(romaan aastast 1965)
eesti keeles: «Esmaspäev algab laupäeval»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Orpheuse Raamatukogu 2/2015)
Raamatu tegevuspaigaks on VÕMATUI (Võlukunsti ja Maagia Teaduslik Uurimisinstituut), tegelasteks instituudi töötajad.
Tegelaste seltskond on ääretult kirju.
On seda 60ndate entusiastliku noorust (kelledele kuulub autorite ilmne poolehoid).
On kuulsaid ja vähem kuulsaid maage ja soolapuhujaid: Merlin, Christobal Hosjaevitsh Hunta jne.
On igat masti bürokraate ning muid halle kujusid.
On igasugu muid kaake Naina Kiievna, H. M. Vii, loomulikult ka see havi, kelle käsul...
Asjale paneb krooni pähe instituudi direktor Janus Poluektovitsh.
Tegelikult on sellel romaanil eelkäija olemas: «Meister ja Margarita». Kuid ma ei tahaks siin selliseid paraleele vedada. Sest mulle meeldib see hoog ja nauding millega vennastepaar segab kokku asju mis esmapilgul ei segune. Tulemuseks on metsik süntees, mis oma pöörasuses on ometigi loomulik.
Romaanis oli mitmeid kohti kus mu vats ähvardas naerust rebeneda. Iseäranis muidugi see Võbegallo aretatud geniaalne tarbija. Mahedamat huumorit ja tigedamat paroodiat oli aga tunda peatükkides, mis H. G. Wellsi «Ajamasinale» austust avaldasid.
Nii nagu Heinleini varased jutud, nii annab ka «Esmaspäev...» sihukese tõetruu pildi oma kirjutamisajast, millist ükski nn. realistlik raamat pole võimeline esile manama.
Kes vähegi vene keeles lugeda suudab lugegu. Romaan on muidugi ka inglise keeles ilmunud, kuid ma pole neid tõlkeid näinud ning ei oska seega ka miskit nende taseme kohta öelda.
Võimalikust eesti keeles ilmumisest? Ma loodan, et ükski sodikäpp seda enne mind ette võta... muidu on hea raamat lörtsitud!!!
Film «Võlurid» (Tsharodei) on tõesti selle romaani ainetel tehtud. Aga see on ka kõik, mis selle kohta võib öelda. Peale VÕMATUI, pole sinna rohkem Strugatskeid alles jäänud. Tõsi, vennakesed kirjutasid selle stsenaariumi. Aga sel ajal – 70ndate alguses – olid nad totaalselt keelatud autorid ning nad kasutasid igat vähegi väärikat võimalust, et tsensuuri barjäärist läbi murda. Filmi kohta võikski öelda muusikaline uusaastafantaasia Strugatskite teemadel. Ning sellisena on ta isegi vaadatav. Filmis on üsna ägedaid kilde ja tegelasi...
Aga LUGEGE parem raamatut!
Nagu ütlevad autoridki, on see muinasjutt noorematele teadustöötajatele. Juba siin on sõnademäng viitega üheaegselt nii ametikohale kui ka vanusele ja staatusele teadusemaailmas. Ja sellele rahvale läkski ta vast kõige paremini peale. Igatahes nendes ringkondades oli raske leida hästi vene keelt valdavat inimest, kes seda lugenud (ja korduvalt) poleks.
Võlukunsti ja maagia uurimine teadusasutuses (nagu ta 60.datel Nõukogude Liidus välja nägi) on iseenest leid. Ja nagu autorid näitavad, sobivad need asjad suurepäraselt kokku. Tegelaskujusid on palju ja nende valik on väga kirju, nagu reaalseteski teadusasutustes.
Sündmused hakkavad keerlema kohe algusest, ja sinna on segatud kõike, mitte ainult teadust ja maagiat. Siin on huumorit, satiiri, paroodiat, detektiivi... Ühesõnaga kõike, ja tulemus on ääretult hea.Keelekasutus on lausa fantastiline. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas on võimalik seda raamatut tõlkida.
