Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dan Simmons ·

Endymion

(romaan aastast 1996)

eesti keeles: «Endymion»
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
14
8
2
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (24)

Raamatu peategelane on 27-aastane endine karjus ja seersant Raul Endymion, kes sellise nime saanud oma sünnilinna järgi Hyperionil. Linn aga nimetati nii muidugi John Keatsi poeemi järgi. Kreeka mütoloogias on Endymion karjus, kes armus surematusse kuujumalannasse Selenasse. Selena palus Zeusil anda poisile igavene elu.

Raamat algab, kui Raul Endymion on surma mõistetud ja fuugast ärkav Martin Silenus ta selle täideviimiselt päästab. Tegevus on ligi 300 aastat pärast “Hyperioni langust”. Silenusel on Raulile ülesanne – leida Ajahaudade Sfinksist väljuv Aenea, kes on Brawne Lamia ja Keatsi kübriidi tütar ning ajas mitusada aastat edasi rännanud. Seejärel peaksid nad minema Heidikute juurde, hävitama maailma valitsema Katoliikliku Ordu ja Paxemi, tooma tagasi Vana Maa jne. Aenea arvatakse olevat uus messias, kelle sõnum muudab inimkonna saatust.

Hyperionis ja Fallis kirjeldatud sündmused on muutnud osalt mütoloogiliseks. Silenus on oma mälestustele ja fantaasiale tuginedes kirjutanud poeemi Hyperioni Cantos, seda on kõik lugenud, kuigi see onKiriku poolt keelatud. TechnoCore “hävitati” “Fallis”, maailma valitseb Kirik oma elluäratavate ristikujudega. Surematus on saavutatud. Paavstiks on muide Lenar Hoyt, kes “Fallis” sureb. Kirik soovib samuti Aenaea kätte saada, sest paavstile on teada, et tüdruk on Kirikule ohtlik. Põgenike jälile saadetakse moodsaimal laeval kapten isa De Soya. Quest…

“Fall” andis küll vastuse paljudele küsimustele, kuid mitte lõplikud. Me teame, et inimkonna ja TC Ülimad Mõistused on kauges tulevikus sõjas, osaliselt teame Keatsi, Ajahaudade ja Shrike’i tähendust, kuid ainult osaliselt. Simmons on vastusetega ka Endymionis kitsi. Kuid midagi hakkab siiski selguma.

Kes on Aenea? Ta väidab ise, et ei tea oma ettemääratusest kuigi palju. On’s ta messias? Milline on tema sõnum? Juba enne oma sündimist oli tüdruk ühenduses oma kübriidist isaga. Ja ta teab TechnoCore’ist asju, mida masinad isegi ei tea. Sest TC on endiselt alles ja võimsam, kui kunagi varem… Aga seda võis arvata.

Raamat kujutab endast tüüpilises questi-stiilis läbi maailmate rändamist, kus Rauli, Aeneat ning android A.Bettikut jälitab De Soya meeskond. Selline lihtne vorm mõjub peale ülitihedat “Falli” lausa lõõgastusena. Me teame detailselt, mis toimub, kuid ei tea miks. Kui osad saladused lahendatakse, tulevad uued aga peale. Endymion pole eraldi loetav. Ta moodustab ühtse terviku “Rise of Endymioniga” ning kaks diloogiat kokku ühe tetraloogia.

Simmons jätkab Hyperioni teemade käsitlemist, tehes seda pisut teises vormis. Inimintellekt ja tehisintellekt… Kas jumal on olemas, ja kui on, kuid need intellektid sellest aru saaksid. Kas tehisjumal on võimeline “tegelikku” jumalat, mis koosneb armastusest, kaastundest ja intellektist, võitma või vähemalt mõistma? Teose filosoofiline allplaan on väga mitmetahuline ja keeruline. Simmons kasutab oma tulevikuvidinate nimetamisel tänapäeva kirjanike nimesed: Stephen Hawking, Sholohhov, Gibsoni maatriks, Poulseni (Poul Anderson) kuurid jne… Raamatus on palju tsitaate ja viiteid mütoloogiale, poeesiale, filosoofiale.
Teksti loeti vene keeles

Igati vääriline järg eelmistele osadele. Erinevalt "Fallist" on "Endymion" palju kaasakiskuvam ning kiirema tegevustikuga. Kui olin selle "vea" teinud ning seda raamatut kord lugema hakanud, siis haaras see maailm mind nii täielikult, et ma veetsin kaks päeva peaaegu tervenisti selle küüsis. Praegune arvustus kujutab esimesi vaevalisi samme "tegelikku maailma". Justkui ärkamine fuugast. :)

Raamatu sisust on eelmine arvustaja juba hea ülevaate andnud. Lisaksin veel niipalju, et Aenea, Raul ja Bettik rändavad kaugsiirdajate (farcasters) kaudu läbi erinevate maailmade. See marsruut langeb osalt kokku lõbureiside marsruudiga Hegemoonia aegadel, mil isegi ühe maja eri toad olid ühendatud kaugsiirdajatega ning võisid asuda erinevates tähesüsteemides. Nüüd on muidugi maailmade elutingimused muutunud, osad neist on muutunud elututeks, inimtühjadeks planeetideks ning põhiline tegevus kujutabki endast seiklusi nendes erisugustes paikades ning võitlusi "kurjade loodusjõududega". Lugejale jääb päris selgusetuks, miks neid maailmu läbitakse ning miks just selles järjekorras. Arvatavasti oodatakse ka lugejalt keskendumist konkreetsetele sündmustele, sarnast käitumist peategelastega, kellel ei jää eriti aega juurelda selle üle kuhu nad lähevad ja milleks. Neid jälitavad Paxi ohvitserid moodsa kiirendusega laeval. Kaugsiirdeportaalid nende puhul ei tööta ning nad peavad kasutama sellist kiirendust, mis muudab laevasolijad imeõhukeseks verekileks kabiini seintel. Kuna nad on surematud tänu Hyperionist tuntud ristikujulistele parasiitidele, siis ei kujuta pidev surm neile erilist probleemi, kui hirmus valu ning piinav ülestõusmine välja arvata. Tuleb tunnistada, et õuduskirjandus on ikkagi Simmonsi erioskuseks...

See on sündmuste üldine raam, kuid sündmused igal planeedil väärivad kindlasti lugemist, kuna nad on väga haaravalt kirja pandud.

Mõnest asjast, mis mind häiris. Raul Endymioni tegelaskuju oli eeskujulik hädapätakas, kes harilikult ei saanud aru, mis toimub; kui ta sai sellest aru, siis ei suutnud ta valida parimat tegevuskava ning isegi kui ta sai aru ja tegi seda, mis antud olukorras oli parim, mida teha võis, ei tulnud ta sellega toime ning keeras asja untsu. Jäi mulje, et kõik tema õnnestumised leidsid aset tänu suurtele kokkusattumistele. Rauli naiivsed sisemonoloogid tuletasid mulle meelde noormeest nimega David Balfour R.L.Stevensoni romaanidest "Röövitud" ja "Catriona". Tegemist oli samasuguse lihtsakoelise psüühikaga maapoisiga, kes satub igasugustesse äraarvamata sekeldustesse.

Lõpp (ma ei hakka seda ümber jutustama, lugege läbi ja mõelge, kas olete minuga nõus) tundus mulle täiesti ebausutav, seletatav ehk ainult pideva ülestõusmise kõrvalmõjudega sõjamehe psüühikale. "Endymion" seletas suhteliselt vähe Hyperion Cantose põhiintriige, kuid ühtteist sai siiski selgemaks ning mõnedele asjadele anti uus tõlgendus. Seletati seda geniaalselt--vana poeet Silenius sai lihtsalt mõnest asjast valesti aru. Igatahes raamatu lõpp jätab kõik otsad lahti ning lubab aimata suuri murranguid järgmises osas. Lubamatu on minu meelest aga see, et lahtiseks jäävad ka enamus "Endymioni" enda intriigidest. Ma küll lugesin kohe järgmise osa algust otsa ning selle esimesel kolmekümnel leheküljel sai pilt siredamaks. Kuid see ei vabanda. Lugeja pidi ootama järgmise osa ilmumist terve aasta--mis siis, kui Simmons vahepeal ära oleks surnud ning lõpuosa kirjutamata oleks jäänud? Siis oleks asi ilmselt jäänudki kripeldama.

Nendele, minu hinnangul raamatu miinustele, vaatamata hindan teost viie vääriliseks, kuna esiteks oli ta parem ja haaravam kui teine osa ning teiseks on ta puudustele vaatamata peajagu üle muust kirjandusest, mida ma viimasel ajal lugenud olen.

Üks tore moment veel--Shrike, eelmiste romaanide põhivaenlane ning Saatana kehastus, astus selles jaos üles positiivse tegelasena, lausa turvamehena ning ilmnes ka, et tegemist on vananenud mudeliga, kes ei suuda sammu pidada uute ning veel hirmsamate tapjatega, kes selle raamatu lehekülgedelt lugejale näkku kargavad. Nii, et... Watch out!

