Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Roger Zelazny ·

A Night in the Lonesome October

(romaan aastast 1993)

eesti keeles: «Üksildane oktoobriöö»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
31
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.763
Arvustused (38)

Raamat lummab esimesest leheküljest viimaseni, on täis üllatusi, teravmeelsust, õudust, ajalugu ja mis peamine – ammu tuntud raamatukangelasi… Sest RZ ise pea ühtegi inimesest tegelast välja mõelnud ei ole. Raamat on pühendatud muuseas Shelley’le, Conan-Doyle’ile, Poe’le, Lovecraftile, Stokerile. Seda on peetud Zelazny parimaks asjaks üldse ja arvatud, et ainult tema suudaks sellise teemade, tegelaste ja zhanride mikstuuri valmis keeta, välja pidada ja superheaks romaaniks kirjutada.

Peategelane on valvekoer Snuff; tema peremees, keegi needuse all Jack, kes aegajalt käib öises Londonis mingi mõõgaga inimesi rappimas… Tuleb tuttav ette? Jack naabruskonnas elavad veel nõianeidis Jilly, druiid Owen, keegi Krahv (kes rändab mustlastega ja magab kirstus), Good Doctor (kes elektriga ja vuukipandud kehaosadest mingit monstrumit ehitab); 2 härrasmeest McCab ja Morris; hull Vene munk Rastov (üsna melanhoolne viinalemb); fanaatikust vikaar Roberts ja keegi Larry Talbot, kellele aegajalt meeldib hundinahas ringi hulkuda. Kuna linnas on toimunud rida seletamatuid seeriamõrvu, siis uurib kogu seda kampa ja Suur Detektiiv oma abilisega.

Jagunevad need tüübid avajateks ja sulgejateks. On alanud oktoober, mille viimasel ööl - Halloweenil, teatud kuuga, teatud kohas, teatud vahenditega, teatud menetlusega saab avada värava, mille kaudu Vanemad Jumalad (Iidsed) tulevad maailma tagasi. Avajad püüavad neid välja manada, sulgejad neid takistada. Seda nimetatakse Mänguks ja see on kestnud juba iidsetest aegadest peale. Kõigil on mingid maagilised abivahendid ja mis peamine – loomadest abistajad. Madu, koer, kass, nahkhiir, rott, ronk,öökull, orav. Läbi loomade dialoogide ja juhtumuste meile kogu sündmustik avanebki.

Pole teada täpselt kuskohas riitus toimuma peab. Selleks on vaja pisut arvutusi teha. See on Snuffi roll. Loomad vahetavad omavahel infot, aidates peremehi koguda loitsude komponente. Mängijate hulgas hakkavad toimuma mõrvad… meeletu sündmuste virrvarr, milles koer ja kass selgusele tahavad jõuda. Suurel hulgal häid nalju ja põnevaid seiklusi koondab see lühike raamat, suurepärast dialoogi see õuduse, fantasy ja kriminulli ristand, milles Jack the Ripper, Huntmees ja Dracula on, vaata, et kõige sümpaatsemad ja inimlikumad tegelased.

Soovitan kuradima soojalt. Selle eestindamisest võiks tekkida resonants, mis võrreldav ainult “Härjapõlvlastega.” Kuigi “October” lööks ka neid…
Teksti loeti inglise keeles

Fantastiline. Mis kõlab siinkohal muidugi kuidagi banaalselt. Ei oska öelda, mida ma Zelaznylt sedapuhku ootasin. Ja igaks juhuks ei vaadanud enne lugemist eelkirjutaja arvamust. Aga igatahes ei osanud ma oodata _seda_.
Sisu on eespool ära toodud. Võiks ehk lisada, et peategelase Snuffi igapäevaste kohustuste hulka kuulub kontrollida, kuidas peavad end üleval the Thing in the Circle, the Thing in the Wardrobe, the Thing in the Steamer Trunk ning the Things in the Mirror ja nende peale igaks juhuks pisut lõriseda.
Tõenäoliselt läheb lummus mõne päeva jooksul üle. Aga tundub ikka väga hea küll. Paar korda näis lugedes pisut liiga - mänguline. Aga miks ka mitte. Ongi meister Z oskus näidata, et maailma saatus on rohkem mänguline kui hirmtõsiselt dramaatiline. Koosneb paljudest pealtnäha tähtsusetutest pisiasjadest. Millised raamatus on tõepoolest nauditavad.
Kui tõlkimisele mõelda, siis vääriks teos tõenäoliselt keeletundlikumat ja poeetilisemat oskust kui neil, kes seni Zelaznyga kätt proovinud. Ja ka Gohan Wilsoni illustratsioonid on väärtus omaette.
Teksti loeti inglise keeles

Kallaks natuke tõrvatilku meepoti sisse... Täiesti nõus, et tegu on vaimuka ja sädeleva (loomtegelaste dialoogides eriti) tekstiga ja muie püsib lugedes pidevalt suunurgas. Teksti puuduseks tuleb paraku lugeda seda, et sündmused küll arenevad, pinge aga ei kumuleeru. Viimase veerandi pealt lugu mitte ei vaju küll ära, kuid jääb - pinge mõttes - otsekui paigale tammuma. Üks ja sama mõnus-muhe jutuvestmine kestab kuni lõpuni, ja lõpp ongi lihtsalt lõpp, puänti tegelikult pole.

Maitseküsimus paljuski, ja kahtlemata on tegu teosega, mis eesti keelde tõlgituna hulga tänulikke lugejaid leiaks. Ja tõlkimine ise ei tohiks - teksti lihtsust arvestades - olla eriline probleem.

Teksti loeti inglise keeles

Imearmas lugu. Parim asi sügisel lugemiseks. Soovitaks soojalt RZ pikemate/tõsisemate teoste austajatele. Sisust on juba varem juttu olnud, ütleks vast veel, et tegu on suurepärase mixiga huumorist, müstikast ja mõrvadest, mille lahendamiseks on juhuslikult kohal Sherlock Holmes. Kahjuks pole ingliskeelset raamatut näinud, kuid venekeelne tõlge tundus vägagi asjalik.
Teksti loeti vene keeles

Raamatut sai esimesel korral kiiresti lugeda, kuid see ei teinud teda kehvaks. Lihtsalt tohutult huvitav oli.Tingimata tuleb seda ka teist korda lugeda, sest suhteliselt palju jääb esimesel korral varjule.Tõlge eesti keelde tundus päris normaalne olevat....
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus raamat. Üle hulga aja taas midagi sellist, mille kohta võid kõhklematult öelda, et see oli väärt lugemine. Eripära ja loodud olustik... eh, seda peab lihtsalt kogema.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses, kui ma veel ei tabanud raamatu rütmi ära, tundus vähe imelik. Niipea aga kui ma enam ei oodanudki mingeid eriliselt tormlevaid sündmusi, hakkas päris meeldima. Sihuke tasane lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Briljantne! Kindlasti parim asi, mida ma viimasel ajal anglo-ameerika kirjandusest lugenud olen (nojah, kuigi Roger ise minu mäletamist mööda tshehh v6i poolakas oli). Selle raamatu puhul tabas mind sygav kahjatsus, et ma Rogerit muidu nii vähe lugenud olen ja mul tekkis raudkindel plaan seda puudujääki lähemal ajal parandama hakata. See kuidas Zelaznyäl on 6nestunud Bradbury Suure Sygise 6hustik tekitada ja sinna juurde mitte väga mnelanhoolseks minna on juba omaette saavutus. Ja see millise mängleva elegantsiga tegelaskujusid järjest avatakse, kuidas nende kohta siin ja seal justkui täiesti juhuslikku inffi nende mineviku kohta poetatakse.. Ja ei ole V.Varesega n6us - l6pp oli täitsa omal kohal, siin ei oldud isegi nägu tehtud, et tahetaks mingisugust yyratut puänti teha (tegelikult oli ju puänt olemas, aga mitte äris l6pus vaid aar lehekylge enne seda). Lihtsalt suurepärane.
Teksti loeti eesti keeles

Kogu (võimaliku) meeldiva lugemiselamuse rikkus ära pidevalt silmade ette kerkiv pilt maniakist ja tema koerast. Ükskõik kuidas Zelazny ka ei oleks esitanud või tahtnud esitada peategelast koera ning tema kaaslast Jacki, ei saanud ma lahti tundest, et selle taga on midagi veel. Iga kord, kui mainiti möödaminnes Jacki tegutsemist linnas ning koera ükskõikset-asjalikku suhtumist sellesse, hakkasin mõtlema, mida võiks/võinuks mõelda (kui see on õige sõna) Jack the Ripperi koer. Selle inimese koer, kes käib tänavatel, valib ohvri, tapab selle kümnete noahoopidega ning pöördub siis koju. Võibolla söödab veel oma koerale tapetu liha. Kas koer selle pärast armastaks vähem oma peremeest – vist mitte, sest see on ju hoolitsev, hea. Mida võiks koer üldse sellest arvata? Võibolla valvaks veel peremeest kummitavaid vaime. On loom ju niisuguses keskkonnas üles kasvanud ning nii on teda elu aeg toidetud. Õudne. Siiamaani tulevad külmavärinad ihule, kui sellele mõtlen. Mis/mida need teised loomad siis kõik tegid?

Kõigele eelnevale viitaks veel nagu ka koera nimi (mida eestikeelses tekstis joone all küll Nöpsikuks tõlgitakse). Snuff aga, paraku-paraku, tähendab ka veel maha lööma - ning nt pärast filmi «8mm» omandab see peamiselt perversse tooni. Häiris kogu lugemise vältel. Sinna juurde veel lakkamatud vilksatused filmist «The Cell» ja ongi kogu jubedus täielik. Eriti hirmutas selle kurjuse kergus ning (justnagu) positiivsus. Muidugi on siinkohal tegemist minu isikliku rikutusega ning kõike seda Zelazny teksti sisse lugeda on vahest vägivaldne ja ebaõiglane. Kuid mis teha. Nii see minu jaoks on.
3,4 kokku (tekst, dialoogid, tegelaste väljajoonistamine jms 5 - alltekst, vihjed 2)

Teksti loeti eesti keeles

Viimasel ajal loetud raamatutest parim. Algul tundus nagu emotsionaalne värving liiga kahvatu, aga süvenemise asi. Igatahes, kui keegi peaks siit baasist käimas vihjeid hea lugemisvara kohta otsimas, siis julgeksin soojalt soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Alla viie sellele säravale näitele ulmekirjanduse rajamaadest on küll kurjast panna...