Filmi kohta olen täiesti nõus Jyrkaga - muusikaline uusaastafantaasia Strugatskite teemadel, midagi muud ühist raamatul ja filmil ei ole. Film ongi vast väärt koolipoisi hinnet, aga enim (üle)loetud raamatul ei saa olla muud hinnet kui 5.
Tegelikult Strugatskid avaldasid 1990.a. ka samanimelise stsenaariumi, mis on üsna raamatu järgi (põhiliselt Võbegallo "ideaalsest tarbijast"). Siiralt kahju, et filmi hoopis selle stsenaariumijärgi ei tehtud.
Eelarvustajad on nimetanud romaani kohutavalt naljakaks. Ma ei tea, võib-olla tuleb sellest arusaamiseks lugeda venekeelset originaali või on mul lihtsalt teistsugune huumorimeel... Lugedes tuli küll mõnel korral (näiteks Võbegallo eksperimentide puhul) muie suule, ent väga naljakaks ma seda raamatut ei pea.
Peamiseks põhjuseks, mis hinde "4" peale tõmbab, on tegelikult asjaolu, et suur osa satiirist 1960. aastate Nõukogude Liidu eluolu ja teaduslike asutuste tegevuse kohta on oma aega kinni jäänud ning paneb praegu lugedes pigem õlgu kehitama. Vihjed mingi marksistliku dogma või mingi tarbekauba olemasolu või puudumise kohta ei ütle minuvanusele lugejale 2015. aasta Eestis suurt midagi. Sisuliselt tegelesid autorid praeguseks minevikuhõlma vajunud süsteemi peedistamisega, ent seda piisavalt pehmel moel, et romaan ikkagi trükis ilmuda saaks. Lugejaid, kel vanust alla viiekümne, paneb suur osa romaani satiirilisest poolest ilmselt lihtsalt õlgu kehitama. Eks tõlkijagi on sellest aru saanud ja suure osa tekstis olevaid vihjeid joonealuste märkustega lahti seletanud, aga see pole ikka see...
Lõpetuseks võiks öelda, et "Esmaspäeval" on mõningaid sarnasusi teiste Vendade Nõukogude süsteemi ja bürokraatiat arvustavate teostega, nagu "Tigu nõlvakul" ning "Hääbuv linn", ent neist on see kahtlemata žanriulmelisem. Võrreldes "Keskpäeva"-maailma teostega, mis on keskendunud inimkonna tulevikusaatusele ja muudele ajatutele probleemidele, mõjuvad need Vendade raamatud siiski märksa rohkem ajale jalgujäänutena. Aga "Esmaspäeva" maagilis-fantastiline tulevärk on kohati päris nauditav ja meeldejääv selle tõsiasja kiuste.
Praegu lugedes tekivad kohe paralleelid. Pratchettiga, kes oskas sisutut absurdi suvalisel teemal märksa naljakamalt arendada. Valvekord uusaastaööl toob meelde Strossi Laundry-sarja. Sõit ajamasinaga ühest raamatust teise ei tundu ka enam eriti värskena. Nii et mis seal siis on? Esimese osa ülevaade vene muinasjututegelastest ja skleroosiga Peemotist - no tore, kohati naljakas, eriti kui teada, kui tähtsad need inventarinumbrid olid. Teine osa - pisut palju sai neid uurimissuundi instituudi jaoks. Aga et millise jamaga nõuka ajal teaduse nime all tegeleti, sellele on muidugi teraselt vihjatud. Ja millised "korüfeed" neid suundi juhatasid. Kuid jälle - Lukjanenko Vahtkondade igivanad bossid on värvikamad. Kolmas osa - mulle ei meeldinud juba Wellsi ajamasin, veel vähem Baxteri hommage sellele ning ei jätnud muljet ka see variant. Ja arutlus ajas edasi-tagasi lendavast papagoist oli umbes kaheksa korda pikem kui vaja. Nii et praeguse aja lugeja jaoks on esmatutvus "Esmaspäevaga" kolmevääriline.
