Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Sergei Lukjanenko · Vladimir Vassiljev ·

Dnevnoi Dozor

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: «Päevane Vahtkond»
Tallinn «Varrak» 2010 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
13
2
2
0
0
Keskmine hinne
4.647
Arvustused (17)

Võitlus Valguse ja Pimeduse vahel jätkub. Nagu pealkirjastki arvata on asju sedapuhku rohkem näidatud Pimeduse jõudude poolelt. Nagu ka eelmine raamat, koosneb "Dnevnoi Dozor" kolmest jutustusest.

Esimese minategelaseks on kuri nõid Alissa. Kir Bulõtshevi juttude kangelanna nimekaim, seksapiilne, sympaatne ja äärmiselt kylmavereline tädi. Kõrvaltegelasena libises läbi ka eelmises raamatus.

Juhtus nii et järjekordselt relvastatud kokkupõrkel Päevas ja Öise Valve vahel sai Alissa tugevaid maagilise iseloomuga vigastusi ning kaotas ajutiselt võime nõiduda. Et asi juhtus lahinguylesannete täitmisel, saadetakse Alissa Päevase Valve kulu ja kirjadega tervist parandama ... pioneerilaagrisse Artek. Kasvatajaks.

Maagid, nõiad ja muu säärane rahvas ammutab oma võlujõudu teadagi tavaliste inimeste emotsioonidest. Valged maagid positiivsetest, mustad maagid negatiivsetest tunnetest. Alissa rvikuur näb välja umbes nii, et päeval jahmerdab oma pioneeridega rannas, õhtul jutustab neile jubedaid õuduslugusid. Ja öösel, kui lapsed magavad, käib kurja naeratusega voodite vahel ringi ja toitub pioneeritydrukutes indutseeritud koshmaaridest.

Ühel päeval jääb Alissa pilk rannas pidama naabruses hullavate poisteryhma kasvatajal. Turske, intelligentse näoga ja fantastiliselt kitarri mängiv Igor on just selline tyyp millised Alissale meeldivad. Mõne aja pärast avastab nõiapreili, et on elus esimest korda _kõrvuni_ armunud.

Vaat siis, milline romantiline algus. Peale Alissa figureerivad siin veel sellised tegelased nagu juba tuttav võlur-infotehnoloog Anton Gorodetski, eestlasest must maag Edgar, neli soomlast, kes Inkvisitsiooni rekvisiitide laost miski hirmsa jõuga Fafniri Kyynise nimelise artefakti pihta panevad.. ja palju muud värvikat rahvast. Lust lugeda.

Ahjaa, seoses mõni aeg sf2001 listist läbi käinud teemaga, erootiliste stseenide kohasusest (ulme-) kirjanduses. Käesolevas raamatus on yks selline stseen suisa võtmepositsioonil. Kusjuures _fantastiliselt_ hästi välja peetud! Nii et, Wõrokas, võta loe ja imesta. Teine kirjanduslik võte mida kobakäppadest autorid sageli pruugivad ja mis mind alati häirinud on - tegevuse käigus traagiliselt hukkunud sympaatsete tegelaste "elustamine" raamatu lõpus. Enamasti happy endide saavutamiseks. Ka selline asi on käesoleva teose lõpus täiesti olemas. Aga jälle - geniaalne ja 100% sobiv nagu silmaauku. Kohati jäi mulje et Lukjanenko teeb seda meelega ;)

Nagu öeldud, koosneb raamat kolmest, yksteisega seotud jutustusest. Esimene ja viimane neist on geniaalsed. Keskmine, well, on kah hea aga rohkem selline, siduvaine alguse ja lõpu vahel. Yldiselt on aga tegemist Lukjanenko yhe parema, kui mitte seni parima teosega. Samas, eelmisest osast ("Notshnoi Dozor") eraldi teda vististi hästi lugeda ei kannata. Mitte et sellest hullu oleks - kas see raamat oli tõsiselt hea. Nii et - häid lugemiselamusi. Sellise väärt asja puhul on nendest raske hoiduda. Soovitan soojalt.

Teksti loeti vene keeles

Juba "Notshnoi dozor" oli väga hea raamat, millele jäin kohe järge ootama. Võrgus avaldatud "Dnevnoi dozori" esimene osa võttis päris sõnatuks, ja ootamine muutus lausa piinaks pärast raamatu ilmumist ning Avo arvustust.

