik pealispind. Sügavamal tekib aga järjest rohkem küsimusi. Erinevalt meie maailmast, jättis tolle maailma Lunastaja inimestele Sõna, mille kilde erinevad inimesed erinevas mahus kasutada saavada. Esialgne Sõna aga, mille valdajaks on Markus, annab võimu kogu maailma üle. Arusaadav, et sellise väärtuse eest algab armutu võitlus (mis on ka romaani sekluslikuks fooniks).

Selle esialgse Sõna olemasolu on selge, käegakatsutav märk Lunastaja olemasolust ja seoses selle valdajaga ei saagi nagu küsimusigi tekkida. Kuid ometi tekib. Ühe apostli ilmutustes on öeldud, et enne õiget Lunastajat ilmub vale-Lunastaja - Kuisatusse Viija (Iskusitel), kes hakkab käituma hoopis vastupididelt Lunastajale, kuigi väliselt õigesti. Kui Lunastaja oli lihtrahvast, siis vale-Lunastaja tuleb kõrgest soost jne. Ning Ilmarit (ja mitte ainult teda), valdavad kahtlused. Ja küsimuste ahel sellega veel kaugeltki ei lõpe.

Alustasin lugemist kannatamatuse, suurte ootuste ja kerge kõhklusega (kas ei tule pettuda), aga tulemus järjekordselt ületas kõik ootused. Keeleliselt on lugu suurepärane. Jyrka kirjutas "Holodnõje berega" kohta - karjuvalt realistlik romaan. Tesise osa kohta käivad samad sõnad veel suuremalgi määral - kogu tegevus toimub juba esimesest osast tuttavas kontekstis. Üllatusi jagub, ja lõpp on võimas! Mõni lehekülg enne lõppu (kohe pärast Ilmari nägemust) tundus, et sain lõpuks aru, kuhu autor tüürib, kuidas olukord lahendatakse ja mõne minuti sain enda üle väga uhke olla. Kuid asjata, ei arvanud ära :) Paistab, et pandi hoopis nurgakivi kolmandale osale. Ja ei kujutagi ette, kuidas toda lahendama hakatakse.

Kogu selle sarja tuumaks on Sõna - nii esialgne Sõna kui ka Sõnakillud, mida valdavad erinevad tegelased. Ja kogu sarja jooksul saame me järjest rohkem teada, mida see Sõna õieti tähendab. Ja arenguruumi on jäetud ka ilmsele järgnevale romaanile. Tekstis on sellele küllalt vihjeid.

Lõpetuseks - Lukjanenko valdab Sõna (olgugi et mitte seda, romaani Sõna).

SEDA SARJA PEAB LUGEMA !!!
Teksti loeti vene keeles

Erinevalt Jyrkast (vt. allpool) tõmban mina asja yle järele mõelnuna hinde viielt neljale. Nyydseks on selge, et kolmandat osa kus käesoleva romaani lõpu mõttest edasi arutatakse, ei tule. Seega tundub et "autori idee", kuhu ta (teise osa jooksul) arvas ennast jõudvat ongi selline nagu viimases peatykis kirjas ja edasiarendust sellele loota ei ole. Võimalik et ma olen ennast sedapuhku millestki mööda lugenud.. kuid minu arvates jääb selline lõpp - kristalliseerunud kujul - käesoleva sarja muude võlude kontrastil nõrgaks.
Teksti loeti vene keeles

Kui diloogia «Iskateli neba» esimene romaan oli hästi läbimõeldud ja komponeeritud värvika maailma kirjeldus, kus autoril jätkus samas ka indu ja tahtmist hoogsate seikluste jaoks ... siis diloogia teine romaan on lihtsalt üks lõputu põgenemine. See põgenemine on küll põnev, et keerad muudkui lehti ja soovid teada, et mis edasi saab. Samas on lugemisjärgselt selline pettasaanu tunne, et justkui oleks mingit nürit fantasyromaani questi lugenud. Maailm on endiselt hea, aga seiklused kipuvad rohkem realistlikumaks (kui rääkida transpordivahenditest)... ning samaaegselt on seiklused järjest ebarealistlikumad (kui rääkida tegevuse usutavusest).

