Kasutajainfo

Nikolai Nossov

23.11.1908–26.07.1976

Teosed

· Nikolai Nossov ·

Neznaika na Lune

(romaan aastast 1965)

ajakirjapublikatsioon: «Semja i shkola» 1964; nr. 7 - 1966; nr. 3
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Totu Kuul», Tallinn «Eesti Raamat» 1969 (kui N. Nossov)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
15
9
2
1
1
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (28)

Kuivõrd enamik vanemast eesti keelde tõlgitud ulmest on siin baasis juba ära kirjeldatud, siis on tagumine aeg ära märkida ka see, nõukogude ulme tähtteos. Vanemad olijad on seda lapsepõlves kindlasti korduvalt lugenud ja nõustuvad, et tegemist on omalaadse fenomeniga.

Esitex on tegemist nö. ulme-muinasjutuga (mitte segi ajada fantasyga). St. raamat on eeskätt mõeldud algkooliealisele lugejaskonnale. Nagu igale heale minasjutule kohane, on tugevat rõhku pandud ka kasvatuslikule kyljele. Sedapuhku siis poliitils-kasvastuslikule.

Yhesõnaga. Seitsme maa ja mere taga elavad sellised tegelased nagu marakannid. Kasvult nii umbes pöialpoisi mõõtu. Elavad nad loomulikult kommunistlikus yhiskonnas ja on hästi kasvatatud ning töökad. Mõnede eranditega loomulikult. Erandid moodustavad tomsawyerlikult hyperaktiivne riukavend Totu ja paksuke ning kergestimõjutatav Pontsu.

Teaduslik tehnilise progressi ja miski kummalise kuu pealt pärit antigravitatsiooni tekitava mineraali avastamise tagajärjel asuvad marakannid tegelema kosmoseuuringutega. Ehitavad ilmatusuure ja vägeva raketi ja tahavad sellega kuu peale lennata.

Viimasel ööl vastu starti aga ronivad Totu ja Pontsu raketti ning vajutavad kogemata kombel vale nupu peale. Rakett stardib ja automaatpiloot maandab meie paharetid kuul.

Kuivõrd Pontsu on vahepeal proviandiga suht. yheselt hakkama saanud, siis ronivad nad skafandritesse ning yritavad kuu peal midagi söödavat avastada. Ootamatult selgub, et kuu on tegelikult seest õõnes. Ning selle õõnsuse tsentris on väiksem kuu, millel elavad samuti marakannid, täpsemalt kuukad. Ja mitte lihtsalt ei ela, vaid viljelevad säherdust kummalist poliitilist systeemi nagu roiskuv kapitalism!

Totu seob ennast mingite kriminaalsete tyypidega, kes teda alguses raha eest telekas näitavad ja hiljem maa pealt juurviljade ekspordi juurutamisega tegeleva aktsiaseltsi töösse kaasavad. Hiljem panevad nood kriminaalid aktsiate myygist saadud rahaga putku ja Totu jääb kuivale.

Pontsu samal ajal on avastanud majandusliku nishi kulinaariatööstuses. Nimelt saab temast soolavabrikant. Paraku söövad konkurendid ta peagi turult välja ning tema firma läheb pankrotti.

Niisiis, mõlemad kosmoserändurid osutusid majanduslikult ning sotsiaalselt ebakompetentsetex ning jäid nälga. Viimasel hetkel saabub abi maapealsete marakannide poolt teele lähetatud teise kosmoselaeva näol. Happy end.

Kõigest sellest oktoobrilapsikusest hoolimata on see raamat minumeelest viimasepeal hästi kirjutatud. Isegi niivõrd, et teda kannatab ka tänapäeval ja mitte-enam-nii-lapseeas yle lugeda ja pihku itsitada. Kui ei usu siis proovige!

Teksti loeti eesti keeles

Pljää-aahhh! "Totu Kuul". Lugesin. Kommunistlik kasvatustöö laste ja noorsoo seas. Tegelikult võib vist Avo arvamusega nõustuda: suure ajalise ja ideoloogilise distantsi tõttu on lugu pigem naljaks kui vihastav. Kes viitsib, lugegu.
Teksti loeti eesti keeles

Igati mõnus ja pisut ka naljakas ... no vähemasti (enam) mitte eriti tõsiseltvõetav, kuid mõnus lugemine - Ega keegi ei tea, kust saaks seda veelkord lugeda!
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea näide sellest, kuidas PEAKS lastele mõeldud ulmet kirjutama. Ainus, mille kallal norida, on see poliitiliselt korrektne kasvatustöö, kuid kui hoolikamalt mõelda, tuleb välja, et kogu see (vara)kapitalismi pihta sihitud satiir on kasvõi meie enda praeguse hetke eestimaisele elukorraldusele päris kenasti üle kantav. Btw, kui keegi veel ei tea, siis on antud raamatu näol tegu osaga pikemast Totu lugude sarjast ja nad kõik on äärmiselt lahedad lugeda, eriti muidugi ärksama loomuga koolijõnglastele. Kui praegu ka selletaolist kraami maakeelde tõlgitaks, oleks elu täitsa tore ja kasvaks seda uut ulmefännide põlvkondagi jõudsamini peale. Hästi kirjutatud asi.
Teksti loeti eesti keeles

