Järgnev pole päriselt raamatuarvustus.
Rohkem nagu ... filosofeerimine ja mõtteline vaidlus juba surnud autoriga.
Sest "Linn" ei olnud mulle lihtne ja meeldiv lugeda, vaid täitis mu sooviga autoriga vaielda.
Kõige suurem, absoluutne ja fundamentaalne uskude erinevus minu ja Simaki vahel on, et minu jaoks ei ole võimalik kedagi hukutada, tehes ta õnnelikuks.
Jaa, saab hukutada, andes talle, mida ta enda arust õnneks vajab, aga see ei ole tegelikult õnnestav, vaid piinav - ja ma isegi usun kaasa, et kui inimesel ei ole enam mingit eesmärki elus, tal ongi halb ja mõttetu olla ja elutahe kaob.
Kui pole eesmärke, on raske elada. Kuigi olla õnnelik on väga hea eesmärk, lisan omalt poolt juurde. Väga hea!
Kui teha teine päriselt ja üleni õnnelikuks, ei saa ju seda hukutamiseks arvata. Nagu ... milleks too (antud juhul inimkond) siis eksisteeris, kui mitte õnnelik olemiseks? Mis muu oleks mõte? Mis muu olekski eesmärk? Õnnelikuks saamine (mis selles raamatus selgus olema inimkeha hülgamine ja edasi elamine teiseplaneetlasena) ongi ju eesmärk ja mitte kuidagi, mitte mingi valemiga ei suuda ma näha, et miski muu saaks seda olla.
Tundub väga mannetu olla universumi president, kes ei oska ega suuda samas õnne tunda.
Brr!
Ja ometi on Simak sedasi kirjutanud. Kirjutanud, nagu oleksid laienemine ja kasv mingid head asjad iseeneses, inimkonna eksistentsi eesmärk, ja õnn takistuseks selle teel.
Või noh ... suurem jagu raamatut tundus sedasi rääkivat ja arvavat. Epiloog on teisest puust, aga see on ka mitukümmend aastat hiljem kirjutatud lugu.
Aga enne kirjutab Simak asju stiilis "perekond on hea asi iseenesest. Kui ka paarissuhtes osalevad inimesed oleksid eraldi õnnelikumad, peab perekond sälima!" ja "vaesuse puudus halb, sest siis pole inimestel endam tahtmist tööd teha".
Muidugi, sellega olen ma nõus, et mõttetu töö tapab ja kui su tegevusel pole eesmärki, ei tee see ka sind ennast päriselt õnnelikuks. Aga sellega, et õnnelik olemine on haigus, häda ja murekoht, ei. Ma ei suuda, ma ei taha, ma ei mõista seda seisukohta.
Nii vale!
Võrreldes sellega on raamatu alguses üles visatud teooria, et kõik inimesed on südames introverdid ja põrutavad omaette olema, kui saavad, üpris taltsas. Ka idee, et introvertsus äärmusena viib täieliku empaatiapuuduseni, ma saan kuidagi alla neelatud - jah, minu kogemus ütleb, et see on VALE, introverdid on pigem empaatilismad kui ekstraverdid, mitte vastupidi, aga olgu, ulmeraamat. Olgu, võtame vastu, loeme edasi.
Aga et õnn hukutab inimkonna?
Ma ei saa, ma ei mõista, ma ei ole nii üldse nõus!!!!
Jaah, ikka on sajandeid ja lausa aastatuhandeid raamatu keskmes ühe perekonna sama nime kandvad liikmed. Jah, nad on kõik mehed, nimega naisi on raamatutegelaste hulgas kaks, üpris kõrvalised tüübid, ja jälle on üks neist oluline ainult armusuhte tõttu meestegelasega. Jah, on kõnelevad ja mõtlevad koerad, Simaki tüüptunnus (kuigi tal on rohkem teoseid, kus selliseid pole, ent ütled "rääkiv koer", mõtled "Simak") ja teised planeedid, on aja- ja dimensioonide hüpped, teise maailma avanev uks, ja lahked sõbralikud tegelased, on inimesed, kes teiste olendite heaolu nimel otsustavad inimkonna sekkumisvõimalust vähendada, ennast põhimõtteliselt tappes, on isegi vaprus - aga kõik see kahvatub mu jaoks idee kõrval, et õnn saab olla hukutav.
Simak arvab, et õnn on hukutav inimkonna olemuslikule eesmärgile ja inimkonna olemuslik eesmärk on valitseda ja laieneda - ja see eesmärk samas Simakile ei meeldi. Paha inimloomus, paha!
Nagu ... äkki ei oleks siis vaja nii rumalaid asju välja mõelda? Õnn ei saa olla hukatus, jeebus küll! Äkki ei olnud üldse vaja välja mõelda tegelasi, kes sellist rumalust usuvad?
Ja siis see väide, et inimesed on tapjad, aga näiteks koerad mitte. Massiline kõikide-liikide-taimetoitlus saab rikutud, sest INIMENE. Et end kaitsta kurja eest, peab SAMUTI olema inimene. Kiskjad on sellised nii-ja-naa, mitte päris taimetoitluse usku pööratavad, aga võime murrangut tuua, on ikka inimeses ja inimloomuses ...
Öäk.
Ma ei saa aru, ma ei võta vastu ja mingi sünge osa minust märgib: "Kui "Linn" on Simaki peateos, mulle Simak vist ei meeldi."
Mis on suur murrang, sest seni olin veendunud, et Simak, täpsemalt tema raamatud, meeldib mulle üpris väga.
Tapmine kui inimlik joon on samuti niivõrd jabur idee, et mul ei õnnestu seda kuidagi omaks võtta.
Ainsad, kes selles raamatus on sama karmi loomuga kui inimesed, on sipelgad. Sest nad on nagu inimesed, kuigi nii teistsugused, et isegi telepaatia nendega ei toimi.
Ja lõppude lõpuks kaovad ka nemad.
Ei, lugu on omal moel terviklik ja selle suurt mastaapi ei saa eitada. Põhimõtteliselt on esitatud kogu Maa tulevikuajalugu, kuni on veel midagi, mis ajaloo-mõistesse mahub.
Kuidagi sobib sõna "Linn" mitte ainult üldpealkirjaks, vaid iga osa pealkirjakski päris hästi.
Lihtsalt osaliselt toetub kogu romaan (juttudest koosnev romaan on) nii absurdsetele ideedele, et ... nagu ma ütlesin: alguse "kui inimesed saaksid, nad tahaksid kõik elada looduslähedast elu kuskil maakohas" paistab selle kõrval veel üpris mõistlik. Et noh, tõepoolest, valglinnastumine ju näitab, et mingi huvi meil rohkem omaette olla on? Kuigi samas on ilmne, et osaliselt tuleneb linnade laienemine sellest, et suurem jagu inimesi ei saa endale lubada kesklinna hindu ja parem siis juba rahulik, veidi privaatne elupaik kui mõni Mustamäe.
Aga vanalinn peibutaks ikka, kui kättesaamatult kallis poleks.
Nnnnojah.
Muide, ma olin "Linna" enne ka korra lugenud, ent kuna ta ei jätnud mu ajju mingeid märke, unustasin kõik ära, millest jutt, ja sain sedakorda lugedes ikka nagu puuga pähe.
Ma nüüd ei teagi, kas lugeda kohe veel Simakit, et vastik maitse tema nimega seoses suust peletada, või ei iial enam.
Ma vist ikka loen lihtsalt järgmise Simaki varsti otsa. Sest tema emotsionaalne tundlikkus ning sisemine soojus on liiga head, et nad päris maha jätta.