Loomulikult lugesin ma romaani huviga läbi, kuid sellist võimsat tunnet, mis oli esimese köite lugemise järel... sellist tunnet ei kogenud. Üldiselt ma ka aimasin, et millega asi lõpeb... ja kes ei aimaks, kui pisemgi tutvus kristlusega annab ju võtme kätte... põnevust tekitas pigem see, et kellele mingi roll antakse ning kuidas asjalood konkreetselt kujunevad.

Häirib vene ulmele üldisemalt omane ebaõnnestunud lõpp (provalnõi konets), mis äraseletatult tähendab, et romaan lõpeb pisut hiljem kui peaks... ning see ülearune osa romaani lõpus on selline süva- ja mitmetähenduslik möga, mis peaks lugejale mulje jätma, et ta on nüüd miskit eriti sügavat lugenud. Selline lõpundus on ilmne Strugatskite halb mõju... ainult, et Strugatskitel ei mõjunud sellised lõpud hävitavalt.

Hinne neli on avansina... niikuinii loen ma seda romaani veel, eks siis näeb, et kas teisel lugemisel venitab nõrga viieni, või ei. Praegu olen tiba pettunud – esimene osa kruvis ootused liialt üles!

Tagantjärele märkasin, et minu arvustus Sergei Lukjanenko kristlikule romaanile on minu 33-s arvustus sellele autorile.

Ja nüüd (30. juulil 2002) olen ma siiski sunnitud romaani hinde viieks tõstma. Teisel lugemisel said mingid asjad vägagi paika! Ja kõik eespool kirjutatu jääb jõusse, aga uuel lugemisel leidsin romaanist neid väärtusi, mis esmalugemisel märkamata jäid. Diloogia teine osa on lihtsalt sedavõrd teistmoodi kirja pandud – pean silmas seda, et omapärase maailma tutvustamise asemel tegeleb autor hoopis ühe teatava küsimuse valgustamisega. Mõlemat romaani seovad sama maailm, samad tegelased ja seesama põgenemine. Esimene romaan rännuraamat värvikast maailmast... teine aga mõtisklus probleemidest, mis kerkivad esile ka sedavõrd värvikas maailmas... sedavõrd värvikas maailmas ehk isegi enam.

Teksti loeti vene keeles

Jah, ei olnud nii hea kui esimene. Seda eriti seetõttu, et terve paksu raamatu põgeneti ja peeti religioosseid vestlusi aga midagi uut ei sündinud. Oleks ju võinud siis asja eelmise osaga ära lõpetada. Ehkki lõpp veidi üllatas. Oleks oodanud, et Ilmar ongi tegelt mingi nipi läbi Lunastaja aga Markus niisama tühikargaja. Markus tegelt isegi oli, Ilmar aga... võib-olla tuleb veel ka kolmas osa. Selle ostmisse aga suhtuksin tegelikult juba ettevaatlikult. Kiskus juba tegevus vähe lahjaks.
Teksti loeti vene keeles

Üks väheseid Lukjanenko teoseid, mille lugemine mul pooleli jäi, kuna midagi huvitavamat vahele tuli. Samuti puudus lugemise järgne eufooria/rõõm, et midagi ilusat ja head on läbi loetud.

Lukjanenkol õnnestuvad minu meelest kõige paremini teosed, kus haaravate sündmuste ja huvitavate tegelaste abil on välja toodud inimlikud probleemid ja küsimused. Selline otsene filosofeerimine, mida Lukjanenko antud teoses harrastab, ei tundu just tema kõige tugevam külg olevat.