Teksti loeti inglise keeles

Kõva lugu,nagu(minu arust)kogu"Hyperioni"sari.Quest oli vägev.Leidus mereplaneete,leidus jääplaneete.Jääplaneet meenutas üht teatavat Excelsust.Aga....Aga see lõpp.See lõpp oli jälle puhas "Terminaator 2",kus Arnoldi osa etendas vana hea Veristaja.Isegi kahju hakkas teisest.Aga raamat oli ikkagi väga hea.
Teksti loeti soome keeles

  Ei olnud nii vaimustuses, kui "Hyperioni langus"est. Quest, tekkivatele küsimustele eriti vastuseid ei anna, ja vähemalt minule oli juba raamatu esimese veerandi jooksul selge, mis situatsioon laias plaanis on. Edasi läks rändajate teekonna ja nende tagaajajate otsingute kirjeldus. Asi, mis mind natuke imestama pani, oli see, et Veristaja lõpus tappa sai.
  Üldiselt jäi endale mulje, et see on lihtsalt eelmäng järgmisele raamatule.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnus! Minul, kes ekslikult arvas, et eelmise osa lõpuks pilt toimuvast selgines, suudeti üsna kähku asjad jälle segi ajada, mis muud kui järjekordselt uurima, mis siis ikkagi tegelikult teoksil.
Teksti loeti inglise keeles

Ma poleks mitte kunagi uskunud, et Simmons võib millegi nii magedaga maha saada. Veniv, igav ja tüütult tuiutav tekst, mis ei suuda köita ning mille probleemid on laisalt ning ilma tundeta esitatud. Võibolla on viga selles, et lugesin eestikeelset versiooni. Aga ma ei tahaks väga uskuda, et Kivistiku tõlge originaalist nii palju erineb... Juba tegelased olid stampkujud, ringirahmeldamine oli põhjendamatu ning peale selle veel – jällegi – põhjendamatult pikaks venitatud. Et siis eelmäng järgmisele raamatule? Ei ole eraldi Rise of Endymionist loetav? Mina igatahes väsisin ära ning pole kindel, kas sellisest eelmängust järgnevale raamatule mingit kasu on. Ei küta üles, kas teate!

Ainuke mõistlik põhjendus sellele loole oleks asjaolu, et kirja pani seda kõike legendi järgi rohkem sellise sõjaväelise haridusega ning mitte väga vilunud sulesepp. Vähemalt niisugune mulje jäi. Enamiku raamatust oli mul kindel tunne, et seda ei ole – ei saa olla! – kirjutanud Simmons. Palkas kellegi. Võibolla lubas mõnel noorel sugulasel kätt harjutada. Tom ja Huckleberry, Alice, Võlur Oz. Muidugi «Röövitud». Ja siis võttis ise lõpus paariks hetkeks üle ning kirjutas midagi ka omast peast. Sest kusagil viiesajanda lehekülje paiku oli mul tunne, et seda raamatut ei suuda küll enam miski päästa. No tsutt, tsutt ikka suutis. Aga filosoofilised arutelud jätsid ikkagi kangutatud ja mageda mulje. Eelmiste Hyperioni osadega võrreldes selge ja tuntav tagasiminek ning tõmbab – nüüd – kogu asja väärtust alla. Üldiselt võib vist aru saada, et olen vihane. Ma ei ole end kunagi eriliseks Simmonsi talendi austajaks pidanud... aga nüüd...

Tunnistan samas, et (baas)ideed on enamalt jaolt väga head ning nii mõnedki kohad lausa suurepärased. Aga sellise suht mõttetu tellise produtseerimiseks see küll õigustust ei anna. Saab lühemalt ja palju sisukamalt. Kiusu pärast panen kolme. Vaatame, võibolla hiljem mõtlen ümber...

Teksti loeti eesti keeles

Olen kaks päeva pärast raamatu lugemist püüdnudleida midagi, mille kallal iriseda, aga ei ole suutnud. Eelarvustajate kiitustega ühinen 100%,kirumistega 0%. Võib-olla avaldas mõju see, eteelmine raamat mida lugesin oli uskumatult nüri.
Teksti loeti eesti keeles

Uuendatud 14.04.2006.

Pea kolm ja pool aastat peale esimest lugemist lugesin "Endymioni" teist korda läbi ning tunnen vajadust uuendadda nii hinnet kui ka arvustust.

Esiteks, toona keskmiseks hindeks pandud "neli" ja selle põhjendused ei ole tänases päevas minu jaoks enam õiged. Kuigi loetavus iseseisva raamatuna on küll endiselt küsitav, ei morjenda see mind enam, sest "Endymioni tõus" on nüüd maakeeles olemas ja ootab lugemist. Ning kaasahaaravuse osas pole midagi kehvemaks läinud - lugu oli ka teistkordsel lugemisel ülipõnev. :P
Teiseks, ma ei saa aru, miks arvasin, et tegu on kommertsiga ja müügiedu nimel juurde kirjutatud tükiga. Nii hea lugu ei saa seda olla. Ju olin lihtsalt pahas tujus, sest lõpp jäi lahtiseks ning ei saanud edasi lugeda. :)

Ja üks asi veel. Mainisin varasemas arvustuses, et mind häiris Kiriku ajaloo lausa aastaarvulise täpsusega kirjeldamine. Nüüd ei saa aru, miks küll, seda oli ju vaid mõnel leheküljel ja see oli huvitav.

Kokkuvõtteks: Hyperioni sarja raamatuid võib korduvalt lugema jäädagi ning nagu heade asjadega ikka, lähevad nad aja möödudes ainult paremaks. Järgmisel korral tahaks hindeks "kuue" panna. ;)

Teksti loeti eesti keeles

-ion`itel on kombeks lõppemata jääda.
Vähemalt Simmonsi arvates.
Üsnagi sirgjooneline tegevusliin, mille lineaarsust vähendab vaid hüppamine Raul`i /Aenea ja isa De Soya vahel. Reisiromaan.
Kuid lihtsusel on oma sügav mõju, üle pika aja sai lugeda midagi tõelise naudinguga, lugemispalavikuga. Kindlasti ei olnud see võrreldav omalajal, noorest peast, Hüperion`it lugedes kogetuga, kuid siiski äärmiselt hää.
Tehnilisi eriefekte, maailmu oli rohkem, osalt pilguna 300 aastat hilisemasse, hävingu järgsesse, osalt uutena. Mõned küsitavused, eriti selle jääplaneedi kohalt. No palun vabandust, sellise ökosüsteemi olemasolu võimalikkus? Mida need täiskasvanud siis seal söövad? Külma jääd?
Jään pikisilmi ootama järgmist. Kohe väikese palavikuga, sest `E. tõusu` Grand Finale`st lubati ikka imelugu ...
Teksti loeti eesti keeles

Parafraseerides Simmonsit ennast nii mitmetelegi eelarvustajaele: Te lugesite seda valel p6hjusel. Neid valesid p6hjuseid on Simmons esimesel paaril lehekyljel ju ysna detailselt välja toonud. Niisiis: need, kellele kohale ei j6udnud lugesid seda t6epoolest valedel p6hjustel. "Endymion" ei andnud vastuseid. Mingi hulga vanu vastuseid lykkas ta samuti ymber. Tekitas uusi kysimusi. Ning neid tekitas ta palju. Ilmselt 6igete kysimuste esitamiseks ongi vaja "Endymion"`it just sellisel kujul nagu ta on.

Kummatigi ei saa see raamat maksimaalset hinnet. P6hjused:
1. Kogu tegevust, eriti questi osas, on m6ttetult venitatud. Palju on mittemidagiytlevat toiteväärtuseta kiudainet, mis ehk seedimisele v6ib hea olla, aga mäluda on teda ysna nyri.
2. Niipalju, kui ma raamatust aru sain on Raul Endymioni puhul tegemist inimesega, keda oluliselt modfitseeritud ei ole. Ehk milleni ma tahan j6uda: mis on lubatud ja v6imalik A.Bettik`ule ei tohiks olla R. Endymioni pärisosa. Inimv6imetel on teatavad piirid ja eriti temperatuuride taluvuse osas näituseks ysna konkreetsed sellised.
3. Last aga teps mitte least: Terminatori oleks Simmons v6inud rahule jätta. Pilt, kuidas Shrike ja Nemes yksteist klohmisid kuni Nemesi morfimise ja vääritu l6puni välja tuli valusalt tuttav ette. Tuli meelde aasta `92, kui väikesesse yhikatuppa topitud 20 (v6i ehk enamgi) inimest vahtisid silmad suured kehva VHS pilti, mis näitas sel hetkel tutikat "Terminator 2" nimelist kinospektaaklit. Noh jah rääkimata sellest, et Shrike on yhtäkki peaaegu et inglitiivad kasvatanud ja messiat kaitseb nagu oskab.

Hoolimata eelnevast on tegemist hää asjaga. Olen kindlal veendumusel, et see ei jää mitte viimaseks korraks kui seda raamatut kätte v6tan. T6si kyll, enne loen läbi "Rise of Endymion"`i

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on pooliku teosega. Ilma "Endymoni tõusuta" on seda raamatut suhteliselt võimatu lugeda. Kui "Hyperioni" ja "Hyperioni langust" oli võimalik iseseisvalt lugeda, siis seda mitte. See on ka raamatu põhipuudus.