Minu lapsepõlve pidev kaaslane. Ja mis poliitilisse värvingusse puutub, siis KAS SEAL ON MIDAGI ROISKUVA KAPITALISMI KOHTA VALESTI ÖELDUD. Lugege tänapäeva kohaliku vabariigikese lehti. See pole seal poliitiline kasvatustöö, vaid karm tõde.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see kommunistliku Lilleküla kohta käivat osa mitte arvestada, on tegu igati toreda raamatuga. Kunagi tudeerisin sealt pikalt ja põhjalikult kõike aktsiatega seotut. Nagu eelkõnelejad mainisid, pole seal kapitalismi kohta midagi põhimõttelist valesti öeldud ja ka tegelased on suht elulised.
Teksti loeti eesti keeles

No mina ei tea. On teistel nahk paksem või mis ? Minu jaoks küll natuke liiga propagandistlik.
Teksti loeti eesti keeles

Propaganda, jah, kratsib viielt ühe palli maha. Muidu aga lausa geniaalselt kirjutatud lasteraamat. Omas vallas tänini (minu teada) ületamatu. Ka propagandat tuleb osata teha! Kui järele mõelda, siis on ehk Maniakkide uulitsal õiguski - polnudki seal jutus kaasaegse Eesti kujutamisel mööda pandud sugugi. Selle eest ehk veel üks miinus Nossovile juurde - ennäe, kelle raamatute varal meie tänased varakapitalistid nooruses õppetunde omandasid!
Teksti loeti eesti keeles

Ma lihtsalt ei saa sellele raamatule vähem kui viite punkti panna, sest tunnistajate väitel on tegu raamatuga, mida ma lapsena kõige sagedamini lugesin. Lisaks Totule, kes minu jaoks oli selline vene jõmpsika koondkuju, olid ka teised tegelased kenasti karikatuursed, nt. makaronivabrikant Coifield. Ainus miinus oli kommuunakorra eksport Kuule, kuid ilma selleta poleks raamatut ilmselt avaldatud. P.S. Raamatus on kujutatud varakapitalismi (ja meil siin on ka), roiskuv kapitalism on nt. Rootsis.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud, kohati isegi väga hästi.Oli minugi lapsepõlve enimloetud raamatute hulgas.

Seda halvem talle.

ÜKS!

Sest tegemist on räige kommunistliku propagandaga, mis lastele suunatuna kasvatas Venemaal rohkem homo soveticusi kui `Pravda` ja poliitbüroo ideoloogiaosakond kokku ja aidates venelastes tekitada väärastunud ettekujutuse lääne ühiskonnast, millest siiani vabaneda ei ole suudetud.

Üritasin hiljuti lugeda. Vanduma ajas, lõpuni ei saanudki. Midagi pole teha, lastele suunatud reklaam ja propaganda ON vastikud ja kõik. Sorry, aga ilma ülalkirjut taustata ma sedasorti raamatuid vaadelda ei suuda, kui suudaks paneks VIIE, sest puhtkirjanduslikult on ta seda väärt.

P.S. Neile, kel keel kapitalismi pahede koha pealt sügeleb või, kes soveediaega nostalgitsema kipuvad (kui vanust mäletamiseks jätkub), olen tavaliselt soovitanud raamatukokku minna ja pakk 80.-te alguse `Rahva Hääli` ette võtta ja püüda lugeda. Kui ei aita, siis võtta pakk 50.-te algusest.

Teksti loeti eesti keeles

Ega enam midagi lisada polegi, nõus nii negatiivse reaalsuse kui hea ladusa stiiliga.Tore raamat, minu meelest vene lastekirjanduse tippe.Mis puutub propakandasse, siis see oli seal suht nõrk ja jutu sisse sulanduv, võrreldes näiteks kena USA päritolu "Võitlustanner maa"-ga (Neid raamatuid ei saa küll þanrilt ja stiililt võrrelda).Igatahes käis viimatinimetatud teos mulle oma tubli ameeriklasega tunduvalt rohkem närvidele." Totu Kuul " suurimaks plussiks on huumor, just paras nooremale koolieale aga sobiv ka vanematele.Kõige selle pärast tubli keskmine viis.
Teksti loeti eesti keeles

