Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Philip K. Dick ·

Do Androids Dream of Electric Sheep?

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Bladerunner: Kas androidid unistavad elektrilammastest?»
Tallinn «Tänapäev» 2001 (42)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
6
3
0
0
Keskmine hinne
4.625
Arvustused (32)
Andri Riid

On XXI saj algus, seljataga on maailmasõda, enamik inimesi on pagenud saastatud maalt lähiplaneetidele, mahajääjad (paljud neist on mutandid või vaimsete hälvetega) elavad lagunevates linnades või maapiirkondades ja ega see elu väga tore ei ole.

Väheste helgete momentide pakkumise pärast ses lohutus elus rivaalitsevad Buster Friendly televisiooniprogramm ja Merserism (viimane on Merceri nimelisele messiase isikule rajanev elektrooniliselt boostitud n-ö usulahk).

Enesest lugupidavate inimeste seas on levinud lemmikloomade pidamine, kuivõrd karmides keskonnaoludes on enamik loomi välja surnud ja nende hinnad kõrged. Võimalik on muidugi ka üliodava elektroonilise lamba soetamine, ent see pole ei väärikas ega prestiižne.

Sellele maakerale saabub Marsilt salk humanoidsed roboteid ehk androide - selles ühiskonnas sisuliselt orjarahvas - eesmärgiga imbuda elanikkonda ja esineda inimestena. Elada oma sõltumatut elu.

Romaani peategelane on politseinik või õieti skalbikütt, kelle ülesandeks on põgenikud kui seadustest üleastujad külmavereliselt ära koristada. Lihtne see tal ei saa olema.

Romaanil on üsna palju sarnaseid momente Isaac Asimovi ``Teraskoobastega`` (The Caves of Steel), kuid Dick põhimõtteliselt alustab sealt, kuhu Asimov toppama on jäänud - kui Asimov on oma raamatuga nagu ulmekirjanduse Agatha Christie (steriilne ja papist), siis Dick on nagu Dashiell Hammett (elutruu ja karge).

Samuti on raamatus kujutatu võrreldav Dicki seni ainsa eesti keelde tõlgitud romaaniga. See androidiraamat on siiski palju konkreetsem kui ``Mees kõrges lossis``. Sünge, halastamatu, lootusteta keskkond ja inimesed ning hästi kujutatud androidid - teos on tõeliselt vinge lugemine.

Väheoluline pole ka fakt, et 1982. aastal väntas Ridley Scott romaani ainetel filmi ``Blade Runner``, tänaseks kultusfilmi staatusesse jõudnud linateos on raamatule muidugi nime teinud. Sõna otseses mõttes - kannab minugi eksemplar tegelikult pealkirja ``Blade Runner (Do Androids Dream of Electric Sheep)``.
Teksti loeti inglise keeles
Jüri Kallas

Philip K. Dicki loodud maailmas sai iga inimene, kes oli nõus Marsile ümber asuma, endale androidabilise (teisisõnu orja). Mingil hetkel hakkas aga androidide seas levima liikumine oma vabaduse eest... selles liikumises oli võtmemomendiks salaja Maale põgenemine, sest Maal saab vabaks! Maal aga tekkis uus elukutse, pearahakütt, kes siis notib need ärakaranud androidid maha ning paneb raha tasku.

Rick Deckard on üks selline pearahakütt. Romaani alguses saabki ta ülesande tabada viis androidi... Deckardile on see teretulnud tehing... raha läheb alati vaja, aga viie jooksiku tabamise eest saab sellise summa, mille eest on võimalik mõni ehtne loom osta. Tänu saastunud keskkonnale on kogu Maale allesjäänud elanikkond tõsiselt nihestunud lemmikloomanduse pinnal... vaesemad omavad võimalikult meisterlikke simulatsioone, jõukamad omavad ehtsaid loomi. Ka Deckard unistab ehtsast loomast...

Piisavalt haige teos, aga ometi on süzhee Dickil kenasti kontrolli all... võimalik et tegu ongi ühe Dicki parima romaaniga... igatahes seniloetuist suudavad sellega võistelda vaid «The Man in the High Castle» ja «Ubik». Iseäranis võigas oli koht, kus Deckard sattus «androidide politseijaoskanda», kus teda koheldi kõige hullema mõrtsukana (androidikütt ju!).

Raamat kerib kogu aeg seda Dicki lemmikteemat, et mis meid ümbritsevast siis ikkagi on ehtne ja mis näiv... ja kas sel kõigel üldse tähtsust on. Romaan on võrratu, võrratu on ka romaani põhjal valminud film «Blade Runner». Huvitav on aga see, et kuigi film on feelingult ääretult romaanitruu, ei kattu nende süzheed kuigivõrd. Võikski öelda, et romaani lugemine ei sega filmi vaatamist (ja ka vastupidi). Ühised on vaid mõned momendid ja üldine õhustik. Vaieldamatult tegi film ka palju ära Philip K. Dicki populariseerimiseks... ulmekauge lugeja ehk tänu filmile «Blade Runner» üldse kirjaniku loominguni jõudiski.
Teksti loeti vene ja inglise keeles
Arvi Nikkarev

Rick Deckard on “pearahakütt”, kes otsib ja hävitab põgenenud androide. Neid on võimalik inimestest eraldada esitades tunnetele mõjuvaid küsimusi. Deckard armub ühte androidi: selles kogu süzhee. Dicki androididel puudub empaatia ja see teeb nad vastumelseks: nad kisuvad putukatelt jalgu ära! Kirjaniku kujutatud inimesed ei ole neist paremad, vast isegi vastumeelsemad. Dick oskab oma raamatuis luua loomutruu maailma. Küllaltki vastuvõetav seiklusjutt selle lisandina on O.K. Kuulub Dicki meistritööde hulka.
Teksti loeti soome keeles
Peeter Helme

Löpuks ometi ka eesti keeles. Oli ka aeg. Ei taha oma jutuga kedagi üle korrata. Sestap juhin tähelepanu omapärasele sümbioosile, mille publik on loonud Philip K. Dicki raamatu ja Ridley Scotti filmi "Blade Runner" vahel. Need kaks teost - filmi ja kirja oma täiendavad teineteist üsna hästi. Iseasi muidugi, mida vana Phil sellest arvanud oleks. Aga siiski - Scott on suutnud anda värvi ja kombatavuse sellele, mida Philip K. Dick vaid aimata lasi. Röhuv öhustik, lootusetuse tunne, väljapääsmatus - sellele köigele on film värvi andnud. Ainult, et ilma raamatuta ei saaks seda köike olemaski olla.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Film meeldis, raamat aga valmistas pettumuse. Ju lootsin enamat.Võimalik, et üle lugedes ja ka järgedega tutvudes tõstan hinnet...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Romaani lugedes oli esmamuljeks tegevuspaiga skemaatilisus. Dick on joonistanud mõne joonega kindlate mängureeglitega maailma, kuhu on oma tegelased liikuma pannud, vaevamata ennast erilises koguses taustainfo väljamõtlemisega või detailide usutavusega. Ning see maailm meenutab laevavrakki, millest tormid on üle tuisanud – see on hall, sõjasträsitud maailm, maailm, milles kõik metsad on hävinud, milles juba väga ammu kukkus naljaka suliskerana alla viimane öökull, keda radioaktiivse tolmu pilved olid seni säästnud, maailm, mille viirastuslike linnade legunevate ehitiste vahel liiguvad vaid need, kellel ei lähe korda sealt lahkuda. Ning nende linnade elanikel on kirg, mis on asendanud mängukire ja kunstiarmastuse ja spordifanatismi ja sada muud inimlikku nõrkust – kirg lemmikloomade järele. Ning asudes kõigi väljasurnud hulluste asemele, on see muutunud maaniaks. See on üks kahest olulisest Dicki maailma tegelasi iseloomustavast joonest. Teine neist on mertserism – müstiline religioon, mis ühendab tehnikasaavutuste abil inimkonda, annab sellele tagasi ühtekluuluvustunde, mida lõhuvad kosmilised vahemaad (suurem osa inimestest on emigreerunud Marsile) ning karmid reeglid. Need kaks moodustavad tegelaste mõttemaailma kaks poolust, mille vahelistes jõujoontes nende muud mõtted liiguvad. Emotsioonid ei pruugi enam suurt rolli mängida selles maailmalõpuhõnglises maailmas, sest nende tarvis on tujuorelid – erandiks on eelpool mainitud kahest poolusest lähtuvad tunded.

Inimkonnalt on võetud loomulik keskkond, on võetud võimalus elada pideva hirmuta selle ees, mida võib tuua homne päev, võetud kõik peale müstika ning haiglase kiindumuse lemmikloomadesse. Mida on inimkond vastu saanud? Vastutasuks on tehnika, tehnika on see, mis peaks korvama kõik ülejäänud puudujäägid ja vähemalt osaliselt see ka nii läheb – empaatiakastidest saab suuremale osale inimkonnast emotsionaalse tasakaalu päästerõngaks. Tehnikaga üritatakse rahuldada ka teist kirge – kirge lemmikloomade järele. Ka see õnnestub osaliselt – need, kellel ei ole võimalust soetada endale ehtsat looma maailmas, kus juba ämblike hinnad algavad sajast dollarist, võivad kümneid kordi odavamalt muretseda endale tehislooma, mida pole võimalik hoolika vaatluseta tõelisest eristada ning võivad vähemalt kurjade keeltega naabrite pärast rahul olla. Kuid seal alles asi algab – omaette tööstusharuks on kujunenud ka inimesekujuliste robotite, androidide tootmine. Kõigepealt on see oluliseks präänikuks, millega valitsusel on võimalik Maale jäänud inimesi Marsile emigreeruma meelitada – nimelt saab iga emigrant endale tasuta oma isikliku androidi. Androidide tootmine muidugi on võrreldamatult kõrgemal tasemel kui kunstloomade tootmine ning on jõudnud nii kaugele, et inimest androidist eristada on võimalik ainult keeruliste testide abil. Nende eristamine aga võib olla elu ja surma küsimus, sest järjest täiuslikumaks muutuvad androidid avastavad aeg-ajalt samuti selle, et kusagil on oplemas suur ja vaba maailm ning põgenevad Marsilt Maale, kus neid asuvad jälitama politseijõudude palgal olevad pearahakütid. Romaani peategelaseks ongi üks selline pearahakütt, kes peab leidma ja tapma kuus seninägematult täiuslikku androidi, mis on Maale põgenenud ning peituvad tema piirkonnas. Tal õnnestub see tänu androidide psühholoogilistele nõrkustele võrreldes inimestega – tabamisel ei osutanud need tõelist vastupanu, vandusid otsustaval hetkel alla ning jäid ootama päästvat kuuli, neid ei kannustanud enesealalhoiuinstinkt. Muuhulgas sisaldub romaanis ka torge massiga manipuleeriva meedia aadressil, mille “staarid” osutuvad samuti androidideks.