Teiseks puuduseks on süzhee peaaegu puudumine. Teose sisuks on kõige lihtlabasem quest. Tegu on kõige labasema fantasy või kosmoseooperi sisuga, ehk mingi seltskond liigub mingi kindla eesmärgiga punktist a punkti b, kusjuures seltskonnast ei puudu ka üleloomulike võimetega tegelasi. Tuleb nappe pääsemisi, madinat jne.

Teos on ka suhteliselt tuim ja igav. Midagi üllatavat eriti pole, kuigi maailm on ju huvitav. Midagi eriti ju seal ei toimu. Paistab, et kõik huvitav hakkab toimuma järgmises osas.

Seega jään ootama "Endymoni tõusu" ilmumist, et saaks selle raamatu lõpuni lugeda. Sellepärast annan praegu avansiks nelja pika miinusega, muidu oleks aga raamatu õige kinne kolm pika miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Katastroofist on möödas mitu sajandit. Postapokalüptilist maailma valitseb katoliku kirik. Kõlab kuidagi tuttavalt, mis? Minu meeelest on autor vihjanud Rooma impeeriumi hävingule. Nagu " Hyperioni" arvustuses ütlesin, oli lõpusajandite Hegemoonia kirjeldus küllaltki ängistav. Ängistuse ajastuks on nimetatud ka Rooma kristlikku lõppfaasi. Hoolimata kõigest oli " Hyperioni languse" lõpp niivõrd optimistlik, et midagi sellist poleks küll oodanud. Simmonsil õnnnestus mind niiisiis haneks tõmmata. Ja sarja iga osa läheb järjest huvitavamaks. Minu meelest oli " Endymion" parim eelmise aasta eestikeelne ulmeromaan, mida olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb au anda, et tõesti on hea sari. Muidugi saab hea sari koosneda headest osakestest.. ja nii see ka on
Teksti loeti eesti keeles

jõudis tekkida üsna mitu tõrget. kõigepealt see hoiatus muidugi - et loete valel põhjusel. ok, kehitasin õlgu ja jätsin teksti sinnapaika. paari päeva pärast ei andnud uudishimu siiski rahu. siis see, et üks liin jookseb minevikus, teine olevikus. no isegi kristjanrätsep oskaks ilma selleta vahet teha, kellest parasjagu jutt. mitte et mul selle võtte vastu midagi oleks - gibsoni atp/futuromaticus oli ajatajul väga oluline sisuline funktsioon. antud juhul võtte otstarve vähemalt selles osas ei selgunud. üldse jäi lahtiseks, kust võtab see kinnises purgis oma mälestusi kirjutav tüüp nii üksikasjaliselt kogu selle teise liini. ainuke loogiline seletus oleks, et kapten sojauba ongi see purk, milles kodanik rauli kinni hoitakse. võimalik, et need kirjandustehnilised pehmelt öelda eripärad seletatakse järgmises osas ära - aga iseseisvana välja antud tekst peaks ennast ise lahti seletada suutma.

quest on muidugi siuke värvikas, ent juhm - tõstke nüüd ausalt käed, kes lugedes arvasid, et reisiseltskond jää sisse kõngebki? peletiste lõpukaklus on üsna tobe. aga hea küll, paneks siiski pika miinusega nelja: kohati on arhetüüpseid, elusuurusest suuremaid kujundeid tunda - justkui oleks asjal siiski mingi mõte. aga tõlget ma igaks juhuks siiski lugeda ei julgeks.

Teksti loeti inglise keeles

Meeldiv oli taas kohtuda Martin Sileniusega. Vana satüür ei olnud põrmugi muutund. Võibolla sellepärast pidigi ta nii kaua elama? Uued tegelaskujud, isapreester ja lapsmessias olid valitud sellised, et varasematest osadest tuttavat erootilist pinget ära neutraliseerida. Käsitletud maailmadest ligitõmbavaim tundus olevat shiiitlik Qhom Riyad. Arktiline Sol Dracon Sept meenutas natuke U. LeGuini Talveplaneeti.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna lugesin "Endymioni" ja "Tõusu" põhimõtteliselt üksteise järgi, siis ei hakanud 1. osa pooliklus väga häirima. Veristaja transformatsioon a la Terminaator oli tõesti veidi kummastav; samas ei jätnud Veristaja mulle aga ka "Hyperionides" kõigest hoolimata 100% Kuripaha muljet.
Teksti loeti eesti keeles

Raudsete ättide heitlus... Palverändurid on vanaks saanud ja tõmbavad igaüks oma maailmanurgast niite. Need vähemalt, kes vahepeal ära pole surnud. Üldiselt, ka sarja kolmas osa ei tõuse avaraamatu kõrgusele.

Esiteks on mul isiklikult mõningane probleem ruumiooperitega - see on tegelikult suhteliselt igav alamžanr. Kulgeb mingi seltskond eri kultuuride kandjatega asustatud planeetide, saarte või metroojaamade vahel (põhimõttelist vahet ju pole), keegi ajab neid taga või ajavad nad ise midagi taga... Tavapäraselt kipuvad läbitud punktid olema maiste kultuuride töötlused ja tihti kipub teekond nende kataloogiks kätte ära. Jutu mõte siis selles, et erinevate ja erakordsete inimsaatuste kaudu võõra maailma avamine on minu jaoks huvitavam kui eri paikade kirjeldused. Marco Polole eelistan Chaucerit.

Teiseks pole hea toon, kui autor iseenda mängureegleid rikub. Olgu Kõrgemate Jõudude sekkumisega nagu on, kuid esimeses osas käisid portaalid singulaarsussfääridega, mis kuskil orbiidil olid ja mis lõpuks siis puruks lasti. Siin on need sujuvalt unustatud ja mingi alternatiivne teooria kehtestatud.

Kolmandaks ei kõlba kuhugi, kui supertsivilisatsioonil napib asjadest, mis on juba praegu kas olemas või võiksid meie eluajal tulla. See käib näiteks nii uinuti (peategelase unetu öö enne teeleasumist) kui krüpto kohta (laeva logide võltsimine).

Teksti loeti eesti keeles
x
Tarts
31.03.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nojah... Esimeseks sulekatsetuseks täitsa kõlbulik. Poliitiliselt korrektne (minu pettumuseks ei ilmunud paraku kusagilt välja ei hiinlast ega ühe jalaga neegrit), aga tühja kah. Üsna etteaimatava sisuga - mõned koolsid (jällegi tegelase täpsusega ennustatavalt) ja ülejäänud jällegi leidsid üks- kaks- või teineteist. Mõni sai kätte ja mõni jäi töllakil mokaga vahtima. Mõned tegutsesid igavesti jaburalt. Tegelased olid stereotüüpsed nii et luu paistis. Sõnaga - selline pisut klišeelik, aga pisut usutav mängust, mille nimi on elu.Paras ühe õhtu lugemine. Ei loe üle. Ei pea aega kaotatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Ma`o viitsind eelnevaid arvutusi lugeda, mistap antagu andeks kordamine/plagieerimine. Sõnaga. Olles mõndagi lugend. Ei olnd vampiirikas. Vampiirid olid kulissid, taga aga olid olud. Kaunikeseti haistetav/maitstav olukirjeldus. Kas see ka vähegi objektiivsele tõele vastab? A kesse hoolib? On loodud keha, kuhu lugeja saab end sisse süüa ja ega sealt naljalt end jälle välja närida polegi niisama lihtne. Olen teost testinud sõbral, kes ei hooli ulmest sugugi. Sain vastu kiitvaid sõnu. Repliigigia küll: "aga milleks need vampiirid?". Ei osand ma talle vastata. Mistõttu pole maksimum.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Huvitav jutt. Hea jutt. Selgelt kristjansanderlik jutt. Kas see viimne on kompliment või süüdistus, jäägu mõistatada. Ent mulle iseenesest Sander`i jutud meeldivad. Pond seeegi miskiks erandiks. Paraku, oh alati peab olema see paraku, olgugli, et lugesin seda vaevu 1,5 nädalit tagasi - ma ei suutnud seda ilma märksõnata "Mülleri kerad" meenutada. Tjah, oleks ma ka märksõna peale viisaka taipamatusega edasi jõllitanud, oleks saanud 2 punni vähem.

No on mul teatav sümpaatia vennakste Strugatskite vastu. Siiani on herr Kristjan seda hästi tabanud. Jajah, siia võib mõnedki teised kah juurde panna, teame, oskame (olgu või Gansovski), ent las nad jäävad. Oluline on siiski see, et Kristjan on tabanud (imho) ülihästi seda nn vene hinge traagikat. Kas see on iroonia või autor tunnebki umbes samal viisil, ei tea. Ei huvitagi. Kui on tehtud hästi, siis ei ole mõtet arutada, et kas ja mis.

Teksti loeti eesti keeles

Võiks ju küsida, et kas peale nii mitmeid eelarvustajaid on üdlse selle eesti (ja arvatavasti ka üle maailmse) ulmefändomi pea krestomaatilise raamatu kohta midagi öelda. On küll, hää asja kohta on alati öelda. Isegi juhul, kui kedagi eelmist juba korratakse.