Parandaks vea eelarvustaja sõnavõtus. Meelis Friedenthal räägib sellest, kuidas Jack The Ripper tappis ja lõikus ja vahest ka ohvrite liha sõi. See päris nii ei olnud, Ripper tappis naisterahvaid ja lõikas anatoomiliselt täpselt nende alakehast välja emaka. Mõni kuu enne Ripperi tegevuse algust oli keegi USA päritolu isik üritanud Londoni surnukuuridest osta vist kaheksat värsket emakat, mis aga ebaõnnestust; on teooria, et see kodanik asus oma karjuvat vajadust nimetatud organite partii järele muul viisil rahuldama, selleks kellegi palgates. Tapja aga hakkas millegipärast esimeste mõrvade järel lõikamist nautima ning lõikus peale emaka eemaldamist mitmel hilisemal juhul edasi. Koera toitmisega ei tohiks sel kõigel midagi ühist olla.

Mainima peab veel äärmiselt õnnestunud illustratsioone.

Teksti loeti eesti keeles

Ostsin romaani esiteks tänu kenale kaanekujundusele ja kõvasti kiidetud arvustustele. Ostsin ja lugesin, paar tundi läks. Vahepeal magasin ka. Jutt algas kenasti, oli ilusti omapärane ja humoorikas. Läbi tõsiste koerasilmade tundus maailm loetavana -- põnevana. Romaan on tegelikult nagu päevik -- ainult et see on "ühe koera oktoobri lugu". Rogerit ma varem polnud lugenud, seega suhtusin temasse kriitiliselt. Ja vahepeal hajus tähelepanu järelemõtlemisele, muidu lihtne tekst liikus silme ees, kuid jäin mõttest maha. Kahe silma vahele jäi kaks "mängijat" -- Morris ja MacCab, kelle tegelaskujud olid minuarust liiga vähe välja joonistatud. Ja ega Roger tegelaskujudele nii palju rõhku pannudki, tähtsamad olid huvitavad dialoogid ja koera tegemised. Näiteks pöörati tähelepanu sellele (vähemalt 7 korda), kus ja miks koer käis pissil, aga jäeti kirjutamata ajalooline tagapõhi, mida ma oleks väga hinnanud. Ja koer ise, ta oli ilmselt midagi hundikoera sarnast... noh, nagu alati nendes nõndanimetatud "poistekates". Eelpool nimetatud mängulisus ei seganud. Jutt rääkiski ainult ühest "mängust" e. tõsisest oktoobrikuu rituaalist. Teosel oli pidev areng, alguses lisandus aegamisi tegelasi juurde, siis hakkas info jagamine lugejale ja tegelastele. Ja niimoodi kuni lõpuni, siis oli nö. "lõpumadin". Aga mitte kolliga, vaid rohkem oli tegemist "köieveoga" = ukse sulgemisega. Tegelased olid kenasti omapärased, jätsid omanäolise mulje, kõik olid loomutruud, kuigi reaalselt see nii ei oleks. Peegli sees olevad vibalikud, Hea Doktori monster või See Kes Ringi Sees On. Nagu Hargla käest sain teada, valmis teos kiirelt ja mis see siis Roger Zelanzy`le oli? Temasugune tegija peabki oskama kirjutada sellist lihtsakoelist juttu nõnda kiirelt = 6 Q`ga. Meenutas veidi Pratchetit, kuid jättis veidi parema mulje. Ei olnud nii absurd, kõik toimus must-valgel igati loomulikuna, sest kogu teos oli esitatud läbi tõsiste koera silmade, "Kelle naeru oli raske näha/ märgata..."Kerge lugemine, väga sobiv aja veetmiseks. Kuid ilmselt jah, pikaajalist muljet ei jäta: kergelt tulnud, kergelt läinud - nagu ütlevad iidsed esivanemad (olgu muld neile kerge ja vihmaussid helded). Loodan, et J.Habich`il või kellegil teisel tuleb veel kunagi võimalus Zelanzyt tõlkida, siis ostaks meeleldi. PS: lk. 157 on üks kirjaviga -- peab olema VAADATES, aga on VADATES. Seniks aga: "Head lugemist". Hinne on 5 miinusega, Zelanzy oleks võinud 1 Q veel kulutada raamatu kirjutamise peale, kuna armastan kirjeldusi, neid aga jäi natuke puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan hakkas mulle meeldima pikapeale, lugemise käigus. Mu senine ainuke tutvus Zelaznyga pärineb aastate tagant "Needuste allee" kaudu, ehk ühe viletsaima raamatu kaudu üldse, mida lugenud olen. "Üksildane oktoobriöö" oli võrreldes sellega pigem meeldiv üllatus.

Et kohe romaani algusest oli selge, et seda ei saa lugeda tõsiselt, vaid humoristlikus võtmes, kohandasin oma hindamiskriteeriumid ümber, ühesõnaga - lasin latti allapoole. Ja jäin üldiselt rahule, neli on plussiga. Doyle`i, Shelley, Stokeri ja teiste tundmine andis lugemisel muidugi juurde, n.ö. puhta lehena romaani süvenedes jääks vist küll mokk töllakile. Ja muidugi - kohutavalt nõmedad illustratsioonid.

Teksti loeti eesti keeles

super...seda enam et oli ka õudne. tavaliselt mind õuduskirjandus ei kõiguta aga see teos ajas vahepeal värinad peale kyll - arvatavasti eriti selle ykskõikse tooni pärast. ja snuff ning ah kassi nime olen unustanud olid tõeliselt sympaatsed.
Teksti loeti eesti keeles

Mõne eelarvustaja ebatäpsused ja muidu märkused:
Illustraatoriks oli nimelt Gahan Wilson ja Zelazny kirjutas seda, nagu ma aru sain, 6 nädalat. Mõned illustratsioonid olid päris lahedad aga nad olid kohati u. 8 lk õige koha pealt eemale nihkunud. Ning üks kirjaviga oli veel lk 187 alt 4. rida. Ka ei tapnud Jack raamatu jooksul ühtegi süütut kõrvalseisjat (punapealt võttis ta lihtsalt tüki riiet).

Lugu ise oli lõbus aga samas ka veidi sünge - igaljuhul raamat, mis vääriks Stalkerit. Millegipärast kujutasin ma koera samamoodi ette, kui kunstnik. Sarnaselt Amberi sarjaga on ka siin müstiliste maailmade vahel rändamist + rääkivad loomad. Mõne koha peal on raamatu kiire valmimisaeg ennast tunda andnud - veidi viimistlemata. Raamatus oli ka mitmeid vastuolusid (vähemalt minu arust): Lk 40 väidab Quicklime, et ta on ka enne mänginud, samas jälle lk 120 ei tea ta jälle elementaarsemaidki asju. Kuidas see madu aga pidi teadma, kus nad talvel elavad (lk 161), see oli ju ajautine elukoht.

23.07.2002
Teos võitiski Stalkeri

Teksti loeti eesti keeles

Tõesti, ma arvan, et "oktoobriöö" on tunduvalt parem, kui Amberi sari. Ma aga ei nõustu siin sageli kõlanud väitega, et raamatu mõju on paari päeva pärast ununenud-tükk aega pole lugend midagi mis mind niivõrd kaasa haaraks. "Oktoobriöö" tõstis Zelazny minu "kirjanike ededabelis" igadahes kõrgelt kohalt veel kõrgemale.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane raamat suurepärase huumoriga. Ma ei uskunud iialgi et ma kusagil saan näha Kõrilõikaja Jacki kui sümpaatset kuju või näha Suurt Dedektiivi dransvestiitsete kalduvustega.

Raamatu mängulisus ja kiire tempo mulle endale isiklikult meeldisid väga. Asi oli voolav ja ei jäänud kusagil toppama, mul ei tekkinud kordagi tunnet, et igav on või et jätaks paar lehekülge vahele.

Kassi ja koera omavaheline sõprus tekitasid sooja tunde ja igakord oleks neid nii väga-väga kallistada tahtnud. Lõpp oli väga üllatav ma poleks iialgi uskunud et rott midagi sellist teeb. Pani muigama küll kui avajad asjale pihta lõpuks said.

Lemmik kohaks peaks olema grupiline surnuaia külastamine ja siis seal kehaosadega kauplemine. Olen kindel et võtan raamatut vell paljugi kordi tulevikus kätte ja loen uuesti.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea miks aga mulle meeldib see Zelazny romaan kõige rohkem! Tegelased on lahedad! Kuna ma ei olnud eriti palju ulmekaid sel ajal lugenud kui seda lugesin ei taibanud ma kelle järgi need olid võetud. Alles raamatu tagant lugedes sain aru! Ei taha madalaks langeda aga Täiega Vinge jutt! Kui saaks panna 10 punkti paneksin!
Teksti loeti eesti keeles
11.2011

Pean tunnistama, et sellele oktoobrikuisele õudusromaanile osaks saanud pea universaalne kiitus teeb mind sügavalt nõutuks. See on raamat, mis peaks mulle retsepti järgi üliväga sobima, siia on kokku segatud kõik minu lemmiktoiduained ja -maitseained. Ka olen ma suur oktoobri- ja halloweeni- ja hingedeaja ja surnutepäeva õuduse austaja. Aga nagu sel puhul tihti ei pruugi lemmikkoostisosadest kokku segatud roog endast midagi tähelepanuväärset kujutada. Nii ka seekord. Välja on kukkunud täiesti nõutukstegev raamat, mis on nii lihata ja luudeta, et paku või amööbile söögiks.

Lugu nagu oleks ja samas ei ole kah. Lugeda ei olnud igav ja lugemist ega raamatu soetamist ma absoluutselt ei kahetse ning ilmselt loen seda teksti kunagi elus vast veel, aga see pöörane hosianna, mida Ulmekirjanduse BAAS selle teose puhul lõhkemisi täis on, seda ma ei mõista. Üsna keskpärane raamat.

