1.
12
4.667
2.
3
4.0
3.
57
4.561
4.
74
3.784
5.
6
4.5
6.
2
2.5
7.
59
4.627
8.
18
4.056
9.
40
4.65
10.
22
3.955
11.
5
4.4
12.
29
4.552
13.
22
4.545
14.
8
4.0
15.
1
5.0
16.
1
4.0
18.
17
4.353
19.
15
4.6
20.
1
4.0
21.
2
3.5
22.
1
3.0
23.
5
4.4
24.
3
3.333
25.
10
4.3
26.
10
3.9
27.
1
4.0
28.
9
4.0
29.
7
3.571
31.
1
3.0
32.
4
3.5
33.
6
4.167
34.
1
4.0
35.
3
3.333
36.
38
4.763
37.
1
4.0
38.
1
2.0
39.
1
4.0
40.
2
3.0
41.
6
4.333
1.
2
4.5
2.
4
3.5
5.
1
5.0
6.
1
4.0
7.
1
4.0
9.
4
4.25
10.
1
5.0
5.
14
4.357
6.
1
2.0
7.
1
3.0
9.
1
4.0
19.
7
4.429
20.
2
4.0
21.
2
4.0
22.
2
4.5
24.
3
4.333
25.
5
4.6
26.
3
4.667
31.
1
4.0
32.
3
4.0
33.
4
4.25
34.
3
4.667
35.
1
4.0
36.
2
2.5
37.
1
3.0
39.
1
4.0
40.
3
3.667
41.
2
4.0
42.
3
4.667
50.
2
3.0
51.
2
3.5
64.
1
5.0
66.
3
5.0
78.
1
2.0
79.
2
4.5
81.
1
4.0
85.
1
5.0
86.
1
4.0
87.
1
4.0
88.
1
4.0
89.
1
3.0
90.
1
3.0
91.
4
5.0
92.
1
5.0
93.
1
4.0
94.
1
3.0
95.
1
3.0
96.
1
3.0
101.
1
5.0
102.
1
5.0
105.
3
4.333
106.
4
4.5
107.
1
4.0
109.
5
3.4
111.
1
4.0
112.
4
4.5
113.
1
3.0
115.
4
5.0
1.
2
4.5
2.
4
4.75
4.
1
5.0
5.
1
5.0
10.
2
5.0
12.
1
4.0
13.
4
3.75
27.
2
5.0
2.
2
4.5
3.
2
3.0
4.
1
4.0
(romaan aastast 1969)
eesti keeles: «Needuste Allee»
Tallinn «Katherine» 1992
Romaanist õhkub sellist toredat toorest jõudu, see ongi oluline. Meeleolu annab juba algus: koniga kajakale, kajakas kääksatab... Kellele see ei meeldi, see võiks mitte edasi lugeda... see raamat pole temasuguse jaoks.
Tegelikult hindan ma tohutult raamatuit, millised suudavad väljuda intellektuaalsuse elavandiluutornist – «Needuste Allee» suutis. Seda lugesid kõik.. isegi tegelased, kes tavaliselt raamatu poole ei vaatagi. Samasugust buumi tekitas (ulmekatest) vist ainult Simaki «Härjapõlvlasete kaitseala».
Seda jänkide filmi vältige – saast! Kogu romaani toorus ja jõhkrus on seal asendatud happy endliku seebiga. Eriefektid on kaltsunukkude tasemel, ainuke krõbe koht on tirtsuparv. Ning filmi lõpuks jõutakse kohta, kus käib endisaegne elu edasi kogu oma lolluses ja nüriduses. Hell Tannerist on tehtud Knight Rideri kloon! Häbi!
Aga lugege, kurat võtaks, seda romaani!
Niisiis, mis tee, mis mees, mis auto? Jama ja täielik saast, mitte action! Midagi eemaletõukavamalt ebaveenvat annab välja mõelda, kirjapanemisest rääkimata. See, et vaimuvaestele meeldib, ei tähenda miskit - igasugune vaesus on patt. Rahast vaesed käivad kah "Live`s" teksadega, "Roobek" tossud jalas ja ei virise sugugi. Teadjat tarbijat selline rämps aga ei veena, mis sest, et odav.
Nüüd oleks paslik lugu nö. pulkadeks lahti võtta ja iga osa, kuniks võhma, korralikult läbi materdada, aga paraku... selgus, et vennikesel sai täna viis aastat surmast, mistõttu tuleb ikooni ette küünal panna ja unustada kõik see halb.
Rohkem päikest!
Juba esimene lk vaatab vastu depressiiv-apokalüptiline meeleolu, mis loo arenedes veelgi süveneb. Paljutõotav algus igatahes...