Teos on mastaapne, hästi kirjutatud, suurepäraselt liigendatud ja läbi mõeldud. Jah, raamat on seda, ent maailm, kus tegevus toimub vist mitte. ˇEhk tuleb see jutuks järgnevates osades, aga mind hirmsasti segas asjaolu, et mitte sõnagi ei olnud tegelikult juttu ei paigapealse planeedi kosmogooniast ega ka tegelikult selle maailma ajaloost. Need kröömikesed, mida puistati, ei anna tegelikult mitte mingit aimu sellest, miks asjad on täpselt nii nagu nad on ja miks kogu tegelaskond koosneb suuremalt osalt lollidest, persevestidest või mõlemast korraga. Ausalt öelda oli nii mõnigi äärmiselt ebameeldiv tegelane samas ka nii loll, et lausa imetlusväärne, kuidas ta sellesse kombinatsiooni lämbunud ei olnud. Teistpidi oli ka hää ja õilis niiii kuradime naiivne, et ausalt öeldes oli mul sügavalt hää meel, kui tal radikaalselt juukseid lõigati pea kehast eemaldamise teel. Tjah, tegelikult kogu padikonast tegelastest võis leida ehk kolm-neli sellist, kelle surmast oleks pisutki kahju olnud. Ja hulgaliselt selliseid tegelasi, kelle ellujäämine tekitas sügavat nukrust ja masendust. Lühidalt öeldes - kõige halastavam oleks kogu see sletskond punti siduda ja allavett lasta.

Ometigi on see üks haaravamaid ja loetavamaid teoseid üldse, mis on kunagi ette jäänud. No pole erilist mõttesügavust, mis siis. Mõtlemist annab igapäine oleleminegi kapakaupa, kui ainult tahta. Ja mis salata - teinekord pole see sugugi reaalsus vähem vastik, kui "Troonides" kirjeldatu. Otsest vägivalda ehk pisut vähem, ent lolluse ja alatuse kontsentratrioon mitte oluliselt lahjem. Niisiis ei ole tegemist puhtakujulise eskapismiga, seda enam, et sellises sopas võib meilgi püherdada ja mitte ronida sinna, kus on klimaatilised olud kaunikesti ettearvamatud ja elanikkond endast vähemal või suuremal määral tõpraid kujutab.

Vägivald, seks ja söök. Need kõik on esindatud. Kui kaks esimest tavaliselt ei kutsu minus esile pöörast vaimustust, siis siin olid nad üsna õiges proportsioonis ja kolmas on asi, mida reeglina pisut ka fännan. Ja nii mõnedki pea naturalistlikud stseenid andsid omamoodi veel vürtsi juurde.

Sõnaga- tõesti hää raamat. Ent mitte ülihea. Ei välista hilisemat hinde tõstmist, oleneb järgedest. Igaljuhul on see esimene teos, mille lõpetamisel võtsin kätte ja ostsin e-bay`st ka kõik järjed :D.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olen hinde suhtes nii kahevehel, kui olla saab. Kas panna hinne esimese lugemiselamuse järgi (mis pärineb ajast ca 20 aastat tagasi) või nüüdsest, kui tänu mõneaegsele piiratud liikumisvabadusele vanu asju läbi lappasin ja uuesti meelde uletasin.

Raamat asub (vähe)väärikasse ritta samasuguste saastadega, millisteks on "220 päeva tähelaevas", "Teekond homsesse", "Kuum maa" ja veel mõned. Tegelikult mitte väga mõned, pigem läheks jumalapäike enne looja, kui nimekirja lõpetatuks saaks lugeda. Sellest hoolimata on neid aeg-ajalt väga lõbus lugeda. Jah, on küll kahju puudest, mis nende raamatute trükkimiseks langetati, kuid samastki paberit oleks saanud veel jälgimate asjade kordasaatmiseks kasutada. Kuidagi südantsoojendav on lugeda täiskasvanud inimeste poolt tõsise näoga kirjutatud padulollusi. Ja keeldun aktsepteerimast ütlust, et "aeg oli selline". Laenates Artur Alliksaarelt sõnu "ei ole häid ega halvemaid aegu" ja eks ta nii ongi. Pigem on see vist sedaviisi, et sellise naiivse punase puudriga üle raputatud tähemärkide koguga (kurat, ei paindu sõrmed vabatahtsi selle asja kohta väärikat nimetust "romaan" või "teos" kirjutama) püüab autor taltsutada oma sisemist saatanat, kes püüab lauslollusi välja karjudes summutada loomulikku õglustunnet, mis paneb vägisi igatsema silma - kõrva arsti järele (kirjanik näeb oma ümber ilmselt hoopis muud, kui kuuleb).

Sellised mõtted tekkisid aga alles nüüd, täiskasvanuna lugedes. Kui poisikesena oleks hinnata tulnud, siis oleks "1" ikka väga kiire ja üldiselt ilma eriliste põhjendusteta (kui mitte kirjamusta ja trükivalgust mittekannatavaid väljendeid arvestada) tulnud. Nüüd aga oleks olnud tahtmine "rannavetele" lausa "hea" panna. 5-vääriline ei ole ta küll kindlasti mitte. Siiski jään esmase mulje juurde - võimalik et mõtlesin eelmises lõigus kirjeldatu lihtsalt välja, et mitte Kaburi haua peale häda õiendama minna.

Teksti loeti eesti keeles

Kas on tegemist ulmeromaaniga? Oh, kui raske küsimus. Kas on tegemist ULMELISE teosega? Jaah, vist küll... Kuivõrd raamatus kirjeldatud inimesi ja sündmusi pole kirjutatud ajaloos olemas, siis jah, tegemist on ulmelise elemendiga teosega. Tegelikult tekkis mul teatav paralleel meie kaasmaalasega, kelle nimeks Uido Truia (ma tõesti loodan, et väike värin, mida ma just oma istumise all tundsi oli mööduv rong ja mitte end hauas teist külge pöörav Ristikivi) ja kes armastab oma nn "teostes" tegelda peamiselt oma maailmavaate deklareerimisega ja ei enamaga. Siiski, "Imede saar" on midagi palju-palju enamat. Ja suuremat. Ja üsna hää tutvustus ühe suurima antiigi mõtleja arvamisest asjadest. Milliste käes me paraku paljus praegugi kannatame.

Tegelikult on üsna kummastav lugeda eelarvustajaid - vägisi võib jääda mulje nagu ei oleks nad Platoniga, peale nime, just teab mis tuttavad. Teatavate pisikeste mööndustega kujutab Allotria (NB! mitte mingil juhul ajada segi Atlantisega, mille kohta on öeldud ka teoses sõnaselgelt, et "ta asub teispool lääne udusid") üsna üheselt Platoni politeia`t, ehk ideaalset elukorraldust. Muuseas, Allotriat on mainitud nii Campanella "Päikesesaares" kui ka Thomas More`i poolt. Ilmselt on Ristikivi välja jätnud ilmselged praeguseks kuiskit mittemõistetavad mõttekäigud ja sisse jätnud vaheldumisi vaated, millest mingit osa ta kiitis heaks ja teisi, millega ta seda ei teinud. Nii ta võtab kätte ja lugejale märkamatult lahkab enda loodud ühiskonda patoloogi kiretusega. Tõsi, ta teeb seda küll kiirmarsi korras ja konstanteerides mitmeid fakte viisil, mida lugeja ise peab tõlgendama, ent mille kohta selgelt on märk maha pandud.

Lõpetuseks. Kui eelarvutajal juhtub tõsti purgike flogistoni üle olema, siis mina oleks nõus ostma küll. Aga see peab puhas olema. Muidu ma kutsun tuttavad rohelised mehikesed kampa ja me tuleme hulgakesi müüjale "das Welt-Eis theorie"`d seletama.

Üsna veider on kohe peale arvustuse kirjutamist sinna midagi lisada, aga mis seal ikka.

Ristikivikohta (minu kogemusel, millist polegi hirmvähe) on siiski tegemist üsna paariplaanilise teosega. Kui on enamat todeldud, ei ole see siiski paraku välja tulnud. Hindan tunduvalt kõrgemalt tema ristisõdade triloogiat ja "Hingede ööd" ei hakkagi mainima, sest see on nii lähedal meie kirjanduse tipule, et rääkides tippudest, siis on asi täpselt nii, et kord on kõrgem Dzho-mö-lung-ma, kord Dzho-o-yu. Kui nii geograafiase langeda (või tõusta).

Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjeldajale on raske midagi lisada, tegu on lühikese, lööva ja vaimuka mythos`est nõretava jublakaga, mida küll jutuks nimetada on üsna keeruline. Pigem selline keel-põses kirjutatud väike humoorikas etüüd, mis kompab tõsiusklike fännide valuläve ja riskib autoripoolt tõrv-suled kombinatsiooniga ebameeldivalt lähedase tutvumisega.