Kolib üht külla Londoni lähistel punt kummalisi (kirjandus)tegelasi, kellega on kaasas ka mingi loom või lind. Lugu ongi edasi antud Rappija Jacki koera (vihkan koeri) pilgu läbi, mis muudab kogu loo kuidagi veidralt ja vildakalt primitiivseks ja justkui kehvakeseks lastekirjanduseks, parajaks «Priidu ja Pontu» koomiksiks. Igatahes on romaan siis koera oktoobrikuine päevik, mille jooksul kõik kirjandustegelased ja nende loomad oma asju asjatavad, mingit suurt sündmust ootavad, omavahel varjatud võitlust peavad ja selleks suureks sündmuseks ettevalmistusi teevad.

Ray Bradbury Suure Sügise õhustikku pole Zelazny’l absoluutselt luua õnnestunud ega sellele isegi ligilähedale jõuda. Pole õnnestunud ka Tim Burtoni karikatuurset «Sleepy Hollow» laadis atmosfääri. Pigem on välja kukkunud üpris atmosfääritu teos. Kuigi käiakse Sherlock Holmesi Londoni öistel tänavatel, seda eripärast tunnet ei teki. Õieti ei teki ühestki sellesse teksti kokku pigistatud väljamõeldud tegelasest (Dracula, Huntmees Larry Talbot, dr Frankenstein) tema maailma tunnet. Nad kõik on nagu oma maailmast välja tõstetud ja asetatud steriilsesse ja värvimata jäetud kontuuridega koomiksimaailma. Umbes nagu «League of Extraordinary Gentlemen». Sama ebaõnnestunud siis.

Aga raamatu nimetamisega lastekirjanduseks teen ma ju viimasele liiga, kuna kui me tahaksime leida lastekirjandusest üht tõeliselt head õudusromaani, siis on meil ju olemas Otfried Preussleri «Krabat», atmosfääri, ängi ja õõva täis teos. Kindel on see, et mõnel järgmisel sügisel võtan ma pigem kätte «Krabati» või Bradbury «Vist on kuri tulekul», millest sugestiivsemat ja nauditavamat sügiseromaani polegi vist tänini loodud.

Kas raamatus siis midagi positiivset polegi? On ikka, loomtegelaste dialoogid ja omavahelised suhted on täiesti talutavalt heal tasemel, naljagi saab pisut, aga pigem tulebki minu arvamust võtta tasakaalustavas võtmes Ulmekirjanduse BAASis domineerivale kriitikavabale kiidulaulule.

Raamatu eestikeelsele väljaandele on ette heidetud kena kaanekujundust, aga ma lohutan, et sellest patust on teos puhas. Kaanepilt on täiesti hall ja sisutühi nagu tolle perioodi Varraku F-sarjale iseloomulik, tänapäeval jätkatakse seda kontseptuaalselt ja stilistiliselt tühja ning kehva 1990ndate graafikat Lois McMaster Bujoldi raamatute maakeelsete tõlgete kaantel, mis seetõttu on omavahel kaunis eristamatud. Silver Säraga võib nõustuda, et raamatus leiduvad Gahan Wilsoni mustvalged joonistused on parajalt nõmedad.

Raamatule on ette heidetud, et see võinuks õigel ajahetkel eesti keeles ilmudes ületada isegi Clifford D. Simaki «Härjapõlvlaste kaitsealale» osaks saanud resonantsi. Jällegi on see hirm täiesti asjata, kuna romaan on nii kuradi tuim ja puine. Aga enim nõustun ma senistest arvustustest vast Mario Kivistiku hinnanguga: sündmused arenevad, aga pinge ei kumuleeru ning viimase veerandi pealt jääb lugu hoopis paigal tammuma. Hästi lihtne tekst igatahes.

Tõeliselt kummastav on aga, et Ulmekirjanduse BAASis on romaanile antud 34 hinnangut, neist 28 korral on hindeks olnud 5, koondhindega 4,79.

Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny nimi on mu jaoks tegelikult üsna võõras. Kui natuke minevikus sorida siis 1992 ilmus eesti keeles "Needuste allee", kus seikles tegelane nimega Hell Tanner (kelle nimi on vast mõnedele tuttav samanimelise eesti hevipändi tõttu). Igaljuhul jättis "Needuste allee" pigem külmaks - omal ajal tundus selline keskmine pehmekaaneline sopakas olevat (nagu Kathrine kirjastuse paperbackid ka märkimisväärses osas olid). Vbolla praegu meeldiks selline postapokalüptiline sci-fi rohkem, kes teab.

"Üksildane oktoobriöö" on autori üks viimaseid romaane, mis teeb kummarduse Bram Stokeri, Mary Shelley, Edgar Allan Poe, Bradbury, Lovecrafti, Sir Arthur Conan Doyle ja veel mõne kirjaniku suunas. Tegu on korraliku keel põses kirjutatud jandiga, kus peategelaseks on hundisuuruses koer Snuff, lisaks kass Graymalk, öökull Nightwind, Suur Detektiiv, Krahv, Hea Doktor... kes on eeltöö teinud ja tutvunud mainitud kirjanike kuulsamate teoste ja tegelaskujudega aimab juba üht koma teist.

Või kas aimab ikka? Tegemist on korraliku tohuvabohuga, kus tegelasi on päris palju ning kõik teevad kogu aeg midagi ja ajavad oma pisikest asja, mis on üks osa suuremast pildist. Mängus on palju mängijaid, osad avajad, teised sulgejad ning kuna kõik toimub läbi koera silmade siis on kokkuvõttes väga mõnus seda lorilugu lugeda. Igal loomal on omakorda peremees, mis muudab pildi veel kirjumaks, mul möödus pool raamatut nii, et ei saanud hästi arugi, mis toimub. Samas oskab kirjanikuhärra nii hästi juttu vesta, et ei teki tahtmist ka raamatut käest panna. Ning see raamat polegi lihtne ja lineaarne teos, vastupidi. Dialoog on tihe ning "actionit" jagub igasse oktoobri öösse.
Teksti loeti eesti keeles

Taas üks raamat, mis mu meelest täiuslik.
Ei hakka pikemalt kirjutama täiuslik olemise erilisest zelasnilikust viisist. Eelnevaid arvustusi lugedes võin nentida, et samamoodi (täiuslik olemisest) arvajaid on terve hulk.
Ülejäänud ...

Täiuslikkus mu jaoks on sõltumatu eeskujuteoste täpsest tundmisest. Kõik need Larry Talbotid on mulle suht tundmatud. Ja mulle ei tundu, et „Üksildase oktoobriöö“ nautimiseks peaks tingimata lahendama ära kõik ristsõnamõistatused, mis siin pakutud. Kohati isegi vastupidi, iga kivi alla vaatamine ja leitu kaalumine kaotaks terviku taju.

Mõned ääremärkused.

Kujundusesest.
Graham Wilsoni pildid on väga head ja sobivad imehästi raamatu väändunud õhustikuga.Kaas näeb rõve välja, aga see pole ulme juures ebatavaline. Ebatavaline oleks hea kaanekujundus. Viimase kahekümne aasta konkurentsitult viletsaim Eestis välja antud raamatu kaanekujundus kuulub ulmesse – „Aphra“, milles Nikkarev on üritanud kõike ise teha: koostanud, tõlkinud, toimetanud, ... esimest pilditegemise katset ei tasuks kohe trükki anda. Panin otsingusse – (Uups!) Alar Raudoja on teinud selle pildi. Häbi!

Raamatu mõttest.
Jutt on kontaktist inimeste vahel, selle võimalikkusest ja vajadusest. Pärast tormilist esimest kolmandikku läheb õhustik järjest soemaks, nii nagu sõlmuvad suhted. Seda vaatamata välise halbaendelisuse kasvule. Lugejal ei ole hirm mitte abstraktse maailma pärast, vaid ikka konkreetsete inimeste või loomade pärast. Kellest lugeja on õppinud hoolima. Kõik ei saa ellu jääda, sümpaatseid ja kalleid on mõlemal poolel. Inimlik austus ja hoolimine on olulised ka vaatamata ideoloogilistele eriarvamustele.
Lõpuski hoolitakse väga töistest vastastest. Paremad hoolivad.
Läheduse tunde tekkimise ilus märk on minategelase naeratamisese ja naeruga seotu, vaikselt toimub muutus – algul ei saa keegi aru kui ma naeran, siis ei saa enamus aru ja mõnikord on see naermisest arusaamise lausejupp sõpruse deklaratsiooni asendav.
Või võõras olemise deklaratsiooni.

Ideoloogiast.
• Jaotust avajad/sulgejad nimetatakse korduvalt poliitilisteks eelistusteks.
• Platoni nimetamine. Platon oli (ja on) teatavasti marksistide/sotsialistide/revolutsionääride riigikujutluse (eliidi diktatuur, kus teisitimõtlemine on karmilt karistatav) filosoofiliseks õigustuseks.
Tsitaat (lk 124, 125): „... ja ma jäin mõtlema Iidsetele jumalatele, püüdes oletada, kuidas nad võiksid asju muuta, kui neile tagasitulekuks värav avataks. Maailm võis olla mõnus koht või vastik koht ilma üleloomuliku sekkumisetaga; me olime õppinud ise oma asju ajama, määratlenud ise, mis on hea ja mis on kuri. Mõned jumalad võisid suurepäraselt sobida selleks küll, et seada neid endale järgimisväärivaks ideaaliks, mitte aga konkreetseks eesmärgiks, mille poole siin ja praegu pürgida. Mis Iidsetesse puutub, siis ei näinud mina küll, mis kasu võiks tulla suhtlemisest nendega, kelle jõud meie omast nii lootusetult üle käis. Ma eelistaksin pidada kõik sellised asjad abstraktses Platoni maailmas, mitte aga muretseda nende füüsilise kohaloleku pärast.“
Allajoonimine on minu oma (AT). Kõlab nagu autori selgelt mõeldud ja sõnastatud poliitiline deklaratsioon!
• Marksismis on küllalt tähtsal kohal ürgkommunism, mis seondub (minu mõtlemises) Iidsete väljakutsumisega...
• Rastovtsevit peetakse venelane olemise pärast sobilikuks avajate hulka värvata. „ ... püüdis veenda Rastovit poolt vahetama – liberaalsed vaated ja vene sentimentaalsus võinuks ajendada teda revolutsiooni toetama.“ (lk 193)

Mis tunne võiks olla,
inimene olla,
revolutsiooni puhkedes –
Iidsete vallale pääsedes,
ei ole vist vaja,
tsitaate otsida.
Aga kujutlusvõimega lugeja võiks vaadata lehekülgedele 139 kuni 146, kuigi ka mujal on viiteid piisavalt.