Seda romaani on raske hinnata. Maailm, millesse Dick on pannud oma tegelased liikuma, on üldistusena ebausutav ning skemaatiline. Üldiselt olen nähtavasti vanamoelisel seisukohal, et kirjanik peaks oma lugu jutustades lüüdma seda teha nõnda, et kõike ülejäänut ei allutata põhimotiividele, nii et põhi- ja kõrvalliinid toetaksid teineteist ja moodustaksid harmoonilise terviku, mitte nii, et kõik ülejäänu on olemas ainult dekoratsiooniks põhilisele. Maailm, milles mahajäetud linnas leidub terve kvartali peale vaid ruutjalg rohtu, paneb õlgu kehitama igaüht, kes on näinud mõnd mahajäetud linnakut. Kirjeldades tontlikku kõrbe, millesse ta oma tegelased elama paneb, püstitades dekoratsioone oma loo jaoks, ei hooli Dick mingitest tuntud loogikaseadustest. Kuid teisest küljest peab märkima, et käesoleva romaani puhul teenib selline lähenemine kindlat eesmärki, nimelt muudab äärmuseni reljeefseks ühe romaani põhimotiividest – tuumasõjajärgsesse kõrbesse sattunud inimestel, keda iga päev ähvardab oht jääda ilma tervisest või halvemal juhul elust, arenevad äärmuseni just need jooned, mida tänapäeval peetakse “inimlikkuse” ning heasüdamlikkuse sümptomiteks – ühtekuuluvustunne liigikaaslastega ning austus kõige vastu, mis elab ja hingab (animaalse schovinismi ilminguna ei laiene see siiski taimedele). Elektrielukate tootmine on groteski piiril balansseeriv näide iga kire äärmuslike vormidega kaasnevate väärnähtustega. Sellise põhimotiivi olemasolu lähendab romaani mõnevõrra 20. sajandi düstoopiatele, mille autorid oma sotsiaalpoliitilise sõnumi edastamiseks olid sunnitud hülgama hulga pooltoone ning muud sellist, mis ei sobinud nende programmiga, kuid mis oleks võinud teha teose kirjanduslikult tugevamaks. “Inimlike” joonte käsitlus tipneb Dickil androididega, kellele on võõras kõik see, mis iseloomustab romaani peategelast – omamiskirg, fanaatiline loomaarmastus, mertserismi müstika, valmisolek viimse veretilgani võidelda. Androidid ei unista iialgi elektrilammastest, kuid see on ka nende hävingu põhjus, sellepärast ei suuda nad iialgi saavutada vabadust.

Tegemist on igal juhul huvitava ning mitmekihilise teosega, mis on üsna kaugel traditsioonilisest ning klassikaliseks peetavast jutustuslaadist. Tegevus on unenäotaoline, tegelased astuvad lavale ja kaovad otsekui udust äkki ilmudes (vene politseinikuks maskeerunud android), korra satub ka peategelane justnagu oma ajast ja ruumist välja, talle heiastub linna teises otsas, kus peitub mitu androidi, kes on moodustanud oma väikese maailma, millel pole mingit ühendust välismaailmaga, mille kommunikatsioonid algavad ja lõppevad samas majas, kus androidid püüdes kõiges jäljendada inimest, on takerdunud inimlike toimetuste ringkäiku, moodustanud politseijaoskonna ning ... palganud pearahaküti, sest ühes korralikus politseijaoskonnas peab ju olema pearahakütt, kes otsiks põgenenud androide! Mind isiklikult häiriski mõnevõrra see fooni ja dekoratsioonide kolmandajärgulisus, samas suudan ma sellele romaani pealiini jälgides ka põhjenduse leida – nimelt muutub Maa, kust inimesed lahkuvad otsima uut kodu teistel planeetidel, mis pole nende jaoks loodud, kuid mida nad tohutute ohvrite hinnaga siiski loodavad muuta endale sobivaks, viirastuslikuks, tõepoolest unenäoliseks maailmaks, pikkamisi legendistuvaks müütiliseks algkoduks, mis on elamiskõlbulik ja –sobilik vaid neile, kes elavad inimlike tunnete spekrist väljaspool, keda tiivustab vaid mingi ebamäärane ja hämar vabaduseiha – neile, kes ei unista elektrilammastest.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Üks päev pearahaküti Rick Deckardi elust... Romaan ei peatu tema suuremat tema senisel elukäigul; kõik lugejale vajaminev peab mahtuma ühe päeva sisse, mil see väärikat elu üritav mees, peab kõrvaldama kõige uuema androiditüübi kuus esindajat. Inimestest on neid eristada võimalik ainult empaatiatesti järgi; androididel nimelt puudub see inimlik omadus.

Või kas ikka puudub? Jahtides Nexus-6 tüüpi androide kogeb Deckard, et vahe inimese ja androidi vahel võib üsna hoomamatu olla. Jahi käigus kipub üldse kõik sassi minema; autentsuse ja ehtsuse probleemi - seda Dicki loomingut läbivat valu - lahatakse siin empaatia kaudu. Kuid empaatia kindlakstegemisel kasutatakse IQ`d... nii et tekib küsimas, kas see ongi siis see, mis teeb inimesest inimese? Kas IQ kaudu saab mõõta empaatiat ja selle järgi otsustada inimeseks olemise üle?

Lõpuks osutub võltsiks ka Merceri-kultus; seegi on vaid imitatsioon. Deckard vajab pidepunktina - sest Rachaeli ja oma naise võrdlus lööb sassi ka tema arusaama naisest ja armastusest - midagi ehedat ja tõelist. Kas tehisinimese vastu saab tunda tõelist armastust? Ta annab üüratu suure summa elusa kitse eest, et sellega asendada elektrilammas.

Deckard ei ole õnneks selline hüsteeriline, neurasteeniline mässaja, kes lõpuks süsteemi vastu pöördub. Ta on rahulik ja kaalutlev inimene, ainult maailm tema ümber ei paku seda, mida me kõik vajame - kindlustunnet.

Deckardi ühte päeva surub Dick kokku väga palju... tegelikult kõik inimeseks olemise vaevad. Teemasid, mis kõik reaalsuse ja võltsinguga seoses, on mitu; need kõik põimuvad, ent Dick hoiab ohje tugevalt peos, lugu ei hakka koost lagunema. Romaani pealkiri juhatas mind mõtisklusele androidi sisemaailma üle, et kuidas võiks talle elu tunduda, millest ta lähtub otsuste tegemisel jne. Tegelikult see androidide üle arutlemine meeldiski kõige rohkem. Ma ei saaks öelda, et oleksin romaanist just haiglases vaimustuses, finaalis oleks ehk oodanud midagi tugevamat, rõhutatumat. Ja võibolla ka selgemat lahendust. Teisalt - ega elugi anna selgeid ja üheseid vastuseid. Kui poleks seda stseeni hotellis Ricki ja Rachaeli vahel, seda "mõlemale masendavat" seksuaalakti, hinnanuks ma romaani "neljaga". Nüüd saab aga "viie".
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Alustaksin sellest, et hindan filmi nii kõrgelt, et muretsesin ta DVD-na, kuigi teatud mõttes oli see viga - `82 aasta eriefektide tehnika oli ikka... Teatud mõttes ootasin raamatult rohkem, kuid pettunud ei ole, sest detailid, millega ma Dicki puhul rahul ei ole, on teada. Kui filmile võib andeks anda, et androidid, keda nottida, lihtsalt on, siis raamatus, kus tavaliselt siiski midagi seletatakse, võiks ju pisut vaeva näha tegelaste defineerimisega. Autori androidid on täielik paranähtus - ei hakka pikalt tõestama, aga selliselt neid mitte kunagi, mitte mingil juhul ei tehta. Kui nad on masinad - ja kui ikkagi mingil müstilisel põhjusel on odavam või vajalik teha nad inimkoest - siis igal masinal peab olema lüliti (väga lihtsustatult öeldes), muidu on ette näha kuhjuvate probleemide sasipundart ja selliste tootmine ja kasutamine oleks enesetapjalik rumalus. Mulle meeldib, kuidas PKD oma maailma üles ehitab, ma olen valmis uskuma näiteks isegi seaduslikku keeldu seksuaalsuheteks androidiga (totramaidki seadusi tehtud), ometi jääb suur osa konflikti olemusest kas segaseks - mis on hea variant - või tundub ebaloogiline. Ning lisaks veel reaalsuse ja näivuse piiri hägustamine on midagi, mis mulle üldse ei meeldi - Merceri sekkumine tegevusse tundub kunstlik ja ebavajalik detail ning sellisena vaid rikub üldmuljet. Iseenesest ei saa midagi ette heita printsiibi `haige ühiskond - haiged inimesed - haiged mõtted` lahendusele sellel kujul, küll aga võib vaielda materjali kasutuse üle, mis kokkuvõtteks tekitabki kerge läbimõtlematuse mulje - lugemisel tekkis kohutav hunnik `mikse`, nii nagu ka androidide kättesaamine oli tegelikult väga lihtne.

Ometi on tegemist suurepärase raamatuga, sest kasvõi fakt, et on, mille üle mõtiskleda, tõstab ta peajagu kõrgemale keskmisest. Kuigi jään arvamusele, et seekord on film parem kui raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Ka minule meeldis millegipärast film rohkem, aga ega ka romaanil midagi häda polnud. Mõlemad head teosed, mis täiendavad teineteist. Oleks film romaani järgi tehtud, oleks see tunduvalt kehvem olnud.
Teksti loeti eesti keeles
nore

Taastas vahepeal kõikuma hakanud usu ulmekirjanduse mõtte(ku)sse. Tunduvalt komplitseeritum ja mitmekihilisem, kui keskeltläbi ulme, lisaks veel ladusalt kirjutatud (ja tõlgitud). Konkurentsitu viis.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Kui mitte arvestada peategelast hoiatav Mercer siis.. eh, isegi sel juhul igati suureperane raamat. Just oma synguse ja usutava ellusuhtumisega.
Teksti loeti eesti keeles
Liisa Vesik

On hea. On huvitav. Aga siiski ütleks, et filmi ja raamatu seostamine tekitab valesid ootusi. Isegi kui mõlemad on head.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Senised unelev-uimased tekstid mida ma Dickilt olin lugenud takistasid mind enne raamatu kättevõtmist uskumast et PKD võiks ka midagi TÕELISELT HEAD kirjutada. Ausalt öeldes olin Dicki enda jaoks üsna suures osas maha kandnud. Tuleb välja et asjata! Tore, et elu vahel ka mõne meeldiva üllatuse pakub.