Kaabakas Sulio ja lontrus Kalmare said ju lõpuks ilmselt terve nahaga minema, rääkimata väiksematest lurjustest nagu Pilks&Co. Parimate kapitalistlike kultuuritraditsioonidejärgi peaks iga ettevõtliku kirjamehe mõte liikuma ainult ühes suunas, arvestades muutunud olusid ja kõike muud, võiks üllitada teose "Kalmare tagasitulek: Kohtupäev", kus ausad ja töökad kuukad, kes on väsinud repressioonidest ja pidevatest küüditamistest Kuu väliskestale, laulavad laiali kommuunakorra ja seavad taas jalule turumajandusliku majandusruumi, mis teadupärast on ju ainus õige ühiskonnakord terves universumis. Müüks küll ja ma arvan, mitte ainult Eestis (eriti kui siiski laulmine ja igasugused vihjed kettidele jmt. välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Üllatusega avastasin selle raamatu baasis. Raamat, mis on lapsepõlvest saadik korduvalt üle loetud. Tudengipõlves (71-76) oli see meie kursusel parim kapitilismi poliitökonoomia õpik :) Mis puutub propagandasse - kapitalismi (tekkiva) kirjeldus on kuradi reaalne, piisab võrrelda kasvõi praeguse eluga Eestis, ega midag mööda poole pandud. Ainus häiriv moment on kommuunikorra eksport Kuule, aga nagu Andri märkis, ilma selleta poleks raamat ilmselt trükki pääsenud. Eestikeelse tõlke võtsin esmalt kätte ettevaatusega, originaaltekst oli juba liiga kodune, kuid mind ootas meeldiv üllatus, väga ilusti tõlgitud. Raamatule, mida on loetud ilmselt kümneid kordi, ei saa hindeks alla 5 panna.
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Sattusin kunagi lapsepõlves õnnetu jalgpallimängu tagajärjel haiglasse. Seal ei olnud midagi muud lugeda peale arvustatava raamatu.

"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas

Selline on minu mulje sellest raamatust.

Teksti loeti eesti keeles

Totu on supercool.Peaaegu lemmikraamat üleüldse.Kusjuures jumalast äge on raamatukogus vanu "rahva hääli" lugemas käia.Ja mis propagandasse puutub siis minu jaoks oli see puhas kapitalismi propaganda.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaks siinkohal Wõrokat tsiteerides hüüda: "Armsad sõbrad, see siin ei ole ulme, sest see kõik on õnnetuseks sulatõsi!" Välja arvatud muidugi see, et kuu sees on veel teine kuu, mis on suurem kui välimine.

Kui kirjutasin kursusetöö "Turumajanduse ja plaanimajanduse võrdlus", siis oli "Totu Kuul" üks minu põhiõpikuid turumajanduse kohta, sest päris õpikutes polnud asjast piisavalt palju räägitud. Muuseas tsiteerisin või viitasin seal veel "Andromeeda udukogule", "Trifiidide päevale", "Ahvide planeedile" ... Mingil tudengite konkursil jäin selle tööga jagama esikohta.

Teksti loeti eesti keeles
AR

Totule ei ole muud hinnet panna kui "5", sest kuidas sa paned lapsepõlve lemmikkangelase seklustele kehvemaid hindeid. Hea aeg ramatu kirjutamiseks, kuna just siis jõudid ameeriklased esimest korda Kuule. Jälle segab Totu ennast mitmetesse pahandustesse, kuid siis tõttavad appi sõbrad.
Teksti loeti eesti keeles

Nostalgiast tahab pisar vägisi silma tulla ;) Jah, lapsena oli see üks lemmikraamatuid, kusjuures siis lugesin ma seda nagu lihtsat seiklusjuttu. Arusaam kõigi nende tegelike tagamaade kohta tuli alles hiljem... ja siis võttis see lihtsalt muigama. 4 seepärast, et ehkki tegu lapseea laheda lugemisega, polnud "Totu kuul" ka _niivõrd_ särav teos.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat oli lapsena üks suuri lemmikuid. Lõbus ja naljakas raamat, mis pakkus mõnusat ajaviidet pimedatel õhtutel. Sai korduvalt läbi loetud ja olen teda ka veel oma üliõpilastee alguses ajaviiteks kätte võtnud. Omamoodi lõbus oli ja on raamatus esitatud kommunistlik vaatenurk pahelisest kapitalistlikust ühiskonnast kuul , mida siis tublid maalased muutma hakkavad. See raamat väärib viite minu meelest.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle pihile ...
Avastades nooruspäevil kodust raamaturiiulit polnud Totut kahjuks võimalik leida, sest väljaandmisaeg jäi veidi varaseks/hiliseks. Kuid nüüd, olles igasugust muud kraami tarbinud, ei taha liialt heldekäeline olla.
Keskel kiskus liialt pikaks minema, see "majandusõpiku" osa just. Lõpp, kommunismi peale toomine oli aga veidi lühike ning pealiskaudne.
Silma jäi tehniline aps 325. leheküljel, kus kuulasest teleoperaator hüüab muuseas: "Niipalju kui ma aru saan, ei viibi ma enam kuupinnal, vaid hõljun samuti õhus!" Raamatu alul aga öeldakse, et kuulased kutsuvad kuud maaks!