Avajad on olemasoleva maailmakorra vihkajad, hävituse ihkajad (lootuses, et endale kah miskit võimu pudeneb).
Avajad on siis marksistlikud revolutsionäärid ja sulgejad konservatiivid. Pole kahtlust, kellele kuulub autori sümpaatia.
Veelkord – vaatamata ideoloogiate erinevusele on veel tähtsamad inimeste (inimlikustatud loomade) vahelised suhted ja inimiste inimlik kvaliteet.
Selle inimliku kvaliteedi juures võiks vaadata ka Vikaari isikut – avajate liidri koha hõivanud isik, kes revolutsioonilist lõppeesmärki lakkamatult silmas pidades ei hooli (ka kirjutamata) seadustest ja püüab kõiki teisi – konkurente, vastaseid – hävitada (ka enne õiget aega). Vikaarile meeldivad inimohvrid – kõigepealt juhuslik võimuesinda ja siis süüta lapsuke.
...
Mõte välisele kujule ja ebamäärased mälestused ideoloogilistest iseärasustest – Vikaar = Trotski?!?

Mõtte-eksperiment ideoloogia ümber.
Kas maailm on planeet Maa või maailm on näiteks üks maa (riik). Juhul kui maailm on üks maa (nagu näiteks Strugatskitel), siis võib ka avajate hulgas olla neid, kes mitmendat korda osalevad mängus...

Ma vaatasin natuke neid, kellele ei raamat ei meeldinud (väga). On roosasid, punaseid, punamustigi.
Poliitiline sümpaatia avajate suhtes tingib kriitilisema suhtumise raamatusse?!

Kuigi, on vähemalt üks avalikult roosa, kelle sulest on tulnud superlatiive. Ikka inimlik kvaliteet?

Teksti loeti eesti keeles
x
Tarts
31.03.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nojah... Esimeseks sulekatsetuseks täitsa kõlbulik. Poliitiliselt korrektne (minu pettumuseks ei ilmunud paraku kusagilt välja ei hiinlast ega ühe jalaga neegrit), aga tühja kah. Üsna etteaimatava sisuga - mõned koolsid (jällegi tegelase täpsusega ennustatavalt) ja ülejäänud jällegi leidsid üks- kaks- või teineteist. Mõni sai kätte ja mõni jäi töllakil mokaga vahtima. Mõned tegutsesid igavesti jaburalt. Tegelased olid stereotüüpsed nii et luu paistis. Sõnaga - selline pisut klišeelik, aga pisut usutav mängust, mille nimi on elu.Paras ühe õhtu lugemine. Ei loe üle. Ei pea aega kaotatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Ma`o viitsind eelnevaid arvutusi lugeda, mistap antagu andeks kordamine/plagieerimine. Sõnaga. Olles mõndagi lugend. Ei olnd vampiirikas. Vampiirid olid kulissid, taga aga olid olud. Kaunikeseti haistetav/maitstav olukirjeldus. Kas see ka vähegi objektiivsele tõele vastab? A kesse hoolib? On loodud keha, kuhu lugeja saab end sisse süüa ja ega sealt naljalt end jälle välja närida polegi niisama lihtne. Olen teost testinud sõbral, kes ei hooli ulmest sugugi. Sain vastu kiitvaid sõnu. Repliigigia küll: "aga milleks need vampiirid?". Ei osand ma talle vastata. Mistõttu pole maksimum.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Huvitav jutt. Hea jutt. Selgelt kristjansanderlik jutt. Kas see viimne on kompliment või süüdistus, jäägu mõistatada. Ent mulle iseenesest Sander`i jutud meeldivad. Pond seeegi miskiks erandiks. Paraku, oh alati peab olema see paraku, olgugli, et lugesin seda vaevu 1,5 nädalit tagasi - ma ei suutnud seda ilma märksõnata "Mülleri kerad" meenutada. Tjah, oleks ma ka märksõna peale viisaka taipamatusega edasi jõllitanud, oleks saanud 2 punni vähem.

No on mul teatav sümpaatia vennakste Strugatskite vastu. Siiani on herr Kristjan seda hästi tabanud. Jajah, siia võib mõnedki teised kah juurde panna, teame, oskame (olgu või Gansovski), ent las nad jäävad. Oluline on siiski see, et Kristjan on tabanud (imho) ülihästi seda nn vene hinge traagikat. Kas see on iroonia või autor tunnebki umbes samal viisil, ei tea. Ei huvitagi. Kui on tehtud hästi, siis ei ole mõtet arutada, et kas ja mis.

Teksti loeti eesti keeles

Võiks ju küsida, et kas peale nii mitmeid eelarvustajaid on üdlse selle eesti (ja arvatavasti ka üle maailmse) ulmefändomi pea krestomaatilise raamatu kohta midagi öelda. On küll, hää asja kohta on alati öelda. Isegi juhul, kui kedagi eelmist juba korratakse.

Teos on mastaapne, hästi kirjutatud, suurepäraselt liigendatud ja läbi mõeldud. Jah, raamat on seda, ent maailm, kus tegevus toimub vist mitte. ˇEhk tuleb see jutuks järgnevates osades, aga mind hirmsasti segas asjaolu, et mitte sõnagi ei olnud tegelikult juttu ei paigapealse planeedi kosmogooniast ega ka tegelikult selle maailma ajaloost. Need kröömikesed, mida puistati, ei anna tegelikult mitte mingit aimu sellest, miks asjad on täpselt nii nagu nad on ja miks kogu tegelaskond koosneb suuremalt osalt lollidest, persevestidest või mõlemast korraga. Ausalt öelda oli nii mõnigi äärmiselt ebameeldiv tegelane samas ka nii loll, et lausa imetlusväärne, kuidas ta sellesse kombinatsiooni lämbunud ei olnud. Teistpidi oli ka hää ja õilis niiii kuradime naiivne, et ausalt öeldes oli mul sügavalt hää meel, kui tal radikaalselt juukseid lõigati pea kehast eemaldamise teel. Tjah, tegelikult kogu padikonast tegelastest võis leida ehk kolm-neli sellist, kelle surmast oleks pisutki kahju olnud. Ja hulgaliselt selliseid tegelasi, kelle ellujäämine tekitas sügavat nukrust ja masendust. Lühidalt öeldes - kõige halastavam oleks kogu see sletskond punti siduda ja allavett lasta.

Ometigi on see üks haaravamaid ja loetavamaid teoseid üldse, mis on kunagi ette jäänud. No pole erilist mõttesügavust, mis siis. Mõtlemist annab igapäine oleleminegi kapakaupa, kui ainult tahta. Ja mis salata - teinekord pole see sugugi reaalsus vähem vastik, kui "Troonides" kirjeldatu. Otsest vägivalda ehk pisut vähem, ent lolluse ja alatuse kontsentratrioon mitte oluliselt lahjem. Niisiis ei ole tegemist puhtakujulise eskapismiga, seda enam, et sellises sopas võib meilgi püherdada ja mitte ronida sinna, kus on klimaatilised olud kaunikesti ettearvamatud ja elanikkond endast vähemal või suuremal määral tõpraid kujutab.

Vägivald, seks ja söök. Need kõik on esindatud. Kui kaks esimest tavaliselt ei kutsu minus esile pöörast vaimustust, siis siin olid nad üsna õiges proportsioonis ja kolmas on asi, mida reeglina pisut ka fännan. Ja nii mõnedki pea naturalistlikud stseenid andsid omamoodi veel vürtsi juurde.

Sõnaga- tõesti hää raamat. Ent mitte ülihea. Ei välista hilisemat hinde tõstmist, oleneb järgedest. Igaljuhul on see esimene teos, mille lõpetamisel võtsin kätte ja ostsin e-bay`st ka kõik järjed :D.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olen hinde suhtes nii kahevehel, kui olla saab. Kas panna hinne esimese lugemiselamuse järgi (mis pärineb ajast ca 20 aastat tagasi) või nüüdsest, kui tänu mõneaegsele piiratud liikumisvabadusele vanu asju läbi lappasin ja uuesti meelde uletasin.

Raamat asub (vähe)väärikasse ritta samasuguste saastadega, millisteks on "220 päeva tähelaevas", "Teekond homsesse", "Kuum maa" ja veel mõned. Tegelikult mitte väga mõned, pigem läheks jumalapäike enne looja, kui nimekirja lõpetatuks saaks lugeda. Sellest hoolimata on neid aeg-ajalt väga lõbus lugeda. Jah, on küll kahju puudest, mis nende raamatute trükkimiseks langetati, kuid samastki paberit oleks saanud veel jälgimate asjade kordasaatmiseks kasutada. Kuidagi südantsoojendav on lugeda täiskasvanud inimeste poolt tõsise näoga kirjutatud padulollusi. Ja keeldun aktsepteerimast ütlust, et "aeg oli selline". Laenates Artur Alliksaarelt sõnu "ei ole häid ega halvemaid aegu" ja eks ta nii ongi. Pigem on see vist sedaviisi, et sellise naiivse punase puudriga üle raputatud tähemärkide koguga (kurat, ei paindu sõrmed vabatahtsi selle asja kohta väärikat nimetust "romaan" või "teos" kirjutama) püüab autor taltsutada oma sisemist saatanat, kes püüab lauslollusi välja karjudes summutada loomulikku õglustunnet, mis paneb vägisi igatsema silma - kõrva arsti järele (kirjanik näeb oma ümber ilmselt hoopis muud, kui kuuleb).