Tõsi, mõned küsimused jäid tõesti pisut kripeldama - näiteks see, miks ikkagi androidide Maale tulek nii kangesti paha on, ei leidnud eriti kuidagi põhjendamist. Aga samas leidub küllaga asju, mis need küsitavused enam kui tasakaalustavad. Koomilisena, kuigi see vist ei olnud nii mõeldud, mõjus Penfieldi tujuorel oma võimalusega valida endale meeleolusid, näiteks nr. 888 - soov vaadata televiisorit, ükskõik mis sealt tuleb.

Minu jaoks eristub see raamat varemloetud Dickidest ("The Man In The High Castle", "Martian Time-slip", "The Three Stigmata of Palmer Eldritch") peamiselt sellega, et tugevale filosoofilisele pointile on lisatud ka parasjagu actionit. Nagu näha, isegi nii palju et sellest annab filmi teha (eks proovige kujutleda filmi näiteks Palmer Eldritchi teemadel!). Aga kuna tegu on ikkagi Dickiga siis pole action õnneks pääsenud raamatu mõtet summutama.

Pärast sellist õnnestumist loen võib-olla kunagi isegi veel mõnda Dicki raamatut.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

(Raske on öelda midagi uut, kui eelpool on nõnda palju asjalikke kommentaare ja kiidusõnu. Mul jääb üle vaid korrata, noogutada ja võimalikult erudeeritult öelda: "Jah muidugi.")

Äärmiselt meeldiv lugemine. Hoogne, elutruu ja ehk veidi karm romaan pearahakütist nimega Rick Deckard ja ta tegemistest. Maailmaks on XI sajandi maakera, mis iga hetkega aina rohkem kogub tolmu, madalat intelligentsi ning loomulikult - seda ei maksa ära unustada -, androide.
Mercerism, tollane (ja ilmselt ka ainuke) ususekt, jäi mulle kui lugejale siiski üsna segaseks. Olgu see raskuste mägi ükskõik kui suur, tujuorel ükskõik kui võimalusterikas või pühasid ämblikke ja kärnkonnasid ükskõik kui palju, mis "asja" mõte oli -- ei saanud ma hästi aru.
Autor ei kasuta palju sõnu kirjeldamaks keerulisi ja sügavamaid teemasid. Erinevate tegelaste maailmapildi saab lugeja kergelt silme ette, emotsioonidestki pole raske osa saada. Tekst mõjub, haarab ja paelub. Mida veel peaks üks lugeja soovima?

Tuleb ära märkida, et raamatut sulgedes oli isiklik loomaarmastus kraadi võrra paranenud. Nii palju siis ulmekirjanike vähesest mõjust!

Soovitan kõigile!
Teksti loeti eesti keeles
Mart Abramov

Kuna hinne ütleb juba enda eest, et raamat ei kuulu ilmselt lemmikute hulka, siss sisu kirjeldamise asemel toon eelnevate positiivsete arvustuste taustal ära need küljed, mis minu jaoks selle raamatu tegid "keskpäraseks".

Esiteks - raamat on väga robustne ja hüplik. Kohati meenutas süzee ja dialoog väljalõiget raamatust keskmisele kooliaele. Võiks ju nagu andestada selliseid asju kirjanikule, aga kuna tegemist pole ei esikromaaniga ega ka uut zanri loova raamatuga, siis kahjuks pole see võimalik.

Teiseks häiris väga tugevalt stiil, mida paljud sci-fi kirjanikud viljelevad. Nimelt kõike ja kõiki, mis ei ole tänapäevast pärit, kirjeldatakse erilise põhjalikkusega nii tekstis kui dialoogis. Sellised kirjeldused on sama absurdsed kui kaasajast kirjutades kasutada termineid "Jaanus võttus telefono-aparaadi toru, mille sees oli nii saatja kui ka vastuvõtja ja vajutades elektroonilisi..". Loodan, et on mõistetav, millele viitan.

Samas mõistan, et sci-fi oli antud raamatus Dick`ile ainult vahendiks, edastamaks läbivat mõtet - kes on inimesed, mis teeb nad eriliseks ja kas nad üldse ongi nii erilised? Kahjuks aga on jäänud hea idee küllaltki keskpärase teostuse varju, samal ajal kui teisel pool lompi oli sci-fi kuldajastu. Absoluutselt ei imesta, et Dick jäi tollal sealsete kirjanike varju.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Ebaloogiline, isegi absurdne maailm. Tundub vasturääkiv... kuid sõna otseses mõttes masendavalt hästi kirja pandud. Rõhuv, lootusetus. Kuna olin filmiga varem tutvunud, siis kartsin pettuda. Raamatut soovitan. Film tekitab und.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Kriminaalne ... ei meeldi krimi, aga seda arvestades üsnagi hää kraam. Millalgi alguse poole võttis südame päris kenasti tukslema elik tekitas elevust. Kahjuks see hiljem kadus.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Samahästi võiks hinne ka 4 olla. Romaan jättis lihtsalt väheütleva mulje, arvatavasti ununeb kiiresti. Ei olnud raske ega piinav lugeda, aga kaasa elama ka ei pannud. Arutluses - keda on õigustatud tappa, kas inimest, looma või empaatiavõimeta androidi - näib mulle aktuaalne ainult inimese ja looma küsimus. Vaevalt et ma oma elu jooksul mõnda androidi näen; looma õiguste/mitteõiguste osas olen ise juba tuttava taimetoitlasega vaieldes kõik läbi mõelnud. Mis ei tähenda, et ma ajugümnastikat abstraktse, reaalset elu mittepuudutava teema kallal kuidagi halvustaksin. Aga rabavat, uut ideed Dicki romaanis minu jaoks ei olnud. Panen siis autori vaimule lepituseks kolmele plussi ka taha.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

K6igepealt kohe hinne, mis on k6rgeim v6imalikest. Ehhki ei pea filmi ja raamatu v6rdlemist teab mis adekvaatseks leian isiklikult, et raamatuga v6rreldes on film käkk. Ärge valesti aru saage, film ontegelikult väga hea, isegi teist mitmeid-setmeid kordi vaadataud, aga raamatuga ta v6rdlust ei kannata. Kasv6i p6hjusel, et filmi maailm, mis on raamatu omaga suht sarnane paneb kappadi-kappadi kardinalselt teises suunas, kui raamat. Nagu öeldud ei pea ma siiski raamatu ja filmi v6rdluemist antud kontekstis teab mis m6istlikuks.

mis meeldis? Meeldis feeling. Meeldis asja ulmalisus. Justnimelt ulmalisus (ehkki ei leia ka mitte midagi ulmelisusele ette heitmiseks). Mitmeid kordi tekkis kysimus, mis on päriselt ja mis ainult näilik. Ega l6peks ei saanudki täit selgust. Väga Hea Kirjandus Väga Healt Kirjanikult.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Teos, mis erinevalt paljudest teistest põnevatest raamatutest köidab esimesest viimase leheküljeni. Rääkimata meeleolust, mis loodi ja mis hoidis kogu tegevust veelgi suurema pinge all.

Film oli võib-olla isegi mõnevõrra parem kui romaan. Igatahes ei tea ühtki sci-fi filmi, mis suudaks sellele konkurentsi pakkuda. Tehnilist usutavust lisas kindlasti ka see, et film tehti 14 a. hiljem.
Oli siiski raamatus selliseid väikseid loogikavastaseid kohti. Näiteks kuidas küll inimesed selle peale ei tulnud, et Buster Sõbralik on android, kui ta ööd ja päevad läbi vahetpidamata lobises?
Ka sai Decard liiga kergesti need androidid kätte. Enne nad põgenesid, kartsid ja valmistusid ette pearahaküti tulekuks, aga kui see kohale jõudis, siis nad sama hästi kui andsid alla. Või pidas Dick silmas seda, et nendel puudus enesesäilitamisinstinkt kriisisituatsioonides? Põnevuse huvides oli seda muidugi filmis veidike kohendatud.
Omal veidral moel annab tundub Dick märku andvat, et me peaks ka loodust hoidma. Võimalik, et ta seadiski oma romaanide tegevustiku tulevikku, et kritiseerida olevikku ja selle mitte-just-positiivseid tavasid ja harjumusi.
Veidi imelikuna mõjusid ka need kohad, kus Rick otsustab arendada elavat vestlust androididega ja demonstreerida oma füüsikaalaseid teadmisi, kui need valmistuvad teda tapma, selle asemel, et neile ise ots peale teha. Näiteks koos Polokoviga autos:

"... te olete Polokov, põgenenud android; te ei ole Nõukogude politseist." Rick vajutas varbaga häirenupule auto põhjal.
"Miks mu laser ei tulista?" imestas Kadalyi-Polokov miniatuurset päästiku- ja sihtimisseadet sisse ja välja lülitades.
"Siinuslaine," selgitas Rick. "See viib laserikiirguse faasist välja ja hajutab kiire tavaliseks valguseks."
"Siis tuleb mul su peenike kael pooleks murda." Android pillas seadme peost ja krabas lõrisedes mõlema käega Ricki kõri järele.