Nüüd siis sain raamatu kätte ja see ületas kõik ootused. Kõik pühapäevased tegevused (peale lugemise) jäid tahaplaanile. Pean nõustuma Avo praktiliselt kõigi hinnangutega. See on tõenäoliselt Lukjanenko (seni) parim lugu, kuigi mul on kuri eelaimus, et "Holodnõje berga" järg võib tulla tõsiselt konkureerima (seni paistsid mulle just need diloogiate esimesed osad parimatena). Kandvad osad romaanis on tõesti esimene ja kolmas ning raske on öelda, kumb parem on. Teine osa on tõesti rohkem siduv vahepala, aga ta on hädavajalik lõpuosa kujundamiseks. Samas ega ta teistele osadele suurt midagi alla ei jää - juba see Peegli idee on omaette väärtus, liskas veel selle esitus (eriti osa lõpp).

"Notshnoj Dozoriga" moodustab see raamat tegelikult ühe terviku, esimene raamat peab ikka loetud olema, "Dnevnoi dozor" suurelt toetub sellele. Ja see esimene on kah _väga_ hea raamat. "Dnevnoi Dozor" lööb vist rohkem otse hinge pihta, eelkõige just osade lõpud, mis on tõesti meisterlikud.

Lõpetuseks vast niipalju, et hetkel tundub see raamat viimastel aastatel loetuist üldse parim olevat.

Teksti loeti vene keeles

Lugesin juhtumisi teise osa enne läbi kui esimese. Kuid muljed siiski kustumatud. Üks parimaid viimasel ajal (või üleüldse) loetud maagiaraamatuid.
Teksti loeti vene keeles

oli tore raamat küll - ja muidugi on mõte ainult mõlemat osa koos lugeda. ma pole päris kindel, kas autor(id) on savisaarega tuttavad, ja küllap on eestist pärit edgari-nimelisi musti maage rohkem, aga mul oli küll lõbusam lugeda, kui ma selle üpris paranoilisi kahtlustusi eviva, elu nautiva ja igast olukorrast puhtalt välja tuleva tegelase kohal üht teatavat poliitikut ette kujutasin. ehk just kolmandas osas oli targutamist pisut palju - aga esimene osa oli lausa väga hea.

tagantjärele mõeldes jäi mõni tegelane või juhtum ehk lõpliku lahenduseta. mis sisuliselt väljendab soovi samast maailmast veel ja veel lugeda. ent kõik oluline sai kahe osaga ju ära öeldud. kui ise valima peaks - ja küllap oleks autor pidanud siin inkvisitsiooni kombel neutraalsust hoidma - kipuks tumeda poole kasuks otsustama. lõppude lõpuks olid ju nii lenin kui hitler valgete maagide väljamõeldised, inimkonna helge tuleviku nimel ;)

Teksti loeti vene keeles

Ega vist polegi õige järjeks nimetada, pigem moodustavad mõlemad osad ühe terviku. Sündmused jätkuvad, ent fookuses on nüüd rohkem Päevase Valve pool. Ja kui kohe norida, siis maag Edgari kujul värvikaks tegemine pole autoritel just eriti õnnestunud. Mitte et too vahva tegelane poleks, ei, aga just tema eestlaseks kirjutamine vajanuks rohkem uurimist - praegu piirdutakse vaid mõne venelaste stamm-väljendiga. See selleks. Muidu on Edgar vingem tüüp, kui Anton. Romaangi tervikuna veidi etem kui "Notshnoi Dozor". Artekk-Moskva-Praha on tegevusliin. Päevase valve sheff Zavulon on punumas intriigi, et Valgetele vastulöök anda ja alguse saavad sündmused nõianeiu Alissa puhkusereisist Artekki. Vahva oli see umbluu ajamine lõpuosas - kogu see Fafniri elustamise, Apokalüpsise ja "soomlaste" värk.
Teksti loeti vene keeles

Mida võiks eelnevatele ja väga põhjalikele kirjeldustele lisada. Lugesin. Meeldis. Kohe väga meeldis, nii et tahaks edasi lugeda, mis nende Valvete vahelistest intriigidest edasi saab. Maailm on nii hästi ja stiilselt üles ehitatud, et minu meelest oleks lausa patt seda sarja diloogiaks jätta. Loodetavasti on Lukjanenkol plaanis antud sarja edasi kirjutada, kas üksinda või kellegagi koostöös, minu jaoks vahet ei ole.
Teksti loeti vene keeles

Vähemalt sama hea, kui esimene osa ja kuigi järjest kaks sarja raamatut loetud, ei teki sest maailmast hetkekski tüdimust, vaid lähen kohe kolmanda lugemisele üle. Kõik muu on vist eelarvustajate poolt juba ära öeldud...
Teksti loeti vene keeles

Kindlasti ei saa öelda, et tegemist ei ole hea romaaniga. Aga tahtmist ülivõrretesse kalduda ta ka ei tekita. Kogu see intriig, mis peaks nagu olema romaani keskne telg, tundus mulle võrdlemisi nõrk. Vahest on häda selles, et igasugused religioosse taustaga ulmekad - olgu või käesoleval vägagi eripärasel kujul - kipuvad minu silmis ikka palli võrra nõrgemaid hindeid saama.