Teksti loeti vene keeles

Üsnagi haarava romaani “Holodnõje berega” järg on minu meelest mitmes plaanis ebaõnnestunud, pannes nii diloogiale “Iskateli neba” suure küsimärgi. Kõigepealt, et esimese osa puudujäägid võimenduvad siin juba kriitiliseks. Toodav (mis sest et varas Ilmari silme läbi) maailmapilt on ülimalt lihtsustatud ja skemaatiline, muutudes kohati lihtsalt ebausutavaks. Olulisest ja elustavast detailiseeringust on vajaka. Teiseks, puudub romaanil tegelikult süzhee. Ta on esimese osata üsna loetamatu, ei seisa päriselt enda eest. Süzhee puudumise all mõtlen, et kablutamine läbi Euroopa lihtsalt jätkub, põgenikke jälitatakse üha usinamalt ja suuremate jõududega, millele korrespondeerub Ilmari ja tema sõprade üha suurenev võimekus ja aina kasvav õnn. Väljarabelemised täbaratest olukordadest muutuvad aga standartseks ja tüütuks. Vahele on pikitud teoloogilisi mõtisklusi, mis palju tavatargutamisest ei erine. Üldse mõjub see pretensioonikas sügavus võõrkehana.

Kolmandaks, ei saanud ma lahti tundest, et autor ise väga ebalevalt seda romaani kirjutas; näis nagu ei teadnud ta peatüki algul, kuhu tahab täpselt jõuda ja millest kirjutada. Sellest siis need turistimuljed Budapesti ujulatest ja mõttetud heietused vene saunast. Kui tegelastel parasjagu põgenemisega kiire ei ole, pannakse nad napsi võtma ja kui Lukjanenko “Dozoris” on venelaste viinaviskamine ja filosofeerime igati omal kohal, siis siin tilgutatakse meile vaid tegelastele juba ammu teadaolevaid (kuid lugejale seni - ja ainult autori tahtest tulenevalt - varjatud) seiku Lunastajast, mis tegelikult ongi ainsad diloogia ideestikku edasiarendavad momendid.

Kui Antoine’ni (St.-Exupery) mängutoomine kõrvaltegelasena on üldiselt õnnestunud, siis sellise tegelinski, nagu tshehhist sapööri ja madjarivihkaja Pivochka sokutamine Ilmari õllekaaslaseks on enam kui küsitav. Ka vene luuraja Farid on võrdlemisi hea leid, Gerard, Arnold ja Jens jäävad aga üsnagi skemaatilisteks. Ilmar ise meenutab pigem vene õigeusklikku patukahetsejat... imho jäid enamus tegelasi rohkem slaavlasteks.

Kulminatsioon jõuab ühel hetkel lihtsalt kätte ja midagi vapustavat pole selleski. Romaani teoloogiline tagapõhi tõttöelda ei võimaldagi selleks hetkeks autoril enam midagi põrutavat ette võtta. Küsimus on ju selles, et kas Markus on või ei ole ja mida ta peale hakkab, kui on.

Kokkuvõtteks, et selle lugemine oli üsna kurnav ja esimese osa järel tärganud kahtlused, et iseenesest huvitavas maailmas ei osanud Lukjanenko midagi targemat ette võtta, kui ühe standartse questi, leidsid kinnitust.

Teksti loeti vene keeles

Ostsen ta, raisa, ärh. Vedelú piiterlaste müügiletis ja es pidand kahtekümmet viit krooni küll siikord paljuú.

Viit väärt raamat, mu meelest. Lõpuleviidud, läbimõeldud, viimistletud. Oleks tahtnud mõlemat osa ühes raamatus näha, aga eks ta veel tuleb nõnnamoodi mõnelt teiselt kirjastuselt ehk kunagi hiljem. Need filusuufilised vestlused, mis esimesel korral põhevuse pärast lugedes vahele jäivad, saavad teisel korral naudingu pärast lugedes üle loetud. Kuna lõpp ei tulnud üllatusena, sest teema arutati karstikoopas juba piisavalt läbi, ei tunne, et lugu õhku rippuma jääks. Ühelt meeskirjanikult igatahes üllatavalt vaimselt arenenud kirjutis. Legendi ümbertöötlus teemal, et kui Lunastaja oleks Rooma läinud ja mis siis oleks saanud toetud küllalt tugevalt meie maailma traditsioonidel (kaksteist apostlit jne, kuigi meil oli Juudas kolmeteistkümnes). Tuntud ja tundmatu on kenasti tasakaalus. Hea raamatu kohta polegi palju öelda, kui just süvaanalüüsi ei tee, aga, ausalt, ei viitsi liigselt nämmutada...