Gaimani lühivorm on (vähemalt minu jaoks) mäekõrguselt üle tema romaanidest - kui jutud on lühikesed, hammustavad, karged, teravmeelsed, vahel ka hea maitse õhkõhukesel noateral balansseerivad ja sellest hoolimata surmapälgava näoga tõrvikutega zhongleerivad, siis romaanidele võiks ette heita tegelaste mõningast kahemõõtmelisust. Ehk siis toda, mis mulle ka ühe teatava Neal`i juures pisut vastu hakkab - koomiksina ehk head, raamatuna keskpärased. Hästi joonistatud, ent hingetud ja isegi jumalate või muude üleloomulike olevustena külmaks jätvad ja ebausutavad. Teen siinkohal erandi "Good omen..."`ile, mis eristub minu jaoks nii Gaimani kui Pratchetti loomingust positiivsemana, kui mõlemad eraldi. Ehk siis "Good omen`i..."`i puhul on selgelt näha - 1+1 ei pea olema sugugi 2, vaid ka näiteks 5.

Suur kisatus on neile, kes pole lugenud (ehk englishis ei loegi) natukenegi maitsta anda, millest nad ilma jäänud. Sestap:

"Nad nimetavad mind Cthulhu. Suur Cthulhu.

Keegi ei suuda seda õigesti hääldada.

Lugematuid ajastuid tagasi sigititati mind Khhaa’yngnaiih (ei, ma ei tea, kuidas kuidas see ortograafiliselt õige oleks, kirjuta nagu kuuled) mustqade udude keskel just kahanema hakanud kuu all vanemate poolt, kes teile ei kangastuks isegi halvimates luupainajates."

Olles need kaks lauset läbi lugenud, olin lootusetult konksu otsas. Õnnek (õnnetuseks?) on lugu 10 minutit pikk. Ja hea sellisena.

Teksti loeti inglise keeles

No ei tea, mis pseudoajalugu see ikka nii oli, suvaline selline punnitatud keskmise vaimukusega ja ausalt öelda üsna poinditu jutt. Lugeda, jah kõlbas, ent pisut humoreski mulje jättis. Suurim voorus - lühidus.
Teksti loeti vene keeles

Teate, ärge lugege seda. Või siis lugege. Ise teate, mina olen hoiatanud. Millest on pohjustatud selline pahameele torm?

Alustagem algusest, jõudkem keskpaika ja siis lajataks lõpetusega.

Algaks sellest, et tagakaanel on Observer seda raamatut kirjeldanud kui "saravat segu teadusest, filosoofiast, okultismist, ajaloost ja religioonist". Selline rosolje juba iseenesest tekitab ettevaatust, sest koik mainitud on juba iseenesest nii laiad ja koike hõlmavad, et keskmisel inimesel on vaid ühegagi neist kursis olemiseks vaat` et täispaeva töö. Mainimata jättes asjaolu, et nimetatavad paljuski üksteisele häälekalt vastu röögivad, rääkimata teinetaisest üle karjumisest. Noh, olgu, mõeldud nind siiski lugema hakatud. Neli kuud. Neli kuradima pikka kuud aeg-ajalt nädalakese vahele jattes ja siis hambad ristis ikkagi edasi lugedes. Mingi kummaline masohhismi vorm võib-olla. Asoo, kapsast on 700 lk pocketsize, mis tahendab, et on mahult selline kaunikesti keskmine. Vist saaks isegi sisu kohta seda oelda. Kirjutamisoskus hästi katte õpitud, anne selline, noh, ma`i tia, kah ehk kusagile kõva Eesti jalka koonide tsenter. Mis aga vihastab, paneb piinlikkust tundma ja teeb kurvaks on valdkon(dade)na tundmine ja selle esitamine. Johhaidaa!!! Matemaatiliselt pirväärtusega perioodilise funktsiooni leidmist esitleda nagu vahemalt kahe ameerika leidmist, see on pisut liig. Loopides minged fraase ja võrdlusi filosoofiast ja siis neid täiesti süüdimatult täiesti suvaliste nimedega seostada (ok, tegu on vahemalt ligikaudu uheaegsete tegelastega), ajab mind aga marru. Siin ei tundu isegi, et autor lugejat alahindaks, pigem on ta ise terakene ignorantne. Okultismiga on nigu on - ma ei saa öelda, et kabbala mulle kunagi erilist huvi oleks pakkunud ja sestap ei võta sel kohal sona. Religioon? Seda oli nii näpuotsaga, et seal oleks isegi raske midagi puusse panna. Ometigi suudeti ka seda, meie armsa ristiusu jesuiitlikus vaimus. Mis räägib - sihikindla tegevuse korral on võimalik ka 1 ja 1 kokku pannes sada mingi jummlala suvaline vastus, andke ainult idioodi kätte.

Algatus on tehtud, liigume edasi. Liigume sisu juurde. Tegelt ei saa kuidagi öelda, et see puuduks. On olemas. Isegi mitu. Samal teemal. Ent oioi, kui kui klisheelik. Kõik neli. Neli jah, tegevusliine on 4 ja ma ei karda midagi spolida, sest juba alul on asi paika pandud. Ei mäleta tegelaste nimesid ja need pole ka tähtsad. Nimetame tinglikult ja me ei saa eksida - teadlane ja tema assistent, külma kõhuga föderaalagent, kergemeelne elumees ning fanaatiline usklik. 5 inimest, kelle käitumine, muuseas, on konteksti arvestades üsna adekvaatne. Väikese mööndusega - esimene paar (teadlane ja assistent - naine ja mees, just säändses järjekorras) oleks võind vastavalt soorollidele käituda. Ent ei, kussa, naisolevus (no ei paendu keel "naine" ütlema) peab ju olema see, kes teeb suure avastuse. Ikka SUURE. Tähtede suurusest jäi puudu, nii suur on avastus. Lühidalt - valemi tõestus, mis näitab võmalike paralleeluniversumite eksistentsi ja lubab ehitada generaatori, mis kallutab sündmusi kas parembaks või halvembaks. Samal ajal... Ajab raske lapsepõlvega kalasilmne föderaalagent potensiaalselt Walitsust huvitavate väheke vormistet ideede jälgi. Samal ajal... Ortodoksne juudi rabi avastab tamudist matemaatilise mustri, ehk shifri, mida töödeldes tulevad ette koonduslaagris (väidetavasti) koolnud juuditeadlse Joze Kobinski nimi ja väljendid "kohtumõismine", "viimnepäev" ja vastavad. Samal ajal... Üks ajakirjanik, kes töötab väljaandele, mis isegi eemalt vaadates käed kollaseks teeb, satub materjalidele, milles käsitletakse inimeste jäljetut kadumist ja kuidagi jookseb läbi nimi "Jozef Kobinksi". Intriig on punut. Tegevus algatet. Juhtund nii, et saand eelpoolmainit seötskond olulises geograafilises kohas kokku saand ja, kuna see on ju ammuteada fakt (võtke seda ironiseerimisena või kuiskit teisti), et esineb kohti, kus reaalsus on hõredam, kui mujal, siis läbi ruumi erinevatesse reaalsustesse pudisend. Siinkohal ehk küll mitte originaalne idee, ent korralik teostus - oletades, et meie maailm on 50-50 maailm, siis järelikult teised peavad kuhugi kaldus olema (ntx rabi sattus 30-70 (ja see 30 oli see meeldivam pool), agent 40 - 60, elumees 60 - 40 ja taibulanna+asjur 70 - 30 maailma). Ja et sattunud peavad olema kuidagi sattumise olema ära teeninud või siis arvanud, et see ongi see, mis vaja või kuidagi. Sõnaga - läbi mitmete seikluste jõuab meile tuntud seltskond lunastuseni - oma (meie) maailma tagasi. Nagu nipsti. Nagu oodata oli. Nagu peab. Olgu.

Just sai keskpaik läbi, sestap, nagu juba kooliajal õpit, jõuame kokkuvõtte juurde. Parak on juba sissevedamises juba liialt öeldud. Ent kaugeltki mitte kõike kokkutõmbeks. Kõkkukiskuvalt peab ütlema, et ma jätkuvalt usun soorollidesse ja sellesse, et naistetahvad käituvad pigem naiste kombel ja mehed siis jällegi teistmoodi. Olen tallanud kurat-teab-mitmeid koolitusi, kus lalisetakse "emotsionaalsest intellikõntsast" ja "empaatilisest juhmimisest". Olgu, ma ei andnud õnneks selle raamatu eest ühtegi senti välja (ja ka mitte eelmainitud pähetagumiste eest), aga mul on oma ajaga ka ilma tasuta PALJU asjalikumaid asju ete võtta.