Sellised mõtted tekkisid aga alles nüüd, täiskasvanuna lugedes. Kui poisikesena oleks hinnata tulnud, siis oleks "1" ikka väga kiire ja üldiselt ilma eriliste põhjendusteta (kui mitte kirjamusta ja trükivalgust mittekannatavaid väljendeid arvestada) tulnud. Nüüd aga oleks olnud tahtmine "rannavetele" lausa "hea" panna. 5-vääriline ei ole ta küll kindlasti mitte. Siiski jään esmase mulje juurde - võimalik et mõtlesin eelmises lõigus kirjeldatu lihtsalt välja, et mitte Kaburi haua peale häda õiendama minna.

Teksti loeti eesti keeles

Kas on tegemist ulmeromaaniga? Oh, kui raske küsimus. Kas on tegemist ULMELISE teosega? Jaah, vist küll... Kuivõrd raamatus kirjeldatud inimesi ja sündmusi pole kirjutatud ajaloos olemas, siis jah, tegemist on ulmelise elemendiga teosega. Tegelikult tekkis mul teatav paralleel meie kaasmaalasega, kelle nimeks Uido Truia (ma tõesti loodan, et väike värin, mida ma just oma istumise all tundsi oli mööduv rong ja mitte end hauas teist külge pöörav Ristikivi) ja kes armastab oma nn "teostes" tegelda peamiselt oma maailmavaate deklareerimisega ja ei enamaga. Siiski, "Imede saar" on midagi palju-palju enamat. Ja suuremat. Ja üsna hää tutvustus ühe suurima antiigi mõtleja arvamisest asjadest. Milliste käes me paraku paljus praegugi kannatame.

Tegelikult on üsna kummastav lugeda eelarvustajaid - vägisi võib jääda mulje nagu ei oleks nad Platoniga, peale nime, just teab mis tuttavad. Teatavate pisikeste mööndustega kujutab Allotria (NB! mitte mingil juhul ajada segi Atlantisega, mille kohta on öeldud ka teoses sõnaselgelt, et "ta asub teispool lääne udusid") üsna üheselt Platoni politeia`t, ehk ideaalset elukorraldust. Muuseas, Allotriat on mainitud nii Campanella "Päikesesaares" kui ka Thomas More`i poolt. Ilmselt on Ristikivi välja jätnud ilmselged praeguseks kuiskit mittemõistetavad mõttekäigud ja sisse jätnud vaheldumisi vaated, millest mingit osa ta kiitis heaks ja teisi, millega ta seda ei teinud. Nii ta võtab kätte ja lugejale märkamatult lahkab enda loodud ühiskonda patoloogi kiretusega. Tõsi, ta teeb seda küll kiirmarsi korras ja konstanteerides mitmeid fakte viisil, mida lugeja ise peab tõlgendama, ent mille kohta selgelt on märk maha pandud.

Lõpetuseks. Kui eelarvutajal juhtub tõsti purgike flogistoni üle olema, siis mina oleks nõus ostma küll. Aga see peab puhas olema. Muidu ma kutsun tuttavad rohelised mehikesed kampa ja me tuleme hulgakesi müüjale "das Welt-Eis theorie"`d seletama.

Üsna veider on kohe peale arvustuse kirjutamist sinna midagi lisada, aga mis seal ikka.

Ristikivikohta (minu kogemusel, millist polegi hirmvähe) on siiski tegemist üsna paariplaanilise teosega. Kui on enamat todeldud, ei ole see siiski paraku välja tulnud. Hindan tunduvalt kõrgemalt tema ristisõdade triloogiat ja "Hingede ööd" ei hakkagi mainima, sest see on nii lähedal meie kirjanduse tipule, et rääkides tippudest, siis on asi täpselt nii, et kord on kõrgem Dzho-mö-lung-ma, kord Dzho-o-yu. Kui nii geograafiase langeda (või tõusta).

Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjeldajale on raske midagi lisada, tegu on lühikese, lööva ja vaimuka mythos`est nõretava jublakaga, mida küll jutuks nimetada on üsna keeruline. Pigem selline keel-põses kirjutatud väike humoorikas etüüd, mis kompab tõsiusklike fännide valuläve ja riskib autoripoolt tõrv-suled kombinatsiooniga ebameeldivalt lähedase tutvumisega.

Gaimani lühivorm on (vähemalt minu jaoks) mäekõrguselt üle tema romaanidest - kui jutud on lühikesed, hammustavad, karged, teravmeelsed, vahel ka hea maitse õhkõhukesel noateral balansseerivad ja sellest hoolimata surmapälgava näoga tõrvikutega zhongleerivad, siis romaanidele võiks ette heita tegelaste mõningast kahemõõtmelisust. Ehk siis toda, mis mulle ka ühe teatava Neal`i juures pisut vastu hakkab - koomiksina ehk head, raamatuna keskpärased. Hästi joonistatud, ent hingetud ja isegi jumalate või muude üleloomulike olevustena külmaks jätvad ja ebausutavad. Teen siinkohal erandi "Good omen..."`ile, mis eristub minu jaoks nii Gaimani kui Pratchetti loomingust positiivsemana, kui mõlemad eraldi. Ehk siis "Good omen`i..."`i puhul on selgelt näha - 1+1 ei pea olema sugugi 2, vaid ka näiteks 5.

Suur kisatus on neile, kes pole lugenud (ehk englishis ei loegi) natukenegi maitsta anda, millest nad ilma jäänud. Sestap:

"Nad nimetavad mind Cthulhu. Suur Cthulhu.

Keegi ei suuda seda õigesti hääldada.

Lugematuid ajastuid tagasi sigititati mind Khhaa’yngnaiih (ei, ma ei tea, kuidas kuidas see ortograafiliselt õige oleks, kirjuta nagu kuuled) mustqade udude keskel just kahanema hakanud kuu all vanemate poolt, kes teile ei kangastuks isegi halvimates luupainajates."

Olles need kaks lauset läbi lugenud, olin lootusetult konksu otsas. Õnnek (õnnetuseks?) on lugu 10 minutit pikk. Ja hea sellisena.

Teksti loeti inglise keeles

No ei tea, mis pseudoajalugu see ikka nii oli, suvaline selline punnitatud keskmise vaimukusega ja ausalt öelda üsna poinditu jutt. Lugeda, jah kõlbas, ent pisut humoreski mulje jättis. Suurim voorus - lühidus.
Teksti loeti vene keeles

Teate, ärge lugege seda. Või siis lugege. Ise teate, mina olen hoiatanud. Millest on pohjustatud selline pahameele torm?

Alustagem algusest, jõudkem keskpaika ja siis lajataks lõpetusega.

Algaks sellest, et tagakaanel on Observer seda raamatut kirjeldanud kui "saravat segu teadusest, filosoofiast, okultismist, ajaloost ja religioonist". Selline rosolje juba iseenesest tekitab ettevaatust, sest koik mainitud on juba iseenesest nii laiad ja koike hõlmavad, et keskmisel inimesel on vaid ühegagi neist kursis olemiseks vaat` et täispaeva töö. Mainimata jättes asjaolu, et nimetatavad paljuski üksteisele häälekalt vastu röögivad, rääkimata teinetaisest üle karjumisest. Noh, olgu, mõeldud nind siiski lugema hakatud. Neli kuud. Neli kuradima pikka kuud aeg-ajalt nädalakese vahele jattes ja siis hambad ristis ikkagi edasi lugedes. Mingi kummaline masohhismi vorm võib-olla. Asoo, kapsast on 700 lk pocketsize, mis tahendab, et on mahult selline kaunikesti keskmine. Vist saaks isegi sisu kohta seda oelda. Kirjutamisoskus hästi katte õpitud, anne selline, noh, ma`i tia, kah ehk kusagile kõva Eesti jalka koonide tsenter. Mis aga vihastab, paneb piinlikkust tundma ja teeb kurvaks on valdkon(dade)na tundmine ja selle esitamine. Johhaidaa!!! Matemaatiliselt pirväärtusega perioodilise funktsiooni leidmist esitleda nagu vahemalt kahe ameerika leidmist, see on pisut liig. Loopides minged fraase ja võrdlusi filosoofiast ja siis neid täiesti süüdimatult täiesti suvaliste nimedega seostada (ok, tegu on vahemalt ligikaudu uheaegsete tegelastega), ajab mind aga marru. Siin ei tundu isegi, et autor lugejat alahindaks, pigem on ta ise terakene ignorantne. Okultismiga on nigu on - ma ei saa öelda, et kabbala mulle kunagi erilist huvi oleks pakkunud ja sestap ei võta sel kohal sona. Religioon? Seda oli nii näpuotsaga, et seal oleks isegi raske midagi puusse panna. Ometigi suudeti ka seda, meie armsa ristiusu jesuiitlikus vaimus. Mis räägib - sihikindla tegevuse korral on võimalik ka 1 ja 1 kokku pannes sada mingi jummlala suvaline vastus, andke ainult idioodi kätte.

Algatus on tehtud, liigume edasi. Liigume sisu juurde. Tegelt ei saa kuidagi öelda, et see puuduks. On olemas. Isegi mitu. Samal teemal. Ent oioi, kui kui klisheelik. Kõik neli. Neli jah, tegevusliine on 4 ja ma ei karda midagi spolida, sest juba alul on asi paika pandud. Ei mäleta tegelaste nimesid ja need pole ka tähtsad. Nimetame tinglikult ja me ei saa eksida - teadlane ja tema assistent, külma kõhuga föderaalagent, kergemeelne elumees ning fanaatiline usklik. 5 inimest, kelle käitumine, muuseas, on konteksti arvestades üsna adekvaatne. Väikese mööndusega - esimene paar (teadlane ja assistent - naine ja mees, just säändses järjekorras) oleks võind vastavalt soorollidele käituda. Ent ei, kussa, naisolevus (no ei paendu keel "naine" ütlema) peab ju olema see, kes teeb suure avastuse. Ikka SUURE. Tähtede suurusest jäi puudu, nii suur on avastus. Lühidalt - valemi tõestus, mis näitab võmalike paralleeluniversumite eksistentsi ja lubab ehitada generaatori, mis kallutab sündmusi kas parembaks või halvembaks. Samal ajal... Ajab raske lapsepõlvega kalasilmne föderaalagent potensiaalselt Walitsust huvitavate väheke vormistet ideede jälgi. Samal ajal... Ortodoksne juudi rabi avastab tamudist matemaatilise mustri, ehk shifri, mida töödeldes tulevad ette koonduslaagris (väidetavasti) koolnud juuditeadlse Joze Kobinski nimi ja väljendid "kohtumõismine", "viimnepäev" ja vastavad. Samal ajal... Üks ajakirjanik, kes töötab väljaandele, mis isegi eemalt vaadates käed kollaseks teeb, satub materjalidele, milles käsitletakse inimeste jäljetut kadumist ja kuidagi jookseb läbi nimi "Jozef Kobinksi". Intriig on punut. Tegevus algatet. Juhtund nii, et saand eelpoolmainit seötskond olulises geograafilises kohas kokku saand ja, kuna see on ju ammuteada fakt (võtke seda ironiseerimisena või kuiskit teisti), et esineb kohti, kus reaalsus on hõredam, kui mujal, siis läbi ruumi erinevatesse reaalsustesse pudisend. Siinkohal ehk küll mitte originaalne idee, ent korralik teostus - oletades, et meie maailm on 50-50 maailm, siis järelikult teised peavad kuhugi kaldus olema (ntx rabi sattus 30-70 (ja see 30 oli see meeldivam pool), agent 40 - 60, elumees 60 - 40 ja taibulanna+asjur 70 - 30 maailma). Ja et sattunud peavad olema kuidagi sattumise olema ära teeninud või siis arvanud, et see ongi see, mis vaja või kuidagi. Sõnaga - läbi mitmete seikluste jõuab meile tuntud seltskond lunastuseni - oma (meie) maailma tagasi. Nagu nipsti. Nagu oodata oli. Nagu peab. Olgu.