Tõlgitavusega on muidugi probleeme ja vene keele oskus tuleb abiks ka eestikeelset teksti lugedes - eeskätt tegelaste nimede puhul. Olgu või need kaks tagaplaanil töllerdavat ajakirjanikku. Nii palju kui võimalik, on tõlkija siiski ära teinud. Paar näpuviga võib igaühel juhtuda, lk 45 peaks lühendis AN asemel olema TA (Teaduste Akadeemia, mitte Akademija Nauk, eks ole) ja paar pisikest ebajärjekindlust oli veel. Nimetan seda vaid rõhutamaks, et millegi suurema kallal norida ei ole. Siis need joonealused märkused. Mõned on kahtlemata vajalikud. Ning vahe tegemine teaduslikuna näivate ja ka tegelikult kasutatavate mõistete vahel polnud ilmselt lihtne. Siiski, wikist võetud lause Banachi ruumist kui normeeritud ruumi erijuhust ei aita küll kedagi - kõik, kes teavad, mis on normeeritud ruum, teavad ka seda, mis on Banachi ruum.
Ah, noh, olgu siis ajaloolise väärtuse eest neli punkti.
Võrdlus "Meistri ja Margariitaga" on minu arvates ekslik. Kui Vendadel tõesti selline kavatsus oli (äkki oligi, mina ei tea), siis ei tulnud see eriti välja. Aga ei peagi tulema, et hea raamatu saaks (ääremärkusena, võrdlus võiks paljudel põhjustel hoopis kohasem olla "Hääbuva linna" puhul). Pigem olen nõus Musta Kassiga, kellele meenus Pratchett ja nii võiks Vendi ka ses osas omast ajast ees autoriteks pidada.
Tõlge on üldiselt sujuv, kuid odavkirjastuses ilmumine oma jälje siiski jättis. Teos on täis viiteid vene ja muu maailma kirjandusele ning hädasti oleks vaja läinud tubli tõlkija kõrvale niisama tublit ja laia silmaringiga keeletoimetajat (kaks pead on ikka kaks pead). Siis oleks võinud ära jääda näiteks "keiserlik vürst Romodanovski" (lk. 88, originaalis "князю-кесарю"), mida on ainuõige tõlkida "vürst-tseesar" (vt. Aleksei Tolstoi "Peeter Esimene" Fr. Tukla tõlkes) või näpukas "G. H. Wells" (lk. 179). Kommentaaridega on ka nii nagu on: st. kuidagi hajusalt. Täielikud kommentaarid, mis seletaks ära iga vihje, mida nõukogude tegelikkusega mitte kokku puutunud ja vene keelt mittevaldavad isikud ei mõista, peaks olema mahukamad (nii näiteks võinuks ju ka teised tähendusega nimed peale Homi ja Kamnojedovi ära tõlkida). Teiselt poolt on natuke liiale mindud. Ei usu näiteks mina, et algustäheortograafia reegel (mitte komme), et asutuste ametlikud nimed kirjutatakse läbiva suurtähega, on nende tähtsuse rõhutamiseks, nagu väidetakse lk. 129. Pigem on lihtsalt aeg-ajalt oluline vahet teha, kas tegu on ametliku nime või kõnekeelse nimetusega ja Nõukogude bürokraatide komme eriti pikki nimesid (ALMAVÜ jt) genereerida ise teema. Kokkuvõttes siiski, ma arvan, ei ole romaani originaalkeeles lugenud arvustajate kartus täitunud - tõlge on üle Eesti keskmise. Kommentaarid jäävad aga järjekindluse ja süstemaatilisuse poolest alla "Hääbuva linna" omadele ja praegusel kujul on nende otstarbekus kaheldav.
Selles mõttes ikkagi positiivne kogemus ju, et sain taaskord kinnitust, et Strugatskid pole minu "tassike teed". Kui ikka mitukümmend lehekülge juba loetud ja tekst ei olegi midagi enamat kui nõukaaja nostalgia hõnguline seosetu absurd, siis milleks enam oma aega ja emotsiooni sellisele jamale raisata...?
Ilmselgelt ma lihtsalt ei suuda mõista Strugatskite fenomeni. Umbes nii nagu ei saa ma ka aru inimestest, kes õhkavad nostalgiliselt selle väärastunud ühiskonna ja ajajärgu üle, mis N-Liit endast kujutas.