Miinimumist kõrgem hinne tuleb selle tõttu, et sain siinkohal tublisti auru välja lasta. Täna jäävad nii naine, kui ka lapsed peksmata ;)

Teksti loeti inglise keeles

Ma ei hakkaks isegi sellele suurepärasele lühijutule hädapärasematki mõtisklust juurde panema, kui ei tunneks, et me sarnses suunas tõttakskem. No olen mina oma (keskaegse eluea järgi pika, uusaega järgi keskmise, uusima aegse järgi poisikesliku) eluea jooksul ikka asjasi ja antiutoopiaid ja ka utoopiaid näind, ent SELLINE maailmakäsitlua lõi lihtviisiliselst tummaks. Küsimus ei ole võimalikkuses või ilvõimatuses. Pigem on küsimus selles, mida me lubame ja mida mitte. Ja kui me midagi juba luband oleme (jajah, meelega rahvalik "luband" mitte grammatiliselt ja õige "lubanud"), kas me siis süsteemi üle ka mingitki (hall selle ülvaatega) vaadet ehk kotrolli omame? Ausalt öeldud - lugu, mis saavutas minu jaoks mõju 3ndal lugemisel. Aitas kaasa kaasmaalastega määratlemina. (ssa kurat kui tore viimne lause tuli ;) ) Andri, äkki paneks parima lause kah menetlusse, muidu tundub BAAS kuidagi mõttettu reklaamikeskkonnana. Olgu, läheb puha kontektist välja, aga mi ei võiks ta seda olla??? Ja eelviimset käsitle kah reklaamlausna, sr PUHASTA
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

40 pole igavigkulises plaanis sugugi VÄGA suur mõõt. Ma ei suuda ei kuidagi ei üle ei ümber päästa arusaamiasest, miks jutu stiil Antsule meeldis. Me ju eeldame, et Veskimehe stiil/tahtmine/teostus on ju kah Antsule mokkamööga. Ja oh, kuis ma mitmel korral lugemise jooksul tegin kohustusliku retsitatiivi kõikvõimelise poole: "oh see, kussa ka polnukski, tee ometigi midagigi, et meie kodukeelne Siimukene (in english Simon???), saaks üllitet ka sarnases teoses - las need õhtupoolsed kirjatsurad siis vähekegi häbenema saavad. Las need meitepoolt tunnustet saavad ka ka neitepoolt tundemaie, et miski imelise valemi kaaslusel, et ongi nii, ka sihnandses pisikses kogukonnas on miskitki võimalik teha. Arvestades hr. Milleri omi paleusi, ei saa ma kuiskitki loole üle "koolipoisi" anda (ehkki, mis salata, oli pea üle antoloogia lugu küll). Ent, Ants, kättesattuvate nimel - MEIL ON kes oskavad paremini (ka plain englishis).
Teksti loeti inglise keeles

Ehk on mu huumorimeel pisikese nihkega, aga mina sain seda teksti lugedes ikka kohe kogu raha eest lustida. EI, ma olen väga kaugel sellest, et olla filmifriik ja ka kogu koomiksindus jätab mind üle keskmise jahedaks. Ent lugu oli vahva ja litun nendega, kes peavad seda poliitilise korrektsuse üle ilkumiseks. Übermensch vs Golem.. No andke armu, midagi nii hüsteeriliselt lõbusat ei ole ma ammu kuulnd.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah, hoides end aastakese ja natuke enam Pratchetiist eemal (hmh, ka seesinane teos langeb sellesse eelajalukku), siis tleb välja, et on nauditav ja enamgi veel (fraas laenatud ja parafraseeritud H. Lehiste postuumselt avaldet antoloogiast "Valitud kaebusi."). Kui mitte muud, siis on Terry suutnud mäekõrguselt üle keskmise Lääne kultuuri inimese sisse elada väheke kürvalisematesse kultuuridesse. Paraku - ilma taotluseta neid mõista, jah - aru tema saab, ent liikumapanevatest mehhanismidest temal on pehmelt öeldes olematu aim ja hoomahtus. Ent hoolimata ja enamgi veel - lugu on hää, lugu on olemas ja lugu on kirja pandud. Olgu, Rincewind on ebasaamatum kui kunagi varem, aga ikka juhtub - ka parimatel meis tuleb helgeid päevi ette. Miks ma seda raamatut, mis on tegelikult "Discworld"`i sarja kõva keskmine kiidan? Ikka selle pärast, et Pratchett on tabanud mingit ida hingekeelt ja selle najal loo üles ehitanud. Lugu küll kipub oma telje ümbert aeg-ajalt eemaldume, ent siis kisuvad äärmiselt venivad (siidist??) traagelniidid sündmused nälle loo keskmesse tagasi. Imede ime - suudabki Terry kogu loo koos hoida ja ka rahuldavalt ära lõpetada. Selle poolest täiesti aktsepteeritav ja isegi hää lugu. Lugu on hea nii maakeeli, ehkki originaalis on tema veel etem. Sestap hinde kõrgeim määr ja patutunnistus, et päris kindlasti võtan ma ka tuleviku (ehk isegi lähedases) Pratchetti raamatuid oma käte vahele ja tõstan silme ette.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Oh neid kõhklusi ja kahtlusi ja unetuid öid, mis ma veetsin kaaludes, kas teos kuulub meie kallisse BAAS`i või mitte. Kahlused-vaagimised leidsid üsna ühese lahenduse – jah, tegemist ON tugeva fantastika elemendiga groteskiga. Kas fantastiline element selles domineerivaim on – noh, see on on iseküsimus, ent fakt on, et ilma selleta laguneks kogu romaan koost ja järele jääks lihtsalt ilma igasuguse sisuta mürgi pritsimine õhtumaa kultuuri ja laiemalt kogu inimkonna pihta.

Olgu. Igastahes oli üsna kummaline Uku Masingult midagi sellist lugeda. Kirjutet on see küll juba suhteliselt ammu (enne II suurt ilmasõda), ent tema esmaavaldamine on aset leidnud alles aastal 1989. Muuseas, arvatavasti oli see ka ainus hetk, kus midagi sellist oli võimalik avaldada, sest tegemist ei ole kindlasti mitte mingi bestselleriga pluss veel see, et tema meie praegusele jällegi kehtivale ühiskonnakorrale igast võimalisest ja võimatust torust tina annab. Ehk mitte isegi mitte ühsikonnakorrale, kuivõrd selle teatavatüübilistele esindajatele.

Sisu. Eestisoost väga andekas teadlane Vari Marama (kirjaniku enda alterego???) on avastanud Rapanui ehk lihavõttesaare iidsete kirjamärkide tähenduse (selgelt ulmeline moment – minu teadmist pidi ei osata siiani rongo-rongodele kirjutatut lugeda) ja otsustab maksku mis maksab koha peale minna ja asja uurida. Tehtud – mõeldud (umbe sellises järjekorras), läheb tema ja räägib oma õpetajale augu sinna, kuhu peab (õpetaja on nimelt suur ja tähtis riigametnik), mille peale antakse Vari kasutusse EW laev koos meekonnaga, mis tema Tshiilist Rapanuile viib.

Selline on raamatu esimese viiendiku sisu. Järgneb saarele jõudmine ja oma elu armastuse leidmine (kelleks saab, muuseas, tütarlaps nimega Reri, kes oli temale ka glüüfide võtmeks olnud rongo-rongo laua saatjaks). Edasi suudab Masing kogu raamatu täita üsna realistlike (vähemalt nii realistlike, kui mittekohapealkäinule võimalik on) olupiltide maalimine, kuhu segatakse deshifreerti upõhjal jumalate haudade otsimine/leidmine/aktiivsesse ekspluatatsiooni võtmine. Sealhulgas saavad armutult peksa Vana-Maailma kultuurrahvad ja nende üüratu enesehinnang ning lõpuks tehakse rahvaste sõprust (et eestlane võtab käest kinni rapanuilasel, see võtab käest kinni inglasel, see võtab käest kinni kohalikul sakslasel, moodustatakse saabunud natsistlike sakslaste ringmäng ja siis selle asemel, et alustada laulu, kukutakse ringi sisse jäänuid valimatute esemetega klohmima). Lõpp purjetab helgust tõotavasse päikeseloojangusse.

Teos on groteskne. Kõik tegelaskujud (väljaarvatud ehk tütarlaps Reri, laevakapten Meelik ja Vari õpetaja) on väga eredate värvidega maalitud üsna eemaletõukavad plätserdised. Kaasaarvatud peategelane ise. Ok, temasse suhtutakse küll suhtelislelt suure sümpaatiaga, ent ega tema tempude põhjendamisega eriti küll vaeva ei nähta. Peaaegu piinlik on rääkida teistest eurooplastest – need on kõigi pahede kehastused ise, aeg-ajalt jääb mulje, et kui vanakuri neid näeks, siis hakkaks tal endast hale. Kas nüüd taotluslikult või meelega, aga ega ka pärismaalased ei ole palju paremad. Inimsöömine, varastamine, joomarlus, vägivald (eriti naisterahvaste vastu) – see kõik ei ole neile midagi uut, vaid pigem nagu selline tavaline tegevus. Ometigi, kui eurooplstele antakse täiesi otseselt hävitav hinnang, siis pärismaalaste puhul oleks see justkui normaalne. Noh, mis teha, näed, looduslapsukesed, need ju ongi sellised. Jah, rapanuilastele omistatakse ka mitmeid plusspoolele jäävaid omadusi, millest eurooplased vist isegi ei ole võimalised und nägema.

Lisaks groteskile on kogu raamat täidetud sümbolitega. Rangelt võttes on kõik tegelased, tegevus ja objektid, millele tegevus on suunatud, sümbolid. Juba pealkiri ise on läbi ja läbi märgiline (ehkki, ma ei ole kindel, kas Masing seda nii mõelnud oli, just pealkirja osas). Paljude märkidega tundub olevat aga nii, et need autori jaoks midagi tähendasi ja teiste jaoks mitte nii palju. Just see oli põhjuseks, mis mind pani sügavalt mõtisklema romaani kuuluvus.