Erinevalt mitmest eelkirjutajast meeldis mulle just teine osa kõige rohkem. Vahest just sellepärast, et ta oli kõige nõrgemini seotud romaani "pealiiniga". Rohked viited vene muusikale andsid oma panuse mõnusasse õhkkonda.

Samuti erinevalt eelkirjutajatest ei ole ma "Dnevnoi dozori" lugenud. Aga ma millegipärast ei arva, et see väga segaks. Tekst sisaldab päris palju viiteid eelnevatele sündmustele, mille põhjal ei ole raske aru saada mis värk on.

Teksti loeti vene keeles

Eelarvustajad on minu eest paljugi juba ära öelnud. Jah, hea raamat. Edgarist lugemine võttis muige suule küll.

Tõlkes on paraku ladina tähti kasutavatest keeltest (nagu soome ja tšehhi) pärit nimed lihtsalt ära transkribeeritud, uurimata seejuures õigete nimekujude kohta.

Teksti loeti eesti keeles

No ei olnud hea raamat, oli igav ja tüütu hoopis. Ei istu mulle need vene ulmekirjanikud, mitte kohe ei istu. Ma ei saa absoluutselt aru, kustotsast esimene ja viimane lugu geniaalsed olid, ma pidin igavusest ära surema neid lugedes.

Ja siinkohal kaks kivi ka, üks neist tõlkija ja/või toimetaja kapsaaeda, teine autori omasse. Esiteks, soome keeles puudub "õ" täht, miska nimi Ollõkainen muutub absurdiks ja oleks pidanud parandatama näiteks Ollikaiseks või midagi.

Teiseks, Raivo kahtlemata kõlab väga soomeliku nimena, tähendab aga soome keeles "raevu" ja poisslapse eesnimena ei kasutata mitte. Lukjanenko taustauuring jäi veidike nõrgaks, Eestis küllalt leiduvat nime Soomes ei leidu üldse. Mäletan ise üht sommi, kes imestas väga taolisest eesnimest kuuldes.

Aga jah. Üsna puine lugemine. Kui Varrak teeb oma vana head (=jätab sarja pooleli), siis mina selle pärast pisarat küll ei pilla. Anton Gorodetski, eestlase Edgari, Zavuloni & Geseri ja teiste edasised tegemised huvitavad mind umbes samapalju kui mingite poliitikute pläma valimiste eel. Ehk siis üldse mitte.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane raamat, kuid minu arust mitte parem kui esimene osa. Võib-olla sellepärast, et minu sümpaatia kuulub valgetele. Eelkõige nende suurejooneliste plaanide pärast, mida võib iseloomustada lausega - tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu altai. Selles peitub traagika. Mustad aga jätsid natuke liiga tavalise mulje. Polnud nende seas ühtegi sellist kuju, kes oleks väga eredalt meelde jäänud. Peegel küll oli üsna andekas leid, kuid ta täitis ainult ühte eesmärki - ühendada raamatu esimest kolmandat jutustust - ning kadus peale selle täitmist sootuks. Puudustest hoolimata on ikkagi tegemist väga hea raamatuga. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Väga meeldis. Kogu see teistsuguste jagamine valgeteks, mustadeks ja inkvisitsiooniks (vahekohtunikeks, tasakaaluhoidjateks). Valged on absoluutselt veendunud endi erilises väljavalituses ja ideaalide õigsuses. Need ideed on nii õiged ja üllad, et nende nimel võib ka teha tahtlikult (tahtmatult tehakse seda niikuinii) ebamoraalseid tegusid. Ehk: põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega. Kogu aeg käis ajust läbi sähvatus, et valged meenutavad oma suhtumise poolest väga ideelisi kommuniste, maoiste, punakhmeere ja muid selliseid värdjad. Õnneks on siin teoses vastukaal mustade näol olemas (ei saa oma ideid takistamatult inimkonnale peale suruda), vastasel juhul oleks valged maailmast üllaste ideede nimel ilmselt põrgu voolinud. Mustad seevastu on nagu rehepapid - väga praktilised ja enesekesksed. Usuvad samuti siiralt oma väljavalitusse ja erakordsusesse. On võimelised paljudeks sigadusteks ilma mingite süümepiinadeta. Samas pole nende sigadused nii suurejoonelised kui valgetel ning nad ei unista oma ideede vägisi teistele pealesurumisest. Niisiis, kui mustad teevad kurja omakasust, siis valged üllaste eesmärkide nimel. Inimeste seisukohast vaadates pole kummastki poolest abi. Nii mustad kui valged peavad end inimestest ülemaks - inimesed on neile hall mass. Oh seda kõrkust ja ülbust.
Teksti loeti eesti keeles