Ei mina saa nende Tänapäeva tagakaane-tutvustustest aru. Seekord on seal nimelt kirjas, et tegevus toimub 2021. a. jaanuaris, aga raamatus endas jälle niipalju kui ülesirvides aru sain (lugesin üle aasta tagasi) 03-01-1992.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Film ja raamat. Raamat ja film. Olen paar korda üritanud seda filmi vaadata, pikemalt kui esimesed 15-20 minutit pole kunagi vastu pidanud. Sestap suhtusin ka raamatusse, seda lugema asudes, kerge eelarvamusega. Aga - õnneks olid kartused asjatud ja raamat igati hea. Võib täitsa soovitada :)
Teksti loeti eesti keeles
Kairit

Pisut liiga suurte ootustega hakkasin lugema. Noh, et kiidavad ja puha... ja film ka ja puha (filmi pole ma näinud). Ei saa märkimata jätta, et mõnus lugemine oli. Hoolimata tihedast sündmustikust tekkis aga kohati tahtmine kümmekond lehekülge edasi keerata... Huvi ja mõtlemisainet pakkusid androidid inimeste maailmas (paraku üsna mahajäetud ja räsitud maaimas) ning androidide kindlakstegemiseks kasutatavad testid ja nende usaldusväärsus.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Kuna kõik oluline on juba eelarvustajate poolt ära öeldud, ei hakka ma pikka juttu tegema. Ootasin sellelt raamatult ikka väga palju. Film kuulub kahtlemata minu lemmikute hulka ja see seadis lati päris kõrgele. Kahjuks ei suutnud raamat üle selle lati hüpata. Minu arust oli film parem, sirgjoonelisem ja tegevusrohkem. Samas ei hakka ma väitma, et raamat halb oli. Lihtsalt ma ootasin sellelt midagi muud. Neli
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Esimest korda lugesin seda 2003. aastal, nüüd siis teist korda. Mäletan, et 2003. aastal raamat meeldis, aga superelamust ei saanud. Nüüd tuli siis ka superelamus. Küll on ikka hea elada kui sul on vilets mälu. :) Raamat suutis ikka ja jälle väga tõsiselt üllatada. Positiivselt. Ootamatud süžeepöörded olid TÕELISELT ootamatud. Eriti selles osas, kus Deckard Ljuba Lufti testima läks ja hiljem liba-politseisse sattus. Väga huvitav oli jälgida Dicki mõttekäiku, et mis meid robotist tegelikult eristab. Kas seal ongi mingit vahet? Kas selleks on kaastunne? Või ei ole? Kui androidile oleks ka kaastunne sisse ehitatud (mingil arusaamatul põhjusel ei olnud), siis polegi ju võimalik inimest robotist eristada. Jäi mulje, et inimesed vajasid kasvõi tibatillukest erinevust, et ennast ikkagi ülemaks rassiks pidada. Mis siis, et androidid pidasid end inimestest paremateks.Nautisin raamatut täiega, aga samas ei saaks öelda, et häirivaid asju ei olnud. Oli küll, aga õnneks need ei rikkunud tervikpilti. Näiteks jäi ka mulle üsna segaseks see Merceri-värk. Ja mida lõpu poole tegevus edenes, seda segasemaks see muutus. Häiris see, et radioaktiivne tolm hävitas just primitiivsemaid organisme nagu taimed ja putukad, säästes kõige keerulisemaid (inimesed). Tegelikkuses ei tohiks taimedele see ju üldsegi halvasti mõjuda. Küll aga inimesed peaksid küll kiiresti surema või haigestuma vähemalt. Häiris see, et suured linnad olid praktiliselt inimtühjad, aga elekter, veevarustus ja muud kommunikatsioonid toimisid endiselt vägagi korralikult. Raamatus huumorit eriti ei ole, aga üks selline muhe koht (pila müügimeeste aadressil) pani küll mind valjusti naerama: Stseen loomapoes:"söör, kui teil on esimeseks sissemakseks kolm tonni, siis võin ma teile muretseda midagi märksa paremat kui paar küülikut. Kuidas teile meeldiks kits?""Ma pole kitse peale mõelnud", vastas Rick."Võin ma teilt küsida, kas tegemist on teie jaoks uue hinnaklassiga?""Noh, tavaliselt mul kolme tuhandet taskust võtta pole," möönis Rick. "Seda ma mõtlesingi, kui te küülikutest rääkima hakkasite. Küülikutega on see viga, söör, et tänapäeval on kõigil kodus küülik. Mina näeksin parema meelega seda, et te astuksite sammukese kõrgemale, kitseklassi, kuhu te minu arvates peaksite kuuluma. Ausalt öeldes näete te välja pigem kitsekliendina."
Teksti loeti eesti keeles
x
Tarts
31.03.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Tarts

Nojah... Esimeseks sulekatsetuseks täitsa kõlbulik. Poliitiliselt korrektne (minu pettumuseks ei ilmunud paraku kusagilt välja ei hiinlast ega ühe jalaga neegrit), aga tühja kah. Üsna etteaimatava sisuga - mõned koolsid (jällegi tegelase täpsusega ennustatavalt) ja ülejäänud jällegi leidsid üks- kaks- või teineteist. Mõni sai kätte ja mõni jäi töllakil mokaga vahtima. Mõned tegutsesid igavesti jaburalt. Tegelased olid stereotüüpsed nii et luu paistis. Sõnaga - selline pisut klišeelik, aga pisut usutav mängust, mille nimi on elu.Paras ühe õhtu lugemine. Ei loe üle. Ei pea aega kaotatuks.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Ma`o viitsind eelnevaid arvutusi lugeda, mistap antagu andeks kordamine/plagieerimine. Sõnaga. Olles mõndagi lugend. Ei olnd vampiirikas. Vampiirid olid kulissid, taga aga olid olud. Kaunikeseti haistetav/maitstav olukirjeldus. Kas see ka vähegi objektiivsele tõele vastab? A kesse hoolib? On loodud keha, kuhu lugeja saab end sisse süüa ja ega sealt naljalt end jälle välja närida polegi niisama lihtne. Olen teost testinud sõbral, kes ei hooli ulmest sugugi. Sain vastu kiitvaid sõnu. Repliigigia küll: "aga milleks need vampiirid?". Ei osand ma talle vastata. Mistõttu pole maksimum.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Tarts

Huvitav jutt. Hea jutt. Selgelt kristjansanderlik jutt. Kas see viimne on kompliment või süüdistus, jäägu mõistatada. Ent mulle iseenesest Sander`i jutud meeldivad. Pond seeegi miskiks erandiks. Paraku, oh alati peab olema see paraku, olgugli, et lugesin seda vaevu 1,5 nädalit tagasi - ma ei suutnud seda ilma märksõnata "Mülleri kerad" meenutada. Tjah, oleks ma ka märksõna peale viisaka taipamatusega edasi jõllitanud, oleks saanud 2 punni vähem.

No on mul teatav sümpaatia vennakste Strugatskite vastu. Siiani on herr Kristjan seda hästi tabanud. Jajah, siia võib mõnedki teised kah juurde panna, teame, oskame (olgu või Gansovski), ent las nad jäävad. Oluline on siiski see, et Kristjan on tabanud (imho) ülihästi seda nn vene hinge traagikat. Kas see on iroonia või autor tunnebki umbes samal viisil, ei tea. Ei huvitagi. Kui on tehtud hästi, siis ei ole mõtet arutada, et kas ja mis.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Võiks ju küsida, et kas peale nii mitmeid eelarvustajaid on üdlse selle eesti (ja arvatavasti ka üle maailmse) ulmefändomi pea krestomaatilise raamatu kohta midagi öelda. On küll, hää asja kohta on alati öelda. Isegi juhul, kui kedagi eelmist juba korratakse.

Teos on mastaapne, hästi kirjutatud, suurepäraselt liigendatud ja läbi mõeldud. Jah, raamat on seda, ent maailm, kus tegevus toimub vist mitte. ˇEhk tuleb see jutuks järgnevates osades, aga mind hirmsasti segas asjaolu, et mitte sõnagi ei olnud tegelikult juttu ei paigapealse planeedi kosmogooniast ega ka tegelikult selle maailma ajaloost. Need kröömikesed, mida puistati, ei anna tegelikult mitte mingit aimu sellest, miks asjad on täpselt nii nagu nad on ja miks kogu tegelaskond koosneb suuremalt osalt lollidest, persevestidest või mõlemast korraga. Ausalt öelda oli nii mõnigi äärmiselt ebameeldiv tegelane samas ka nii loll, et lausa imetlusväärne, kuidas ta sellesse kombinatsiooni lämbunud ei olnud. Teistpidi oli ka hää ja õilis niiii kuradime naiivne, et ausalt öeldes oli mul sügavalt hää meel, kui tal radikaalselt juukseid lõigati pea kehast eemaldamise teel. Tjah, tegelikult kogu padikonast tegelastest võis leida ehk kolm-neli sellist, kelle surmast oleks pisutki kahju olnud. Ja hulgaliselt selliseid tegelasi, kelle ellujäämine tekitas sügavat nukrust ja masendust. Lühidalt öeldes - kõige halastavam oleks kogu see sletskond punti siduda ja allavett lasta.

Ometigi on see üks haaravamaid ja loetavamaid teoseid üldse, mis on kunagi ette jäänud. No pole erilist mõttesügavust, mis siis. Mõtlemist annab igapäine oleleminegi kapakaupa, kui ainult tahta. Ja mis salata - teinekord pole see sugugi reaalsus vähem vastik, kui "Troonides" kirjeldatu. Otsest vägivalda ehk pisut vähem, ent lolluse ja alatuse kontsentratrioon mitte oluliselt lahjem. Niisiis ei ole tegemist puhtakujulise eskapismiga, seda enam, et sellises sopas võib meilgi püherdada ja mitte ronida sinna, kus on klimaatilised olud kaunikesti ettearvamatud ja elanikkond endast vähemal või suuremal määral tõpraid kujutab.

Vägivald, seks ja söök. Need kõik on esindatud. Kui kaks esimest tavaliselt ei kutsu minus esile pöörast vaimustust, siis siin olid nad üsna õiges proportsioonis ja kolmas on asi, mida reeglina pisut ka fännan. Ja nii mõnedki pea naturalistlikud stseenid andsid omamoodi veel vürtsi juurde.

Sõnaga- tõesti hää raamat. Ent mitte ülihea. Ei välista hilisemat hinde tõstmist, oleneb järgedest. Igaljuhul on see esimene teos, mille lõpetamisel võtsin kätte ja ostsin e-bay`st ka kõik järjed :D.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Tarts

Olen hinde suhtes nii kahevehel, kui olla saab. Kas panna hinne esimese lugemiselamuse järgi (mis pärineb ajast ca 20 aastat tagasi) või nüüdsest, kui tänu mõneaegsele piiratud liikumisvabadusele vanu asju läbi lappasin ja uuesti meelde uletasin.