Just sai keskpaik läbi, sestap, nagu juba kooliajal õpit, jõuame kokkuvõtte juurde. Parak on juba sissevedamises juba liialt öeldud. Ent kaugeltki mitte kõike kokkutõmbeks. Kõkkukiskuvalt peab ütlema, et ma jätkuvalt usun soorollidesse ja sellesse, et naistetahvad käituvad pigem naiste kombel ja mehed siis jällegi teistmoodi. Olen tallanud kurat-teab-mitmeid koolitusi, kus lalisetakse "emotsionaalsest intellikõntsast" ja "empaatilisest juhmimisest". Olgu, ma ei andnud õnneks selle raamatu eest ühtegi senti välja (ja ka mitte eelmainitud pähetagumiste eest), aga mul on oma ajaga ka ilma tasuta PALJU asjalikumaid asju ete võtta.

Miinimumist kõrgem hinne tuleb selle tõttu, et sain siinkohal tublisti auru välja lasta. Täna jäävad nii naine, kui ka lapsed peksmata ;)

Teksti loeti inglise keeles

Ma ei hakkaks isegi sellele suurepärasele lühijutule hädapärasematki mõtisklust juurde panema, kui ei tunneks, et me sarnses suunas tõttakskem. No olen mina oma (keskaegse eluea järgi pika, uusaega järgi keskmise, uusima aegse järgi poisikesliku) eluea jooksul ikka asjasi ja antiutoopiaid ja ka utoopiaid näind, ent SELLINE maailmakäsitlua lõi lihtviisiliselst tummaks. Küsimus ei ole võimalikkuses või ilvõimatuses. Pigem on küsimus selles, mida me lubame ja mida mitte. Ja kui me midagi juba luband oleme (jajah, meelega rahvalik "luband" mitte grammatiliselt ja õige "lubanud"), kas me siis süsteemi üle ka mingitki (hall selle ülvaatega) vaadet ehk kotrolli omame? Ausalt öeldud - lugu, mis saavutas minu jaoks mõju 3ndal lugemisel. Aitas kaasa kaasmaalastega määratlemina. (ssa kurat kui tore viimne lause tuli ;) ) Andri, äkki paneks parima lause kah menetlusse, muidu tundub BAAS kuidagi mõttettu reklaamikeskkonnana. Olgu, läheb puha kontektist välja, aga mi ei võiks ta seda olla??? Ja eelviimset käsitle kah reklaamlausna, sr PUHASTA
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

40 pole igavigkulises plaanis sugugi VÄGA suur mõõt. Ma ei suuda ei kuidagi ei üle ei ümber päästa arusaamiasest, miks jutu stiil Antsule meeldis. Me ju eeldame, et Veskimehe stiil/tahtmine/teostus on ju kah Antsule mokkamööga. Ja oh, kuis ma mitmel korral lugemise jooksul tegin kohustusliku retsitatiivi kõikvõimelise poole: "oh see, kussa ka polnukski, tee ometigi midagigi, et meie kodukeelne Siimukene (in english Simon???), saaks üllitet ka sarnases teoses - las need õhtupoolsed kirjatsurad siis vähekegi häbenema saavad. Las need meitepoolt tunnustet saavad ka ka neitepoolt tundemaie, et miski imelise valemi kaaslusel, et ongi nii, ka sihnandses pisikses kogukonnas on miskitki võimalik teha. Arvestades hr. Milleri omi paleusi, ei saa ma kuiskitki loole üle "koolipoisi" anda (ehkki, mis salata, oli pea üle antoloogia lugu küll). Ent, Ants, kättesattuvate nimel - MEIL ON kes oskavad paremini (ka plain englishis).
Teksti loeti inglise keeles

Ehk on mu huumorimeel pisikese nihkega, aga mina sain seda teksti lugedes ikka kohe kogu raha eest lustida. EI, ma olen väga kaugel sellest, et olla filmifriik ja ka kogu koomiksindus jätab mind üle keskmise jahedaks. Ent lugu oli vahva ja litun nendega, kes peavad seda poliitilise korrektsuse üle ilkumiseks. Übermensch vs Golem.. No andke armu, midagi nii hüsteeriliselt lõbusat ei ole ma ammu kuulnd.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah, hoides end aastakese ja natuke enam Pratchetiist eemal (hmh, ka seesinane teos langeb sellesse eelajalukku), siis tleb välja, et on nauditav ja enamgi veel (fraas laenatud ja parafraseeritud H. Lehiste postuumselt avaldet antoloogiast "Valitud kaebusi."). Kui mitte muud, siis on Terry suutnud mäekõrguselt üle keskmise Lääne kultuuri inimese sisse elada väheke kürvalisematesse kultuuridesse. Paraku - ilma taotluseta neid mõista, jah - aru tema saab, ent liikumapanevatest mehhanismidest temal on pehmelt öeldes olematu aim ja hoomahtus. Ent hoolimata ja enamgi veel - lugu on hää, lugu on olemas ja lugu on kirja pandud. Olgu, Rincewind on ebasaamatum kui kunagi varem, aga ikka juhtub - ka parimatel meis tuleb helgeid päevi ette. Miks ma seda raamatut, mis on tegelikult "Discworld"`i sarja kõva keskmine kiidan? Ikka selle pärast, et Pratchett on tabanud mingit ida hingekeelt ja selle najal loo üles ehitanud. Lugu küll kipub oma telje ümbert aeg-ajalt eemaldume, ent siis kisuvad äärmiselt venivad (siidist??) traagelniidid sündmused nälle loo keskmesse tagasi. Imede ime - suudabki Terry kogu loo koos hoida ja ka rahuldavalt ära lõpetada. Selle poolest täiesti aktsepteeritav ja isegi hää lugu. Lugu on hea nii maakeeli, ehkki originaalis on tema veel etem. Sestap hinde kõrgeim määr ja patutunnistus, et päris kindlasti võtan ma ka tuleviku (ehk isegi lähedases) Pratchetti raamatuid oma käte vahele ja tõstan silme ette.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Oh neid kõhklusi ja kahtlusi ja unetuid öid, mis ma veetsin kaaludes, kas teos kuulub meie kallisse BAAS`i või mitte. Kahlused-vaagimised leidsid üsna ühese lahenduse – jah, tegemist ON tugeva fantastika elemendiga groteskiga. Kas fantastiline element selles domineerivaim on – noh, see on on iseküsimus, ent fakt on, et ilma selleta laguneks kogu romaan koost ja järele jääks lihtsalt ilma igasuguse sisuta mürgi pritsimine õhtumaa kultuuri ja laiemalt kogu inimkonna pihta.

Olgu. Igastahes oli üsna kummaline Uku Masingult midagi sellist lugeda. Kirjutet on see küll juba suhteliselt ammu (enne II suurt ilmasõda), ent tema esmaavaldamine on aset leidnud alles aastal 1989. Muuseas, arvatavasti oli see ka ainus hetk, kus midagi sellist oli võimalik avaldada, sest tegemist ei ole kindlasti mitte mingi bestselleriga pluss veel see, et tema meie praegusele jällegi kehtivale ühiskonnakorrale igast võimalisest ja võimatust torust tina annab. Ehk mitte isegi mitte ühsikonnakorrale, kuivõrd selle teatavatüübilistele esindajatele.

Sisu. Eestisoost väga andekas teadlane Vari Marama (kirjaniku enda alterego???) on avastanud Rapanui ehk lihavõttesaare iidsete kirjamärkide tähenduse (selgelt ulmeline moment – minu teadmist pidi ei osata siiani rongo-rongodele kirjutatut lugeda) ja otsustab maksku mis maksab koha peale minna ja asja uurida. Tehtud – mõeldud (umbe sellises järjekorras), läheb tema ja räägib oma õpetajale augu sinna, kuhu peab (õpetaja on nimelt suur ja tähtis riigametnik), mille peale antakse Vari kasutusse EW laev koos meekonnaga, mis tema Tshiilist Rapanuile viib.

Selline on raamatu esimese viiendiku sisu. Järgneb saarele jõudmine ja oma elu armastuse leidmine (kelleks saab, muuseas, tütarlaps nimega Reri, kes oli temale ka glüüfide võtmeks olnud rongo-rongo laua saatjaks). Edasi suudab Masing kogu raamatu täita üsna realistlike (vähemalt nii realistlike, kui mittekohapealkäinule võimalik on) olupiltide maalimine, kuhu segatakse deshifreerti upõhjal jumalate haudade otsimine/leidmine/aktiivsesse ekspluatatsiooni võtmine. Sealhulgas saavad armutult peksa Vana-Maailma kultuurrahvad ja nende üüratu enesehinnang ning lõpuks tehakse rahvaste sõprust (et eestlane võtab käest kinni rapanuilasel, see võtab käest kinni inglasel, see võtab käest kinni kohalikul sakslasel, moodustatakse saabunud natsistlike sakslaste ringmäng ja siis selle asemel, et alustada laulu, kukutakse ringi sisse jäänuid valimatute esemetega klohmima). Lõpp purjetab helgust tõotavasse päikeseloojangusse.