Hullemaks läks...Teine episood oli hea. Väga hea kohe, aga episoodid üks ja kolm? Panid õlgu kehitama. Laulud, mis kellelegi midagi öelda võivad, on minu jaoks tundmatud, lugude ülesehitus sarnaneb esimese raamatu omale (esimesel ja kolmandal). Ei midagi uut. (P.S. Ei tasu tõlkijat kividega loopida. Kui on Ollõkainen, siis milleks, härra Meelis Sepp, tõlkija selle siis väänutama peaks? Ollökainen? Ollykainen? Ei, see poleks hea tõlkimine. Ehk oleks ta pidanud selle teise autori vea, eesnime Raivo, kah ära muutma? Mitte, et ma kividega nõus ei ole, aga tõlkija pole milleski süüdi.)
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades seda kui kiiresti ma raamatut lugesin, on tegemist väga hea raamatuga. Nn soomlaste vennaskond oli naljakas. Kusjuures algul kui nad mängu tulid, öeldi et tegemist on viikingitega. Mul tekkis esimene kujutlus, millised nad on. Natuke hiljem esitati meeste nimed ja asjaolu et üks neist armastas Piiteris viinaretkel käia. Mul tekkis teine kujutlus meestest. Seejärel kirjeldas autor meeste lapsepõlve ja ma pidin oma senist kujutlust korrigeerima.

"Öise vahtkonna" lugemise põhjal arvasin algul et "Päevase vahtkonna" peategelaseks on Alisa Donnikova, nii nagu esimeses osas oli olnud Anton Gorodetski. "Päevase vahtkonna" lõpuosas esitatud Edgari mõtisklusest jäi aga mulje et Donnikova ei ole kuigi tähtis, pigem ettur Geseri ja Zavuloni vahelises malemängus.

Olen valmis veel Dozorisid lugema.

Teksti loeti eesti keeles
x
Valentin Abramov
24.05.1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

 

Romaani kõik kolm osa on saadaval autori veebilehel. Pealkirja "Тривселенная" võiks tõlkida kui "Kolmik-Universum". Romaan on kolmeosaline ja osade tegevus toimub põhimõtteliselt erinevartes maailmates.  

Esimese osa "Saatana peopesa" tegevus toimub 2074 aasta Moskvas, kus eradetektiiv Arkadi Vinokur uurib ühe bioloogi kummalist surma ja ei suuda leida isegi mõrva motiive. Bioloogi surm ei jää aga ainsaks.  

Romaani teises osas "See, kes ootab" kandub tegevus teise maailma. See on maailm, kuhu satuvad inimesed pärast surma Maal. See on Teine Universum, kus erinevalt meile tuttavast maailmast on vaim ja mateeria võrdväärsed - iga idee ja mõte saab materialiseeruda ja iga materiaalset eset võib muundada ideeks. Vinokur osutub siin aga väga eriliseks, sest erinevalt muudest asukatest mäletab ta oma elu Maal ja ühtlasi väga halvasti kohaneb kohaliku eluga. Siin kohtab ka esimeses osas surma saanud tegelasi ja püüab jätkata Maal toimunud kuritegude uurimist.  

Romaani kolmas osa "Orbis tetris" viib aga tegelasd kolmandasse maailma, kuhu nad satuvad pärast surma teises maailmas. See on maailm, kus eksisteerivad ainult puhtad ideed, ilma mingi materiaalse sisuta. Vinokur ja tema kaaslased suudava aga luua siin mateeriast saarekese. Alles nüüd hakkavad tasapisi selguma varem toimunud sündmuste põhjused.  