Raamat asub (vähe)väärikasse ritta samasuguste saastadega, millisteks on "220 päeva tähelaevas", "Teekond homsesse", "Kuum maa" ja veel mõned. Tegelikult mitte väga mõned, pigem läheks jumalapäike enne looja, kui nimekirja lõpetatuks saaks lugeda. Sellest hoolimata on neid aeg-ajalt väga lõbus lugeda. Jah, on küll kahju puudest, mis nende raamatute trükkimiseks langetati, kuid samastki paberit oleks saanud veel jälgimate asjade kordasaatmiseks kasutada. Kuidagi südantsoojendav on lugeda täiskasvanud inimeste poolt tõsise näoga kirjutatud padulollusi. Ja keeldun aktsepteerimast ütlust, et "aeg oli selline". Laenates Artur Alliksaarelt sõnu "ei ole häid ega halvemaid aegu" ja eks ta nii ongi. Pigem on see vist sedaviisi, et sellise naiivse punase puudriga üle raputatud tähemärkide koguga (kurat, ei paindu sõrmed vabatahtsi selle asja kohta väärikat nimetust "romaan" või "teos" kirjutama) püüab autor taltsutada oma sisemist saatanat, kes püüab lauslollusi välja karjudes summutada loomulikku õglustunnet, mis paneb vägisi igatsema silma - kõrva arsti järele (kirjanik näeb oma ümber ilmselt hoopis muud, kui kuuleb).

Sellised mõtted tekkisid aga alles nüüd, täiskasvanuna lugedes. Kui poisikesena oleks hinnata tulnud, siis oleks "1" ikka väga kiire ja üldiselt ilma eriliste põhjendusteta (kui mitte kirjamusta ja trükivalgust mittekannatavaid väljendeid arvestada) tulnud. Nüüd aga oleks olnud tahtmine "rannavetele" lausa "hea" panna. 5-vääriline ei ole ta küll kindlasti mitte. Siiski jään esmase mulje juurde - võimalik et mõtlesin eelmises lõigus kirjeldatu lihtsalt välja, et mitte Kaburi haua peale häda õiendama minna.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Kas on tegemist ulmeromaaniga? Oh, kui raske küsimus. Kas on tegemist ULMELISE teosega? Jaah, vist küll... Kuivõrd raamatus kirjeldatud inimesi ja sündmusi pole kirjutatud ajaloos olemas, siis jah, tegemist on ulmelise elemendiga teosega. Tegelikult tekkis mul teatav paralleel meie kaasmaalasega, kelle nimeks Uido Truia (ma tõesti loodan, et väike värin, mida ma just oma istumise all tundsi oli mööduv rong ja mitte end hauas teist külge pöörav Ristikivi) ja kes armastab oma nn "teostes" tegelda peamiselt oma maailmavaate deklareerimisega ja ei enamaga. Siiski, "Imede saar" on midagi palju-palju enamat. Ja suuremat. Ja üsna hää tutvustus ühe suurima antiigi mõtleja arvamisest asjadest. Milliste käes me paraku paljus praegugi kannatame.

Tegelikult on üsna kummastav lugeda eelarvustajaid - vägisi võib jääda mulje nagu ei oleks nad Platoniga, peale nime, just teab mis tuttavad. Teatavate pisikeste mööndustega kujutab Allotria (NB! mitte mingil juhul ajada segi Atlantisega, mille kohta on öeldud ka teoses sõnaselgelt, et "ta asub teispool lääne udusid") üsna üheselt Platoni politeia`t, ehk ideaalset elukorraldust. Muuseas, Allotriat on mainitud nii Campanella "Päikesesaares" kui ka Thomas More`i poolt. Ilmselt on Ristikivi välja jätnud ilmselged praeguseks kuiskit mittemõistetavad mõttekäigud ja sisse jätnud vaheldumisi vaated, millest mingit osa ta kiitis heaks ja teisi, millega ta seda ei teinud. Nii ta võtab kätte ja lugejale märkamatult lahkab enda loodud ühiskonda patoloogi kiretusega. Tõsi, ta teeb seda küll kiirmarsi korras ja konstanteerides mitmeid fakte viisil, mida lugeja ise peab tõlgendama, ent mille kohta selgelt on märk maha pandud.

Lõpetuseks. Kui eelarvutajal juhtub tõsti purgike flogistoni üle olema, siis mina oleks nõus ostma küll. Aga see peab puhas olema. Muidu ma kutsun tuttavad rohelised mehikesed kampa ja me tuleme hulgakesi müüjale "das Welt-Eis theorie"`d seletama.

Üsna veider on kohe peale arvustuse kirjutamist sinna midagi lisada, aga mis seal ikka.

Ristikivikohta (minu kogemusel, millist polegi hirmvähe) on siiski tegemist üsna paariplaanilise teosega. Kui on enamat todeldud, ei ole see siiski paraku välja tulnud. Hindan tunduvalt kõrgemalt tema ristisõdade triloogiat ja "Hingede ööd" ei hakkagi mainima, sest see on nii lähedal meie kirjanduse tipule, et rääkides tippudest, siis on asi täpselt nii, et kord on kõrgem Dzho-mö-lung-ma, kord Dzho-o-yu. Kui nii geograafiase langeda (või tõusta).
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Eelkirjeldajale on raske midagi lisada, tegu on lühikese, lööva ja vaimuka mythos`est nõretava jublakaga, mida küll jutuks nimetada on üsna keeruline. Pigem selline keel-põses kirjutatud väike humoorikas etüüd, mis kompab tõsiusklike fännide valuläve ja riskib autoripoolt tõrv-suled kombinatsiooniga ebameeldivalt lähedase tutvumisega.

Gaimani lühivorm on (vähemalt minu jaoks) mäekõrguselt üle tema romaanidest - kui jutud on lühikesed, hammustavad, karged, teravmeelsed, vahel ka hea maitse õhkõhukesel noateral balansseerivad ja sellest hoolimata surmapälgava näoga tõrvikutega zhongleerivad, siis romaanidele võiks ette heita tegelaste mõningast kahemõõtmelisust. Ehk siis toda, mis mulle ka ühe teatava Neal`i juures pisut vastu hakkab - koomiksina ehk head, raamatuna keskpärased. Hästi joonistatud, ent hingetud ja isegi jumalate või muude üleloomulike olevustena külmaks jätvad ja ebausutavad. Teen siinkohal erandi "Good omen..."`ile, mis eristub minu jaoks nii Gaimani kui Pratchetti loomingust positiivsemana, kui mõlemad eraldi. Ehk siis "Good omen`i..."`i puhul on selgelt näha - 1+1 ei pea olema sugugi 2, vaid ka näiteks 5.

Suur kisatus on neile, kes pole lugenud (ehk englishis ei loegi) natukenegi maitsta anda, millest nad ilma jäänud. Sestap:

"Nad nimetavad mind Cthulhu. Suur Cthulhu.

Keegi ei suuda seda õigesti hääldada.

Lugematuid ajastuid tagasi sigititati mind Khhaa’yngnaiih (ei, ma ei tea, kuidas kuidas see ortograafiliselt õige oleks, kirjuta nagu kuuled) mustqade udude keskel just kahanema hakanud kuu all vanemate poolt, kes teile ei kangastuks isegi halvimates luupainajates."

Olles need kaks lauset läbi lugenud, olin lootusetult konksu otsas. Õnnek (õnnetuseks?) on lugu 10 minutit pikk. Ja hea sellisena.
Teksti loeti inglise keeles
Tarts

No ei tea, mis pseudoajalugu see ikka nii oli, suvaline selline punnitatud keskmise vaimukusega ja ausalt öelda üsna poinditu jutt. Lugeda, jah kõlbas, ent pisut humoreski mulje jättis. Suurim voorus - lühidus.
Teksti loeti vene keeles
Tarts

Teate, ärge lugege seda. Või siis lugege. Ise teate, mina olen hoiatanud. Millest on pohjustatud selline pahameele torm?

Alustagem algusest, jõudkem keskpaika ja siis lajataks lõpetusega.

Algaks sellest, et tagakaanel on Observer seda raamatut kirjeldanud kui "saravat segu teadusest, filosoofiast, okultismist, ajaloost ja religioonist". Selline rosolje juba iseenesest tekitab ettevaatust, sest koik mainitud on juba iseenesest nii laiad ja koike hõlmavad, et keskmisel inimesel on vaid ühegagi neist kursis olemiseks vaat` et täispaeva töö. Mainimata jättes asjaolu, et nimetatavad paljuski üksteisele häälekalt vastu röögivad, rääkimata teinetaisest üle karjumisest. Noh, olgu, mõeldud nind siiski lugema hakatud. Neli kuud. Neli kuradima pikka kuud aeg-ajalt nädalakese vahele jattes ja siis hambad ristis ikkagi edasi lugedes. Mingi kummaline masohhismi vorm võib-olla. Asoo, kapsast on 700 lk pocketsize, mis tahendab, et on mahult selline kaunikesti keskmine. Vist saaks isegi sisu kohta seda oelda. Kirjutamisoskus hästi katte õpitud, anne selline, noh, ma`i tia, kah ehk kusagile kõva Eesti jalka koonide tsenter. Mis aga vihastab, paneb piinlikkust tundma ja teeb kurvaks on valdkon(dade)na tundmine ja selle esitamine. Johhaidaa!!! Matemaatiliselt pirväärtusega perioodilise funktsiooni leidmist esitleda nagu vahemalt kahe ameerika leidmist, see on pisut liig. Loopides minged fraase ja võrdlusi filosoofiast ja siis neid täiesti süüdimatult täiesti suvaliste nimedega seostada (ok, tegu on vahemalt ligikaudu uheaegsete tegelastega), ajab mind aga marru. Siin ei tundu isegi, et autor lugejat alahindaks, pigem on ta ise terakene ignorantne. Okultismiga on nigu on - ma ei saa öelda, et kabbala mulle kunagi erilist huvi oleks pakkunud ja sestap ei võta sel kohal sona. Religioon? Seda oli nii näpuotsaga, et seal oleks isegi raske midagi puusse panna. Ometigi suudeti ka seda, meie armsa ristiusu jesuiitlikus vaimus. Mis räägib - sihikindla tegevuse korral on võimalik ka 1 ja 1 kokku pannes sada mingi jummlala suvaline vastus, andke ainult idioodi kätte.