Noh, stseen kaevul koos haviga, kelle käsul asjad juhtuvad oli iseenesest ju päris tore. Päris selle kõige madalama hinde reserveerin tekstidele, mis tõesti täiesti vastuvõetamatud ja eemaletõukavad on. See siin paneb õlgu kehitama.
Romaani kõik kolm osa on saadaval autori veebilehel. Pealkirja "Тривселенная" võiks tõlkida kui "Kolmik-Universum". Romaan on kolmeosaline ja osade tegevus toimub põhimõtteliselt erinevartes maailmates.
Esimese osa "Saatana peopesa" tegevus toimub 2074 aasta Moskvas, kus eradetektiiv Arkadi Vinokur uurib ühe bioloogi kummalist surma ja ei suuda leida isegi mõrva motiive. Bioloogi surm ei jää aga ainsaks.
Romaani teises osas "See, kes ootab" kandub tegevus teise maailma. See on maailm, kuhu satuvad inimesed pärast surma Maal. See on Teine Universum, kus erinevalt meile tuttavast maailmast on vaim ja mateeria võrdväärsed - iga idee ja mõte saab materialiseeruda ja iga materiaalset eset võib muundada ideeks. Vinokur osutub siin aga väga eriliseks, sest erinevalt muudest asukatest mäletab ta oma elu Maal ja ühtlasi väga halvasti kohaneb kohaliku eluga. Siin kohtab ka esimeses osas surma saanud tegelasi ja püüab jätkata Maal toimunud kuritegude uurimist.
Romaani kolmas osa "Orbis tetris" viib aga tegelasd kolmandasse maailma, kuhu nad satuvad pärast surma teises maailmas. See on maailm, kus eksisteerivad ainult puhtad ideed, ilma mingi materiaalse sisuta. Vinokur ja tema kaaslased suudava aga luua siin mateeriast saarekese. Alles nüüd hakkavad tasapisi selguma varem toimunud sündmuste põhjused.
Kokkuvõtlikult öeldes algab romaan kui detektiiv, mis muutub järgnevates osades üha esoteerilisemaks. Seda võtet on ta kasutanud ka muudes teostes. Autor on hariduselt füüsik (PhD), tegeles 23 aastat astrofüüsikaga. Samal ajal tundub, et talle pole sugugi võõras ka esoteerika, eelõige judaism. Igal juhul autori kirjeldatud kolmikmaailm paistab üsnagi kooskõlaline. Kolmanda maailma kirjeldus tundus küllaltki skemaatiline, aga materiaalse maailmaga harjunud teadvusele on taolise vaimse maailma kirjeldamine praktiliselt võimatu.
Hindeks tugev neli. Mõõtes hõljus ka nõrk viis, aga vist olen aastatega nõudlikumaks muutunud.
Tegevus on tõesti põnev, keelekasutus on autoril aga alati väga hea olnud. Nii et jällegi sai loetud üsna järjest. Samas aeg-ajalt torkis tunne, et autor ei olnud nagu hingega asja kallal, et kirutati "palja tehnika" ja kogemuste arvelt. Aga see tunne võib olla ka petlik. Nii või teisiti, on lugu ikkagi viit väärt.
Lõpplahendus jätab ukse pärani lahti järje kirjutamiseks. Ja tõtt öelda, mind huvitab juba praegu, mis seal oodata võib.
Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.
Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...
Algus oli isegi päris hea. Peategelsteks on rida ebatavaliste omadustega inimesi, kes kõik eelistavad ajada oma asju omapead. Samal ajal on Maal märgata mingi võõra invasiooni märke. Üksikutel "ebatavalistel" tuleb hakata liituma, sest nad on ainus reaalne jõud, mis võiks invasioonile vastu seista.
Pikapeale hakkab aga romaan järjest rohkem meenutama "Ogranda" sarja viimaseid (ja kehvemaid) romaane. Vahepeal juba arvasingi, et see romaan on samast sarjast. Kuid ei, see on hoopis romaani "Kentavr na rasputje" järg. Lõpp läks juba väga vaevaliselt, diagonaalis üle lehe. Eelnevat romaani lugema küll ei kutsu. Muutumatu on aga autori kergelt seksuaalne orientatsioon.