Kahjuks on tegevus edasi antud kõrvaltvaataja pilgu läbi, nii et peategelase mõtisklusi ja siseheitlusi otseselt kirja pandud ei ole (v.a. paar pikka ja veidrat mõttelist monoloogi, mis ei olnud samuti mina-vormis). Ka on kogu tekst suhteliselt lakooniline - vähemalt dialoogid.
Raamatu lõpuosa pöördus ikka eriti sürreaalseks (või filosoofiliseks?) võrreldes algusega. Lõpp jättiski mulle parema mulje ja kulges ka lugemisel kiiremini.
Millegi eriti originaalsega pole aga Z. sedapuhku lagedale tulnud. Hiidämblikud ja muud taolised monstrumid ikka ei pane just vaimustusest hõiskama küll. Õnneks on teoses vähemalt toredad nimed, nagu Hell ja Peabody.
Vigadest: Sellises kivitormis, mida raamatus kirjeldatakse ei jääks ükski organism - mis ei ole just soomusega kaetud - ellu. Ka need karvased ja sulelised mutandid seal kõrbes.
Silma jäi ka 3 trükiviga: lk 41, 63, 91.
Kokkuvõtteks: Raamat kipub vägisi trügima sopakate klassi, mis iseenesest ei ole ju niiväga halb. Oli ju tegemist suhteliselt normaalse vahepalaga surmtõsistele tellistele. Püsivaid väärtusi raamatul aga ei ole, nii et minul liigitub ta loe-naudi-unusta rühma. Ühesõnaga ei kahetse, et lugesin.
No ültse ei istunud minule see teos. Ebausutav, kohati igav ja kuidagi monotoonselt tüütu.
Peategelane oli ebasümpaatne ja hakkas vastu. Leidsin ennast mitu korda raamatut lugedes soovimas, et Hell Tanner sussid püsti viskaks. See väike romanss raamatu lõpu poole ei meeldinud mulle ültse. Kuidagi magedaks jäi see.
Lausa valus on lisada Zelazny viite karjale üks kolm kuid rohkemat see raamat ei vääri. Isegi nelja miinust ei punnita minu nõrgas hindamissüsteemis välja. Veidike pettunud, mis muud.
Olen üsna kindel, et olen seda raamatut kunagi ammu-ammu lugenud, ei mäletanud teisel lugemisel sisust mitte midagi.
Eesti lugeja kohtus Zelaznyga eraldi raamatu kujul esimest korda aastal 1992, peale seda läks viis aastat kuni 1997 andis Elmatar Öölase sarjas välja "Valguse isanda". Järgmisel sajandil hakkas juba rohkem tulema, praeguseks on seda härrasmees meie keeles täitsa viisakas kogus olemas.
Kui muidu on Zelazny pigem absurdikam ja mõnusalt veider siis "Needuste allee" on sirgjoonelisem roadmovie. Tegevus on Ameerikas kunagises California osariigis, kogu maailmast on tuumasõda üle käinud ning ega väga palju pole enam inimesi ja konda alles. Kõikjal on kõrge radiatsioon, taevast sajab mingit sodi alla, hiidtornaadod liiguvad ringi ja nende vahel luusivad igasugused mutanteerunud hiiglaslikud linnud-loomad-putukad, kellega pole hea vähestel ellujäänud inimestel kokku puutuda. Raamatu tegevus on lühidalt endise põrguinglist Hell Tanneri teekond LA'st Bostonisse, kaasas vaktsiin maad laastava katku vastu. Hell on paras kaabakas aga kelle oskus ellu jääda ja vasaku käega kümnete kaupa inimesi teise ilma saata on sellel surmarajal kuldaväärt. Lisaks saab ta ülesande alguses kõik varasemad patud andeks... ja lähebki lahti.
Ei ole ühtepidi kõige sügavmõttelisem raamat aga teisalt on Zelazny selline omamoodi kirjanik, kellel on midagi ütelda, kes ka ridade vahel räägib oma lugu. Seega on endal väga hea meel, et Haapsalust tasuta raamatute hunnikust selle toreda raamatu leidsin.
Ahjaa, raamatu peategelase järgi sai omal ajal nime ka legendaarne hevipänd Hell Tanner.
Kui rääkida veel mõjutustest siis arvutimäng "Fallout: New Vegas" on osaliselt inspireeritud sellest raamatust. Ning originaalne "Fallout" on saanud ainest omakorda "Needuste allee" 1977 aasta filmiversioonist.
“Needuste allee” on postapokalüptiline ulmeromaan. Tuumasõda on juba mõnda aega tagasi maailma hävitanud ning Ameerika Ühendriikidest on järel ainult kaks suuremat keskust: Los Angeles läänes ja Boston idas. Parajasti on käimas katkuepideemia, mille vastu on rohtu ainult ühes neist.