Teksti loeti vene keeles
x
Valentin Abramov
24.05.1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

 

Romaani kõik kolm osa on saadaval autori veebilehel. Pealkirja "Тривселенная" võiks tõlkida kui "Kolmik-Universum". Romaan on kolmeosaline ja osade tegevus toimub põhimõtteliselt erinevartes maailmates.  

Esimese osa "Saatana peopesa" tegevus toimub 2074 aasta Moskvas, kus eradetektiiv Arkadi Vinokur uurib ühe bioloogi kummalist surma ja ei suuda leida isegi mõrva motiive. Bioloogi surm ei jää aga ainsaks.  

Romaani teises osas "See, kes ootab" kandub tegevus teise maailma. See on maailm, kuhu satuvad inimesed pärast surma Maal. See on Teine Universum, kus erinevalt meile tuttavast maailmast on vaim ja mateeria võrdväärsed - iga idee ja mõte saab materialiseeruda ja iga materiaalset eset võib muundada ideeks. Vinokur osutub siin aga väga eriliseks, sest erinevalt muudest asukatest mäletab ta oma elu Maal ja ühtlasi väga halvasti kohaneb kohaliku eluga. Siin kohtab ka esimeses osas surma saanud tegelasi ja püüab jätkata Maal toimunud kuritegude uurimist.  

Romaani kolmas osa "Orbis tetris" viib aga tegelasd kolmandasse maailma, kuhu nad satuvad pärast surma teises maailmas. See on maailm, kus eksisteerivad ainult puhtad ideed, ilma mingi materiaalse sisuta. Vinokur ja tema kaaslased suudava aga luua siin mateeriast saarekese. Alles nüüd hakkavad tasapisi selguma varem toimunud sündmuste põhjused.  

Kokkuvõtlikult öeldes algab romaan kui detektiiv, mis muutub järgnevates osades üha esoteerilisemaks. Seda võtet on ta kasutanud ka muudes teostes. Autor on hariduselt füüsik (PhD), tegeles 23 aastat astrofüüsikaga. Samal ajal tundub, et talle pole sugugi võõras ka esoteerika, eelõige judaism. Igal juhul autori kirjeldatud kolmikmaailm paistab üsnagi kooskõlaline. Kolmanda maailma kirjeldus tundus küllaltki skemaatiline, aga materiaalse maailmaga harjunud teadvusele on taolise vaimse maailma kirjeldamine praktiliselt võimatu.  

Hindeks tugev neli. Mõõtes hõljus ka nõrk viis, aga vist olen aastatega nõudlikumaks muutunud.     

Teksti loeti vene keeles

Romaani tagakaanel on lihtne tekst: "Sinu korteris elavad võõrad inimesed. Sinu töökoht on hõivatud teise poolt. Sind ei tunne ära ei sinu sõbrad ega sinu armastatu. Sind kustutatakse sellest maailmast. Kes?" Aga see tekst ütleb romaanist väga vähe, see on tegelikult päris-päris algus. Edasi läheb aga järjest põnevamaks. Esimesed seletused (paralleelsete maailmate olemasolu) toovad aga uusi ja suuremaid mõistatusi, väänates arusaamise olukorrast hoopis teistsuguseks, ja nii see mõistatuste ja lahenduste ahel veereb kuni viimase leheküljeni. Ja üsna loomulikult on need lahendused seotud uute ja uute seiklustega.

Tegevus on tõesti põnev, keelekasutus on autoril aga alati väga hea olnud. Nii et jällegi sai loetud üsna järjest. Samas aeg-ajalt torkis tunne, et autor ei olnud nagu hingega asja kallal, et kirutati "palja tehnika" ja kogemuste arvelt. Aga see tunne võib olla ka petlik. Nii või teisiti, on lugu ikkagi viit väärt.

