Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Poul Anderson ·

The High Crusade

(romaan aastast 1960)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding/Analog Science Fact & Fiction» 1960; juuli - september
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kõrge ristiretk»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
11
17
1
0
0
Keskmine hinne
4.345
Arvustused (29)

On XIV sajand ning Inglismaale maandub kosmoselaev... parun Roger ei mõtle pikalt, ajab mehed relvile, notib kõik rohenäod (sorry, sininäod) maha ning saab laeva oma valdusesse. «Abiks» üks kogemata ellu jäänud tulnukas asutakse laevaga Püha Hauda vabastama... «Kogemata» lennatakse hoopis tähtedele... noh sõdida ja vallutada saab ka seal...

Sisu võib eelneva järgi üsna labane tunduda (kuigi ta seda pole), aga (kõrgete ideede ulme fännide jaoks) päästab loo kompetentne kirjeldus ning muhe huumor.

Igatahes sai peale selle romaani lugemist minust paadunud Poul Andersoni fänn. Ning ega ma Poul Andersoni puhul niiväga pettuma pole pidanudki!!!

Teksti loeti vene keeles

Lapsemeelne? C''mon! Tõsiselt lahe ja lõbus lugu oli. Vastupidiselt hr.Kallase arvamusele, ytlex mina pigem et just idee oli suhteliselt geniaalne, teostus olex võinud veelgi humoorikam ja tempokam olla. Sellest ka mittemaximaalne hinne. Aga tugevat nelja on see lugu kyll väärt. Eriliselt abix kild oli muidugi veel see, kui lõpux kuskil 21. sajandi paiku NASA vennad oma esimese spaceshipiga äkici suure kolaka alienide sõjalaevaga tõtt satuvad vahtima. Kust tervitab neid mitte keegi roheline ja tundlatega vaid turske inglise ryytel, rist skafandri rinna peal ja suled kiivril lehvimas ;)
Teksti loeti vene keeles

See oli esimene raamat, mille ma BAASis ilmunud arvustuse põhjal välismaalt tellisin endale (thnx, Jyrka!) ja mitte ei kahetse. Raamat on eriliselt hea selle poolest, et ta on piisavalt lühike (minu eksemplar on ca 160-leheküljeline paperback), selle idee põhjal oleks võinud tohutuid telliseid valmis kirjutada. Aga praegu ei hakka kusagil igav, ühe hooga võimalik läbi lugeda, kordagi ei väsita ja võrratu tunne jääb lugemise järel - kindlalt viis punkti. Sisust nii palju, et minule meenutas asi Civilizationi-nimelist arvutimängu situatsioonis, kus vaenlasel märksa parem tehnoloogia kasutada on ja rõhk eelkõige selle tehnoloogia vastastelt äravirutamisel, kes mänginud on, saab aru :)
Teksti loeti inglise keeles

Lugu on humoorikam, kui muud minu loetud Andersoni jutud ja romaanid. Näitena toon mõnusa lõpustseeni. Kui kosmoseimpeeriumi tähelaeva kapten pärib oma Maa kolleegilt, kas Püha Maa on vabastatud paganate käest, vastab kapten Yeshu haLevy Iisraeli Impeeriumi lojaalse alamana: “Jah!”

“Kõrge ristiretk” on muidugi viite väärt. NB! Sandra Miesel on kirjutanud raamatukese Andersoni loomingust: ”Against Time Arrow. The High Crusade of Poul Anderson” (1978).
Teksti loeti inglise keeles

Raamat, mille idee niisama väljakäiduna tundub täielik absurd. Kuid lugedes raamatu läbi, hakkad isegi uskuma, et tegelikult võib nii juhtuda küll. Lugu kosmosevallutamisest ja kosmoseimpeeriumi loomisest käputäie keskaja Maa rüütlite poolt. Kuskil inglismaa lossi juures maandub tulnukate laev. Lossi omanik läheb hulljulgelt oma sõjasalgaga laevale vastu ning tulnukad, kes sellist asja ei osanud oodatagi, tapetakse käsitsivõitluses laeva sisemuses maha. Üks võõrastest jääb ellu ja tema abil loodetakse aparaadi juhtimine selgeks saada ning prantsusmaad vallutama minna. Lend pranstlaste juurde võtab aga ootamatu pöörde, kui tulnukas shaboteerib juhtimissysteemi nii, et see hoopis tema koduplaneedile lendab. Ja see, mis nüüd edasi juhtub, on kunst omaette :)
Teksti loeti inglise keeles