Nüüd on tarvis toimetada katkuravim Bostonisse, kuid mandri keskosast enamus on täielik põrgu - seda täidavad eluohtlikud ilmastikunähtused, tapvad koletised ja röövlite jõugud. Selleks, et neist läbi pääseda, on kullerite hulka värvatud ka kurikuulus lindprii ja viimane Põrguinglite mootorratturigängi esindaja, Hell Tanner.
Selle raamatu lugemine on täitsa omaette elamus. Üldiselt tundub see paras pulp-fiction tüüpi madin, kuid olles varem Roger Zelazny teisi ja paremaid teoseid lugenud, hakkab mõte selle kõige taga siiski otsima midagi, mis autorit vääriks. Oleks huvitav teada, mis sellest teosest arvab keegi, kes seda lugedes ei tea autorist ega tema loomingust mitte midagi.
Näiteks on kõik see keskkond paras hobuse unenägu, mis pole mitte kuidagi seletatav tuumasõja mõjuga - kõik need tormituuled, mis tohutuid kive loobivad, hiiglaslikud sisalikud ja vampiirnahkhiirte parved. Kui aga mõelda, kui väga Zelazny paralleelmailmade teemat armastab, siis võib ehk arutleda, et tuumasõda rebis lihtsalt katki osa maailmadevahelistest seintest, kust kõik see nüüd läbi on imbunud (natuke nagu Stephen Kingi romaanis “Udu”).
Hell Tanner pole ka palju muud, kui üks ebameeldiv ja ebahuvitav lurjus. Samas võib arutleda, et ühe sellise gängivenna kujutamisega on Zelazny hästi ja usutavalt hakkama saanud. Samuti on andekas see, kuidas Tanneri järk-järguline klammerdumine oma ülesande külge on seotud sellega, kuidas ta kõigest muust oma elus on ilma jäänud. Mõtlemisvõimet tal eriti ei ole, kuid sellises jonnakuses on nagu ühe buldogi loomalikku ja sellisena kuidagi siirast instinkti.
Raamatuna ei ole tervik minu arvates eriti hea, aga samas on see kõik kuidagi siiski huvitav. Ma lisaks siiski väikese möönduse - huvitav peaks see olema eelkõige Zelazny austajatele, kellel on siin võimalik jälgida igasuguseid põnevaid seoseid ja mõttevälgatusi, mis seda kõike autori ülejäänud loominguga seovad. Teistele seda päris niisama soovitada ei julge.
Hinnang: 4/10
Ka see lugu tundub kuuluvat nende paremate hulka, ehk siis meeldis väga. Ei hakka siin sisust mingit kokkuvõtet tegema, ütleks vast niipalju, et selles nukras loos esitatakse lugejale üks muinasjutuline versioon teemantite tekkeloost.
B. Sterling näib tähelepanelikult jälgivat maailma teaduses, poliitikas ja majanduses toimuvat, sest tema tulevikuvisioonid nendes valdkondades mõjuvad ülimalt veenvalt. Näiteks pakub autor lugejale väga huvitava visiooni selle kohta, mis võib juhtuda igasuguste vanast elukorraldusest kinni hoidvate etniliste vähemustega, kes muu maailma minekule vastu seisavad. Kahelehmapidajaid võib see lugu marru ajada, kuid üldiselt soovitan kindlasti lugeda.
Jagades Raul Sulbi kahtlusi pullivend Vesa lugemuse suhtes, on mul alust arvata, et erinevalt soome ulme jaoks olematust Peltolast on M. Kivistik eelarvustaja poolt mainitud ajakirjadest piisavalt teadlik ning omab vähemalt mõningast ettekujutust, keda sealsetest autoritest tõsiselt võetakse ja keda mitte. Just see viimane asjaolu muudab Peltola-taoliste autorite avaldamise vastutustundetuse demonstratsiooniks. Häbi!
Arvatagu mida tahes, aga Sibelius ei pannud kõiki noote hakkama ja “Kalevala” ei neelanud soomlaste kogu fantaasiat – head muusikat ja head kirjandust luuakse seal ka täna, ja mingi osa neist mõlemast jõuab ka eestlasteni. Külastasin täna sealse ulmekirjanduse viimase kolme aasta esinumbri, Pasi Jääskeläineni kodulehekülge, kust võis lugeda, et Arvi Nikkarev olevat viimasel Finncon’il mõista andnud, et soovib kõnealuse autori loomingut ka eesti lugejale tutvustada. Loodan, et see, nüüd juba hädavajalik ettevõtmine peagi teoks saab.
See kindzadzalikkus muudab romaani sarja kahest äärmisest osast olemuslikult veidi erinevaks ja mõnele lugejale (näit. Prontole) üdini vastuvõetamatuks. See selleks...
