1.
38
3.763
2.
24
3.708
3.
5
4.0
4.
21
4.19
5.
34
4.735
6.
25
4.92
7.
17
4.235
8.
2
4.5
9.
41
4.561
10.
3
3.667
11.
34
4.5
12.
46
4.239
13.
12
4.25
14.
15
4.4
15.
56
4.821
16.
29
4.586
17.
22
4.409
18.
2
4.5
19.
17
4.706
20.
3
4.0
22.
2
3.5
1.
4
3.5
2.
2
4.5
3.
9
3.556
4.
1
5.0
5.
4
4.25
6.
17
4.235
7.
19
4.158
8.
10
3.6
9.
44
4.205
10.
1
5.0
2.
2
5.0
9.
1
4.0
1.
4
3.75
2.
1
3.0
3.
4
4.5
4.
5
3.0
5.
9
4.0
6.
1
3.0
7.
5
3.8
8.
4
3.75
9.
1
3.0
10.
1
4.0
11.
1
3.0
12.
1
5.0
13.
1
5.0
14.
1
5.0
15.
1
5.0
16.
1
5.0
17.
1
5.0
18.
1
5.0
19.
1
5.0
20.
1
5.0
21.
1
5.0
22.
2
5.0
23.
1
5.0
24.
2
3.5
25.
1
5.0
26.
1
5.0
27.
1
5.0
28.
1
5.0
32.
1
5.0
33.
1
5.0
34.
1
3.0
35.
3
3.0
36.
3
3.667
37.
2
3.0
38.
1
5.0
39.
1
1.0
40.
1
2.0
41.
1
1.0
42.
1
1.0
43.
1
2.0
44.
1
2.0
5.
1
5.0
6.
4
4.0
8.
1
4.0
18.
7
4.429
33.
2
3.5
38.
1
5.0
42.
1
3.0
44.
3
3.0
(romaan aastast 1988)
eesti keeles: «Suur Ilmutus»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)
Rea sündmuste analüüs viib järelduseni, et Maal ikkagi käib võõraste progressorite tegevus. Tekib tõrge, tahamine vastu hakata. Aga kui need "võõrad" progressorid on pärit Maalt? Kui nad on peaaegu needsamad meie inimesed, vaid veidi erinevad enamusest?
Strugatskid lasevad lati allapoole. Võõrastele progressoritele hakkame vastu, neid me ei taha. OK, aga kui need progressorid on meie endi seast? Hakkame ju ikkagi vastu. Sest me tõesti tahame elada oma elu, vägisi aidata ei saa kedagi, vaid ainult seda, kes seda ise tahab.
Otsitakse loomulikult Rändureid, arvatakse, et nad on Maal ja viivad läbi oma progresorlust. Suurem osa romaanist on edasi antud aruannete ja kirjade kaudu ja mulle selline dokumntaalne stiil meeldib. Kuna peaks eesti keeles ilmuma, siis sisust ei tahaks pikemalt rääkida. Kohtume siin pooleteistsaja aastase Gorbovskiga, Genka Komoviga, Athos-Sidoroviga. Põgusalt meenutatakse kogu kuulsusrikast ajalugu. Ei ole vist tegelikult Strugackite puhul kõige kanoonilisem või programmilisem tekst; kuigi kõik see, mis nende teosed suureks teeb on täitsa olemas.
Ka selles tulevikuilmas toimiv poliitiline süsteem jäätakse suuresti lugejale arvata...näiteks ainsa riigi nimetusena on tekstis Läti, kus Gorbovski vanuripäevi veedab. Üldiselt on aga detektiivlugu - palju intellektuaalset põnevust, tegevust ja mõtisklusi sedavõrra vähem. Üsna pöörane ideede kaskaad. Ja peaksin kaüheks Strugactkite kõige horrorlikumaks looks...vähemalt minul hakkas kohati üsna kõhe.
Salapära ja saladuslikkust jätkub, lõpus jääb mõistatusi rohkem üles, kui neid lahendati. Igatahes üsna kummalisse lõppu jõuab see “Poldeni” maailm. Minule meeldis tõsiselt. Kuidas siis ikka mõista, et lained summutavad/madaldavad tuule? Äkki nii, et ka lained on ju tuule sünnitis?
Autorite enda suhtumine (Rändurite) ülitsivilisatsiooni lastakse vist kuuldavale tuua sureva Gorbovski suu läbi. Ja see annab ühtlasi hinnagu ka KOMKONi tegevusele. Mingiteks läbivateks teemadeks on ksenofoobia ja võõrandumine... kadunud on sarja alguse optimism; kontakte võõrmaailmatega jääb vähemaks, inimkond hakkab poolduma, ees seisavad muudatused.
Mis puutub ülejäänud teksti, siis annab tunda, et Vendade loomingu kõrgpunkt on möödunud... Kadunud on närvesöövalt ehtsad tegevuspaikade kirjeldused, tegelased on muutunud skemaatilisemaks, sündmustiku kujutamine lamedamaks. Hindamisel ei näe põhjust anda alla 4, kuid see 4 pole ka mingisugune tugev 4.