Esimest korda hakkasin ma seda raamatut lugema juba peaaegu aasta tagasi, kuid siis tuli ärasõit, raamatut ma kaasa ei võtnud ning pooleli ta jäi. Nüüd sai otsast alustatud nii et lugenud olen ma teda nüüd poolteist korda või mis.
Jutustus varakeskaja (Andersoni lemmikperiood vist) rüütlite tähtedevahelisest ristiretkest on muhe ning asjalik raamat ning väga raske on lustakama teostuse vajadusse uskuda nagu Avo. Ega siis iga kuiviimasest teost pea miskiks jandiks moondama. Seda enam, et minu meelest oleks lõpp võinud selline olla, kus vandenõu oleks läbi läinud ning Roger de Tourneville`i sõjaplaanid lõpule viimata jäänud. Siis oleks ka mina viie pannud.
Teksti loeti inglise keeles

Ei ole nagu midagi eeskirjutajatele lisaks öelda, kõik see jutt vastab tõele ... ehk siis ainult see märkus, et tegemist oli "sininägudega".Igatahes vääris lugemist.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpuks ometi! Esimene Anderson`i raamat, kui usk ei ole kõikvõimas ja selle kulul tehakse päris hulgi head nalja ning peategelased pole mingid naisteajakirjade kaanepildid! Hakkasin juba vaikselt eelnevate põhjal lootust kaotama:)
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastavalt jabur raamat! Kuritegu igasuguse kirjandusliku pieteedi ja terve mõistuse vastu. Aga kuidagi ei tõuse käsi halba hinnet panema, sest lugesin ta aeg-ajalt naerda kõkutades ühe hooga läbi; kogu aeg oli küll tunne, et kuidas ta ometi siit välja keerutab, aga PA oskas seda teha. Minu jaoks läheb raamat küll ühte patta Adamsi ulme mõnitamistega, ja seega sisu nagu arvustada ei kannata. Sellegipoolest lahe lugemisvara.
Teksti loeti eesti keeles

Kahesajas arvustus.Palju on eespool juba ära öeldud. Igatahes pakkus raamatu esimene pool vaat` et üle lehekülje põhjust naermiseks. Teises pooles aga muutus senine täiesti nauditav pooljabur madistamine ja üksteise lollikstegemine "tõsiseks" intriigitsemiseks, suhete lahkamiseks jne jne, mille eest ka üks punkt alla. Muidu aga hea ajaviide paariks õhtuseks tunniks...
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatuga taastas Anderson minu usu temasse. High Crusade on kõigest, mida seni Andersonilt lugenud olen, täiesti erinev. Niisugust humoorikat lähenemist keskajale (mis seniloetu põhjal tundub olevat Andersoni lemmikajastu) oli lausa lust lugeda. Kusjuures see huumor ei jätnud muljet ülepingutatusest, vaid tundus kuidagi loomulik. Lugedes ei suutnud ma kuidagi tagasi hoida kujutlust sellest, kuidas Anderson raamatu kirjutamise ajal vahetpidamata enda ette naerda puksus nagu Joosep Toots, ikka "mh-mh-pup-pup-pup..."
Teksti loeti eesti keeles

Esimene mõte lugema hakates oli - täielik jura.Nimelt, minu arvates 14saj. ja tähelaevad roheliste (sorry siniste) mehikestega kokku ei sobi, aga mida edasi lugesin, seda rohkem meeldima hakkas. Möned kohad naersin nagu hull ja see löpp... Tulnukatest aadlikud ja katoliikluse võim universumis pani naerma. Kui raamat läbi sai, läks nägu muigele, teised pidid vanas Maas küll pettuma. Katoliiklus polegi enam vaat et ainuusk. Aga Maal sellest võisid Rooma Paavst koos inglise kuningaga õnnest segi minna. Pidi ju Inglismaa kuningas, kui Vana Maa on ülesse leitud, uued valdused endale saama. Vähemalt Roger1 nii ütles. Ühesõnaga, tore lugu!!
Teksti loeti eesti keeles

Juhuse tahtel sai lugu meie peres väga populaarseks ning olin sunnitud üles otsima venekeelse väljaanade.