Eespool üks arvustaja kahtles, kas saab olemas olla nii lolli inimest nagu too usuhull Mikah. Selline kahtlus tundub veidi alusetuna, sest teadupärast ei ole inimvõimetel piire ollagi. Ei näe küll ühtegi põhjust, mis takistaks lollidel saavutamast taset, millest esimese hooga isegi ette kujutada ei oska. Isegi siis, kui asja päris argitasandil uurida, tuleb ju tunnistada, et lollolemise kunst ei ole midagi esoteerilist, vaid tegemist on äärmiselt levinud oskusega. Miski, mida nõnda massiliselt harrastatakse loob lugematul hulgal eeldusi ka selle tarvis, et lugematul määral inimesi võiks kergitada lolluse konsentratsiooni oma isiku juures oluliselt uhkemate numbriteni kui on ette näidata eetikafanaatikust Mikahil.
Jason dinAlt on Mikahi suhtes tõesti kadestamisväärselt kannatlik, kuid ei tohi unustada, et tegemist ei ole kangelasega, kes oma eesmärkide saavutamiseks ja vaenlasest jagu saamiseks esmajärjekorras "ülemsurmajat" välja tõrjuda sooviks.
Tegevustik edeneb oma toimumispaigale eeskujulikult vastavas tempos ja seisakuajastu õhustik on Harrisoni poolt korralikult edasi antud. See on maailm, kus elu ei kulge mitte mööda spiraali vaid venib nüridalt mööda ringjoont; maailm, kus aeg on näiliselt kaotanud pea kogu oma tähenduse... Oh, see fiiling ei olegi nii võõras kui esmapilgul tundub.
Sellele, et Harrison muistsete mongolite suurest pealikust ja tema sõjaretkedest inspiratsiooni on ammutanud, annab tunnistust ka romaanile lõpplahenduse toonud "karda võitu nagu kaotust" -filosoofiale rajatud strateegia rakendamine Temuchini maailmavaate ja eluviisi lõplikuks purustamiseks. Oma vägevuse aegadel sundisid mongolid Tshingis-khaani juhtimisel endale alistuma ka hiinlased, kellede absorbeerimisvõime võõrvallutajate võidu ajapikku olematuks muutis. Just see näide näitas Jason dinAltile kätte tee, kuidas saavutada läbi kaotuse võit, mis välistaks genotsiidi ja looks pyrryslastele võimalused, mis lubaks neil kauaoodatud kaevandustöödega rahulikult pihta hakata.
Muudest meeldivatest asjadest selle romaani juures võiks esile tõsta veel Harrisoni õnnestumist ülejäänud pyrryslaste rakendamisel loo kui terviku teenistusse. Oleks olnud igav, kui kogu kamp passinuks laevas kuni Jason kangelastegusid teeb ja alles viimaseks lahinguks kohale marrssinud. Minu arust kasutas Harrison kõiki pyrryslasi õigetes kohtades ja õigetes kogustes, mistõttu romaani tegevustik oli nüannssiderikkam ja tihedam kui ehk kahe eelneva loo puhul. Väärikas punkt kogu sarjale.
Niisiis, mis tee, mis mees, mis auto? Jama ja täielik saast, mitte action! Midagi eemaletõukavamalt ebaveenvat annab välja mõelda, kirjapanemisest rääkimata. See, et vaimuvaestele meeldib, ei tähenda miskit - igasugune vaesus on patt. Rahast vaesed käivad kah "Live`s" teksadega, "Roobek" tossud jalas ja ei virise sugugi. Teadjat tarbijat selline rämps aga ei veena, mis sest, et odav.
Nüüd oleks paslik lugu nö. pulkadeks lahti võtta ja iga osa, kuniks võhma, korralikult läbi materdada, aga paraku... selgus, et vennikesel sai täna viis aastat surmast, mistõttu tuleb ikooni ette küünal panna ja unustada kõik see halb.
Loo enda kohta on eelnevad arvustajad juba kõik olulisema ära öelnud.
Kadestamisväärse veenvusega kujutab kirjanik nii Koidiku aastal Maal valitsevat ärkamisaja ülevat ja lootusrikkalt tulevikku suunatud meeleolu, järgnevate aegade ärevat ootust kui ka inimeste jahmatust ja murdumist tõehetke saabudes, mis unistamisele järsult lõpu teeb. Kui eestlaste kirjutatud kosmosevärk tavaliselt mõjub üsna võltsilt, siis "Gondvana lapsed" on meeldiva erandina ääretult elav ja usutav. Kõik selles loos "elab, hingab ja liigutab", mistõttu loetavasse süvenemine ei nõua küll mingit vaeva ega pingutust. Tõeline maiuspala.