Lõpplahendus jätab ukse pärani lahti järje kirjutamiseks. Ja tõtt öelda, mind huvitab juba praegu, mis seal oodata võib.

Teksti loeti vene keeles

Romaan "Sumeretðnõi Dozor" tundus olevat triloogia viimane. Kõik kolm jõudu (Valged, Mustad, Inkvisitsioon e. taskaal) võtsid sõna ja tervik paistis koos olevat. Kuid Lukjanenko oskas leida uue teema, mis ühendab kõiki kolme jõude või seisab neist kõrgemalgi. Ja esmapilgul lõpetatud triloogiale tuli loogiline järg.

Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.

Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...

Teksti loeti vene keeles

Moskva kirjastuse ACT 2004. a. kogumikus on see romaan koos romaanidega "The Lavalite World" ja "More Than Fire", ja juttu on seal ka Red Orc`ist ning muudest "Issandatest", kuid sarja "The World of Tiers" see romaan siiski ei kuulu. Romaani peategelane on ravil psühiaatriakliinikus ja ravi hulka kuulub mõtteline seiklemine Philip Hose Farmeri loodud maalimates, personifitseerides ennast ühega romaanide kangelastest. Antud juhul siis Red Orc`iga. Kuigi need seiklused on üsna samas stiilis, kui sarja "The World of Tiers" romaanides ning tulevad ka mõned vihjed, et need mõtterännakud võib olla ei olegi ainult mõttelised, jättis see romaan mind üsna külmaks. Red Orc`i (mõttelised) seiklused ongi ainus side sarjaga ja see side on liialt nõrk, et pidada seda romaani kuuluvaks mainitud sarja.
Teksti loeti vene keeles

Triloogia kolmas osa ei petnud lootusi. Pigem vastupidi. Ja juba lugemise alguses oli väga selge, et pole mingit mõtet lugeda seda romaani eraldi (jättes lugemata triloogia kaks esimest osa). Kogu triloogia moodustab ühtse terviku, kus sündmusi vaadetakse erinevatelt, järjerst kõrgematelt tasanditelt. Esimese osas Valgus võtleb Pimedusega - lihtne ja selge. Teises osas tulevad mängu ka varjundid - maailm ei ole enam pelgalt must-valge. Komas osa kroonib kogu triloogiat - minnakse veel kaugemale. Mõnes mõttes võib seda nimetada inimese ja tema maailmavaate arenguks. Selle arengu teeb läbi ka triloogia peategelane Gorodetski.Siin võiks välja tuua romaani mitu põhiideed, mul jäi kõlama mõte, et tasuta lõunaid pole olemas. "Stchastja vsem, darom" - seda ei juhtu isegi muinasjuttudes. Igati vääriline lõpetus triloogiale.
Teksti loeti vene keeles

Raamat jättis väga hea mulje juba aastaid tagasi - kui esimest korda loetud sai. Praegu sattusin peale vene samanimelisele filmile (huvitav, et ameeriklased midagi taolist ei teinud. Ja ongi vist parem, venelaste filmile pole midagi ette heita). Ja käsi haaras raamatu järgi. Ei taha filosofeerida, kumb on parem. Film on üsna täpselt raamatu järgi, aga mittte nii põhjalik. Ja tabas väga hästi meeleolu (eks näitlejad ole kah head). Aga raamat väärib viit, mingit kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus on seotud arheoloogiaga ja toimub Egiptuses. On leitud viiteid uuele vaarao hauakambrile ja seda minnaksegi otsima-uurima. On aga teada, et igaühte, kes söandab rikkuda vaaraote igavest rahu, ootab karm karistus.Romaani tegevus ongi parasjagu seikluslik, ei puudu ka saladuslikud surmad. Peategelasi on paras ports, tõsimeelsetest arheoloogidest kuni avantüristideni. Kirjutatud on üsna ladusalt, paraja annuse huumoriga. Romaani põhiidee jääb aga (vähemalt minule) veidi ebaveenvaks. Kokkuvõttes nõrgapoolne (pika miinusega) neli. Lugeda võib, midagi erilist oodata aga ei maksa.
Teksti loeti vene keeles

Ostsin selle romaani lootuses, et autor siiski pöördub tagasi oma eimeste romaanide stiili ja taseme juurde. Kahjuks ootas mind pettumus.