Ilus lahe humoorikas lugu. Viit ma enam nii lihtsalt ei pane, aga kõva plussiga neli vis õoige hinne.

Teksti loeti vene keeles

Nooremas eas tegutses Anderson aktiivselt ühes loomingulise anakronismi ühingus, st kappas hobusel, mängis rüütlimänge ja elas sõpradega keskaegses olustikus. Ka tänapäeval on sellised huviklubid olemas ja võrdlemisi populaarsed. "Kõrges ristiretkes" on tuntav Andersoni kiindumis medievaalsesse romantikasse; üheks tema loomingut läbivaks teemaks on sõjaline au ja kuulsus, teatav rüütlinostalgia. Leitmotiiv avaldub kõigis Andersoni kasutatavates zhanrites - hard sf, kosmoseooper, fantasy, humoreskid. Käesolev romaan tundub olevat miski kosmoseooperi ja rüütliromanssi segu, ent korralikult väljapeetud ja kindla käega kirjutatud.

Anderson on üldse meelde jäänud kirjanikuna, kes suurematest kirjeldustest hoidub ja oskab ajal lasta mööda voolata. See mastaapne kosmoseooper võinuks nii mitmeski kohas minna süviti ja olla mitmeid kordi paksem - hea, et ei olnud. Napp, ent kõnekas kroonikakeel ning paari lausega visandatud galaktiline ristisõda lasevadki keskenduda peamisele.

Peamine näikse olevat rüütli dilemma südameasjade ja isiklike kohustuste ning missioonitunde vahel; lisaks ka mõtisklused (mida küll otse välja ei öelda) keskaegse sõjamentaliteedi olemusest. Wersgorite (nimetus meenutab kangesti taani `v¿rsgo`d - palun) kummaline impeerium laguneb Rooma kombel ja asemele asub katoliiklik feodaalimpeerium. Ja ma ei saa lahti tundest (mis ainult selle raamatu põhjal pole kujunenud) et selline ilmakord Andersonile üsnagi sümpatiseerib. Tundelisust lisab taustal rulluv haarav reetmisdraama.

Meeldis lõpus kujunev olukord - et Vana Maa on muutunud legendaarseks ja poolmütoloogiliseks mõisteks ja õhku jääb võimalik sõjaretk selle vastu...

Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid raamatuid mida viimasel ajal olen lugenud. Ei mingit pingutatud filosoofiat, punnitatud butafooriat vaid lihtsalt lahe lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidaga lahajapoolne looke. Idee iseensest on hea muidugi, aga teostus meenutab rohkem lasteraamatut. Võibolla ei olnud lugedes tuju kõige parem, aga hindeks üle nelja küll hästi panna ei tahaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kena lustakas lugu, kuidas vapper sir Roger võitmatute inglaste eesotsas kosmoseavarustes kõigile pasunasse annab. Muuhulgas ilmselt pilab ka omaaegset ulmemaailmas valitsenud stampi, et justnimelt inimesed peavad olema need, kes maailmaruumi vallutavad. Roger ise võrdleb oma kampaaniat Rooma hukuga, mulle meenus ka Cortezi retk, mis oli enamvähem niisama hullumeelne ning arvuline vahekord oli ka umbes sarnane, kuid seal oli peale moraalse ülekaalu siiski ka tehnoloogiline ülekaal vallutajate poolel.

Paar sõna eelmiste kommentaaride kohta. Jumala eest, Andri, 14. sajand ei ole varakeskaeg!!! Targoga seevastu ühinen, ise lugesin ka romaani Civi vahele... ;))

Teksti loeti eesti keeles

Oli nati imelik idee saata rüütlid tähtedele aga kui on hästi kirja pandud siis käib ka! Meeldis väga. Andersonil on lahe stiil. Peategelased on hästi läbi mõeldud ja huvitavad. See, kuidas rüütlid allutavad endale teaduselt endast aastasadu ees olevad olendid pani väga imestama, kuid oli siiski viite väärt!
Teksti loeti eesti keeles