Tegelikult tõesti äärmiselt hää raamat, kriitikat kapitalistlikule majandussüsteemile ning ka "Masside mässu" meenutav Lollide saar. See oli vast raamatu parim koht - pidanuks palju pikem olema!!!
Teksti loeti eesti keeles

Eeskätt lummav lasteraamat. T6enäoliselt on ka lapsed ainus auditoorium, kes suudavad raamatus toodut ka nii must-valgena ära seedida, kui see on. Ei taha m6elda, mida arvaks ma "Neznaika.."`st, kui see praegu kätte satuks, oh seda tuld ja t6rva, mis nii m6negi koha peal oleks lennanud.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et lgp. arvustajate enamik pole raamatust Totu Kuul eriti hästi aru saanud. Raamat sisaldab varjatud kujul üdini nõukogudevastast sõnumit. "Kuidas nii?" küsite. Aga väga lihtsalt: maal kasvavad "hiidtaimed" ja elukorralduseks on midagi kommunismilaadset, Kuul seevastu, hiidtaimi ei ole ja valitseb röövellik kapitalism. Selleks, et importida kuukatele kommunismi, tuleb neile importida hiidtaimi. Autor kuulutab üle terve N. Liidu miljonitele noortele lugejatele lihtsat ja loogilist sõnumit: "Kommunism ilma hiidtaimedeta ei ole võimalik!" Niisama lihtne ongi!
Teksti loeti eesti keeles

Lapsepõlves üks mu lemmikraamatutest. Praegu enam mitte, kuna olen 80-date keskpaigast üpris allergiline igasugu punapropaganda suhtes. Ei suuda kuidagi mõista Nossovit, oli ta tõesti ideeline kommunist, sest nii hea lastekirjanik suudaks raamatuid välja anda ka ilma propagandata. Reeglina olid punaideelisete (laste)kirjanike teosed viimane rämps, mida loeti omal ajal kas kohustuslikus korras või siis kui tõesti midagi muud silma ei jäänud. Seetõttu on Nossov eriti taunimisväärt, et tema teosed neelati laste poolt igati kriitikavabalt alla ning seetõttu selline tõelise kunsti sisse segatud propaganda oli 10 korda tõhusam kui kogu punane sopakirjandus kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah, eelarvustajad on raamatu kohta piisavalt kirjutanud (eriti meeldis mulle kaasarvustaja Andres Septeri sissekanne ;). Nojah, nostalgia ühelt poolt ja punase värvi parem nägemine teiselt poolt annavad nüüd koku tugeva "nelja".
 
P.S. Olgu keivoriidiga (vabandust, luniidiga) kuidas on, aga päästeekspeditsiooni ettevalmistamisel oli mitmeastmelist raketti küll täitsa õigesti ja arusaadavalt kirjeldatud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Elavad Kuu sees marakannid, enamus elab suhteliselt hästi.
Siis tulevad Maa pealt kommunistlikud "progressorid” ja hullutavad kohalikud ära...
Romaan kõneleb (vähemalt minu jaoks) sellest et progressorlus kui idee on tegelikult jama, omad vead tuleb igaühel ikka endal ära teha.
Päris viit hindeks ei pane (kommunism ju lõpus võitis), aga tubli neli igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles
x
Valentin Abramov
24.05.1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

 

Romaani kõik kolm osa on saadaval autori veebilehel. Pealkirja "Тривселенная" võiks tõlkida kui "Kolmik-Universum". Romaan on kolmeosaline ja osade tegevus toimub põhimõtteliselt erinevartes maailmates.  

Esimese osa "Saatana peopesa" tegevus toimub 2074 aasta Moskvas, kus eradetektiiv Arkadi Vinokur uurib ühe bioloogi kummalist surma ja ei suuda leida isegi mõrva motiive. Bioloogi surm ei jää aga ainsaks.  

Romaani teises osas "See, kes ootab" kandub tegevus teise maailma. See on maailm, kuhu satuvad inimesed pärast surma Maal. See on Teine Universum, kus erinevalt meile tuttavast maailmast on vaim ja mateeria võrdväärsed - iga idee ja mõte saab materialiseeruda ja iga materiaalset eset võib muundada ideeks. Vinokur osutub siin aga väga eriliseks, sest erinevalt muudest asukatest mäletab ta oma elu Maal ja ühtlasi väga halvasti kohaneb kohaliku eluga. Siin kohtab ka esimeses osas surma saanud tegelasi ja püüab jätkata Maal toimunud kuritegude uurimist.  

