(romaan aastast 1982)
Niisiis tuli lugemiseks läbi murda mitmest eelarvamusest – ja ega eelmised arvustused kah just ei julgustanud. Siiski oli imho tegemist huvitava lugemiselamusega. 82 ilmunud teose tegevusajaks on 90ndate keskpaik, mitte mingi suvaline tulevikuhetk. Seega on autorid jõudu katsunud konkreetse ennustusega. Ja nagu sellistel juhtudel ikka, on ennustused mõnes osas ülioptimistlikud ja mõnes jälle liiga pessimistlikud. Arvutid kõikjal ümberringi ja väga vähe asju, millele (kõiki arvuteid juhtida suutes) ligi ei pääseks – suht õige. Elektrimootorid sisepõlemismootorite asemel, autonoomselt ja inimese sekkumiseta pikki vahemaid läbivad liikursõidukid – ennatlik, esimesed katsed käivad alles praegu. Inimese kontroll kõigi fiskaaloperatsioonide üle – milleks, arvutid said krediitkaartide lugemisega juba suurepäraselt hakkama. Ja nii edasi – juba siis ühe tulevikunägemuse kontrollimisena huvitav lugemine.
Teiseks, küberpunk enne küberpunki. Raske öelda, kuidas asi tegelikult oli, aga kui eeldada, et inimesed enne loevad, kui kirjutama hakkavad, siis võiks Coilsi pidada mitmete teemade eelkäijaks: elektroonilistest pangapettustest alates ja tehisintellekti kehastumise ning surija teadvuse ‘arvutiprogrammiks’ muutumisega lõpetades. (Hmm, harrikingolik tervenemine jumaliku vaimu sekkumise läbi on küll teisest ooperist.)
Stoori on muidugi suht triviaalne – järjekordne zelaznylik mälukaotusest toibumine; poiss, kes pole tüdrukusse isegi mitte eriti armunud, aga kui pahad tüdruku konfiskeerivad, lammutab poiss tüdruku tagasisaamiseks väga palju loomu poolest ikka päris lagunematuid asju ära; eetilistest hoiakutest on ainult head ja pahad, ei mingit tasakaalu otsimist nende vahel.