Igati loetav ja m6nus lugu. Siiski mitte parim, mida Andersonilt lugenud olen. Kahtlen, kas minujaoks tema "Midsummer Tempest"`isuudab troonilt t6ugata.
Teksti loeti eesti keeles

Poul Anderson paistab olevat suur minevikuinimeste austaja. Väga hea jutt "The Man Who Came Early" ja käesolev romaan - mõlemas satuvad ootamatult kokku moodsa või tulevikuühiskonna esindajad ja oma aja kangelased. Mõlemas jäävad peale need vanemad, keda me kipume ju pidama alaväärsemateks. Lõbus lugemine. Hinne läheb maha selle eest, et pärast siinsete arvustuste lugemist ei pakkunud raamat just väga palju üllatusi juurde.
Teksti loeti vene keeles

Ka mulle meenusid lugedes Cortez ja teised seiklejad Ameerikas, millele viitas eelpool Kristjan Sander. 14.sajandi inglased, nagu neid kirjeldab Anderson, tuletavad mõneti meelde jüriööaegseid sakslasi Uku Masingu teoses "Vaskuks ja vikaaria Lohult". Aeg ongi sama.Sininahad, kuigi vähe sitkemad, on tuttavad Leo Kunnase "Gort Ashrynist". Kunnas on muidugi hilisem.
Teksti loeti eesti keeles
x
Valentin Abramov
24.05.1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

 

Romaani kõik kolm osa on saadaval autori veebilehel. Pealkirja "Тривселенная" võiks tõlkida kui "Kolmik-Universum". Romaan on kolmeosaline ja osade tegevus toimub põhimõtteliselt erinevartes maailmates.  

Esimese osa "Saatana peopesa" tegevus toimub 2074 aasta Moskvas, kus eradetektiiv Arkadi Vinokur uurib ühe bioloogi kummalist surma ja ei suuda leida isegi mõrva motiive. Bioloogi surm ei jää aga ainsaks.  

Romaani teises osas "See, kes ootab" kandub tegevus teise maailma. See on maailm, kuhu satuvad inimesed pärast surma Maal. See on Teine Universum, kus erinevalt meile tuttavast maailmast on vaim ja mateeria võrdväärsed - iga idee ja mõte saab materialiseeruda ja iga materiaalset eset võib muundada ideeks. Vinokur osutub siin aga väga eriliseks, sest erinevalt muudest asukatest mäletab ta oma elu Maal ja ühtlasi väga halvasti kohaneb kohaliku eluga. Siin kohtab ka esimeses osas surma saanud tegelasi ja püüab jätkata Maal toimunud kuritegude uurimist.  

Romaani kolmas osa "Orbis tetris" viib aga tegelasd kolmandasse maailma, kuhu nad satuvad pärast surma teises maailmas. See on maailm, kus eksisteerivad ainult puhtad ideed, ilma mingi materiaalse sisuta. Vinokur ja tema kaaslased suudava aga luua siin mateeriast saarekese. Alles nüüd hakkavad tasapisi selguma varem toimunud sündmuste põhjused.  

Kokkuvõtlikult öeldes algab romaan kui detektiiv, mis muutub järgnevates osades üha esoteerilisemaks. Seda võtet on ta kasutanud ka muudes teostes. Autor on hariduselt füüsik (PhD), tegeles 23 aastat astrofüüsikaga. Samal ajal tundub, et talle pole sugugi võõras ka esoteerika, eelõige judaism. Igal juhul autori kirjeldatud kolmikmaailm paistab üsnagi kooskõlaline. Kolmanda maailma kirjeldus tundus küllaltki skemaatiline, aga materiaalse maailmaga harjunud teadvusele on taolise vaimse maailma kirjeldamine praktiliselt võimatu.  

Hindeks tugev neli. Mõõtes hõljus ka nõrk viis, aga vist olen aastatega nõudlikumaks muutunud.     

Teksti loeti vene keeles

Romaani tagakaanel on lihtne tekst: "Sinu korteris elavad võõrad inimesed. Sinu töökoht on hõivatud teise poolt. Sind ei tunne ära ei sinu sõbrad ega sinu armastatu. Sind kustutatakse sellest maailmast. Kes?" Aga see tekst ütleb romaanist väga vähe, see on tegelikult päris-päris algus. Edasi läheb aga järjest põnevamaks. Esimesed seletused (paralleelsete maailmate olemasolu) toovad aga uusi ja suuremaid mõistatusi, väänates arusaamise olukorrast hoopis teistsuguseks, ja nii see mõistatuste ja lahenduste ahel veereb kuni viimase leheküljeni. Ja üsna loomulikult on need lahendused seotud uute ja uute seiklustega.