Algatus on tehtud, liigume edasi. Liigume sisu juurde. Tegelt ei saa kuidagi öelda, et see puuduks. On olemas. Isegi mitu. Samal teemal. Ent oioi, kui kui klisheelik. Kõik neli. Neli jah, tegevusliine on 4 ja ma ei karda midagi spolida, sest juba alul on asi paika pandud. Ei mäleta tegelaste nimesid ja need pole ka tähtsad. Nimetame tinglikult ja me ei saa eksida - teadlane ja tema assistent, külma kõhuga föderaalagent, kergemeelne elumees ning fanaatiline usklik. 5 inimest, kelle käitumine, muuseas, on konteksti arvestades üsna adekvaatne. Väikese mööndusega - esimene paar (teadlane ja assistent - naine ja mees, just säändses järjekorras) oleks võind vastavalt soorollidele käituda. Ent ei, kussa, naisolevus (no ei paendu keel "naine" ütlema) peab ju olema see, kes teeb suure avastuse. Ikka SUURE. Tähtede suurusest jäi puudu, nii suur on avastus. Lühidalt - valemi tõestus, mis näitab võmalike paralleeluniversumite eksistentsi ja lubab ehitada generaatori, mis kallutab sündmusi kas parembaks või halvembaks. Samal ajal... Ajab raske lapsepõlvega kalasilmne föderaalagent potensiaalselt Walitsust huvitavate väheke vormistet ideede jälgi. Samal ajal... Ortodoksne juudi rabi avastab tamudist matemaatilise mustri, ehk shifri, mida töödeldes tulevad ette koonduslaagris (väidetavasti) koolnud juuditeadlse Joze Kobinski nimi ja väljendid "kohtumõismine", "viimnepäev" ja vastavad. Samal ajal... Üks ajakirjanik, kes töötab väljaandele, mis isegi eemalt vaadates käed kollaseks teeb, satub materjalidele, milles käsitletakse inimeste jäljetut kadumist ja kuidagi jookseb läbi nimi "Jozef Kobinksi". Intriig on punut. Tegevus algatet. Juhtund nii, et saand eelpoolmainit seötskond olulises geograafilises kohas kokku saand ja, kuna see on ju ammuteada fakt (võtke seda ironiseerimisena või kuiskit teisti), et esineb kohti, kus reaalsus on hõredam, kui mujal, siis läbi ruumi erinevatesse reaalsustesse pudisend. Siinkohal ehk küll mitte originaalne idee, ent korralik teostus - oletades, et meie maailm on 50-50 maailm, siis järelikult teised peavad kuhugi kaldus olema (ntx rabi sattus 30-70 (ja see 30 oli see meeldivam pool), agent 40 - 60, elumees 60 - 40 ja taibulanna+asjur 70 - 30 maailma). Ja et sattunud peavad olema kuidagi sattumise olema ära teeninud või siis arvanud, et see ongi see, mis vaja või kuidagi. Sõnaga - läbi mitmete seikluste jõuab meile tuntud seltskond lunastuseni - oma (meie) maailma tagasi. Nagu nipsti. Nagu oodata oli. Nagu peab. Olgu.

Just sai keskpaik läbi, sestap, nagu juba kooliajal õpit, jõuame kokkuvõtte juurde. Parak on juba sissevedamises juba liialt öeldud. Ent kaugeltki mitte kõike kokkutõmbeks. Kõkkukiskuvalt peab ütlema, et ma jätkuvalt usun soorollidesse ja sellesse, et naistetahvad käituvad pigem naiste kombel ja mehed siis jällegi teistmoodi. Olen tallanud kurat-teab-mitmeid koolitusi, kus lalisetakse "emotsionaalsest intellikõntsast" ja "empaatilisest juhmimisest". Olgu, ma ei andnud õnneks selle raamatu eest ühtegi senti välja (ja ka mitte eelmainitud pähetagumiste eest), aga mul on oma ajaga ka ilma tasuta PALJU asjalikumaid asju ete võtta.

Miinimumist kõrgem hinne tuleb selle tõttu, et sain siinkohal tublisti auru välja lasta. Täna jäävad nii naine, kui ka lapsed peksmata ;)
Teksti loeti inglise keeles
Tarts

Ma ei hakkaks isegi sellele suurepärasele lühijutule hädapärasematki mõtisklust juurde panema, kui ei tunneks, et me sarnses suunas tõttakskem. No olen mina oma (keskaegse eluea järgi pika, uusaega järgi keskmise, uusima aegse järgi poisikesliku) eluea jooksul ikka asjasi ja antiutoopiaid ja ka utoopiaid näind, ent SELLINE maailmakäsitlua lõi lihtviisiliselst tummaks. Küsimus ei ole võimalikkuses või ilvõimatuses. Pigem on küsimus selles, mida me lubame ja mida mitte. Ja kui me midagi juba luband oleme (jajah, meelega rahvalik "luband" mitte grammatiliselt ja õige "lubanud"), kas me siis süsteemi üle ka mingitki (hall selle ülvaatega) vaadet ehk kotrolli omame? Ausalt öeldud - lugu, mis saavutas minu jaoks mõju 3ndal lugemisel. Aitas kaasa kaasmaalastega määratlemina. (ssa kurat kui tore viimne lause tuli ;) ) Andri, äkki paneks parima lause kah menetlusse, muidu tundub BAAS kuidagi mõttettu reklaamikeskkonnana. Olgu, läheb puha kontektist välja, aga mi ei võiks ta seda olla??? Ja eelviimset käsitle kah reklaamlausna, sr PUHASTA
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Tarts

40 pole igavigkulises plaanis sugugi VÄGA suur mõõt. Ma ei suuda ei kuidagi ei üle ei ümber päästa arusaamiasest, miks jutu stiil Antsule meeldis. Me ju eeldame, et Veskimehe stiil/tahtmine/teostus on ju kah Antsule mokkamööga. Ja oh, kuis ma mitmel korral lugemise jooksul tegin kohustusliku retsitatiivi kõikvõimelise poole: "oh see, kussa ka polnukski, tee ometigi midagigi, et meie kodukeelne Siimukene (in english Simon???), saaks üllitet ka sarnases teoses - las need õhtupoolsed kirjatsurad siis vähekegi häbenema saavad. Las need meitepoolt tunnustet saavad ka ka neitepoolt tundemaie, et miski imelise valemi kaaslusel, et ongi nii, ka sihnandses pisikses kogukonnas on miskitki võimalik teha. Arvestades hr. Milleri omi paleusi, ei saa ma kuiskitki loole üle "koolipoisi" anda (ehkki, mis salata, oli pea üle antoloogia lugu küll). Ent, Ants, kättesattuvate nimel - MEIL ON kes oskavad paremini (ka plain englishis).
Teksti loeti inglise keeles
Tarts

Ehk on mu huumorimeel pisikese nihkega, aga mina sain seda teksti lugedes ikka kohe kogu raha eest lustida. EI, ma olen väga kaugel sellest, et olla filmifriik ja ka kogu koomiksindus jätab mind üle keskmise jahedaks. Ent lugu oli vahva ja litun nendega, kes peavad seda poliitilise korrektsuse üle ilkumiseks. Übermensch vs Golem.. No andke armu, midagi nii hüsteeriliselt lõbusat ei ole ma ammu kuulnd.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Tjah, hoides end aastakese ja natuke enam Pratchetiist eemal (hmh, ka seesinane teos langeb sellesse eelajalukku), siis tleb välja, et on nauditav ja enamgi veel (fraas laenatud ja parafraseeritud H. Lehiste postuumselt avaldet antoloogiast "Valitud kaebusi."). Kui mitte muud, siis on Terry suutnud mäekõrguselt üle keskmise Lääne kultuuri inimese sisse elada väheke kürvalisematesse kultuuridesse. Paraku - ilma taotluseta neid mõista, jah - aru tema saab, ent liikumapanevatest mehhanismidest temal on pehmelt öeldes olematu aim ja hoomahtus. Ent hoolimata ja enamgi veel - lugu on hää, lugu on olemas ja lugu on kirja pandud. Olgu, Rincewind on ebasaamatum kui kunagi varem, aga ikka juhtub - ka parimatel meis tuleb helgeid päevi ette. Miks ma seda raamatut, mis on tegelikult "Discworld"`i sarja kõva keskmine kiidan? Ikka selle pärast, et Pratchett on tabanud mingit ida hingekeelt ja selle najal loo üles ehitanud. Lugu küll kipub oma telje ümbert aeg-ajalt eemaldume, ent siis kisuvad äärmiselt venivad (siidist??) traagelniidid sündmused nälle loo keskmesse tagasi. Imede ime - suudabki Terry kogu loo koos hoida ja ka rahuldavalt ära lõpetada. Selle poolest täiesti aktsepteeritav ja isegi hää lugu. Lugu on hea nii maakeeli, ehkki originaalis on tema veel etem. Sestap hinde kõrgeim määr ja patutunnistus, et päris kindlasti võtan ma ka tuleviku (ehk isegi lähedases) Pratchetti raamatuid oma käte vahele ja tõstan silme ette.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Tarts

Oh neid kõhklusi ja kahtlusi ja unetuid öid, mis ma veetsin kaaludes, kas teos kuulub meie kallisse BAAS`i või mitte. Kahlused-vaagimised leidsid üsna ühese lahenduse – jah, tegemist ON tugeva fantastika elemendiga groteskiga. Kas fantastiline element selles domineerivaim on – noh, see on on iseküsimus, ent fakt on, et ilma selleta laguneks kogu romaan koost ja järele jääks lihtsalt ilma igasuguse sisuta mürgi pritsimine õhtumaa kultuuri ja laiemalt kogu inimkonna pihta.

Olgu. Igastahes oli üsna kummaline Uku Masingult midagi sellist lugeda. Kirjutet on see küll juba suhteliselt ammu (enne II suurt ilmasõda), ent tema esmaavaldamine on aset leidnud alles aastal 1989. Muuseas, arvatavasti oli see ka ainus hetk, kus midagi sellist oli võimalik avaldada, sest tegemist ei ole kindlasti mitte mingi bestselleriga pluss veel see, et tema meie praegusele jällegi kehtivale ühiskonnakorrale igast võimalisest ja võimatust torust tina annab. Ehk mitte isegi mitte ühsikonnakorrale, kuivõrd selle teatavatüübilistele esindajatele.

Sisu. Eestisoost väga andekas teadlane Vari Marama (kirjaniku enda alterego???) on avastanud Rapanui ehk lihavõttesaare iidsete kirjamärkide tähenduse (selgelt ulmeline moment – minu teadmist pidi ei osata siiani rongo-rongodele kirjutatut lugeda) ja otsustab maksku mis maksab koha peale minna ja asja uurida. Tehtud – mõeldud (umbe sellises järjekorras), läheb tema ja räägib oma õpetajale augu sinna, kuhu peab (õpetaja on nimelt suur ja tähtis riigametnik), mille peale antakse Vari kasutusse EW laev koos meekonnaga, mis tema Tshiilist Rapanuile viib.

