(romaan aastast 1972)
eesti keeles: «Inetud luiged»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)
Nii ma kirjutasin ca. 2,5 aastat tagasi -- 19. märtsil 1998. Täna on 10. august 2000. aastal. Vahepeal pole uuesti lugenud, kuid see raamat on mulle ikka ja jälle meelde tulnud ning ma tõstan hinde täna viiele. Tegelikult meeldib mulle selle teose juures tema robustsus, see romaan on palju jõulisemalt kirja pandud, kui näiteks "Väljasõit...", mida isiklikult üheks klassikalise "põhivoolu" ulme ideaaltekstiks pean. "Väljasõidus..." on lihvitus, "Luikedes" jõud. Ja võrreldes näiteks "Asustatud saarega", millele ka nelja olen pannud, on "Luiged" tugevam.
Tuleb kolmatki korda sellest raamatust juttu teha -- täna näitab kalender 5. dets. 2000. Lugesin uuesti üle. Kuidas seda teost mõista? Üks võimalus on tõlgendada seda teataval määral "Raske on olla jumala" analoogina, kusjuures vaatepunkt on nihutatud jumalatelt jälgitavatele ja jumalad on hakanud aktiivset tegevust arendama. See on muidugi vaid üks võimalus. Mida kujutasid endast ligedikud? Näib, et inimesi, kelle kehasse on lisandunud mingi teine, võõras organism, kahe eluvormi sümbioosi (vt. Zurzmanzori vihed nii sellele, et ta vaevalt enam see Zurzmanzor on, kes enne "haigusesse" nakatumist ja juttu sellest, et ta paar tuhat aastat tagasi mingis teises maailmas on juba ennast müünud). Sellele viitavad ka muutused nende füsioloogias. Pärast lõpua algusthotelli kogunenud ligedikud on aga jälle vaid inimesed, kellest neid ergastanud külalised on lahkunud, et alustada kusagil mujal jälle otsast peale -- tühjakspigistatud inimesed. Hotellist saab nende hauamonument. Võõrale jõule järgnes Golem -- saladuslik tegelane, kelle puhul pole teada, kes või mis ta õieti on. Golem tähendab kunstlikku, mingi töö jaoks loodud inimest teatavasti...
Neile, kes selles teoses vaid joobnud intelligentide ilatsemist näevad, kõlbab seletuseks ilmselt lõik Banevi kõnest kooliõpilastele -- ta kujutab selliseid inimesi kangelastena just sellepärast, et nad on põrgust läbi käinud, aga suutnud siiski inimesteks jääda. Viinalõhn või ajamata habe omab siin ilmselt suhteliselt vähe tähtsust.
05.01.2007: kahtlemata tõstab eestikeelse väljaande väärtust poleemiline, kuid hästi argumenteeritud järelsõna.
25.12.2007: Pavor tähendab ladina keeles jubedat hirmu. Lõik tegelase mustast vihmamantlist, öistest vagunitest ning prozhektorikiirest näib pärinevat "Gulagi Arhipelaagist" (mis Läänes ilmus alles 1973. a.). Selles veendumaks peaks originaale võrdlema.
3.02.2013: Vaatasin 2006. aasta filmi ka ära. Põhiidee andis edasi, aga nüanssidest ei jäänud midagi järele ja kokkuvõttes polnud suurem asi. Poolteist tundi on ükskõik millise 1963. aastast hilisema Strugatskite romaani jaoks näotult vähe ka.
P.S. Muide üks asi, mille järgi eksimatult ära tunneb, et autor venelane on, on see kui raamatus keegi talle ebameeldivaid inimesi fashistiks sõimab. Näib et sõna "fashist" on Venemaal ammu konteksti kaotanud ja on käibel lihtsalt universaalse, eriti halvustava sõimusõnana.
P.P.S. Konkreetse väljaande kurioosumiks on muidugi sellega kaasnev tõlkija järelsõna. Olen juba varem öelnud, et ulmesarja kuuluva raamatu varustamine ulmekirjandust lahmivalt maha tegeva saatesõnaga on tõenäoliselt marketingitehnika kõrgem pilotaazh, millega seoses avaldan austust kirjastusele Varrak kindlameelsuse eest oma asja ajamisel. Teisalt näib, et sarnaselt Strugatskitele pidas tõlkija oma tekstis võitlust metsikute deemonitega, sest kirglikkus, millega püstitatakse teesid (Strugatskite) alternatiivsest ulmekirjandusest kui ulmekirjanduse evolutsiooni kroonist ja paljastakse fantasy olemus algelise kirjandusvormina, sunnib soovitama spetsialisti poole pöördumist.