Romaani kolmas osa "Orbis tetris" viib aga tegelasd kolmandasse maailma, kuhu nad satuvad pärast surma teises maailmas. See on maailm, kus eksisteerivad ainult puhtad ideed, ilma mingi materiaalse sisuta. Vinokur ja tema kaaslased suudava aga luua siin mateeriast saarekese. Alles nüüd hakkavad tasapisi selguma varem toimunud sündmuste põhjused.  

Kokkuvõtlikult öeldes algab romaan kui detektiiv, mis muutub järgnevates osades üha esoteerilisemaks. Seda võtet on ta kasutanud ka muudes teostes. Autor on hariduselt füüsik (PhD), tegeles 23 aastat astrofüüsikaga. Samal ajal tundub, et talle pole sugugi võõras ka esoteerika, eelõige judaism. Igal juhul autori kirjeldatud kolmikmaailm paistab üsnagi kooskõlaline. Kolmanda maailma kirjeldus tundus küllaltki skemaatiline, aga materiaalse maailmaga harjunud teadvusele on taolise vaimse maailma kirjeldamine praktiliselt võimatu.  

Hindeks tugev neli. Mõõtes hõljus ka nõrk viis, aga vist olen aastatega nõudlikumaks muutunud.     

Teksti loeti vene keeles

Romaani tagakaanel on lihtne tekst: "Sinu korteris elavad võõrad inimesed. Sinu töökoht on hõivatud teise poolt. Sind ei tunne ära ei sinu sõbrad ega sinu armastatu. Sind kustutatakse sellest maailmast. Kes?" Aga see tekst ütleb romaanist väga vähe, see on tegelikult päris-päris algus. Edasi läheb aga järjest põnevamaks. Esimesed seletused (paralleelsete maailmate olemasolu) toovad aga uusi ja suuremaid mõistatusi, väänates arusaamise olukorrast hoopis teistsuguseks, ja nii see mõistatuste ja lahenduste ahel veereb kuni viimase leheküljeni. Ja üsna loomulikult on need lahendused seotud uute ja uute seiklustega.

Tegevus on tõesti põnev, keelekasutus on autoril aga alati väga hea olnud. Nii et jällegi sai loetud üsna järjest. Samas aeg-ajalt torkis tunne, et autor ei olnud nagu hingega asja kallal, et kirutati "palja tehnika" ja kogemuste arvelt. Aga see tunne võib olla ka petlik. Nii või teisiti, on lugu ikkagi viit väärt.

Lõpplahendus jätab ukse pärani lahti järje kirjutamiseks. Ja tõtt öelda, mind huvitab juba praegu, mis seal oodata võib.

Teksti loeti vene keeles

Romaan "Sumeretðnõi Dozor" tundus olevat triloogia viimane. Kõik kolm jõudu (Valged, Mustad, Inkvisitsioon e. taskaal) võtsid sõna ja tervik paistis koos olevat. Kuid Lukjanenko oskas leida uue teema, mis ühendab kõiki kolme jõude või seisab neist kõrgemalgi. Ja esmapilgul lõpetatud triloogiale tuli loogiline järg.

Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.

Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...

Teksti loeti vene keeles

Moskva kirjastuse ACT 2004. a. kogumikus on see romaan koos romaanidega "The Lavalite World" ja "More Than Fire", ja juttu on seal ka Red Orc`ist ning muudest "Issandatest", kuid sarja "The World of Tiers" see romaan siiski ei kuulu. Romaani peategelane on ravil psühiaatriakliinikus ja ravi hulka kuulub mõtteline seiklemine Philip Hose Farmeri loodud maalimates, personifitseerides ennast ühega romaanide kangelastest. Antud juhul siis Red Orc`iga. Kuigi need seiklused on üsna samas stiilis, kui sarja "The World of Tiers" romaanides ning tulevad ka mõned vihjed, et need mõtterännakud võib olla ei olegi ainult mõttelised, jättis see romaan mind üsna külmaks. Red Orc`i (mõttelised) seiklused ongi ainus side sarjaga ja see side on liialt nõrk, et pidada seda romaani kuuluvaks mainitud sarja.
Teksti loeti vene keeles