Teos on groteskne. Kõik tegelaskujud (väljaarvatud ehk tütarlaps Reri, laevakapten Meelik ja Vari õpetaja) on väga eredate värvidega maalitud üsna eemaletõukavad plätserdised. Kaasaarvatud peategelane ise. Ok, temasse suhtutakse küll suhtelislelt suure sümpaatiaga, ent ega tema tempude põhjendamisega eriti küll vaeva ei nähta. Peaaegu piinlik on rääkida teistest eurooplastest – need on kõigi pahede kehastused ise, aeg-ajalt jääb mulje, et kui vanakuri neid näeks, siis hakkaks tal endast hale. Kas nüüd taotluslikult või meelega, aga ega ka pärismaalased ei ole palju paremad. Inimsöömine, varastamine, joomarlus, vägivald (eriti naisterahvaste vastu) – see kõik ei ole neile midagi uut, vaid pigem nagu selline tavaline tegevus. Ometigi, kui eurooplstele antakse täiesi otseselt hävitav hinnang, siis pärismaalaste puhul oleks see justkui normaalne. Noh, mis teha, näed, looduslapsukesed, need ju ongi sellised. Jah, rapanuilastele omistatakse ka mitmeid plusspoolele jäävaid omadusi, millest eurooplased vist isegi ei ole võimalised und nägema.

Lisaks groteskile on kogu raamat täidetud sümbolitega. Rangelt võttes on kõik tegelased, tegevus ja objektid, millele tegevus on suunatud, sümbolid. Juba pealkiri ise on läbi ja läbi märgiline (ehkki, ma ei ole kindel, kas Masing seda nii mõelnud oli, just pealkirja osas). Paljude märkidega tundub olevat aga nii, et need autori jaoks midagi tähendasi ja teiste jaoks mitte nii palju. Just see oli põhjuseks, mis mind pani sügavalt mõtisklema romaani kuuluvus.

N`daks. Ometigi viis. Jah, viis. Meie ulmikute seltskonnas on inimesi, kellele ma seda julgesti soovitaksin lugeda (ehkki ma kahtlen, kas nemadki hinde poolest minuga ühel meelel oleksid) kui ka neid, keda ma kaikaga sellest raamatust eemal hoiaks (ma muretsen nende vaimse tervise ja tasakaalu pärast). Minule see sobis. Ma ei julge öelda, et ta oleks hea kirjandus või et ta üldse kirjanduseks kvalifitseeruks. Ent mulle ta sobis.

Teksti loeti eesti keeles

Ei väsi imestamast, milliseid teoseid võib meie kallist "BAAS"`ist leida. Pean ennast suhteliselt leplikuks omnivoorsete kalduvustega uknmetarbijaks, aga siinsinast Helakisa noorteromaani ma küll poleks siis pista julgenud. No kui tema aga siin juba on, las tema siis olla, tegemist on kahtlemata väärika teosega.

Ehk ei peaks, aga hirmsasti tahaks paar sõna ka sisust kirjutada. Kogu lugu keerleb ühe noormehe ümber, kes hangib endale poolkogemata sõbraks tuulehaldja Arieli. Jääb selgusetuks, kas tänu sellele või sellest sõltumatult hakkavad poisikese kujutelmad üsna realistlikku kuju omandama. See realistlik kuju ilmneb siniste kassidena, kellel peale ekstraordinaarse karavastiku värvi mitmeid muidki kummalisi omadusi. Ja neid kiisukesi saab olema palju. Nagu raamatu pealkirjastki võib aimata.

Eelnev ei olnud kindlasti mitte sisukokkuvõte, vaid pigem sissejuhatus. Üsna hingelähedane on teost läbiv mõte, et "mitte midagi ei ole olemas, kuid kõik, mis sa endale ettekujutad on tõsi. Sestap ole oma kujutlusvõimega ettevaatlik." Tasub lugeda nii endal kui ka poetada lapsukeste öökapi raamatuks. Loomkatsed on näidanud, et sobib nii poiss- kui tütarlasetele. East alates 12 - ...

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nonii... Hää küll, kui korüfeed juba ütlevad, et on ulme, ju siis on. Tõsi, ega teda ei oskaks ka kuhugi mujale liigitada. Ehk kõige rohkem sinna va väheke maavillase maiguga maagiline realism. Iseenesest ei arva ma, et sõnapaar "maagiline realism" juba oma olemuselt obstsöönsete väljendite hulka peaks loetud olema, aga antud juhul, noih eks ta sinna sõimu poole kisub. Kirjutatud on ju kenasti ja jutt voogab nigu siid, aga mõtet pole. "Kirjutab hästi, aga mittemillestki," kui lubatakse siinkohal tsiteerida. Lugeda on hää, aga ei mingit hõrku järelmaitset. Sisu jääb meelde, et mingit mõtisklemisainet ta küll ei paku. Midagi tegevustikust rääkida pole mõtet, sest esteks on teda suhteliselt napilt ja teiseks - kel isu saab ise kah 2005 aasta oktoobri-novmebri "Vikerkaare" kätte. Ehkki selleks peaks ikka tõsine nälg kannustajaks olema.
Teksti loeti eesti keeles

Tsiteeriks siinkohal eelarvustaja Katariinat - ehkki hinne on pügalavõrra kõrgem, pean nõustuma Atsi arvamustega. Olen valmis 100% alla kirjutama ja takka kiitma.
Millest siis kõrgem hinne? Esiteks sellepärast, et olgugi sideainega koormatud, oli asi üle keskmise lihtsalt ja nauditavalt loetav. Enne seda ei suutnud ma kuidagi mõista, kuidas on võimalik ühest ja samast asjast jahuda läbi niimitme raamatu (praeguseks 11 vist?). Nüüd saan aru küll. Võtame 700 lehekülge ja kirjutame sinna mõne nädala sündmused. Ja juttu jagub kauemaks. Ajame mitmed asjad suhteliselt segaseks. Ja siis lahendame nemad üsna triviaalselt andes mõista, et keerulisetel probleemidel on alati olemas lihtsad, kõigile arusaadavad ning sealjuures täiesti valed vastused. Mul tekkis isegi sportlik huvi, et kuidas kirjutaja ennast hilisemates teostes nii mõnestki idanema pandud probleemist välja keerutab. Ehkki järgmise osa lugemiseks teen ma üsna ilmselt üsna mehise vahe sisse.
Kangesti tahaks ka midagi maailma kohta öelda. Oli teine peris kena, aga ei saa küll öelda, et selle ehitamisega end eriti higiseks oleks aetud - Tolkieni vanad ja targad silmad vaatavad pea igalt leheküljelt vastu. Trollocid on kuidagi valusalt orkide nägu ja tegu ning poolinimestele võiks julgelt nazgulid nimeks panna (ehkki minu arusaamist mööda oli nende produtseerimine rohkem nagu Uruk-Haidega äravahetamiseni sarnane). Need olid ainult kaks näidet ja kes nii Tolkieni kui Jordanit lugenud, sellel vist ei teki paralleelide tõmbamisega erilist vaeva.
Niisiis olen lugenud tunduvalt etemat imeulmet. Samas ka tunduvalt kesisemat. Kuivõrd ei pea lugemisele kulutatud aega raisatuks panen ära nõrga "nelja".
Teksti loeti soome keeles
11.2005

Ülinõrk kolm. Kohe nii nõrk, et tegelikult vist ikka peaks teine "vänt" olema. Aga olgu, ütleme, et olen täna leplikus tujus.
Sellisel algusel peab olema väga hea põhjendus. No ja see põhjendus tuleb. Õigupoolest mitmed.
Alustagem sellest, et seesinane "Potter" oli esimene, mille ma originaalkeeles olen läbi lugenud. No sattus kogemata kätte ja ei suutnud kiusatusele vastu panna (just selle kiusatuse pärast tulebki kahest kõrgem hinne). Noh hakkasin siis mina lugema ja miskisel hetkel tundsin, et miskit on väääga imelik ja valesti. Hakkasin teksti kõrgendatud tähelepanuga jälgima ja leidsin. Keel, milles teos on kirjutatud, on KOHUTAVALT lame. No mitte mingit ilmekust ega hinge pole. Autor elab küll tegelastele kaasa, aga see keel, millega seda tehakse... Ok, saan aru, et tegemist on noortekirjandusega, aga kui isegi noorte sõnavara tundub koosnevat ca 1500 (või miskit sinnaringi) sõnast, siis on taolise noorusega asi hull. Kuna ma vartasemaid pole originaalis lugenud ei ole, siis ei julge ma muidugi kogu sarja banaalsuses süüdistada, kuid ma ei näe küll mingisugust põhjust, miks antud osaga peaks olema toimunud miskine tagasiminek. Selle põhjal vaadates on tõlkija teinud ära päris tõsise töö - siiani on tõlked olnud palju-palju tugevamad, kui see originaal.
Nii. Teine suhteliselt piinlik on nimede valik ja nende "vihjelisus". Olgu, ma olen leppinud asjaoluga, et ühe libahundi nimeks on Remus Lupin (raske ta oli, aga noh, hakkama sain). Ning nüüd tuuakse veel üks libahunt juurde, kelle nimeks on - uskuge või mitte - Fenrir. Tule kurat appi! Mis mind selle juures häirib on asjaolu, et suure tõenäosusega ei ütle need nimed noorusele lambist mitte midagi, vähekene vanematel aga on lihtsalt piinlik seda lugeda.
Kolmandaks madala hinde põhjus on üimalt triviaalne - polnud huvitav. Autoril tundus olevat tõsiseid probleeme ruumi täitmisega, ilmselt on temal leping, et raamat peab olema tellise mõõtu ja siis on sinna sisse valatud igatsorti sisutäidet - põhiliselt kirjeldusi (mis, kui oleksid korralikult tehtud, annaksid ju loole juurdegi).
Seega on lühidalt kokku võetud võlurpoiss Harry 6. osa. Sisust? Raske on kirjutada sellest, mida pole. Kui eelnevates raamatutes on olnud vähemalt mingigi lugu, mida jutustatakse, siis "HBP" on ilmselt suureks ja lohisevaks preluudiumiks viimsele osale, sest mingeid küsimusi siin õigupoolest ei lahendata ja raamatu lõpus oleme umbes sama targad kui alguses, kui mitte pisut rohkemgi segaduses. Ehk oli see ka taotlus, miks mitte, ent sel juhul oleks miskit tulevärki kah pidand olema, praegusel juhul on kogu asi üsna verevaene ja kahvatu.
Täiendus 08.12.2005. Oijah, otse kogemata avastasin ma eeloleva arvustamise sisestamisel sissejuhtunud kahetsusväärse näpuka - teksti ei loetud muidugi mitte vene, vaid inglise keeles. Oleks minu silmad siinkohal lugejatele nähtavad, oleksid nemad nii häbi täis, et nende värvi ei teaks aimatagi.
Teksti loeti inglise keeles

Olles palju paremat Rogerilt lugenud ei ole ometigi tegu mitte paha teosega. Alguses käis küll vähekese närvidele lauseepiline jutustamisviis, ent kui ma lõpuks pihta sain, et eks ta vist oligi midagi eeposelaadset valmisnikerdada tahtnud, siis loksus kõik kenasti paika. Ei ole enne juhtunud sellest sarjast midagi lugema, sestap oli päris uudne ja kena.