Kokkuvõtlikult öeldes algab romaan kui detektiiv, mis muutub järgnevates osades üha esoteerilisemaks. Seda võtet on ta kasutanud ka muudes teostes. Autor on hariduselt füüsik (PhD), tegeles 23 aastat astrofüüsikaga. Samal ajal tundub, et talle pole sugugi võõras ka esoteerika, eelõige judaism. Igal juhul autori kirjeldatud kolmikmaailm paistab üsnagi kooskõlaline. Kolmanda maailma kirjeldus tundus küllaltki skemaatiline, aga materiaalse maailmaga harjunud teadvusele on taolise vaimse maailma kirjeldamine praktiliselt võimatu.  

Hindeks tugev neli. Mõõtes hõljus ka nõrk viis, aga vist olen aastatega nõudlikumaks muutunud.     

Teksti loeti vene keeles

Romaani tagakaanel on lihtne tekst: "Sinu korteris elavad võõrad inimesed. Sinu töökoht on hõivatud teise poolt. Sind ei tunne ära ei sinu sõbrad ega sinu armastatu. Sind kustutatakse sellest maailmast. Kes?" Aga see tekst ütleb romaanist väga vähe, see on tegelikult päris-päris algus. Edasi läheb aga järjest põnevamaks. Esimesed seletused (paralleelsete maailmate olemasolu) toovad aga uusi ja suuremaid mõistatusi, väänates arusaamise olukorrast hoopis teistsuguseks, ja nii see mõistatuste ja lahenduste ahel veereb kuni viimase leheküljeni. Ja üsna loomulikult on need lahendused seotud uute ja uute seiklustega.

Tegevus on tõesti põnev, keelekasutus on autoril aga alati väga hea olnud. Nii et jällegi sai loetud üsna järjest. Samas aeg-ajalt torkis tunne, et autor ei olnud nagu hingega asja kallal, et kirutati "palja tehnika" ja kogemuste arvelt. Aga see tunne võib olla ka petlik. Nii või teisiti, on lugu ikkagi viit väärt.

Lõpplahendus jätab ukse pärani lahti järje kirjutamiseks. Ja tõtt öelda, mind huvitab juba praegu, mis seal oodata võib.

Teksti loeti vene keeles

Romaan "Sumeretðnõi Dozor" tundus olevat triloogia viimane. Kõik kolm jõudu (Valged, Mustad, Inkvisitsioon e. taskaal) võtsid sõna ja tervik paistis koos olevat. Kuid Lukjanenko oskas leida uue teema, mis ühendab kõiki kolme jõude või seisab neist kõrgemalgi. Ja esmapilgul lõpetatud triloogiale tuli loogiline järg.

Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.

Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...

Teksti loeti vene keeles

Moskva kirjastuse ACT 2004. a. kogumikus on see romaan koos romaanidega "The Lavalite World" ja "More Than Fire", ja juttu on seal ka Red Orc`ist ning muudest "Issandatest", kuid sarja "The World of Tiers" see romaan siiski ei kuulu. Romaani peategelane on ravil psühiaatriakliinikus ja ravi hulka kuulub mõtteline seiklemine Philip Hose Farmeri loodud maalimates, personifitseerides ennast ühega romaanide kangelastest. Antud juhul siis Red Orc`iga. Kuigi need seiklused on üsna samas stiilis, kui sarja "The World of Tiers" romaanides ning tulevad ka mõned vihjed, et need mõtterännakud võib olla ei olegi ainult mõttelised, jättis see romaan mind üsna külmaks. Red Orc`i (mõttelised) seiklused ongi ainus side sarjaga ja see side on liialt nõrk, et pidada seda romaani kuuluvaks mainitud sarja.
Teksti loeti vene keeles

Triloogia kolmas osa ei petnud lootusi. Pigem vastupidi. Ja juba lugemise alguses oli väga selge, et pole mingit mõtet lugeda seda romaani eraldi (jättes lugemata triloogia kaks esimest osa). Kogu triloogia moodustab ühtse terviku, kus sündmusi vaadetakse erinevatelt, järjerst kõrgematelt tasanditelt. Esimese osas Valgus võtleb Pimedusega - lihtne ja selge. Teises osas tulevad mängu ka varjundid - maailm ei ole enam pelgalt must-valge. Komas osa kroonib kogu triloogiat - minnakse veel kaugemale. Mõnes mõttes võib seda nimetada inimese ja tema maailmavaate arenguks. Selle arengu teeb läbi ka triloogia peategelane Gorodetski.Siin võiks välja tuua romaani mitu põhiideed, mul jäi kõlama mõte, et tasuta lõunaid pole olemas. "Stchastja vsem, darom" - seda ei juhtu isegi muinasjuttudes. Igati vääriline lõpetus triloogiale.
Teksti loeti vene keeles