Algus oli isegi päris hea. Peategelsteks on rida ebatavaliste omadustega inimesi, kes kõik eelistavad ajada oma asju omapead. Samal ajal on Maal märgata mingi võõra invasiooni märke. Üksikutel "ebatavalistel" tuleb hakata liituma, sest nad on ainus reaalne jõud, mis võiks invasioonile vastu seista.

Pikapeale hakkab aga romaan järjest rohkem meenutama "Ogranda" sarja viimaseid (ja kehvemaid) romaane. Vahepeal juba arvasingi, et see romaan on samast sarjast. Kuid ei, see on hoopis romaani "Kentavr na rasputje" järg. Lõpp läks juba väga vaevaliselt, diagonaalis üle lehe. Eelnevat romaani lugema küll ei kutsu. Muutumatu on aga autori kergelt seksuaalne orientatsioon.

Kahju, autori kaks esimest romaani olid paljulubavad, aga sellega kõik piirduski. Rohkem lugema ei kutsu. (Kunagi juhtus mul sama asi Golovatshoviga).

Teksti loeti vene keeles

Lugu läheb ikka päris karmiks kätte! Kui siiani oli asi veel mingitpidigi reaalsuse piirides, siis nende "puust tähelaevadega" planeetidevaheline lend on juba liiast. Tuletaks rahvale meelde, et vaatamata suurele eufooriale, ei ole inimkond siiski Kuust kaugemal jõudnud, lend Marsile on siiani üle jõu käiv lübu :)
Teksti loeti vene keeles

Minu poolt "harju keskmine". Iseenesest on kahe "lähedalt seotud" planeedi idee päris huvitav, aga antud juhul pealiskaudselt läbi mõeldud. Pole viitsinud (ja ilmselt ei viitsigi) läbi mõelda taolise süsteemi stabiilsust ja muid kõrvalefekte. Aga see ongi ainus asi, mis loole plusse annab.
Teksti loeti vene keeles

Raamatut kutsus ostma pealkiri (venekeelsel väljaandel lihtsalt "Atlantis"). Siis aga sattusin lugem "Raise the Titanic!" arvustust ja lugema asusin märksa väiksema õhinaga.

Peategelaseks on siingi Dirk Pitt, ka siin võitleb ta "pahadega" (ja muidugi võidab). Seekord on "pahadeks" natsliku Saksamaa põgenenud ladviku järglased, kes on ehitanud Antarktikasse salajase baasi ja valmistavad ette ei vähem ega rohkem kui maailmakatastroofi, kavatsedes ise muidugi pääseda. Atlantisest niipalju, et need natside järglased on leidnud atlantide vana linna ja toetuvad atlantide kadunud teadmistele.

Vahepeal muutus raamat üsnagi loetavaks, kuid kokkuvõttes üle nõrga kolme küll ei raatsi panna.

Teksti loeti vene keeles

Romaani tegevuspaik meenutab keskaegset Araabiamaade kõrbepiirkonda. Kuid see ei ole Maa. Piirkondadest väljaspool kõrbe teatakse väga vähe, merest liiguvad kõikvõimalikud legendid - alates sellest, et see on surnute asupaik ja lõpetades sellega, et merevees supelnu saab surematuks. Kõrbes sõidavad ringi kõrbelaevad - ratastel ja purjedega. Et tuulevaikuses liikuda, kasutatakse orjade füüsilist jõudu.

Romaani peategelane on kõrgest soost aadlik Ar-Sharlahi, kes on pärast järjekordset paleepööret sattunud orjaks ühele taolistest "kõrbegaleeridest". Kuid nagu merelgi, on ka kõrbes röövleid ja Ar-Sharahi saatuses hakkavad toimuma ootamatud ja suured muutused. Tasapisi hakkab ka selguma, et see kõrbemaailm pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab.