Tegevus on tõesti põnev, keelekasutus on autoril aga alati väga hea olnud. Nii et jällegi sai loetud üsna järjest. Samas aeg-ajalt torkis tunne, et autor ei olnud nagu hingega asja kallal, et kirutati "palja tehnika" ja kogemuste arvelt. Aga see tunne võib olla ka petlik. Nii või teisiti, on lugu ikkagi viit väärt.

Lõpplahendus jätab ukse pärani lahti järje kirjutamiseks. Ja tõtt öelda, mind huvitab juba praegu, mis seal oodata võib.

Teksti loeti vene keeles

Romaan "Sumeretðnõi Dozor" tundus olevat triloogia viimane. Kõik kolm jõudu (Valged, Mustad, Inkvisitsioon e. taskaal) võtsid sõna ja tervik paistis koos olevat. Kuid Lukjanenko oskas leida uue teema, mis ühendab kõiki kolme jõude või seisab neist kõrgemalgi. Ja esmapilgul lõpetatud triloogiale tuli loogiline järg.

Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.

Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...

Teksti loeti vene keeles

Moskva kirjastuse ACT 2004. a. kogumikus on see romaan koos romaanidega "The Lavalite World" ja "More Than Fire", ja juttu on seal ka Red Orc`ist ning muudest "Issandatest", kuid sarja "The World of Tiers" see romaan siiski ei kuulu. Romaani peategelane on ravil psühiaatriakliinikus ja ravi hulka kuulub mõtteline seiklemine Philip Hose Farmeri loodud maalimates, personifitseerides ennast ühega romaanide kangelastest. Antud juhul siis Red Orc`iga. Kuigi need seiklused on üsna samas stiilis, kui sarja "The World of Tiers" romaanides ning tulevad ka mõned vihjed, et need mõtterännakud võib olla ei olegi ainult mõttelised, jättis see romaan mind üsna külmaks. Red Orc`i (mõttelised) seiklused ongi ainus side sarjaga ja see side on liialt nõrk, et pidada seda romaani kuuluvaks mainitud sarja.
Teksti loeti vene keeles

Triloogia kolmas osa ei petnud lootusi. Pigem vastupidi. Ja juba lugemise alguses oli väga selge, et pole mingit mõtet lugeda seda romaani eraldi (jättes lugemata triloogia kaks esimest osa). Kogu triloogia moodustab ühtse terviku, kus sündmusi vaadetakse erinevatelt, järjerst kõrgematelt tasanditelt. Esimese osas Valgus võtleb Pimedusega - lihtne ja selge. Teises osas tulevad mängu ka varjundid - maailm ei ole enam pelgalt must-valge. Komas osa kroonib kogu triloogiat - minnakse veel kaugemale. Mõnes mõttes võib seda nimetada inimese ja tema maailmavaate arenguks. Selle arengu teeb läbi ka triloogia peategelane Gorodetski.Siin võiks välja tuua romaani mitu põhiideed, mul jäi kõlama mõte, et tasuta lõunaid pole olemas. "Stchastja vsem, darom" - seda ei juhtu isegi muinasjuttudes. Igati vääriline lõpetus triloogiale.
Teksti loeti vene keeles

Raamat jättis väga hea mulje juba aastaid tagasi - kui esimest korda loetud sai. Praegu sattusin peale vene samanimelisele filmile (huvitav, et ameeriklased midagi taolist ei teinud. Ja ongi vist parem, venelaste filmile pole midagi ette heita). Ja käsi haaras raamatu järgi. Ei taha filosofeerida, kumb on parem. Film on üsna täpselt raamatu järgi, aga mittte nii põhjalik. Ja tabas väga hästi meeleolu (eks näitlejad ole kah head). Aga raamat väärib viit, mingit kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus on seotud arheoloogiaga ja toimub Egiptuses. On leitud viiteid uuele vaarao hauakambrile ja seda minnaksegi otsima-uurima. On aga teada, et igaühte, kes söandab rikkuda vaaraote igavest rahu, ootab karm karistus.Romaani tegevus ongi parasjagu seikluslik, ei puudu ka saladuslikud surmad. Peategelasi on paras ports, tõsimeelsetest arheoloogidest kuni avantüristideni. Kirjutatud on üsna ladusalt, paraja annuse huumoriga. Romaani põhiidee jääb aga (vähemalt minule) veidi ebaveenvaks. Kokkuvõttes nõrgapoolne (pika miinusega) neli. Lugeda võib, midagi erilist oodata aga ei maksa.
Teksti loeti vene keeles