N`daks. Ometigi viis. Jah, viis. Meie ulmikute seltskonnas on inimesi, kellele ma seda julgesti soovitaksin lugeda (ehkki ma kahtlen, kas nemadki hinde poolest minuga ühel meelel oleksid) kui ka neid, keda ma kaikaga sellest raamatust eemal hoiaks (ma muretsen nende vaimse tervise ja tasakaalu pärast). Minule see sobis. Ma ei julge öelda, et ta oleks hea kirjandus või et ta üldse kirjanduseks kvalifitseeruks. Ent mulle ta sobis.

Teksti loeti eesti keeles

Ei väsi imestamast, milliseid teoseid võib meie kallist "BAAS"`ist leida. Pean ennast suhteliselt leplikuks omnivoorsete kalduvustega uknmetarbijaks, aga siinsinast Helakisa noorteromaani ma küll poleks siis pista julgenud. No kui tema aga siin juba on, las tema siis olla, tegemist on kahtlemata väärika teosega.

Ehk ei peaks, aga hirmsasti tahaks paar sõna ka sisust kirjutada. Kogu lugu keerleb ühe noormehe ümber, kes hangib endale poolkogemata sõbraks tuulehaldja Arieli. Jääb selgusetuks, kas tänu sellele või sellest sõltumatult hakkavad poisikese kujutelmad üsna realistlikku kuju omandama. See realistlik kuju ilmneb siniste kassidena, kellel peale ekstraordinaarse karavastiku värvi mitmeid muidki kummalisi omadusi. Ja neid kiisukesi saab olema palju. Nagu raamatu pealkirjastki võib aimata.

Eelnev ei olnud kindlasti mitte sisukokkuvõte, vaid pigem sissejuhatus. Üsna hingelähedane on teost läbiv mõte, et "mitte midagi ei ole olemas, kuid kõik, mis sa endale ettekujutad on tõsi. Sestap ole oma kujutlusvõimega ettevaatlik." Tasub lugeda nii endal kui ka poetada lapsukeste öökapi raamatuks. Loomkatsed on näidanud, et sobib nii poiss- kui tütarlasetele. East alates 12 - ...

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nonii... Hää küll, kui korüfeed juba ütlevad, et on ulme, ju siis on. Tõsi, ega teda ei oskaks ka kuhugi mujale liigitada. Ehk kõige rohkem sinna va väheke maavillase maiguga maagiline realism. Iseenesest ei arva ma, et sõnapaar "maagiline realism" juba oma olemuselt obstsöönsete väljendite hulka peaks loetud olema, aga antud juhul, noih eks ta sinna sõimu poole kisub. Kirjutatud on ju kenasti ja jutt voogab nigu siid, aga mõtet pole. "Kirjutab hästi, aga mittemillestki," kui lubatakse siinkohal tsiteerida. Lugeda on hää, aga ei mingit hõrku järelmaitset. Sisu jääb meelde, et mingit mõtisklemisainet ta küll ei paku. Midagi tegevustikust rääkida pole mõtet, sest esteks on teda suhteliselt napilt ja teiseks - kel isu saab ise kah 2005 aasta oktoobri-novmebri "Vikerkaare" kätte. Ehkki selleks peaks ikka tõsine nälg kannustajaks olema.
Teksti loeti eesti keeles

Tsiteeriks siinkohal eelarvustaja Katariinat - ehkki hinne on pügalavõrra kõrgem, pean nõustuma Atsi arvamustega. Olen valmis 100% alla kirjutama ja takka kiitma.
Millest siis kõrgem hinne? Esiteks sellepärast, et olgugi sideainega koormatud, oli asi üle keskmise lihtsalt ja nauditavalt loetav. Enne seda ei suutnud ma kuidagi mõista, kuidas on võimalik ühest ja samast asjast jahuda läbi niimitme raamatu (praeguseks 11 vist?). Nüüd saan aru küll. Võtame 700 lehekülge ja kirjutame sinna mõne nädala sündmused. Ja juttu jagub kauemaks. Ajame mitmed asjad suhteliselt segaseks. Ja siis lahendame nemad üsna triviaalselt andes mõista, et keerulisetel probleemidel on alati olemas lihtsad, kõigile arusaadavad ning sealjuures täiesti valed vastused. Mul tekkis isegi sportlik huvi, et kuidas kirjutaja ennast hilisemates teostes nii mõnestki idanema pandud probleemist välja keerutab. Ehkki järgmise osa lugemiseks teen ma üsna ilmselt üsna mehise vahe sisse.
Kangesti tahaks ka midagi maailma kohta öelda. Oli teine peris kena, aga ei saa küll öelda, et selle ehitamisega end eriti higiseks oleks aetud - Tolkieni vanad ja targad silmad vaatavad pea igalt leheküljelt vastu. Trollocid on kuidagi valusalt orkide nägu ja tegu ning poolinimestele võiks julgelt nazgulid nimeks panna (ehkki minu arusaamist mööda oli nende produtseerimine rohkem nagu Uruk-Haidega äravahetamiseni sarnane). Need olid ainult kaks näidet ja kes nii Tolkieni kui Jordanit lugenud, sellel vist ei teki paralleelide tõmbamisega erilist vaeva.
Niisiis olen lugenud tunduvalt etemat imeulmet. Samas ka tunduvalt kesisemat. Kuivõrd ei pea lugemisele kulutatud aega raisatuks panen ära nõrga "nelja".
Teksti loeti soome keeles
11.2005

Ülinõrk kolm. Kohe nii nõrk, et tegelikult vist ikka peaks teine "vänt" olema. Aga olgu, ütleme, et olen täna leplikus tujus.
Sellisel algusel peab olema väga hea põhjendus. No ja see põhjendus tuleb. Õigupoolest mitmed.
Alustagem sellest, et seesinane "Potter" oli esimene, mille ma originaalkeeles olen läbi lugenud. No sattus kogemata kätte ja ei suutnud kiusatusele vastu panna (just selle kiusatuse pärast tulebki kahest kõrgem hinne). Noh hakkasin siis mina lugema ja miskisel hetkel tundsin, et miskit on väääga imelik ja valesti. Hakkasin teksti kõrgendatud tähelepanuga jälgima ja leidsin. Keel, milles teos on kirjutatud, on KOHUTAVALT lame. No mitte mingit ilmekust ega hinge pole. Autor elab küll tegelastele kaasa, aga see keel, millega seda tehakse... Ok, saan aru, et tegemist on noortekirjandusega, aga kui isegi noorte sõnavara tundub koosnevat ca 1500 (või miskit sinnaringi) sõnast, siis on taolise noorusega asi hull. Kuna ma vartasemaid pole originaalis lugenud ei ole, siis ei julge ma muidugi kogu sarja banaalsuses süüdistada, kuid ma ei näe küll mingisugust põhjust, miks antud osaga peaks olema toimunud miskine tagasiminek. Selle põhjal vaadates on tõlkija teinud ära päris tõsise töö - siiani on tõlked olnud palju-palju tugevamad, kui see originaal.
Nii. Teine suhteliselt piinlik on nimede valik ja nende "vihjelisus". Olgu, ma olen leppinud asjaoluga, et ühe libahundi nimeks on Remus Lupin (raske ta oli, aga noh, hakkama sain). Ning nüüd tuuakse veel üks libahunt juurde, kelle nimeks on - uskuge või mitte - Fenrir. Tule kurat appi! Mis mind selle juures häirib on asjaolu, et suure tõenäosusega ei ütle need nimed noorusele lambist mitte midagi, vähekene vanematel aga on lihtsalt piinlik seda lugeda.
Kolmandaks madala hinde põhjus on üimalt triviaalne - polnud huvitav. Autoril tundus olevat tõsiseid probleeme ruumi täitmisega, ilmselt on temal leping, et raamat peab olema tellise mõõtu ja siis on sinna sisse valatud igatsorti sisutäidet - põhiliselt kirjeldusi (mis, kui oleksid korralikult tehtud, annaksid ju loole juurdegi).
Seega on lühidalt kokku võetud võlurpoiss Harry 6. osa. Sisust? Raske on kirjutada sellest, mida pole. Kui eelnevates raamatutes on olnud vähemalt mingigi lugu, mida jutustatakse, siis "HBP" on ilmselt suureks ja lohisevaks preluudiumiks viimsele osale, sest mingeid küsimusi siin õigupoolest ei lahendata ja raamatu lõpus oleme umbes sama targad kui alguses, kui mitte pisut rohkemgi segaduses. Ehk oli see ka taotlus, miks mitte, ent sel juhul oleks miskit tulevärki kah pidand olema, praegusel juhul on kogu asi üsna verevaene ja kahvatu.
Täiendus 08.12.2005. Oijah, otse kogemata avastasin ma eeloleva arvustamise sisestamisel sissejuhtunud kahetsusväärse näpuka - teksti ei loetud muidugi mitte vene, vaid inglise keeles. Oleks minu silmad siinkohal lugejatele nähtavad, oleksid nemad nii häbi täis, et nende värvi ei teaks aimatagi.
Teksti loeti inglise keeles

Olles palju paremat Rogerilt lugenud ei ole ometigi tegu mitte paha teosega. Alguses käis küll vähekese närvidele lauseepiline jutustamisviis, ent kui ma lõpuks pihta sain, et eks ta vist oligi midagi eeposelaadset valmisnikerdada tahtnud, siis loksus kõik kenasti paika. Ei ole enne juhtunud sellest sarjast midagi lugema, sestap oli päris uudne ja kena.