Triloogia kolmas osa ei petnud lootusi. Pigem vastupidi. Ja juba lugemise alguses oli väga selge, et pole mingit mõtet lugeda seda romaani eraldi (jättes lugemata triloogia kaks esimest osa). Kogu triloogia moodustab ühtse terviku, kus sündmusi vaadetakse erinevatelt, järjerst kõrgematelt tasanditelt. Esimese osas Valgus võtleb Pimedusega - lihtne ja selge. Teises osas tulevad mängu ka varjundid - maailm ei ole enam pelgalt must-valge. Komas osa kroonib kogu triloogiat - minnakse veel kaugemale. Mõnes mõttes võib seda nimetada inimese ja tema maailmavaate arenguks. Selle arengu teeb läbi ka triloogia peategelane Gorodetski.Siin võiks välja tuua romaani mitu põhiideed, mul jäi kõlama mõte, et tasuta lõunaid pole olemas. "Stchastja vsem, darom" - seda ei juhtu isegi muinasjuttudes. Igati vääriline lõpetus triloogiale.
Teksti loeti vene keeles

Raamat jättis väga hea mulje juba aastaid tagasi - kui esimest korda loetud sai. Praegu sattusin peale vene samanimelisele filmile (huvitav, et ameeriklased midagi taolist ei teinud. Ja ongi vist parem, venelaste filmile pole midagi ette heita). Ja käsi haaras raamatu järgi. Ei taha filosofeerida, kumb on parem. Film on üsna täpselt raamatu järgi, aga mittte nii põhjalik. Ja tabas väga hästi meeleolu (eks näitlejad ole kah head). Aga raamat väärib viit, mingit kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus on seotud arheoloogiaga ja toimub Egiptuses. On leitud viiteid uuele vaarao hauakambrile ja seda minnaksegi otsima-uurima. On aga teada, et igaühte, kes söandab rikkuda vaaraote igavest rahu, ootab karm karistus.Romaani tegevus ongi parasjagu seikluslik, ei puudu ka saladuslikud surmad. Peategelasi on paras ports, tõsimeelsetest arheoloogidest kuni avantüristideni. Kirjutatud on üsna ladusalt, paraja annuse huumoriga. Romaani põhiidee jääb aga (vähemalt minule) veidi ebaveenvaks. Kokkuvõttes nõrgapoolne (pika miinusega) neli. Lugeda võib, midagi erilist oodata aga ei maksa.
Teksti loeti vene keeles

Ostsin selle romaani lootuses, et autor siiski pöördub tagasi oma eimeste romaanide stiili ja taseme juurde. Kahjuks ootas mind pettumus.

Algus oli isegi päris hea. Peategelsteks on rida ebatavaliste omadustega inimesi, kes kõik eelistavad ajada oma asju omapead. Samal ajal on Maal märgata mingi võõra invasiooni märke. Üksikutel "ebatavalistel" tuleb hakata liituma, sest nad on ainus reaalne jõud, mis võiks invasioonile vastu seista.

Pikapeale hakkab aga romaan järjest rohkem meenutama "Ogranda" sarja viimaseid (ja kehvemaid) romaane. Vahepeal juba arvasingi, et see romaan on samast sarjast. Kuid ei, see on hoopis romaani "Kentavr na rasputje" järg. Lõpp läks juba väga vaevaliselt, diagonaalis üle lehe. Eelnevat romaani lugema küll ei kutsu. Muutumatu on aga autori kergelt seksuaalne orientatsioon.

Kahju, autori kaks esimest romaani olid paljulubavad, aga sellega kõik piirduski. Rohkem lugema ei kutsu. (Kunagi juhtus mul sama asi Golovatshoviga).

Teksti loeti vene keeles

Lugu läheb ikka päris karmiks kätte! Kui siiani oli asi veel mingitpidigi reaalsuse piirides, siis nende "puust tähelaevadega" planeetidevaheline lend on juba liiast. Tuletaks rahvale meelde, et vaatamata suurele eufooriale, ei ole inimkond siiski Kuust kaugemal jõudnud, lend Marsile on siiani üle jõu käiv lübu :)
Teksti loeti vene keeles

Minu poolt "harju keskmine". Iseenesest on kahe "lähedalt seotud" planeedi idee päris huvitav, aga antud juhul pealiskaudselt läbi mõeldud. Pole viitsinud (ja ilmselt ei viitsigi) läbi mõelda taolise süsteemi stabiilsust ja muid kõrvalefekte. Aga see ongi ainus asi, mis loole plusse annab.
Teksti loeti vene keeles

Raamatut kutsus ostma pealkiri (venekeelsel väljaandel lihtsalt "Atlantis"). Siis aga sattusin lugem "Raise the Titanic!" arvustust ja lugema asusin märksa väiksema õhinaga.

Peategelaseks on siingi Dirk Pitt, ka siin võitleb ta "pahadega" (ja muidugi võidab). Seekord on "pahadeks" natsliku Saksamaa põgenenud ladviku järglased, kes on ehitanud Antarktikasse salajase baasi ja valmistavad ette ei vähem ega rohkem kui maailmakatastroofi, kavatsedes ise muidugi pääseda. Atlantisest niipalju, et need natside järglased on leidnud atlantide vana linna ja toetuvad atlantide kadunud teadmistele.