Ostsin selle romaani lootuses, et autor siiski pöördub tagasi oma eimeste romaanide stiili ja taseme juurde. Kahjuks ootas mind pettumus.

Algus oli isegi päris hea. Peategelsteks on rida ebatavaliste omadustega inimesi, kes kõik eelistavad ajada oma asju omapead. Samal ajal on Maal märgata mingi võõra invasiooni märke. Üksikutel "ebatavalistel" tuleb hakata liituma, sest nad on ainus reaalne jõud, mis võiks invasioonile vastu seista.

Pikapeale hakkab aga romaan järjest rohkem meenutama "Ogranda" sarja viimaseid (ja kehvemaid) romaane. Vahepeal juba arvasingi, et see romaan on samast sarjast. Kuid ei, see on hoopis romaani "Kentavr na rasputje" järg. Lõpp läks juba väga vaevaliselt, diagonaalis üle lehe. Eelnevat romaani lugema küll ei kutsu. Muutumatu on aga autori kergelt seksuaalne orientatsioon.

Kahju, autori kaks esimest romaani olid paljulubavad, aga sellega kõik piirduski. Rohkem lugema ei kutsu. (Kunagi juhtus mul sama asi Golovatshoviga).

Teksti loeti vene keeles

Lugu läheb ikka päris karmiks kätte! Kui siiani oli asi veel mingitpidigi reaalsuse piirides, siis nende "puust tähelaevadega" planeetidevaheline lend on juba liiast. Tuletaks rahvale meelde, et vaatamata suurele eufooriale, ei ole inimkond siiski Kuust kaugemal jõudnud, lend Marsile on siiani üle jõu käiv lübu :)
Teksti loeti vene keeles

Minu poolt "harju keskmine". Iseenesest on kahe "lähedalt seotud" planeedi idee päris huvitav, aga antud juhul pealiskaudselt läbi mõeldud. Pole viitsinud (ja ilmselt ei viitsigi) läbi mõelda taolise süsteemi stabiilsust ja muid kõrvalefekte. Aga see ongi ainus asi, mis loole plusse annab.
Teksti loeti vene keeles

Raamatut kutsus ostma pealkiri (venekeelsel väljaandel lihtsalt "Atlantis"). Siis aga sattusin lugem "Raise the Titanic!" arvustust ja lugema asusin märksa väiksema õhinaga.

Peategelaseks on siingi Dirk Pitt, ka siin võitleb ta "pahadega" (ja muidugi võidab). Seekord on "pahadeks" natsliku Saksamaa põgenenud ladviku järglased, kes on ehitanud Antarktikasse salajase baasi ja valmistavad ette ei vähem ega rohkem kui maailmakatastroofi, kavatsedes ise muidugi pääseda. Atlantisest niipalju, et need natside järglased on leidnud atlantide vana linna ja toetuvad atlantide kadunud teadmistele.

Vahepeal muutus raamat üsnagi loetavaks, kuid kokkuvõttes üle nõrga kolme küll ei raatsi panna.

Teksti loeti vene keeles

Romaani tegevuspaik meenutab keskaegset Araabiamaade kõrbepiirkonda. Kuid see ei ole Maa. Piirkondadest väljaspool kõrbe teatakse väga vähe, merest liiguvad kõikvõimalikud legendid - alates sellest, et see on surnute asupaik ja lõpetades sellega, et merevees supelnu saab surematuks. Kõrbes sõidavad ringi kõrbelaevad - ratastel ja purjedega. Et tuulevaikuses liikuda, kasutatakse orjade füüsilist jõudu.