Selline on raamatu esimese viiendiku sisu. Järgneb saarele jõudmine ja oma elu armastuse leidmine (kelleks saab, muuseas, tütarlaps nimega Reri, kes oli temale ka glüüfide võtmeks olnud rongo-rongo laua saatjaks). Edasi suudab Masing kogu raamatu täita üsna realistlike (vähemalt nii realistlike, kui mittekohapealkäinule võimalik on) olupiltide maalimine, kuhu segatakse deshifreerti upõhjal jumalate haudade otsimine/leidmine/aktiivsesse ekspluatatsiooni võtmine. Sealhulgas saavad armutult peksa Vana-Maailma kultuurrahvad ja nende üüratu enesehinnang ning lõpuks tehakse rahvaste sõprust (et eestlane võtab käest kinni rapanuilasel, see võtab käest kinni inglasel, see võtab käest kinni kohalikul sakslasel, moodustatakse saabunud natsistlike sakslaste ringmäng ja siis selle asemel, et alustada laulu, kukutakse ringi sisse jäänuid valimatute esemetega klohmima). Lõpp purjetab helgust tõotavasse päikeseloojangusse.

Teos on groteskne. Kõik tegelaskujud (väljaarvatud ehk tütarlaps Reri, laevakapten Meelik ja Vari õpetaja) on väga eredate värvidega maalitud üsna eemaletõukavad plätserdised. Kaasaarvatud peategelane ise. Ok, temasse suhtutakse küll suhtelislelt suure sümpaatiaga, ent ega tema tempude põhjendamisega eriti küll vaeva ei nähta. Peaaegu piinlik on rääkida teistest eurooplastest – need on kõigi pahede kehastused ise, aeg-ajalt jääb mulje, et kui vanakuri neid näeks, siis hakkaks tal endast hale. Kas nüüd taotluslikult või meelega, aga ega ka pärismaalased ei ole palju paremad. Inimsöömine, varastamine, joomarlus, vägivald (eriti naisterahvaste vastu) – see kõik ei ole neile midagi uut, vaid pigem nagu selline tavaline tegevus. Ometigi, kui eurooplstele antakse täiesi otseselt hävitav hinnang, siis pärismaalaste puhul oleks see justkui normaalne. Noh, mis teha, näed, looduslapsukesed, need ju ongi sellised. Jah, rapanuilastele omistatakse ka mitmeid plusspoolele jäävaid omadusi, millest eurooplased vist isegi ei ole võimalised und nägema.

Lisaks groteskile on kogu raamat täidetud sümbolitega. Rangelt võttes on kõik tegelased, tegevus ja objektid, millele tegevus on suunatud, sümbolid. Juba pealkiri ise on läbi ja läbi märgiline (ehkki, ma ei ole kindel, kas Masing seda nii mõelnud oli, just pealkirja osas). Paljude märkidega tundub olevat aga nii, et need autori jaoks midagi tähendasi ja teiste jaoks mitte nii palju. Just see oli põhjuseks, mis mind pani sügavalt mõtisklema romaani kuuluvus.

N`daks. Ometigi viis. Jah, viis. Meie ulmikute seltskonnas on inimesi, kellele ma seda julgesti soovitaksin lugeda (ehkki ma kahtlen, kas nemadki hinde poolest minuga ühel meelel oleksid) kui ka neid, keda ma kaikaga sellest raamatust eemal hoiaks (ma muretsen nende vaimse tervise ja tasakaalu pärast). Minule see sobis. Ma ei julge öelda, et ta oleks hea kirjandus või et ta üldse kirjanduseks kvalifitseeruks. Ent mulle ta sobis.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Ei väsi imestamast, milliseid teoseid võib meie kallist "BAAS"`ist leida. Pean ennast suhteliselt leplikuks omnivoorsete kalduvustega uknmetarbijaks, aga siinsinast Helakisa noorteromaani ma küll poleks siis pista julgenud. No kui tema aga siin juba on, las tema siis olla, tegemist on kahtlemata väärika teosega.

Ehk ei peaks, aga hirmsasti tahaks paar sõna ka sisust kirjutada. Kogu lugu keerleb ühe noormehe ümber, kes hangib endale poolkogemata sõbraks tuulehaldja Arieli. Jääb selgusetuks, kas tänu sellele või sellest sõltumatult hakkavad poisikese kujutelmad üsna realistlikku kuju omandama. See realistlik kuju ilmneb siniste kassidena, kellel peale ekstraordinaarse karavastiku värvi mitmeid muidki kummalisi omadusi. Ja neid kiisukesi saab olema palju. Nagu raamatu pealkirjastki võib aimata.

Eelnev ei olnud kindlasti mitte sisukokkuvõte, vaid pigem sissejuhatus. Üsna hingelähedane on teost läbiv mõte, et "mitte midagi ei ole olemas, kuid kõik, mis sa endale ettekujutad on tõsi. Sestap ole oma kujutlusvõimega ettevaatlik." Tasub lugeda nii endal kui ka poetada lapsukeste öökapi raamatuks. Loomkatsed on näidanud, et sobib nii poiss- kui tütarlasetele. East alates 12 - ...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Tarts

Nonii... Hää küll, kui korüfeed juba ütlevad, et on ulme, ju siis on. Tõsi, ega teda ei oskaks ka kuhugi mujale liigitada. Ehk kõige rohkem sinna va väheke maavillase maiguga maagiline realism. Iseenesest ei arva ma, et sõnapaar "maagiline realism" juba oma olemuselt obstsöönsete väljendite hulka peaks loetud olema, aga antud juhul, noih eks ta sinna sõimu poole kisub. Kirjutatud on ju kenasti ja jutt voogab nigu siid, aga mõtet pole. "Kirjutab hästi, aga mittemillestki," kui lubatakse siinkohal tsiteerida. Lugeda on hää, aga ei mingit hõrku järelmaitset. Sisu jääb meelde, et mingit mõtisklemisainet ta küll ei paku. Midagi tegevustikust rääkida pole mõtet, sest esteks on teda suhteliselt napilt ja teiseks - kel isu saab ise kah 2005 aasta oktoobri-novmebri "Vikerkaare" kätte. Ehkki selleks peaks ikka tõsine nälg kannustajaks olema.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Tsiteeriks siinkohal eelarvustaja Katariinat - ehkki hinne on pügalavõrra kõrgem, pean nõustuma Atsi arvamustega. Olen valmis 100% alla kirjutama ja takka kiitma.
Millest siis kõrgem hinne? Esiteks sellepärast, et olgugi sideainega koormatud, oli asi üle keskmise lihtsalt ja nauditavalt loetav. Enne seda ei suutnud ma kuidagi mõista, kuidas on võimalik ühest ja samast asjast jahuda läbi niimitme raamatu (praeguseks 11 vist?). Nüüd saan aru küll. Võtame 700 lehekülge ja kirjutame sinna mõne nädala sündmused. Ja juttu jagub kauemaks. Ajame mitmed asjad suhteliselt segaseks. Ja siis lahendame nemad üsna triviaalselt andes mõista, et keerulisetel probleemidel on alati olemas lihtsad, kõigile arusaadavad ning sealjuures täiesti valed vastused. Mul tekkis isegi sportlik huvi, et kuidas kirjutaja ennast hilisemates teostes nii mõnestki idanema pandud probleemist välja keerutab. Ehkki järgmise osa lugemiseks teen ma üsna ilmselt üsna mehise vahe sisse.
Kangesti tahaks ka midagi maailma kohta öelda. Oli teine peris kena, aga ei saa küll öelda, et selle ehitamisega end eriti higiseks oleks aetud - Tolkieni vanad ja targad silmad vaatavad pea igalt leheküljelt vastu. Trollocid on kuidagi valusalt orkide nägu ja tegu ning poolinimestele võiks julgelt nazgulid nimeks panna (ehkki minu arusaamist mööda oli nende produtseerimine rohkem nagu Uruk-Haidega äravahetamiseni sarnane). Need olid ainult kaks näidet ja kes nii Tolkieni kui Jordanit lugenud, sellel vist ei teki paralleelide tõmbamisega erilist vaeva.
Niisiis olen lugenud tunduvalt etemat imeulmet. Samas ka tunduvalt kesisemat. Kuivõrd ei pea lugemisele kulutatud aega raisatuks panen ära nõrga "nelja".
Teksti loeti soome keeles
11.2005
Tarts

Ülinõrk kolm. Kohe nii nõrk, et tegelikult vist ikka peaks teine "vänt" olema. Aga olgu, ütleme, et olen täna leplikus tujus.
Sellisel algusel peab olema väga hea põhjendus. No ja see põhjendus tuleb. Õigupoolest mitmed.
Alustagem sellest, et seesinane "Potter" oli esimene, mille ma originaalkeeles olen läbi lugenud. No sattus kogemata kätte ja ei suutnud kiusatusele vastu panna (just selle kiusatuse pärast tulebki kahest kõrgem hinne). Noh hakkasin siis mina lugema ja miskisel hetkel tundsin, et miskit on väääga imelik ja valesti. Hakkasin teksti kõrgendatud tähelepanuga jälgima ja leidsin. Keel, milles teos on kirjutatud, on KOHUTAVALT lame. No mitte mingit ilmekust ega hinge pole. Autor elab küll tegelastele kaasa, aga see keel, millega seda tehakse... Ok, saan aru, et tegemist on noortekirjandusega, aga kui isegi noorte sõnavara tundub koosnevat ca 1500 (või miskit sinnaringi) sõnast, siis on taolise noorusega asi hull. Kuna ma vartasemaid pole originaalis lugenud ei ole, siis ei julge ma muidugi kogu sarja banaalsuses süüdistada, kuid ma ei näe küll mingisugust põhjust, miks antud osaga peaks olema toimunud miskine tagasiminek. Selle põhjal vaadates on tõlkija teinud ära päris tõsise töö - siiani on tõlked olnud palju-palju tugevamad, kui see originaal.
Nii. Teine suhteliselt piinlik on nimede valik ja nende "vihjelisus". Olgu, ma olen leppinud asjaoluga, et ühe libahundi nimeks on Remus Lupin (raske ta oli, aga noh, hakkama sain). Ning nüüd tuuakse veel üks libahunt juurde, kelle nimeks on - uskuge või mitte - Fenrir. Tule kurat appi! Mis mind selle juures häirib on asjaolu, et suure tõenäosusega ei ütle need nimed noorusele lambist mitte midagi, vähekene vanematel aga on lihtsalt piinlik seda lugeda.
Kolmandaks madala hinde põhjus on üimalt triviaalne - polnud huvitav. Autoril tundus olevat tõsiseid probleeme ruumi täitmisega, ilmselt on temal leping, et raamat peab olema tellise mõõtu ja siis on sinna sisse valatud igatsorti sisutäidet - põhiliselt kirjeldusi (mis, kui oleksid korralikult tehtud, annaksid ju loole juurdegi).
Seega on lühidalt kokku võetud võlurpoiss Harry 6. osa. Sisust? Raske on kirjutada sellest, mida pole. Kui eelnevates raamatutes on olnud vähemalt mingigi lugu, mida jutustatakse, siis "HBP" on ilmselt suureks ja lohisevaks preluudiumiks viimsele osale, sest mingeid küsimusi siin õigupoolest ei lahendata ja raamatu lõpus oleme umbes sama targad kui alguses, kui mitte pisut rohkemgi segaduses. Ehk oli see ka taotlus, miks mitte, ent sel juhul oleks miskit tulevärki kah pidand olema, praegusel juhul on kogu asi üsna verevaene ja kahvatu.
Täiendus 08.12.2005. Oijah, otse kogemata avastasin ma eeloleva arvustamise sisestamisel sissejuhtunud kahetsusväärse näpuka - teksti ei loetud muidugi mitte vene, vaid inglise keeles. Oleks minu silmad siinkohal lugejatele nähtavad, oleksid nemad nii häbi täis, et nende värvi ei teaks aimatagi.
Teksti loeti inglise keeles
Tarts