Vahepeal muutus raamat üsnagi loetavaks, kuid kokkuvõttes üle nõrga kolme küll ei raatsi panna.

Teksti loeti vene keeles

Romaani tegevuspaik meenutab keskaegset Araabiamaade kõrbepiirkonda. Kuid see ei ole Maa. Piirkondadest väljaspool kõrbe teatakse väga vähe, merest liiguvad kõikvõimalikud legendid - alates sellest, et see on surnute asupaik ja lõpetades sellega, et merevees supelnu saab surematuks. Kõrbes sõidavad ringi kõrbelaevad - ratastel ja purjedega. Et tuulevaikuses liikuda, kasutatakse orjade füüsilist jõudu.

Romaani peategelane on kõrgest soost aadlik Ar-Sharlahi, kes on pärast järjekordset paleepööret sattunud orjaks ühele taolistest "kõrbegaleeridest". Kuid nagu merelgi, on ka kõrbes röövleid ja Ar-Sharahi saatuses hakkavad toimuma ootamatud ja suured muutused. Tasapisi hakkab ka selguma, et see kõrbemaailm pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab.

Seikluslik, põnev ja kergelt loetav romaan, kuid jääb veidi kergekaaluliseks. Siit ka hinne - neli.

Teksti loeti vene keeles

Kuulus südametemurdja Don Juan vaevleb põrgus oma pattude eest juba nelisada aastat, jõudes selle ajaga muuhulgas oma saatusekaaslaselt ka vene keele ära õppida. Ja koos sellesama saatusekaaslasega ta põrgust ka põgeneb, tagasi Maale, elavate hulka, haarates pimedas endale esimese ettejuhtuva keha. Ja oh õudust, see keha osutub noore kena naise kehaks :)

Põgenikke asutakse muidugi otsima, põgenikud omaltpoolt püüavad tänapäeva Venemaa tingimustes mitte vahele jääda.

Väga vahva ja humoorikas lugu, naerda sai ikka päris kõvasti. Veider, et seda siiani keegi arvustanud ei ole. Hindeks muidugi viis.

Teksti loeti vene keeles

Sisust saab lugeda Avo arvustusest. Minule lugu päris meeldis, nii idee ise kui ka teostus. Igav küll ei onud. Viieline ta ei ole, aga alla nelja kah panna ei saa.
Teksti loeti vene keeles

Esmapilgul toimub romaani tegevus muistsel Venemaal, kuid tasapisi hakkab selguma, et päris nii see ei ole. Üks peategelastest on ehitanud endale kella (tegevus, mis üldsegi soositud ei ole, pigem vastupidi) ja märkab, et päevade pikkust mõõdab kell korralikult, kuid öö pikkust pole kell kunagi õigesti näidanud. Ja ööd ongi seal erineva pikkusega, kord pikemad, kord lühemad. Eripärasusi kuhjub veelgi, näiteks paaritutel päevadel on Päike ilma laiguta, paarispäevadel aga laiguga (ebasoodne päev), kuni lõpuks kujuneb välja selle maailma omapärane "kosmogoonia".

Tekst on väga humoorikas, kasutatud on rohkesti arhailisi väljendeid ja sõnu (mida on seletatud teiste, kohati mitte vähem arhailist väljenditega), nimed on kõik tähenduslikud.

Tulemus on igati hea ja lugemine oli nauditav, maailm on väga vahva. Kerge miinusega viis.

Teksti loeti vene keeles

Öisel linnatänaval ajab miilits taga noort huligaani, kes oli just lammutanud telefoniputkat ja nüüd põgeneb, telefonitoru peos. Paarike jõuab endise pargini, kus on käimas suured lammutustööd. Seal, pimedas, põõsaste ja ehitusprahi ning -tehnika vahel on põgenejal head väljavaated pääseda. Kuid põgeneja valib vale tee ja satub tupikusse, kust on vaid üks pääsemistee - mingi metallpaagi küljel olevasse avasse. Peagi on kohal ka miilits, kes näeb ... lahtise uksega lendavat taldrikut. Miilits astub vapralt sisse - seekord põgenejat päästma. Niipea kui mõlemad on sees, sulgeb taldrik uksed. Need küll kohe avanevad uuesti, kuid taldrik on vahepeal jõudnud kuskile mujale lennata.

Mäinitud sündmused toimuvad romaani esimestel lehekülgedel, kuid edasi ei tahaks süzheed ümber jutustada, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Sest üllatusi jätkub romaani lõpuni.