Jutt käib Dilvishist ja tema tegemistest koos tema rauast suksu Black`iga (kes on pärit põrgust ja kes peale setukaks olemise oskab veel nii mõndagi huvitavat ja kasulikku). Dilvishil on kinnisidee ots pääle teha kurjamile, kes teda mõnda aega kivi kujul oli hoidnud. Kurjam aga on selle maailma kõige ägedam posija üldse. Kirjeldataksegi Dilvishi rännakuid ja otsimisi. Teel satub ta mitmesugustesse seiklusstesse ja ka madistab kaksjagu, aga ei saa öelda, et selles raamatus veri teab mis kõrge kaarega lendaks. Mis minu jaoks muudab teose eriti sümpaatseks. Kohatakse vanu jumalaid, võlureid, niisama huvitavat rahvast, noh nagu questid ikka. Hää ja osuta lugemine ja võib vist üsna rahulikult öelda ilma spoileriks muutumiseta, et romaani finaalis ei saab veel mitte lahendust. Sellegipoolest kõlbab tedalugeda ka üksikuna, ehkki minul oli võimalus kohe takkatraavi samast sarjast "The Changig Land" järgi lugeda. Mis siis muud, viieväärne raamat.

Ahjaa, minule kättejuhtunud raamatueksemplaris ei olnud juttudel pealkirjasid, mistap ma pidasin kogu lugu üheks terviklikuks romaaniks. Kuivõrd tegu on kogumikuga, siis saan ma nii mõnestki asjast palju paremini aru. Hinne aga jääb samaks.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis hakkas mängima peale seda, kui ma ta olin korra läbi lugenud. Kui ma oleksin kohe pidanud arvustuse kirjutama, siis oleksin ma ehk lajatanud talle ikka päris väega, ega ei, õnneks mul selline võimalus puudus. Ja ennäe imet, läks vaid paar päeva j ma avastasin ,et tekst kutsub end uuesti lugema. Teistkordne lugemine ei avanud küll midagi ptseselt uut ja mingit totaalselt uut vaadet ei avanud, ent endisi vaateid avardas küll. Ehk oleks olnud asi parem juba esimesel korral, kuid tekst oli kogumikus, milles oli õsna ebaühtlase tasemega Zelazyt ikka palju ja eks ta ehk kadus teiste tekstide vahele natuke ära. Jajah, tegemist on ikkagi samase romaaniga ja mitte peaaegu samanimelise(Shadowjack, mis küll on samasse teemasse) jutuga. Niisiis, põhjendan esist kõlmiust kerge Zelazny mürgitusega. Ent tõvest üle saades avanes teos uuesti ja ehkki ei pälvi tema mitte kõrgeimat hinnet, siis "hää" on tema küll kindlasti. Selletarbeks oli seal VÄGA õnnestunud tegelasi, kellst Morningstar vaat` et üks üldse kohatutest sümpaatseim tundus. Mis siin öelda muud, kui et kuna tegmist ei ole sarjateosena, siis võik ehk kunagi rahulikult kaaluda selle maakeelde ümber panemist, sest ei oleks ohtu, et keski hakkab virisema misit pooliku sarja teemadel.
PS`ina pean mainima, et kuulun nii Valja kui Andreiga samasse parteisse, Massin ikka kindlati pidas maailma paikas ja ei lasnud meie kera kombel ümber oma telje lillutada.
Teksti loeti vene keeles

Oh see on üks halb ja igav raamat. Selle väite võib teha väikese reservatsiooni ja kindlasti remargiga, et Silverbergi kohta. Ehkki ma ei ole väga veendund, et isegi meie kesmine kirjutaja midagi säändset, tõsi küll, vähem mastaapset, suudaks kokku keerata.
Milles siis asi? Väga tundub, et lihtaslt selles, et Majipoor, kui maailm, on kirjutaja jaoks ennast AMMENDANUD ja vähe sellest, tundub, et vanahärral on isegi kohati järg käest kadunud. On positiivsed kangelased (kes on niiiiiiii positiivsed, et juba pealevaatamisest hallab süda läikima), negatiivsed (kes on omakorda sellevõrra pahad, et nende nime kuulmisest lilled närtsivad ja puud hakkavad veriseid pisaradi nutma) ja neutraalsed olijad (kellest muud nigu ei oskagi öelda, et olid, on ja kui nad surnud pole, siis on nad praeguseni). Kogu selle kangelaste pesu juures ei saa ma öelda, et ma oleks viitsin kellelegi kaasa elada. Kujutage endale ette, ca 700 lehekülge sellist üsna tasapaksu juttu, kus tegelt väga midagi põrutavat ei juhtu. 700 lehekülge, kus tegelased käitavad nagu üle keskmise süüdimatud lapsukesed ja kes oma minevikust omavad heal juhul ainult halli aimu. Isegi eelmiste rommanidega võrreldes nähtavat allakäigu teed ühiskonna ja kogu maailma suhtes ei ole Silverberg (viitsinud? tahtnud? jätnud taotluslikult tegemata?) välja kirjutanud. Ok, mul on saljast mitmed asjad vahele jäänud, aga algusosadega võrreldes oli see lihtsalt MANNETU. Ma ei saa aru, miks see on kirjutatud, Kas lihtaslt sellepärast, et Robert oli kirjastusele lubanud, et miskit Majipoori sarjast teeb ja siis poognate viisi papret sõnavahuga täitnud? Või oli taotlus kuidagi sari mingisse punkti viia, kus lugeja taipaks, et oli mis oli, aga no nüüd on küll elu hiidplaneedil nimega Majipoor puhta p...sses? Sel juhul, angu mainisin, ei ole allakäik hoomatav ja ei ole sellist mõnusat magusat dekadentsi hõngu, ei ole tuntavat MÄDANEMIST, vaid on mingi loll vaikne hääbumine.
Niiviisi,nagu üle vaadates selgus, ei ole ma sõnagi sisu kohta öelnud. Muuseas, ega ei kavatsegi. Inimesed, kellele Silverberg üldiselt meeldib (nagu ka siinkirjutajale), on suutelised ka sellest end läbi närima, sest tema sulg on jätkuvalt sujuv ja ma ei saa öelda, et kogu selle planetary(soap)opera juures mul oleks igav või miski väga otseselt vasta maksa käinud. Lihtsalt tuleb varuda selle juurde muud natuke äkilisemat kirjandust ja rohkem aega (minul läks kokku mingised 3 nädalat, ehkki aega oli mul laialt käes. Aeg-ajalt ei VIITSINUD ma seda lugeda ja võtsin muid asju vahele, aga selle panen ma oma labiilse närvisüsteemi arvele) ning lõpptulmusena te vist lugemist väga ei kahetse. Vähemalt sisu jääb suure tõenäosusega meelde. Lausa apeatükkide kaupa, sest sisse on põimitud miski hulk tied-in novelli laadseid vorme, mis ka omaette kõlbaks lugeda taustsüsteemi teadmisel. Päris aus olles, need olidki kogu romaani parimad osad. Kurat seda teab, kas nüüd need just asja "vändast" säästisd, ma arvan, et minu pieteet Silverbergi vastu ei oleks nii ehk teisti talle lubanud alla "koolipoisi" panna, aga mahlasemaks tegid nad selle puujäramise küll. Ometigi ei olnd see puu nii tahke, et oleks tahtnud närimist poolt pealt kopraonu hooleks jätta.
Raamat, mida ma tõenäoliselt enam kunagi ei loe, kuid mis on minu riiulis leidnud koha, kuhu hakkavad kogunema teosed, mis on hoiatuseks selle kohta, et ka meistrid võivad aeg-ajalt kurat teab mis motivatsioonil sellist villast visata, et lammastel hakkaks häbi.
Teksti loeti vene keeles

Vist parim Alase jutt, mis on ette sattunud. Paradoksaalsel kombel ei meenunud mulle seda lugedes enne lõppu kuidagit, et mis värk sis oli. Nimelt lappasin läbi vanu "Põhjanaelu" (ja selle eelkäijat) ja meenutsin vanu häid aegu.. Jah, ei ole meil praega vastu panna vastavat noorteajakirja. Aga see on juba hoopis teine ja ulmeväline teema.
Teksti loeti eesti keeles

No saab "hea" kätte küll. Ei julenud üle lugema hakata, aga ei olnud ka vaja - sisu on meeles. Idee on hea ja usutavasati on mul õieti meeles, et ka jutt jooksis kaunikesti lobedalt. Meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Üle kümne aasta lugemisest. Sai üle lapatud ja meenus küll, miks ei. Abitu. Nii sisult kui kirjalt. Tegelt tahaks nostalgiast anda "nelja", kuid ei, täna pole see päev. Ega ei tule kah.
Teksti loeti eesti keeles