Raamat jättis väga hea mulje juba aastaid tagasi - kui esimest korda loetud sai. Praegu sattusin peale vene samanimelisele filmile (huvitav, et ameeriklased midagi taolist ei teinud. Ja ongi vist parem, venelaste filmile pole midagi ette heita). Ja käsi haaras raamatu järgi. Ei taha filosofeerida, kumb on parem. Film on üsna täpselt raamatu järgi, aga mittte nii põhjalik. Ja tabas väga hästi meeleolu (eks näitlejad ole kah head). Aga raamat väärib viit, mingit kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus on seotud arheoloogiaga ja toimub Egiptuses. On leitud viiteid uuele vaarao hauakambrile ja seda minnaksegi otsima-uurima. On aga teada, et igaühte, kes söandab rikkuda vaaraote igavest rahu, ootab karm karistus.Romaani tegevus ongi parasjagu seikluslik, ei puudu ka saladuslikud surmad. Peategelasi on paras ports, tõsimeelsetest arheoloogidest kuni avantüristideni. Kirjutatud on üsna ladusalt, paraja annuse huumoriga. Romaani põhiidee jääb aga (vähemalt minule) veidi ebaveenvaks. Kokkuvõttes nõrgapoolne (pika miinusega) neli. Lugeda võib, midagi erilist oodata aga ei maksa.
Teksti loeti vene keeles

Ostsin selle romaani lootuses, et autor siiski pöördub tagasi oma eimeste romaanide stiili ja taseme juurde. Kahjuks ootas mind pettumus.

Algus oli isegi päris hea. Peategelsteks on rida ebatavaliste omadustega inimesi, kes kõik eelistavad ajada oma asju omapead. Samal ajal on Maal märgata mingi võõra invasiooni märke. Üksikutel "ebatavalistel" tuleb hakata liituma, sest nad on ainus reaalne jõud, mis võiks invasioonile vastu seista.

Pikapeale hakkab aga romaan järjest rohkem meenutama "Ogranda" sarja viimaseid (ja kehvemaid) romaane. Vahepeal juba arvasingi, et see romaan on samast sarjast. Kuid ei, see on hoopis romaani "Kentavr na rasputje" järg. Lõpp läks juba väga vaevaliselt, diagonaalis üle lehe. Eelnevat romaani lugema küll ei kutsu. Muutumatu on aga autori kergelt seksuaalne orientatsioon.

Kahju, autori kaks esimest romaani olid paljulubavad, aga sellega kõik piirduski. Rohkem lugema ei kutsu. (Kunagi juhtus mul sama asi Golovatshoviga).

Teksti loeti vene keeles

Lugu läheb ikka päris karmiks kätte! Kui siiani oli asi veel mingitpidigi reaalsuse piirides, siis nende "puust tähelaevadega" planeetidevaheline lend on juba liiast. Tuletaks rahvale meelde, et vaatamata suurele eufooriale, ei ole inimkond siiski Kuust kaugemal jõudnud, lend Marsile on siiani üle jõu käiv lübu :)
Teksti loeti vene keeles

Minu poolt "harju keskmine". Iseenesest on kahe "lähedalt seotud" planeedi idee päris huvitav, aga antud juhul pealiskaudselt läbi mõeldud. Pole viitsinud (ja ilmselt ei viitsigi) läbi mõelda taolise süsteemi stabiilsust ja muid kõrvalefekte. Aga see ongi ainus asi, mis loole plusse annab.
Teksti loeti vene keeles

Raamatut kutsus ostma pealkiri (venekeelsel väljaandel lihtsalt "Atlantis"). Siis aga sattusin lugem "Raise the Titanic!" arvustust ja lugema asusin märksa väiksema õhinaga.

Peategelaseks on siingi Dirk Pitt, ka siin võitleb ta "pahadega" (ja muidugi võidab). Seekord on "pahadeks" natsliku Saksamaa põgenenud ladviku järglased, kes on ehitanud Antarktikasse salajase baasi ja valmistavad ette ei vähem ega rohkem kui maailmakatastroofi, kavatsedes ise muidugi pääseda. Atlantisest niipalju, et need natside järglased on leidnud atlantide vana linna ja toetuvad atlantide kadunud teadmistele.

Vahepeal muutus raamat üsnagi loetavaks, kuid kokkuvõttes üle nõrga kolme küll ei raatsi panna.