Seikluslik, põnev ja kergelt loetav romaan, kuid jääb veidi kergekaaluliseks. Siit ka hinne - neli.

Teksti loeti vene keeles

Kuulus südametemurdja Don Juan vaevleb põrgus oma pattude eest juba nelisada aastat, jõudes selle ajaga muuhulgas oma saatusekaaslaselt ka vene keele ära õppida. Ja koos sellesama saatusekaaslasega ta põrgust ka põgeneb, tagasi Maale, elavate hulka, haarates pimedas endale esimese ettejuhtuva keha. Ja oh õudust, see keha osutub noore kena naise kehaks :)

Põgenikke asutakse muidugi otsima, põgenikud omaltpoolt püüavad tänapäeva Venemaa tingimustes mitte vahele jääda.

Väga vahva ja humoorikas lugu, naerda sai ikka päris kõvasti. Veider, et seda siiani keegi arvustanud ei ole. Hindeks muidugi viis.

Teksti loeti vene keeles

Sisust saab lugeda Avo arvustusest. Minule lugu päris meeldis, nii idee ise kui ka teostus. Igav küll ei onud. Viieline ta ei ole, aga alla nelja kah panna ei saa.
Teksti loeti vene keeles

Esmapilgul toimub romaani tegevus muistsel Venemaal, kuid tasapisi hakkab selguma, et päris nii see ei ole. Üks peategelastest on ehitanud endale kella (tegevus, mis üldsegi soositud ei ole, pigem vastupidi) ja märkab, et päevade pikkust mõõdab kell korralikult, kuid öö pikkust pole kell kunagi õigesti näidanud. Ja ööd ongi seal erineva pikkusega, kord pikemad, kord lühemad. Eripärasusi kuhjub veelgi, näiteks paaritutel päevadel on Päike ilma laiguta, paarispäevadel aga laiguga (ebasoodne päev), kuni lõpuks kujuneb välja selle maailma omapärane "kosmogoonia".

Tekst on väga humoorikas, kasutatud on rohkesti arhailisi väljendeid ja sõnu (mida on seletatud teiste, kohati mitte vähem arhailist väljenditega), nimed on kõik tähenduslikud.

Tulemus on igati hea ja lugemine oli nauditav, maailm on väga vahva. Kerge miinusega viis.

Teksti loeti vene keeles

Öisel linnatänaval ajab miilits taga noort huligaani, kes oli just lammutanud telefoniputkat ja nüüd põgeneb, telefonitoru peos. Paarike jõuab endise pargini, kus on käimas suured lammutustööd. Seal, pimedas, põõsaste ja ehitusprahi ning -tehnika vahel on põgenejal head väljavaated pääseda. Kuid põgeneja valib vale tee ja satub tupikusse, kust on vaid üks pääsemistee - mingi metallpaagi küljel olevasse avasse. Peagi on kohal ka miilits, kes näeb ... lahtise uksega lendavat taldrikut. Miilits astub vapralt sisse - seekord põgenejat päästma. Niipea kui mõlemad on sees, sulgeb taldrik uksed. Need küll kohe avanevad uuesti, kuid taldrik on vahepeal jõudnud kuskile mujale lennata.

Mäinitud sündmused toimuvad romaani esimestel lehekülgedel, kuid edasi ei tahaks süzheed ümber jutustada, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Sest üllatusi jätkub romaani lõpuni.

Romaan algab kui lõbus pilalugu, tõsisemad noodid hiilivad sisse aegamööda ja peaaegu märkamatult, lõpus aga kriibivad üsna valusalt. Lugemise ajal meenus mulle korduvalt Gromovi "Zapretnõi mir". Kuigi tegu on täiesti erinevate lugudega, on neis midagi olemuslikult ühist - lõbusa huumori pealispinna all on peidus tõsised ja valusadmõtted.

Hea vene keele oskus tuleb lugmisel abiks, vastasel juhul jääb ilmselt suur osa võlust kaduma. Kord juba alustanud lugemist, ei saanud ma enne lõppu enam pidama. Naerda sai kogu aeg, kuid loo lõpus oli see naer juba hoopis teise varjundiga. Tõsiselt hea lugu.