Jutt käib Dilvishist ja tema tegemistest koos tema rauast suksu Black`iga (kes on pärit põrgust ja kes peale setukaks olemise oskab veel nii mõndagi huvitavat ja kasulikku). Dilvishil on kinnisidee ots pääle teha kurjamile, kes teda mõnda aega kivi kujul oli hoidnud. Kurjam aga on selle maailma kõige ägedam posija üldse. Kirjeldataksegi Dilvishi rännakuid ja otsimisi. Teel satub ta mitmesugustesse seiklusstesse ja ka madistab kaksjagu, aga ei saa öelda, et selles raamatus veri teab mis kõrge kaarega lendaks. Mis minu jaoks muudab teose eriti sümpaatseks. Kohatakse vanu jumalaid, võlureid, niisama huvitavat rahvast, noh nagu questid ikka. Hää ja osuta lugemine ja võib vist üsna rahulikult öelda ilma spoileriks muutumiseta, et romaani finaalis ei saab veel mitte lahendust. Sellegipoolest kõlbab tedalugeda ka üksikuna, ehkki minul oli võimalus kohe takkatraavi samast sarjast "The Changig Land" järgi lugeda. Mis siis muud, viieväärne raamat.

Ahjaa, minule kättejuhtunud raamatueksemplaris ei olnud juttudel pealkirjasid, mistap ma pidasin kogu lugu üheks terviklikuks romaaniks. Kuivõrd tegu on kogumikuga, siis saan ma nii mõnestki asjast palju paremini aru. Hinne aga jääb samaks.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis hakkas mängima peale seda, kui ma ta olin korra läbi lugenud. Kui ma oleksin kohe pidanud arvustuse kirjutama, siis oleksin ma ehk lajatanud talle ikka päris väega, ega ei, õnneks mul selline võimalus puudus. Ja ennäe imet, läks vaid paar päeva j ma avastasin ,et tekst kutsub end uuesti lugema. Teistkordne lugemine ei avanud küll midagi ptseselt uut ja mingit totaalselt uut vaadet ei avanud, ent endisi vaateid avardas küll. Ehk oleks olnud asi parem juba esimesel korral, kuid tekst oli kogumikus, milles oli õsna ebaühtlase tasemega Zelazyt ikka palju ja eks ta ehk kadus teiste tekstide vahele natuke ära. Jajah, tegemist on ikkagi samase romaaniga ja mitte peaaegu samanimelise(Shadowjack, mis küll on samasse teemasse) jutuga. Niisiis, põhjendan esist kõlmiust kerge Zelazny mürgitusega. Ent tõvest üle saades avanes teos uuesti ja ehkki ei pälvi tema mitte kõrgeimat hinnet, siis "hää" on tema küll kindlasti. Selletarbeks oli seal VÄGA õnnestunud tegelasi, kellst Morningstar vaat` et üks üldse kohatutest sümpaatseim tundus. Mis siin öelda muud, kui et kuna tegmist ei ole sarjateosena, siis võik ehk kunagi rahulikult kaaluda selle maakeelde ümber panemist, sest ei oleks ohtu, et keski hakkab virisema misit pooliku sarja teemadel.
PS`ina pean mainima, et kuulun nii Valja kui Andreiga samasse parteisse, Massin ikka kindlati pidas maailma paikas ja ei lasnud meie kera kombel ümber oma telje lillutada.
Teksti loeti vene keeles

Oh see on üks halb ja igav raamat. Selle väite võib teha väikese reservatsiooni ja kindlasti remargiga, et Silverbergi kohta. Ehkki ma ei ole väga veendund, et isegi meie kesmine kirjutaja midagi säändset, tõsi küll, vähem mastaapset, suudaks kokku keerata.
Milles siis asi? Väga tundub, et lihtaslt selles, et Majipoor, kui maailm, on kirjutaja jaoks ennast AMMENDANUD ja vähe sellest, tundub, et vanahärral on isegi kohati järg käest kadunud. On positiivsed kangelased (kes on niiiiiiii positiivsed, et juba pealevaatamisest hallab süda läikima), negatiivsed (kes on omakorda sellevõrra pahad, et nende nime kuulmisest lilled närtsivad ja puud hakkavad veriseid pisaradi nutma) ja neutraalsed olijad (kellest muud nigu ei oskagi öelda, et olid, on ja kui nad surnud pole, siis on nad praeguseni). Kogu selle kangelaste pesu juures ei saa ma öelda, et ma oleks viitsin kellelegi kaasa elada. Kujutage endale ette, ca 700 lehekülge sellist üsna tasapaksu juttu, kus tegelt väga midagi põrutavat ei juhtu. 700 lehekülge, kus tegelased käitavad nagu üle keskmise süüdimatud lapsukesed ja kes oma minevikust omavad heal juhul ainult halli aimu. Isegi eelmiste rommanidega võrreldes nähtavat allakäigu teed ühiskonna ja kogu maailma suhtes ei ole Silverberg (viitsinud? tahtnud? jätnud taotluslikult tegemata?) välja kirjutanud. Ok, mul on saljast mitmed asjad vahele jäänud, aga algusosadega võrreldes oli see lihtsalt MANNETU. Ma ei saa aru, miks see on kirjutatud, Kas lihtaslt sellepärast, et Robert oli kirjastusele lubanud, et miskit Majipoori sarjast teeb ja siis poognate viisi papret sõnavahuga täitnud? Või oli taotlus kuidagi sari mingisse punkti viia, kus lugeja taipaks, et oli mis oli, aga no nüüd on küll elu hiidplaneedil nimega Majipoor puhta p...sses? Sel juhul, angu mainisin, ei ole allakäik hoomatav ja ei ole sellist mõnusat magusat dekadentsi hõngu, ei ole tuntavat MÄDANEMIST, vaid on mingi loll vaikne hääbumine.
Niiviisi,nagu üle vaadates selgus, ei ole ma sõnagi sisu kohta öelnud. Muuseas, ega ei kavatsegi. Inimesed, kellele Silverberg üldiselt meeldib (nagu ka siinkirjutajale), on suutelised ka sellest end läbi närima, sest tema sulg on jätkuvalt sujuv ja ma ei saa öelda, et kogu selle planetary(soap)opera juures mul oleks igav või miski väga otseselt vasta maksa käinud. Lihtsalt tuleb varuda selle juurde muud natuke äkilisemat kirjandust ja rohkem aega (minul läks kokku mingised 3 nädalat, ehkki aega oli mul laialt käes. Aeg-ajalt ei VIITSINUD ma seda lugeda ja võtsin muid asju vahele, aga selle panen ma oma labiilse närvisüsteemi arvele) ning lõpptulmusena te vist lugemist väga ei kahetse. Vähemalt sisu jääb suure tõenäosusega meelde. Lausa apeatükkide kaupa, sest sisse on põimitud miski hulk tied-in novelli laadseid vorme, mis ka omaette kõlbaks lugeda taustsüsteemi teadmisel. Päris aus olles, need olidki kogu romaani parimad osad. Kurat seda teab, kas nüüd need just asja "vändast" säästisd, ma arvan, et minu pieteet Silverbergi vastu ei oleks nii ehk teisti talle lubanud alla "koolipoisi" panna, aga mahlasemaks tegid nad selle puujäramise küll. Ometigi ei olnd see puu nii tahke, et oleks tahtnud närimist poolt pealt kopraonu hooleks jätta.
Raamat, mida ma tõenäoliselt enam kunagi ei loe, kuid mis on minu riiulis leidnud koha, kuhu hakkavad kogunema teosed, mis on hoiatuseks selle kohta, et ka meistrid võivad aeg-ajalt kurat teab mis motivatsioonil sellist villast visata, et lammastel hakkaks häbi.
Teksti loeti vene keeles

Vist parim Alase jutt, mis on ette sattunud. Paradoksaalsel kombel ei meenunud mulle seda lugedes enne lõppu kuidagit, et mis värk sis oli. Nimelt lappasin läbi vanu "Põhjanaelu" (ja selle eelkäijat) ja meenutsin vanu häid aegu.. Jah, ei ole meil praega vastu panna vastavat noorteajakirja. Aga see on juba hoopis teine ja ulmeväline teema.
Teksti loeti eesti keeles

No saab "hea" kätte küll. Ei julenud üle lugema hakata, aga ei olnud ka vaja - sisu on meeles. Idee on hea ja usutavasati on mul õieti meeles, et ka jutt jooksis kaunikesti lobedalt. Meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Üle kümne aasta lugemisest. Sai üle lapatud ja meenus küll, miks ei. Abitu. Nii sisult kui kirjalt. Tegelt tahaks nostalgiast anda "nelja", kuid ei, täna pole see päev. Ega ei tule kah.
Teksti loeti eesti keeles