Olles palju paremat Rogerilt lugenud ei ole ometigi tegu mitte paha teosega. Alguses käis küll vähekese närvidele lauseepiline jutustamisviis, ent kui ma lõpuks pihta sain, et eks ta vist oligi midagi eeposelaadset valmisnikerdada tahtnud, siis loksus kõik kenasti paika. Ei ole enne juhtunud sellest sarjast midagi lugema, sestap oli päris uudne ja kena.

Jutt käib Dilvishist ja tema tegemistest koos tema rauast suksu Black`iga (kes on pärit põrgust ja kes peale setukaks olemise oskab veel nii mõndagi huvitavat ja kasulikku). Dilvishil on kinnisidee ots pääle teha kurjamile, kes teda mõnda aega kivi kujul oli hoidnud. Kurjam aga on selle maailma kõige ägedam posija üldse. Kirjeldataksegi Dilvishi rännakuid ja otsimisi. Teel satub ta mitmesugustesse seiklusstesse ja ka madistab kaksjagu, aga ei saa öelda, et selles raamatus veri teab mis kõrge kaarega lendaks. Mis minu jaoks muudab teose eriti sümpaatseks. Kohatakse vanu jumalaid, võlureid, niisama huvitavat rahvast, noh nagu questid ikka. Hää ja osuta lugemine ja võib vist üsna rahulikult öelda ilma spoileriks muutumiseta, et romaani finaalis ei saab veel mitte lahendust. Sellegipoolest kõlbab tedalugeda ka üksikuna, ehkki minul oli võimalus kohe takkatraavi samast sarjast "The Changig Land" järgi lugeda. Mis siis muud, viieväärne raamat.

Ahjaa, minule kättejuhtunud raamatueksemplaris ei olnud juttudel pealkirjasid, mistap ma pidasin kogu lugu üheks terviklikuks romaaniks. Kuivõrd tegu on kogumikuga, siis saan ma nii mõnestki asjast palju paremini aru. Hinne aga jääb samaks.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Raamat, mis hakkas mängima peale seda, kui ma ta olin korra läbi lugenud. Kui ma oleksin kohe pidanud arvustuse kirjutama, siis oleksin ma ehk lajatanud talle ikka päris väega, ega ei, õnneks mul selline võimalus puudus. Ja ennäe imet, läks vaid paar päeva j ma avastasin ,et tekst kutsub end uuesti lugema. Teistkordne lugemine ei avanud küll midagi ptseselt uut ja mingit totaalselt uut vaadet ei avanud, ent endisi vaateid avardas küll. Ehk oleks olnud asi parem juba esimesel korral, kuid tekst oli kogumikus, milles oli õsna ebaühtlase tasemega Zelazyt ikka palju ja eks ta ehk kadus teiste tekstide vahele natuke ära. Jajah, tegemist on ikkagi samase romaaniga ja mitte peaaegu samanimelise(Shadowjack, mis küll on samasse teemasse) jutuga. Niisiis, põhjendan esist kõlmiust kerge Zelazny mürgitusega. Ent tõvest üle saades avanes teos uuesti ja ehkki ei pälvi tema mitte kõrgeimat hinnet, siis "hää" on tema küll kindlasti. Selletarbeks oli seal VÄGA õnnestunud tegelasi, kellst Morningstar vaat` et üks üldse kohatutest sümpaatseim tundus. Mis siin öelda muud, kui et kuna tegmist ei ole sarjateosena, siis võik ehk kunagi rahulikult kaaluda selle maakeelde ümber panemist, sest ei oleks ohtu, et keski hakkab virisema misit pooliku sarja teemadel.
PS`ina pean mainima, et kuulun nii Valja kui Andreiga samasse parteisse, Massin ikka kindlati pidas maailma paikas ja ei lasnud meie kera kombel ümber oma telje lillutada.
Teksti loeti vene keeles
Tarts

Oh see on üks halb ja igav raamat. Selle väite võib teha väikese reservatsiooni ja kindlasti remargiga, et Silverbergi kohta. Ehkki ma ei ole väga veendund, et isegi meie kesmine kirjutaja midagi säändset, tõsi küll, vähem mastaapset, suudaks kokku keerata.
Milles siis asi? Väga tundub, et lihtaslt selles, et Majipoor, kui maailm, on kirjutaja jaoks ennast AMMENDANUD ja vähe sellest, tundub, et vanahärral on isegi kohati järg käest kadunud. On positiivsed kangelased (kes on niiiiiiii positiivsed, et juba pealevaatamisest hallab süda läikima), negatiivsed (kes on omakorda sellevõrra pahad, et nende nime kuulmisest lilled närtsivad ja puud hakkavad veriseid pisaradi nutma) ja neutraalsed olijad (kellest muud nigu ei oskagi öelda, et olid, on ja kui nad surnud pole, siis on nad praeguseni). Kogu selle kangelaste pesu juures ei saa ma öelda, et ma oleks viitsin kellelegi kaasa elada. Kujutage endale ette, ca 700 lehekülge sellist üsna tasapaksu juttu, kus tegelt väga midagi põrutavat ei juhtu. 700 lehekülge, kus tegelased käitavad nagu üle keskmise süüdimatud lapsukesed ja kes oma minevikust omavad heal juhul ainult halli aimu. Isegi eelmiste rommanidega võrreldes nähtavat allakäigu teed ühiskonna ja kogu maailma suhtes ei ole Silverberg (viitsinud? tahtnud? jätnud taotluslikult tegemata?) välja kirjutanud. Ok, mul on saljast mitmed asjad vahele jäänud, aga algusosadega võrreldes oli see lihtsalt MANNETU. Ma ei saa aru, miks see on kirjutatud, Kas lihtaslt sellepärast, et Robert oli kirjastusele lubanud, et miskit Majipoori sarjast teeb ja siis poognate viisi papret sõnavahuga täitnud? Või oli taotlus kuidagi sari mingisse punkti viia, kus lugeja taipaks, et oli mis oli, aga no nüüd on küll elu hiidplaneedil nimega Majipoor puhta p...sses? Sel juhul, angu mainisin, ei ole allakäik hoomatav ja ei ole sellist mõnusat magusat dekadentsi hõngu, ei ole tuntavat MÄDANEMIST, vaid on mingi loll vaikne hääbumine.
Niiviisi,nagu üle vaadates selgus, ei ole ma sõnagi sisu kohta öelnud. Muuseas, ega ei kavatsegi. Inimesed, kellele Silverberg üldiselt meeldib (nagu ka siinkirjutajale), on suutelised ka sellest end läbi närima, sest tema sulg on jätkuvalt sujuv ja ma ei saa öelda, et kogu selle planetary(soap)opera juures mul oleks igav või miski väga otseselt vasta maksa käinud. Lihtsalt tuleb varuda selle juurde muud natuke äkilisemat kirjandust ja rohkem aega (minul läks kokku mingised 3 nädalat, ehkki aega oli mul laialt käes. Aeg-ajalt ei VIITSINUD ma seda lugeda ja võtsin muid asju vahele, aga selle panen ma oma labiilse närvisüsteemi arvele) ning lõpptulmusena te vist lugemist väga ei kahetse. Vähemalt sisu jääb suure tõenäosusega meelde. Lausa apeatükkide kaupa, sest sisse on põimitud miski hulk tied-in novelli laadseid vorme, mis ka omaette kõlbaks lugeda taustsüsteemi teadmisel. Päris aus olles, need olidki kogu romaani parimad osad. Kurat seda teab, kas nüüd need just asja "vändast" säästisd, ma arvan, et minu pieteet Silverbergi vastu ei oleks nii ehk teisti talle lubanud alla "koolipoisi" panna, aga mahlasemaks tegid nad selle puujäramise küll. Ometigi ei olnd see puu nii tahke, et oleks tahtnud närimist poolt pealt kopraonu hooleks jätta.
Raamat, mida ma tõenäoliselt enam kunagi ei loe, kuid mis on minu riiulis leidnud koha, kuhu hakkavad kogunema teosed, mis on hoiatuseks selle kohta, et ka meistrid võivad aeg-ajalt kurat teab mis motivatsioonil sellist villast visata, et lammastel hakkaks häbi.
Teksti loeti vene keeles
Tarts

Vist parim Alase jutt, mis on ette sattunud. Paradoksaalsel kombel ei meenunud mulle seda lugedes enne lõppu kuidagit, et mis värk sis oli. Nimelt lappasin läbi vanu "Põhjanaelu" (ja selle eelkäijat) ja meenutsin vanu häid aegu.. Jah, ei ole meil praega vastu panna vastavat noorteajakirja. Aga see on juba hoopis teine ja ulmeväline teema.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

No saab "hea" kätte küll. Ei julenud üle lugema hakata, aga ei olnud ka vaja - sisu on meeles. Idee on hea ja usutavasati on mul õieti meeles, et ka jutt jooksis kaunikesti lobedalt. Meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Üle kümne aasta lugemisest. Sai üle lapatud ja meenus küll, miks ei. Abitu. Nii sisult kui kirjalt. Tegelt tahaks nostalgiast anda "nelja", kuid ei, täna pole see päev. Ega ei tule kah.
Teksti loeti eesti keeles