Romaan on saadav ka võrgust, Lukinite ametlikult koduleheküljelt nime all Rõtsari kuvaldõ.

Teksti loeti vene keeles

Raske, lummav ja masendav lugu - esimest kontakti sellisena küll ette ei kujuta. Ja meisterlikult kirjutatud, lugesin lausa ühe hingetõmbega. Kõhkluseta viis.
Teksti loeti vene keeles

Omaette loona oleks see romaan minult vast nõrga nelja teeninud, sest lugesin järjest, pooleli jätta küll ei tahtnud. Kuid silme ees oli kogu aeg "Missionerõ", mille eelloona käesolev romaan mõeldud oli. Ja seda ülesannet "Slepõje povodõri" küll ei täitnud. Lool pole kandvat ideed, ka sündmustik läheb "põhiteosega" mitmeski olulises kohas vastuollu. Kuigi jah, siin on tegelased noored, kuuekümne aasta pärast võivad nad aga nii mõndagi teistmoodi mäletada.

Seega head hinnet panna kuidagi ei saa, kolme teenib aga lugu küll, mingit tõrget lugemisel küll ei olnud.

Teksti loeti vene keeles

Ühinen eelarvustajaetga, tõesti väga hea lugu, viimasel ajal loetud lugudest üks parimaid. See, millest kirjutas Avo, on allest ettevalmistus võimsale lõpule (kuigi viie mõõt oli täis tükk maad enne lõppu).
Teksti loeti vene keeles

Planeedile Smertelnaja (Surmav) saabub järjekordne turistide rühm. Planeet on nii hirmus, et keegi ei võta endale vastutust turistide elu eest ja osa neist loobub juba enne maandumist, ridamisi jääb neid kõrvale veelgi, ning planeedi põlismetsa astub juba väike salk (loomulikult kogenud jäägri juhtimisel). Ja planeet on karm.

Ilus lugu, hea puändiga ja ajab ka parasjagu naerma :)

Teksti loeti vene keeles

Kaugesse tähesüsteemi saadetud ekspeditsiooni tabab katastroof ja tähesüsteemi uuringutest ei saa enam mõelda, annaks jumal kojugi jõuda. Siiski saadetakse neljanda planeedi juurde pisike ühekohaline laevuke - tolle atmosfääris avastati hapnikku ja loodeti leida mingitki elu.

Laev oli maandumiseks ebasobiv, kuid piisas kahtlusest, et planeedil on ehitisi, ja piloot otsustas maanduda. Ehitised olidkiolemas, piloot sisenes ühte ja sattus pidevate katsete ja testide karusselli. Paistis, et tundmatud ehitajad mängivad ja katsetavd temaga nagu laborihiirega.

Loetav lugu ja puänt pole paha (kuigi tundus kuidagi tuttav). Nõrgapoolne neli.

Teksti loeti vene keeles

Metallurgiatehasesse tuleb uus ja küllaltki veider tööline. Kõrgharidust pole, kuid kuskil töötanud kah ei ole, kartlik, peale tööd ajab selga riietuse, mille õige koht oleks prügimäel, üle muruplatsi ei lähe, sest "murul käimine keelatud". Ühesõnaga, nagu polekski meie ilmast. Ja varsti selgub, et ei olegi. Hoopis põgenik maailmast, kus valvet kuskil pole, sildist "Sissepääs keelatud" täiesti piisab, kõik on ausad, heatahtlikud - ühesõnaga inglitega paradiis. Kuid meie tegelane siiski otsustas põgeneda, ta otsis vabadust... mõelda. Mudugi põgenikule saadakse jälile, ja elu läheb kohe märksa põnevamaks.

Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.

Teksti loeti vene keeles

Ilus lingvistilne harjutus, kena järg natsionaal-lingvistide partei manifestile. Seekord on üldisema jutu asemel konkreetsem teema - määramata artikkel vene keeles :)

Lühike ja väga lõbus jutt. Nu, on tipa togo, tchto kak bõ lingvist.

Teksti loeti vene keeles