Romaani peategelane on kõrgest soost aadlik Ar-Sharlahi, kes on pärast järjekordset paleepööret sattunud orjaks ühele taolistest "kõrbegaleeridest". Kuid nagu merelgi, on ka kõrbes röövleid ja Ar-Sharahi saatuses hakkavad toimuma ootamatud ja suured muutused. Tasapisi hakkab ka selguma, et see kõrbemaailm pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab.

Seikluslik, põnev ja kergelt loetav romaan, kuid jääb veidi kergekaaluliseks. Siit ka hinne - neli.

Teksti loeti vene keeles

Kuulus südametemurdja Don Juan vaevleb põrgus oma pattude eest juba nelisada aastat, jõudes selle ajaga muuhulgas oma saatusekaaslaselt ka vene keele ära õppida. Ja koos sellesama saatusekaaslasega ta põrgust ka põgeneb, tagasi Maale, elavate hulka, haarates pimedas endale esimese ettejuhtuva keha. Ja oh õudust, see keha osutub noore kena naise kehaks :)

Põgenikke asutakse muidugi otsima, põgenikud omaltpoolt püüavad tänapäeva Venemaa tingimustes mitte vahele jääda.

Väga vahva ja humoorikas lugu, naerda sai ikka päris kõvasti. Veider, et seda siiani keegi arvustanud ei ole. Hindeks muidugi viis.

Teksti loeti vene keeles

Sisust saab lugeda Avo arvustusest. Minule lugu päris meeldis, nii idee ise kui ka teostus. Igav küll ei onud. Viieline ta ei ole, aga alla nelja kah panna ei saa.
Teksti loeti vene keeles

Esmapilgul toimub romaani tegevus muistsel Venemaal, kuid tasapisi hakkab selguma, et päris nii see ei ole. Üks peategelastest on ehitanud endale kella (tegevus, mis üldsegi soositud ei ole, pigem vastupidi) ja märkab, et päevade pikkust mõõdab kell korralikult, kuid öö pikkust pole kell kunagi õigesti näidanud. Ja ööd ongi seal erineva pikkusega, kord pikemad, kord lühemad. Eripärasusi kuhjub veelgi, näiteks paaritutel päevadel on Päike ilma laiguta, paarispäevadel aga laiguga (ebasoodne päev), kuni lõpuks kujuneb välja selle maailma omapärane "kosmogoonia".

Tekst on väga humoorikas, kasutatud on rohkesti arhailisi väljendeid ja sõnu (mida on seletatud teiste, kohati mitte vähem arhailist väljenditega), nimed on kõik tähenduslikud.

Tulemus on igati hea ja lugemine oli nauditav, maailm on väga vahva. Kerge miinusega viis.

Teksti loeti vene keeles

Öisel linnatänaval ajab miilits taga noort huligaani, kes oli just lammutanud telefoniputkat ja nüüd põgeneb, telefonitoru peos. Paarike jõuab endise pargini, kus on käimas suured lammutustööd. Seal, pimedas, põõsaste ja ehitusprahi ning -tehnika vahel on põgenejal head väljavaated pääseda. Kuid põgeneja valib vale tee ja satub tupikusse, kust on vaid üks pääsemistee - mingi metallpaagi küljel olevasse avasse. Peagi on kohal ka miilits, kes näeb ... lahtise uksega lendavat taldrikut. Miilits astub vapralt sisse - seekord põgenejat päästma. Niipea kui mõlemad on sees, sulgeb taldrik uksed. Need küll kohe avanevad uuesti, kuid taldrik on vahepeal jõudnud kuskile mujale lennata.

Mäinitud sündmused toimuvad romaani esimestel lehekülgedel, kuid edasi ei tahaks süzheed ümber jutustada, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Sest üllatusi jätkub romaani lõpuni.

Romaan algab kui lõbus pilalugu, tõsisemad noodid hiilivad sisse aegamööda ja peaaegu märkamatult, lõpus aga kriibivad üsna valusalt. Lugemise ajal meenus mulle korduvalt Gromovi "Zapretnõi mir". Kuigi tegu on täiesti erinevate lugudega, on neis midagi olemuslikult ühist - lõbusa huumori pealispinna all on peidus tõsised ja valusadmõtted.