29.08.2004: Pealekauba on jama see kontseptsioon, et üliinimeste jaoks olid tavalised maalased tüütud, nagu lapsed väga hõivatud täiskasvanule... Kui mõni täiskasvanu on nii hõivatud, et pole aega lapse küsimusele vastata, siis tõenäoliselt pole ta mitte hõivatud, vaid lihtsalt jobu. See, kuidas Toivo jättis Maksimi mitu korda kokkulepitud kohta ootama, oli hästi ja veenvalt kirjutatud, kuid see siiski ei seleta, miks ljudenid kasvõi lihtsalt viisakusest mõningaid asju ei seletanud. Sest lihtsalt viisakas on normaalne inimene ka endast palju madalamal asuvate eluvormide suhtes.
"Neli" jääb "neljaks", kuid tegelikult jäigi see ljudenite arusaamatu ignorants mulle romaanist kõige enam meelde. Mis ei ole hea näitaja.
19.08.2012. Ei näe põhjust midagi eelöeldust ümber hinnata. Mainiksin vaid, et sama teemaga tegeletakse ka romaanides "Inetud luiged" ja "Selle maailma väetid". Borissi kinnisidee...?
Kui norida tahta - siis teose suurimaks puuduseks loen niiöelda pealiini unarussejätmist - kogu Poldeni sarja läbivat Rändurite teemat ei arendata edasi, rääkimatagi lahendusest. Mitte et see halb oleks, aga tundub tõenäoline, et Rändurid ju ikkagi tegutsesid Maal (?), seega oleksid ljudenid pidanud nendega kokku puutuma. Või ei öeldud seda lihtsalt inimestele? Selle kohta pole kahjuks ühtegi vihjet. Edasimõtlemisvõimalusi on, ja loomulikult suudaksin mõned teooriad välja pakkuda, ent sellise "maailma" kohta, mis tegelikult ju sündinud autori sulest, pole teisi "allikaid" võtta ja kui A&B ei ütle, on iga oletus samaväärne. Tahtsid nad seda edasi kirjutada? Ei tea, sest teoses kasutati ühelt poolt ausat, teiselt aga natuke kunstlikuna mõjuvat võtet vastustest hoidumiseks seal, kus nad väga spekulatiivseks oleksid läinud (mõtlen siin puuduvaid lõike lindil, mida Maksim Toivol kuulata lasi). Ei tea...
Romaani kõik kolm osa on saadaval autori veebilehel. Pealkirja "Тривселенная" võiks tõlkida kui "Kolmik-Universum". Romaan on kolmeosaline ja osade tegevus toimub põhimõtteliselt erinevartes maailmates.
Esimese osa "Saatana peopesa" tegevus toimub 2074 aasta Moskvas, kus eradetektiiv Arkadi Vinokur uurib ühe bioloogi kummalist surma ja ei suuda leida isegi mõrva motiive. Bioloogi surm ei jää aga ainsaks.
Romaani teises osas "See, kes ootab" kandub tegevus teise maailma. See on maailm, kuhu satuvad inimesed pärast surma Maal. See on Teine Universum, kus erinevalt meile tuttavast maailmast on vaim ja mateeria võrdväärsed - iga idee ja mõte saab materialiseeruda ja iga materiaalset eset võib muundada ideeks. Vinokur osutub siin aga väga eriliseks, sest erinevalt muudest asukatest mäletab ta oma elu Maal ja ühtlasi väga halvasti kohaneb kohaliku eluga. Siin kohtab ka esimeses osas surma saanud tegelasi ja püüab jätkata Maal toimunud kuritegude uurimist.
Romaani kolmas osa "Orbis tetris" viib aga tegelasd kolmandasse maailma, kuhu nad satuvad pärast surma teises maailmas. See on maailm, kus eksisteerivad ainult puhtad ideed, ilma mingi materiaalse sisuta. Vinokur ja tema kaaslased suudava aga luua siin mateeriast saarekese. Alles nüüd hakkavad tasapisi selguma varem toimunud sündmuste põhjused.
Kokkuvõtlikult öeldes algab romaan kui detektiiv, mis muutub järgnevates osades üha esoteerilisemaks. Seda võtet on ta kasutanud ka muudes teostes. Autor on hariduselt füüsik (PhD), tegeles 23 aastat astrofüüsikaga. Samal ajal tundub, et talle pole sugugi võõras ka esoteerika, eelõige judaism. Igal juhul autori kirjeldatud kolmikmaailm paistab üsnagi kooskõlaline. Kolmanda maailma kirjeldus tundus küllaltki skemaatiline, aga materiaalse maailmaga harjunud teadvusele on taolise vaimse maailma kirjeldamine praktiliselt võimatu.
Hindeks tugev neli. Mõõtes hõljus ka nõrk viis, aga vist olen aastatega nõudlikumaks muutunud.
Tegevus on tõesti põnev, keelekasutus on autoril aga alati väga hea olnud. Nii et jällegi sai loetud üsna järjest. Samas aeg-ajalt torkis tunne, et autor ei olnud nagu hingega asja kallal, et kirutati "palja tehnika" ja kogemuste arvelt. Aga see tunne võib olla ka petlik. Nii või teisiti, on lugu ikkagi viit väärt.