Vendasid ma armastan, olen alati armastanud. Juba sellest ajast peale kui Eesti keeles ilmusid nende esimesed jutud. Kõike lugenud korduvalt.
Luiged. Mida siis mulle jutustab täna. Jutustab minu sotsialismimälestuste taustal inimestest. Ja ühiskonnast. Tollest, milles Vennad elasid.
Ja meie igapäevasest.
Endised inimesed (Semprun), kes mäletavad (ja igatsevad) kirjaniku ja kunstniku staatust nõukaajal ja kes teevad endast kangelase, kuna neil jätkus julgust pühkida näolt süljepritsmeid – elu oli siis ilusam, lõbusam. Nad oleksid valmis taas laskma end tatti pritsides täis sõimata kui ainult jätkuks raha sama kestvateks joominguteks nagu Viktor Banevil. See müüdavuse teema seal juures – oh, kuidas tahaks end tasapisi (koos sellest tulenevate masohhistlike südametunnistuse piinadega) müüa! Müüa tasapisi, ikka nii, et ostja sõimaks ja siis saaks suure ja julge dissidendina näolt tatipritsmeid pühkida ...
Banevilgi ees rahamure, mis siis saab, kui enam ei avaldata. Kui kohe üldse ei avaldata. Banevi jaoks oli ennastmõistetav raha selline pidev juurdevool, mis pidi võimaldama igavest joomist koos selle ilma vägevatega (linnapea, parlamendisaadik, ...). Nende hulgas, kellega ta end võrdseks pidas ei olnud ju ühtegi ... kes oleks midagi teinud (peale võimu teostamise). Golem?
Kas ta (Banev) üldse pidas end kellegagi võrdseks? Kas ta üldse pidas kedagi endaga võrdseks? Põlastavad repliigid ja iseloomustused kõigi kohta – kaasa arvatud Diana ja ligedikud ...
Muide, intellektuaalset sära ei tunne ma ära, mitte mingites arutlustes. Triviaalsustest kubisevad on tema purjurpäised dialoogid kui ka detailideni täpne kohtumine koolilastega. Purjus poolharitlase soga. See vist ongi Gohar Markosjan-Käsperi arvates teost ülendav?
Purjus- ja pohmellisolek – ühiskonnataju kujund. Kusjuures purjusolekuga ei kaasne kunagi selget rõõmu ja eufooriat, see oleks ju see, mille pärast juua tasub. Ühiskond, kus alkohol on tuimestusvahend, kohustuslik tuimestusvahend, sest muidu ei suuda. See mittesuutmine on vaimse distsipliini küsimus – võiks oodata üksiku kainushetkeni, vaadata peeglisse ja küsida ära need küsimused (mille eest end peidetakse joomarlusse).
Autoritel vist on see kainusehetk olemas olnud – kust muidu Banevi kuju – peegel ennastimetlevale (vene) nõukogude intelligentsile?
See (pohmelline ühiskonna)taju on ka täna ja siin aktuaalne.
Ennastmõistetavad eeldused? Ei ole vist ennastmõistetav eeldus, kui sellekohane küsimus on sõnastatud – mis on progress? Banev ei suuda selles küsimuses peatuvat vaikeväidet tõrjuda, tal nagu autorilgi on usk ajaloo arengu suunatuses. Ühiskondlike formatsioonide paratamatu järgnevusmuster ... Et justkui peaks samasugune paratamatu suunatus olema ka inimese arengus – ikka täuslikuma ja parema inimese suunas. Progressiusku kinnitab ka raaamtu pealkiri.
Meenutuseks (Banevi enesemüümise teema juurde) raamatu kirjutamisest kümmekond aastat hiljem olnud Naani ja Kaplinski vaidlus ajakirjanduse veergudel – mis lõppes Kaplinski poolse tellitud artikli kirjutamisega väliseestlastele suunatud ajalehes Kodumaa (artiklis kirjeldas Kaplinski ilusat elu Nõukogudemaal, kus ainsaks hädaks on ligedike õõnestus). Tema tasapidine enesemüümine lõppes sellega, millega ta ikka lõppeb – hakkas ise ka uskuma (inimnäolisse) sotsialismi, kaotas näo ja elab seda siiamaani üle.