Teksti loeti vene keeles

Romaani tegevuspaik meenutab keskaegset Araabiamaade kõrbepiirkonda. Kuid see ei ole Maa. Piirkondadest väljaspool kõrbe teatakse väga vähe, merest liiguvad kõikvõimalikud legendid - alates sellest, et see on surnute asupaik ja lõpetades sellega, et merevees supelnu saab surematuks. Kõrbes sõidavad ringi kõrbelaevad - ratastel ja purjedega. Et tuulevaikuses liikuda, kasutatakse orjade füüsilist jõudu.

Romaani peategelane on kõrgest soost aadlik Ar-Sharlahi, kes on pärast järjekordset paleepööret sattunud orjaks ühele taolistest "kõrbegaleeridest". Kuid nagu merelgi, on ka kõrbes röövleid ja Ar-Sharahi saatuses hakkavad toimuma ootamatud ja suured muutused. Tasapisi hakkab ka selguma, et see kõrbemaailm pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab.

Seikluslik, põnev ja kergelt loetav romaan, kuid jääb veidi kergekaaluliseks. Siit ka hinne - neli.

Teksti loeti vene keeles

Kuulus südametemurdja Don Juan vaevleb põrgus oma pattude eest juba nelisada aastat, jõudes selle ajaga muuhulgas oma saatusekaaslaselt ka vene keele ära õppida. Ja koos sellesama saatusekaaslasega ta põrgust ka põgeneb, tagasi Maale, elavate hulka, haarates pimedas endale esimese ettejuhtuva keha. Ja oh õudust, see keha osutub noore kena naise kehaks :)

Põgenikke asutakse muidugi otsima, põgenikud omaltpoolt püüavad tänapäeva Venemaa tingimustes mitte vahele jääda.

Väga vahva ja humoorikas lugu, naerda sai ikka päris kõvasti. Veider, et seda siiani keegi arvustanud ei ole. Hindeks muidugi viis.

Teksti loeti vene keeles

Sisust saab lugeda Avo arvustusest. Minule lugu päris meeldis, nii idee ise kui ka teostus. Igav küll ei onud. Viieline ta ei ole, aga alla nelja kah panna ei saa.
Teksti loeti vene keeles

Esmapilgul toimub romaani tegevus muistsel Venemaal, kuid tasapisi hakkab selguma, et päris nii see ei ole. Üks peategelastest on ehitanud endale kella (tegevus, mis üldsegi soositud ei ole, pigem vastupidi) ja märkab, et päevade pikkust mõõdab kell korralikult, kuid öö pikkust pole kell kunagi õigesti näidanud. Ja ööd ongi seal erineva pikkusega, kord pikemad, kord lühemad. Eripärasusi kuhjub veelgi, näiteks paaritutel päevadel on Päike ilma laiguta, paarispäevadel aga laiguga (ebasoodne päev), kuni lõpuks kujuneb välja selle maailma omapärane "kosmogoonia".

Tekst on väga humoorikas, kasutatud on rohkesti arhailisi väljendeid ja sõnu (mida on seletatud teiste, kohati mitte vähem arhailist väljenditega), nimed on kõik tähenduslikud.

Tulemus on igati hea ja lugemine oli nauditav, maailm on väga vahva. Kerge miinusega viis.

Teksti loeti vene keeles

Öisel linnatänaval ajab miilits taga noort huligaani, kes oli just lammutanud telefoniputkat ja nüüd põgeneb, telefonitoru peos. Paarike jõuab endise pargini, kus on käimas suured lammutustööd. Seal, pimedas, põõsaste ja ehitusprahi ning -tehnika vahel on põgenejal head väljavaated pääseda. Kuid põgeneja valib vale tee ja satub tupikusse, kust on vaid üks pääsemistee - mingi metallpaagi küljel olevasse avasse. Peagi on kohal ka miilits, kes näeb ... lahtise uksega lendavat taldrikut. Miilits astub vapralt sisse - seekord põgenejat päästma. Niipea kui mõlemad on sees, sulgeb taldrik uksed. Need küll kohe avanevad uuesti, kuid taldrik on vahepeal jõudnud kuskile mujale lennata.

Mäinitud sündmused toimuvad romaani esimestel lehekülgedel, kuid edasi ei tahaks süzheed ümber jutustada, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Sest üllatusi jätkub romaani lõpuni.

Romaan algab kui lõbus pilalugu, tõsisemad noodid hiilivad sisse aegamööda ja peaaegu märkamatult, lõpus aga kriibivad üsna valusalt. Lugemise ajal meenus mulle korduvalt Gromovi "Zapretnõi mir". Kuigi tegu on täiesti erinevate lugudega, on neis midagi olemuslikult ühist - lõbusa huumori pealispinna all on peidus tõsised ja valusadmõtted.