Romaan algab kui lõbus pilalugu, tõsisemad noodid hiilivad sisse aegamööda ja peaaegu märkamatult, lõpus aga kriibivad üsna valusalt. Lugemise ajal meenus mulle korduvalt Gromovi "Zapretnõi mir". Kuigi tegu on täiesti erinevate lugudega, on neis midagi olemuslikult ühist - lõbusa huumori pealispinna all on peidus tõsised ja valusadmõtted.

Hea vene keele oskus tuleb lugmisel abiks, vastasel juhul jääb ilmselt suur osa võlust kaduma. Kord juba alustanud lugemist, ei saanud ma enne lõppu enam pidama. Naerda sai kogu aeg, kuid loo lõpus oli see naer juba hoopis teise varjundiga. Tõsiselt hea lugu.

Romaan on saadav ka võrgust, Lukinite ametlikult koduleheküljelt nime all Rõtsari kuvaldõ.

Teksti loeti vene keeles

Raske, lummav ja masendav lugu - esimest kontakti sellisena küll ette ei kujuta. Ja meisterlikult kirjutatud, lugesin lausa ühe hingetõmbega. Kõhkluseta viis.
Teksti loeti vene keeles

Omaette loona oleks see romaan minult vast nõrga nelja teeninud, sest lugesin järjest, pooleli jätta küll ei tahtnud. Kuid silme ees oli kogu aeg "Missionerõ", mille eelloona käesolev romaan mõeldud oli. Ja seda ülesannet "Slepõje povodõri" küll ei täitnud. Lool pole kandvat ideed, ka sündmustik läheb "põhiteosega" mitmeski olulises kohas vastuollu. Kuigi jah, siin on tegelased noored, kuuekümne aasta pärast võivad nad aga nii mõndagi teistmoodi mäletada.

Seega head hinnet panna kuidagi ei saa, kolme teenib aga lugu küll, mingit tõrget lugemisel küll ei olnud.

Teksti loeti vene keeles

Ühinen eelarvustajaetga, tõesti väga hea lugu, viimasel ajal loetud lugudest üks parimaid. See, millest kirjutas Avo, on allest ettevalmistus võimsale lõpule (kuigi viie mõõt oli täis tükk maad enne lõppu).
Teksti loeti vene keeles

Planeedile Smertelnaja (Surmav) saabub järjekordne turistide rühm. Planeet on nii hirmus, et keegi ei võta endale vastutust turistide elu eest ja osa neist loobub juba enne maandumist, ridamisi jääb neid kõrvale veelgi, ning planeedi põlismetsa astub juba väike salk (loomulikult kogenud jäägri juhtimisel). Ja planeet on karm.

Ilus lugu, hea puändiga ja ajab ka parasjagu naerma :)

Teksti loeti vene keeles

Kaugesse tähesüsteemi saadetud ekspeditsiooni tabab katastroof ja tähesüsteemi uuringutest ei saa enam mõelda, annaks jumal kojugi jõuda. Siiski saadetakse neljanda planeedi juurde pisike ühekohaline laevuke - tolle atmosfääris avastati hapnikku ja loodeti leida mingitki elu.

Laev oli maandumiseks ebasobiv, kuid piisas kahtlusest, et planeedil on ehitisi, ja piloot otsustas maanduda. Ehitised olidkiolemas, piloot sisenes ühte ja sattus pidevate katsete ja testide karusselli. Paistis, et tundmatud ehitajad mängivad ja katsetavd temaga nagu laborihiirega.

Loetav lugu ja puänt pole paha (kuigi tundus kuidagi tuttav). Nõrgapoolne neli.

Teksti loeti vene keeles

Metallurgiatehasesse tuleb uus ja küllaltki veider tööline. Kõrgharidust pole, kuid kuskil töötanud kah ei ole, kartlik, peale tööd ajab selga riietuse, mille õige koht oleks prügimäel, üle muruplatsi ei lähe, sest "murul käimine keelatud". Ühesõnaga, nagu polekski meie ilmast. Ja varsti selgub, et ei olegi. Hoopis põgenik maailmast, kus valvet kuskil pole, sildist "Sissepääs keelatud" täiesti piisab, kõik on ausad, heatahtlikud - ühesõnaga inglitega paradiis. Kuid meie tegelane siiski otsustas põgeneda, ta otsis vabadust... mõelda. Mudugi põgenikule saadakse jälile, ja elu läheb kohe märksa põnevamaks.

Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.

Teksti loeti vene keeles

Ilus lingvistilne harjutus, kena järg natsionaal-lingvistide partei manifestile. Seekord on üldisema jutu asemel konkreetsem teema - määramata artikkel vene keeles :)

Lühike ja väga lõbus jutt. Nu, on tipa togo, tchto kak bõ lingvist.

Teksti loeti vene keeles