Hea vene keele oskus tuleb lugmisel abiks, vastasel juhul jääb ilmselt suur osa võlust kaduma. Kord juba alustanud lugemist, ei saanud ma enne lõppu enam pidama. Naerda sai kogu aeg, kuid loo lõpus oli see naer juba hoopis teise varjundiga. Tõsiselt hea lugu.

Romaan on saadav ka võrgust, Lukinite ametlikult koduleheküljelt nime all Rõtsari kuvaldõ.

Teksti loeti vene keeles

Raske, lummav ja masendav lugu - esimest kontakti sellisena küll ette ei kujuta. Ja meisterlikult kirjutatud, lugesin lausa ühe hingetõmbega. Kõhkluseta viis.
Teksti loeti vene keeles

Omaette loona oleks see romaan minult vast nõrga nelja teeninud, sest lugesin järjest, pooleli jätta küll ei tahtnud. Kuid silme ees oli kogu aeg "Missionerõ", mille eelloona käesolev romaan mõeldud oli. Ja seda ülesannet "Slepõje povodõri" küll ei täitnud. Lool pole kandvat ideed, ka sündmustik läheb "põhiteosega" mitmeski olulises kohas vastuollu. Kuigi jah, siin on tegelased noored, kuuekümne aasta pärast võivad nad aga nii mõndagi teistmoodi mäletada.

Seega head hinnet panna kuidagi ei saa, kolme teenib aga lugu küll, mingit tõrget lugemisel küll ei olnud.

Teksti loeti vene keeles

Ühinen eelarvustajaetga, tõesti väga hea lugu, viimasel ajal loetud lugudest üks parimaid. See, millest kirjutas Avo, on allest ettevalmistus võimsale lõpule (kuigi viie mõõt oli täis tükk maad enne lõppu).
Teksti loeti vene keeles

Planeedile Smertelnaja (Surmav) saabub järjekordne turistide rühm. Planeet on nii hirmus, et keegi ei võta endale vastutust turistide elu eest ja osa neist loobub juba enne maandumist, ridamisi jääb neid kõrvale veelgi, ning planeedi põlismetsa astub juba väike salk (loomulikult kogenud jäägri juhtimisel). Ja planeet on karm.

Ilus lugu, hea puändiga ja ajab ka parasjagu naerma :)

Teksti loeti vene keeles

Kaugesse tähesüsteemi saadetud ekspeditsiooni tabab katastroof ja tähesüsteemi uuringutest ei saa enam mõelda, annaks jumal kojugi jõuda. Siiski saadetakse neljanda planeedi juurde pisike ühekohaline laevuke - tolle atmosfääris avastati hapnikku ja loodeti leida mingitki elu.

Laev oli maandumiseks ebasobiv, kuid piisas kahtlusest, et planeedil on ehitisi, ja piloot otsustas maanduda. Ehitised olidkiolemas, piloot sisenes ühte ja sattus pidevate katsete ja testide karusselli. Paistis, et tundmatud ehitajad mängivad ja katsetavd temaga nagu laborihiirega.

Loetav lugu ja puänt pole paha (kuigi tundus kuidagi tuttav). Nõrgapoolne neli.

Teksti loeti vene keeles

Metallurgiatehasesse tuleb uus ja küllaltki veider tööline. Kõrgharidust pole, kuid kuskil töötanud kah ei ole, kartlik, peale tööd ajab selga riietuse, mille õige koht oleks prügimäel, üle muruplatsi ei lähe, sest "murul käimine keelatud". Ühesõnaga, nagu polekski meie ilmast. Ja varsti selgub, et ei olegi. Hoopis põgenik maailmast, kus valvet kuskil pole, sildist "Sissepääs keelatud" täiesti piisab, kõik on ausad, heatahtlikud - ühesõnaga inglitega paradiis. Kuid meie tegelane siiski otsustas põgeneda, ta otsis vabadust... mõelda. Mudugi põgenikule saadakse jälile, ja elu läheb kohe märksa põnevamaks.

Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.

Teksti loeti vene keeles

Ilus lingvistilne harjutus, kena järg natsionaal-lingvistide partei manifestile. Seekord on üldisema jutu asemel konkreetsem teema - määramata artikkel vene keeles :)

Lühike ja väga lõbus jutt. Nu, on tipa togo, tchto kak bõ lingvist.

Teksti loeti vene keeles