Lõpplahendus jätab ukse pärani lahti järje kirjutamiseks. Ja tõtt öelda, mind huvitab juba praegu, mis seal oodata võib.
Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.
Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...
Algus oli isegi päris hea. Peategelsteks on rida ebatavaliste omadustega inimesi, kes kõik eelistavad ajada oma asju omapead. Samal ajal on Maal märgata mingi võõra invasiooni märke. Üksikutel "ebatavalistel" tuleb hakata liituma, sest nad on ainus reaalne jõud, mis võiks invasioonile vastu seista.
Pikapeale hakkab aga romaan järjest rohkem meenutama "Ogranda" sarja viimaseid (ja kehvemaid) romaane. Vahepeal juba arvasingi, et see romaan on samast sarjast. Kuid ei, see on hoopis romaani "Kentavr na rasputje" järg. Lõpp läks juba väga vaevaliselt, diagonaalis üle lehe. Eelnevat romaani lugema küll ei kutsu. Muutumatu on aga autori kergelt seksuaalne orientatsioon.
Kahju, autori kaks esimest romaani olid paljulubavad, aga sellega kõik piirduski. Rohkem lugema ei kutsu. (Kunagi juhtus mul sama asi Golovatshoviga).
Peategelaseks on siingi Dirk Pitt, ka siin võitleb ta "pahadega" (ja muidugi võidab). Seekord on "pahadeks" natsliku Saksamaa põgenenud ladviku järglased, kes on ehitanud Antarktikasse salajase baasi ja valmistavad ette ei vähem ega rohkem kui maailmakatastroofi, kavatsedes ise muidugi pääseda. Atlantisest niipalju, et need natside järglased on leidnud atlantide vana linna ja toetuvad atlantide kadunud teadmistele.
Vahepeal muutus raamat üsnagi loetavaks, kuid kokkuvõttes üle nõrga kolme küll ei raatsi panna.
Romaani peategelane on kõrgest soost aadlik Ar-Sharlahi, kes on pärast järjekordset paleepööret sattunud orjaks ühele taolistest "kõrbegaleeridest". Kuid nagu merelgi, on ka kõrbes röövleid ja Ar-Sharahi saatuses hakkavad toimuma ootamatud ja suured muutused. Tasapisi hakkab ka selguma, et see kõrbemaailm pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab.
Seikluslik, põnev ja kergelt loetav romaan, kuid jääb veidi kergekaaluliseks. Siit ka hinne - neli.
Põgenikke asutakse muidugi otsima, põgenikud omaltpoolt püüavad tänapäeva Venemaa tingimustes mitte vahele jääda.
Väga vahva ja humoorikas lugu, naerda sai ikka päris kõvasti. Veider, et seda siiani keegi arvustanud ei ole. Hindeks muidugi viis.
Tekst on väga humoorikas, kasutatud on rohkesti arhailisi väljendeid ja sõnu (mida on seletatud teiste, kohati mitte vähem arhailist väljenditega), nimed on kõik tähenduslikud.
Tulemus on igati hea ja lugemine oli nauditav, maailm on väga vahva. Kerge miinusega viis.
Mäinitud sündmused toimuvad romaani esimestel lehekülgedel, kuid edasi ei tahaks süzheed ümber jutustada, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Sest üllatusi jätkub romaani lõpuni.
Romaan algab kui lõbus pilalugu, tõsisemad noodid hiilivad sisse aegamööda ja peaaegu märkamatult, lõpus aga kriibivad üsna valusalt. Lugemise ajal meenus mulle korduvalt Gromovi "Zapretnõi mir". Kuigi tegu on täiesti erinevate lugudega, on neis midagi olemuslikult ühist - lõbusa huumori pealispinna all on peidus tõsised ja valusadmõtted.
Hea vene keele oskus tuleb lugmisel abiks, vastasel juhul jääb ilmselt suur osa võlust kaduma. Kord juba alustanud lugemist, ei saanud ma enne lõppu enam pidama. Naerda sai kogu aeg, kuid loo lõpus oli see naer juba hoopis teise varjundiga. Tõsiselt hea lugu.
Romaan on saadav ka võrgust, Lukinite ametlikult koduleheküljelt nime all Rõtsari kuvaldõ.
Seega head hinnet panna kuidagi ei saa, kolme teenib aga lugu küll, mingit tõrget lugemisel küll ei olnud.
Ilus lugu, hea puändiga ja ajab ka parasjagu naerma :)
Laev oli maandumiseks ebasobiv, kuid piisas kahtlusest, et planeedil on ehitisi, ja piloot otsustas maanduda. Ehitised olidkiolemas, piloot sisenes ühte ja sattus pidevate katsete ja testide karusselli. Paistis, et tundmatud ehitajad mängivad ja katsetavd temaga nagu laborihiirega.
Loetav lugu ja puänt pole paha (kuigi tundus kuidagi tuttav). Nõrgapoolne neli.
Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.
Lühike ja väga lõbus jutt. Nu, on tipa togo, tchto kak bõ lingvist.