Nii või teisti on see küsimus progressist raamatu keskne – lootus uue põlvkonna suhtes, arusaamine, et ainult ime või päästa. Imeks on Luikedes lõpp – ligedike võimuhaaramine (lootus imesse on lootusetus!). Selge on, et Banev on ennast maha kandnud, maha kandnud ka kogu oma põlvkonna (kas ka autorisõnum?). Raamatu kirjutamise ajal oli Tsehhi 68-s aasta veel ees. Siis kanti maha ka järgmine põlvkond, koos inimnäolise sotsialismi usuga.
Ja veel ... kohati imestasin tolle aja mõiste ja terminikäsitluse üle. Näidetena: kui ennastmõistetav on LSD nõukamaal 66-67 kirjutatud raamatus (lugejad peavad ju aru saama), kuidas Banevi raamatus oli jutte homode raskest elust (kas juba siis oli see poliitkorrektne väljend olemas ja levinud? Või on tõlkija kohendanud kiiresti muutuvate mõistete kasutust, või autorid mingi hetkel ajakohastanud teksti ...?).
Jõudsin järeldusele, et olen alahinnanud iidsete aastate teadmisi ja arusaamu.
Ah, jaa – hinde põhjendused. Jutustatav lugu kesine, joodiklus kirjeldusmeetodina igav ja tihti kohatav, „filosoofilised“ arutlused triviaalsed, lõpp lollakas. Teisest küljest – klassika, mis räägib ka siin ja praegu, oluline ajastudokument.
Kahtlesin hulk aega kolme ja nelja vahel, siis meenutasin suurt hulka loetud raamatuid – kui sügavale miinustesse peaksin liikuma, juhul kui Luiged kolme saaks ...?
Mõned võimalikud tähelepanumomendid:
• impotentsus ja seksuaalsus (parlamendisaadik ja ligedikud impotendid, lapsed kui mitte-veel-seksuaalsed, B korduvalt jutuks olev teos (homo-)seksuaalsusest, B kui hüperseksualne (?), seksuaalmoraali eitaja, ...
• vägivalla ennastmõistetavus, B (ja kõigi teiste v.a. ligedikud) valmisolek vägivallaks (ükskõik, mis rollis), kaklus kui tore meelelahutus, ...
• inimene/mitteinimene vastandus, B jaoks on inimsubjektid vaid kõrtsiteenindajad, kõik ülejäänud kuuluvad mitte-inimeste hulka ...
Ka see lugu tundub kuuluvat nende paremate hulka, ehk siis meeldis väga. Ei hakka siin sisust mingit kokkuvõtet tegema, ütleks vast niipalju, et selles nukras loos esitatakse lugejale üks muinasjutuline versioon teemantite tekkeloost.
B. Sterling näib tähelepanelikult jälgivat maailma teaduses, poliitikas ja majanduses toimuvat, sest tema tulevikuvisioonid nendes valdkondades mõjuvad ülimalt veenvalt. Näiteks pakub autor lugejale väga huvitava visiooni selle kohta, mis võib juhtuda igasuguste vanast elukorraldusest kinni hoidvate etniliste vähemustega, kes muu maailma minekule vastu seisavad. Kahelehmapidajaid võib see lugu marru ajada, kuid üldiselt soovitan kindlasti lugeda.
Jagades Raul Sulbi kahtlusi pullivend Vesa lugemuse suhtes, on mul alust arvata, et erinevalt soome ulme jaoks olematust Peltolast on M. Kivistik eelarvustaja poolt mainitud ajakirjadest piisavalt teadlik ning omab vähemalt mõningast ettekujutust, keda sealsetest autoritest tõsiselt võetakse ja keda mitte. Just see viimane asjaolu muudab Peltola-taoliste autorite avaldamise vastutustundetuse demonstratsiooniks. Häbi!
Arvatagu mida tahes, aga Sibelius ei pannud kõiki noote hakkama ja “Kalevala” ei neelanud soomlaste kogu fantaasiat – head muusikat ja head kirjandust luuakse seal ka täna, ja mingi osa neist mõlemast jõuab ka eestlasteni. Külastasin täna sealse ulmekirjanduse viimase kolme aasta esinumbri, Pasi Jääskeläineni kodulehekülge, kust võis lugeda, et Arvi Nikkarev olevat viimasel Finncon’il mõista andnud, et soovib kõnealuse autori loomingut ka eesti lugejale tutvustada. Loodan, et see, nüüd juba hädavajalik ettevõtmine peagi teoks saab.
See kindzadzalikkus muudab romaani sarja kahest äärmisest osast olemuslikult veidi erinevaks ja mõnele lugejale (näit. Prontole) üdini vastuvõetamatuks. See selleks...