Kahju, autori kaks esimest romaani olid paljulubavad, aga sellega kõik piirduski. Rohkem lugema ei kutsu. (Kunagi juhtus mul sama asi Golovatshoviga).
Peategelaseks on siingi Dirk Pitt, ka siin võitleb ta "pahadega" (ja muidugi võidab). Seekord on "pahadeks" natsliku Saksamaa põgenenud ladviku järglased, kes on ehitanud Antarktikasse salajase baasi ja valmistavad ette ei vähem ega rohkem kui maailmakatastroofi, kavatsedes ise muidugi pääseda. Atlantisest niipalju, et need natside järglased on leidnud atlantide vana linna ja toetuvad atlantide kadunud teadmistele.
Vahepeal muutus raamat üsnagi loetavaks, kuid kokkuvõttes üle nõrga kolme küll ei raatsi panna.
Romaani peategelane on kõrgest soost aadlik Ar-Sharlahi, kes on pärast järjekordset paleepööret sattunud orjaks ühele taolistest "kõrbegaleeridest". Kuid nagu merelgi, on ka kõrbes röövleid ja Ar-Sharahi saatuses hakkavad toimuma ootamatud ja suured muutused. Tasapisi hakkab ka selguma, et see kõrbemaailm pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab.
Seikluslik, põnev ja kergelt loetav romaan, kuid jääb veidi kergekaaluliseks. Siit ka hinne - neli.
Põgenikke asutakse muidugi otsima, põgenikud omaltpoolt püüavad tänapäeva Venemaa tingimustes mitte vahele jääda.
Väga vahva ja humoorikas lugu, naerda sai ikka päris kõvasti. Veider, et seda siiani keegi arvustanud ei ole. Hindeks muidugi viis.
Tekst on väga humoorikas, kasutatud on rohkesti arhailisi väljendeid ja sõnu (mida on seletatud teiste, kohati mitte vähem arhailist väljenditega), nimed on kõik tähenduslikud.
Tulemus on igati hea ja lugemine oli nauditav, maailm on väga vahva. Kerge miinusega viis.
Mäinitud sündmused toimuvad romaani esimestel lehekülgedel, kuid edasi ei tahaks süzheed ümber jutustada, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Sest üllatusi jätkub romaani lõpuni.
Romaan algab kui lõbus pilalugu, tõsisemad noodid hiilivad sisse aegamööda ja peaaegu märkamatult, lõpus aga kriibivad üsna valusalt. Lugemise ajal meenus mulle korduvalt Gromovi "Zapretnõi mir". Kuigi tegu on täiesti erinevate lugudega, on neis midagi olemuslikult ühist - lõbusa huumori pealispinna all on peidus tõsised ja valusadmõtted.
Hea vene keele oskus tuleb lugmisel abiks, vastasel juhul jääb ilmselt suur osa võlust kaduma. Kord juba alustanud lugemist, ei saanud ma enne lõppu enam pidama. Naerda sai kogu aeg, kuid loo lõpus oli see naer juba hoopis teise varjundiga. Tõsiselt hea lugu.
Romaan on saadav ka võrgust, Lukinite ametlikult koduleheküljelt nime all Rõtsari kuvaldõ.
Seega head hinnet panna kuidagi ei saa, kolme teenib aga lugu küll, mingit tõrget lugemisel küll ei olnud.
Ilus lugu, hea puändiga ja ajab ka parasjagu naerma :)
Laev oli maandumiseks ebasobiv, kuid piisas kahtlusest, et planeedil on ehitisi, ja piloot otsustas maanduda. Ehitised olidkiolemas, piloot sisenes ühte ja sattus pidevate katsete ja testide karusselli. Paistis, et tundmatud ehitajad mängivad ja katsetavd temaga nagu laborihiirega.
Loetav lugu ja puänt pole paha (kuigi tundus kuidagi tuttav). Nõrgapoolne neli.
Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.
Lühike ja väga lõbus jutt. Nu, on tipa togo, tchto kak bõ lingvist.