Hea vene keele oskus tuleb lugmisel abiks, vastasel juhul jääb ilmselt suur osa võlust kaduma. Kord juba alustanud lugemist, ei saanud ma enne lõppu enam pidama. Naerda sai kogu aeg, kuid loo lõpus oli see naer juba hoopis teise varjundiga. Tõsiselt hea lugu.

Romaan on saadav ka võrgust, Lukinite ametlikult koduleheküljelt nime all Rõtsari kuvaldõ.

Teksti loeti vene keeles

Raske, lummav ja masendav lugu - esimest kontakti sellisena küll ette ei kujuta. Ja meisterlikult kirjutatud, lugesin lausa ühe hingetõmbega. Kõhkluseta viis.
Teksti loeti vene keeles

Omaette loona oleks see romaan minult vast nõrga nelja teeninud, sest lugesin järjest, pooleli jätta küll ei tahtnud. Kuid silme ees oli kogu aeg "Missionerõ", mille eelloona käesolev romaan mõeldud oli. Ja seda ülesannet "Slepõje povodõri" küll ei täitnud. Lool pole kandvat ideed, ka sündmustik läheb "põhiteosega" mitmeski olulises kohas vastuollu. Kuigi jah, siin on tegelased noored, kuuekümne aasta pärast võivad nad aga nii mõndagi teistmoodi mäletada.

Seega head hinnet panna kuidagi ei saa, kolme teenib aga lugu küll, mingit tõrget lugemisel küll ei olnud.

Teksti loeti vene keeles

Ühinen eelarvustajaetga, tõesti väga hea lugu, viimasel ajal loetud lugudest üks parimaid. See, millest kirjutas Avo, on allest ettevalmistus võimsale lõpule (kuigi viie mõõt oli täis tükk maad enne lõppu).
Teksti loeti vene keeles

Planeedile Smertelnaja (Surmav) saabub järjekordne turistide rühm. Planeet on nii hirmus, et keegi ei võta endale vastutust turistide elu eest ja osa neist loobub juba enne maandumist, ridamisi jääb neid kõrvale veelgi, ning planeedi põlismetsa astub juba väike salk (loomulikult kogenud jäägri juhtimisel). Ja planeet on karm.

Ilus lugu, hea puändiga ja ajab ka parasjagu naerma :)

Teksti loeti vene keeles

Kaugesse tähesüsteemi saadetud ekspeditsiooni tabab katastroof ja tähesüsteemi uuringutest ei saa enam mõelda, annaks jumal kojugi jõuda. Siiski saadetakse neljanda planeedi juurde pisike ühekohaline laevuke - tolle atmosfääris avastati hapnikku ja loodeti leida mingitki elu.

Laev oli maandumiseks ebasobiv, kuid piisas kahtlusest, et planeedil on ehitisi, ja piloot otsustas maanduda. Ehitised olidkiolemas, piloot sisenes ühte ja sattus pidevate katsete ja testide karusselli. Paistis, et tundmatud ehitajad mängivad ja katsetavd temaga nagu laborihiirega.

Loetav lugu ja puänt pole paha (kuigi tundus kuidagi tuttav). Nõrgapoolne neli.

Teksti loeti vene keeles

Metallurgiatehasesse tuleb uus ja küllaltki veider tööline. Kõrgharidust pole, kuid kuskil töötanud kah ei ole, kartlik, peale tööd ajab selga riietuse, mille õige koht oleks prügimäel, üle muruplatsi ei lähe, sest "murul käimine keelatud". Ühesõnaga, nagu polekski meie ilmast. Ja varsti selgub, et ei olegi. Hoopis põgenik maailmast, kus valvet kuskil pole, sildist "Sissepääs keelatud" täiesti piisab, kõik on ausad, heatahtlikud - ühesõnaga inglitega paradiis. Kuid meie tegelane siiski otsustas põgeneda, ta otsis vabadust... mõelda. Mudugi põgenikule saadakse jälile, ja elu läheb kohe märksa põnevamaks.

Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.

Teksti loeti vene keeles

Ilus lingvistilne harjutus, kena järg natsionaal-lingvistide partei manifestile. Seekord on üldisema jutu asemel konkreetsem teema - määramata artikkel vene keeles :)

Lühike ja väga lõbus jutt. Nu, on tipa togo, tchto kak bõ lingvist.

Teksti loeti vene keeles