Eespool üks arvustaja kahtles, kas saab olemas olla nii lolli inimest nagu too usuhull Mikah. Selline kahtlus tundub veidi alusetuna, sest teadupärast ei ole inimvõimetel piire ollagi. Ei näe küll ühtegi põhjust, mis takistaks lollidel saavutamast taset, millest esimese hooga isegi ette kujutada ei oska. Isegi siis, kui asja päris argitasandil uurida, tuleb ju tunnistada, et lollolemise kunst ei ole midagi esoteerilist, vaid tegemist on äärmiselt levinud oskusega. Miski, mida nõnda massiliselt harrastatakse loob lugematul hulgal eeldusi ka selle tarvis, et lugematul määral inimesi võiks kergitada lolluse konsentratsiooni oma isiku juures oluliselt uhkemate numbriteni kui on ette näidata eetikafanaatikust Mikahil.
Jason dinAlt on Mikahi suhtes tõesti kadestamisväärselt kannatlik, kuid ei tohi unustada, et tegemist ei ole kangelasega, kes oma eesmärkide saavutamiseks ja vaenlasest jagu saamiseks esmajärjekorras "ülemsurmajat" välja tõrjuda sooviks.
Tegevustik edeneb oma toimumispaigale eeskujulikult vastavas tempos ja seisakuajastu õhustik on Harrisoni poolt korralikult edasi antud. See on maailm, kus elu ei kulge mitte mööda spiraali vaid venib nüridalt mööda ringjoont; maailm, kus aeg on näiliselt kaotanud pea kogu oma tähenduse... Oh, see fiiling ei olegi nii võõras kui esmapilgul tundub.
Sellele, et Harrison muistsete mongolite suurest pealikust ja tema sõjaretkedest inspiratsiooni on ammutanud, annab tunnistust ka romaanile lõpplahenduse toonud "karda võitu nagu kaotust" -filosoofiale rajatud strateegia rakendamine Temuchini maailmavaate ja eluviisi lõplikuks purustamiseks. Oma vägevuse aegadel sundisid mongolid Tshingis-khaani juhtimisel endale alistuma ka hiinlased, kellede absorbeerimisvõime võõrvallutajate võidu ajapikku olematuks muutis. Just see näide näitas Jason dinAltile kätte tee, kuidas saavutada läbi kaotuse võit, mis välistaks genotsiidi ja looks pyrryslastele võimalused, mis lubaks neil kauaoodatud kaevandustöödega rahulikult pihta hakata.
Muudest meeldivatest asjadest selle romaani juures võiks esile tõsta veel Harrisoni õnnestumist ülejäänud pyrryslaste rakendamisel loo kui terviku teenistusse. Oleks olnud igav, kui kogu kamp passinuks laevas kuni Jason kangelastegusid teeb ja alles viimaseks lahinguks kohale marrssinud. Minu arust kasutas Harrison kõiki pyrryslasi õigetes kohtades ja õigetes kogustes, mistõttu romaani tegevustik oli nüannssiderikkam ja tihedam kui ehk kahe eelneva loo puhul. Väärikas punkt kogu sarjale.
Niisiis, mis tee, mis mees, mis auto? Jama ja täielik saast, mitte action! Midagi eemaletõukavamalt ebaveenvat annab välja mõelda, kirjapanemisest rääkimata. See, et vaimuvaestele meeldib, ei tähenda miskit - igasugune vaesus on patt. Rahast vaesed käivad kah "Live`s" teksadega, "Roobek" tossud jalas ja ei virise sugugi. Teadjat tarbijat selline rämps aga ei veena, mis sest, et odav.
Nüüd oleks paslik lugu nö. pulkadeks lahti võtta ja iga osa, kuniks võhma, korralikult läbi materdada, aga paraku... selgus, et vennikesel sai täna viis aastat surmast, mistõttu tuleb ikooni ette küünal panna ja unustada kõik see halb.
Loo enda kohta on eelnevad arvustajad juba kõik olulisema ära öelnud.
Kadestamisväärse veenvusega kujutab kirjanik nii Koidiku aastal Maal valitsevat ärkamisaja ülevat ja lootusrikkalt tulevikku suunatud meeleolu, järgnevate aegade ärevat ootust kui ka inimeste jahmatust ja murdumist tõehetke saabudes, mis unistamisele järsult lõpu teeb. Kui eestlaste kirjutatud kosmosevärk tavaliselt mõjub üsna võltsilt, siis "Gondvana lapsed" on meeldiva erandina ääretult elav ja usutav. Kõik selles loos "elab, hingab ja liigutab", mistõttu loetavasse süvenemine ei nõua küll mingit vaeva ega pingutust. Tõeline maiuspala.