Karel Michal

Ka see lugu tundub kuuluvat nende paremate hulka, ehk siis meeldis väga. Ei hakka siin sisust mingit kokkuvõtet tegema, ütleks vast niipalju, et selles nukras loos esitatakse lugejale üks muinasjutuline versioon teemantite tekkeloost.

B. Sterling näib tähelepanelikult jälgivat maailma teaduses, poliitikas ja majanduses toimuvat, sest tema tulevikuvisioonid nendes valdkondades mõjuvad ülimalt veenvalt. Näiteks pakub autor lugejale väga huvitava visiooni selle kohta, mis võib juhtuda igasuguste vanast elukorraldusest kinni hoidvate etniliste vähemustega, kes muu maailma minekule vastu seisavad. Kahelehmapidajaid võib see lugu marru ajada, kuid üldiselt soovitan kindlasti lugeda.

Jagades Raul Sulbi kahtlusi pullivend Vesa lugemuse suhtes, on mul alust arvata, et erinevalt soome ulme jaoks olematust Peltolast on M. Kivistik eelarvustaja poolt mainitud ajakirjadest piisavalt teadlik ning omab vähemalt mõningast ettekujutust, keda sealsetest autoritest tõsiselt võetakse ja keda mitte. Just see viimane asjaolu muudab Peltola-taoliste autorite avaldamise vastutustundetuse demonstratsiooniks. Häbi!

Arvatagu mida tahes, aga Sibelius ei pannud kõiki noote hakkama ja “Kalevala” ei neelanud soomlaste kogu fantaasiat – head muusikat ja head kirjandust luuakse seal ka täna, ja mingi osa neist mõlemast jõuab ka eestlasteni. Külastasin täna sealse ulmekirjanduse viimase kolme aasta esinumbri, Pasi Jääskeläineni kodulehekülge, kust võis lugeda, et Arvi Nikkarev olevat viimasel Finncon’il mõista andnud, et soovib kõnealuse autori loomingut ka eesti lugejale tutvustada. Loodan, et see, nüüd juba hädavajalik ettevõtmine peagi teoks saab.

See kindzadzalikkus muudab romaani sarja kahest äärmisest osast olemuslikult veidi erinevaks ja mõnele lugejale (näit. Prontole) üdini vastuvõetamatuks. See selleks...

Eespool üks arvustaja kahtles, kas saab olemas olla nii lolli inimest nagu too usuhull Mikah. Selline kahtlus tundub veidi alusetuna, sest teadupärast ei ole inimvõimetel piire ollagi. Ei näe küll ühtegi põhjust, mis takistaks lollidel saavutamast taset, millest esimese hooga isegi ette kujutada ei oska. Isegi siis, kui asja päris argitasandil uurida, tuleb ju tunnistada, et lollolemise kunst ei ole midagi esoteerilist, vaid tegemist on äärmiselt levinud oskusega. Miski, mida nõnda massiliselt harrastatakse loob lugematul hulgal eeldusi ka selle tarvis, et lugematul määral inimesi võiks kergitada lolluse konsentratsiooni oma isiku juures oluliselt uhkemate numbriteni kui on ette näidata eetikafanaatikust Mikahil.

Jason dinAlt on Mikahi suhtes tõesti kadestamisväärselt kannatlik, kuid ei tohi unustada, et tegemist ei ole kangelasega, kes oma eesmärkide saavutamiseks ja vaenlasest jagu saamiseks esmajärjekorras "ülemsurmajat" välja tõrjuda sooviks.

Tegevustik edeneb oma toimumispaigale eeskujulikult vastavas tempos ja seisakuajastu õhustik on Harrisoni poolt korralikult edasi antud. See on maailm, kus elu ei kulge mitte mööda spiraali vaid venib nüridalt mööda ringjoont; maailm, kus aeg on näiliselt kaotanud pea kogu oma tähenduse... Oh, see fiiling ei olegi nii võõras kui esmapilgul tundub.

Sellele, et Harrison muistsete mongolite suurest pealikust ja tema sõjaretkedest inspiratsiooni on ammutanud, annab tunnistust ka romaanile lõpplahenduse toonud "karda võitu nagu kaotust" -filosoofiale rajatud strateegia rakendamine Temuchini maailmavaate ja eluviisi lõplikuks purustamiseks. Oma vägevuse aegadel sundisid mongolid Tshingis-khaani juhtimisel endale alistuma ka hiinlased, kellede absorbeerimisvõime võõrvallutajate võidu ajapikku olematuks muutis. Just see näide näitas Jason dinAltile kätte tee, kuidas saavutada läbi kaotuse võit, mis välistaks genotsiidi ja looks pyrryslastele võimalused, mis lubaks neil kauaoodatud kaevandustöödega rahulikult pihta hakata.

Muudest meeldivatest asjadest selle romaani juures võiks esile tõsta veel Harrisoni õnnestumist ülejäänud pyrryslaste rakendamisel loo kui terviku teenistusse. Oleks olnud igav, kui kogu kamp passinuks laevas kuni Jason kangelastegusid teeb ja alles viimaseks lahinguks kohale marrssinud. Minu arust kasutas Harrison kõiki pyrryslasi õigetes kohtades ja õigetes kogustes, mistõttu romaani tegevustik oli nüannssiderikkam ja tihedam kui ehk kahe eelneva loo puhul. Väärikas punkt kogu sarjale.

Niisiis, mis tee, mis mees, mis auto? Jama ja täielik saast, mitte action! Midagi eemaletõukavamalt ebaveenvat annab välja mõelda, kirjapanemisest rääkimata. See, et vaimuvaestele meeldib, ei tähenda miskit - igasugune vaesus on patt. Rahast vaesed käivad kah "Live`s" teksadega, "Roobek" tossud jalas ja ei virise sugugi. Teadjat tarbijat selline rämps aga ei veena, mis sest, et odav.

Nüüd oleks paslik lugu nö. pulkadeks lahti võtta ja iga osa, kuniks võhma, korralikult läbi materdada, aga paraku... selgus, et vennikesel sai täna viis aastat surmast, mistõttu tuleb ikooni ette küünal panna ja unustada kõik see halb.

Loo enda kohta on eelnevad arvustajad juba kõik olulisema ära öelnud.

Kadestamisväärse veenvusega kujutab kirjanik nii Koidiku aastal Maal valitsevat ärkamisaja ülevat ja lootusrikkalt tulevikku suunatud meeleolu, järgnevate aegade ärevat ootust kui ka inimeste jahmatust ja murdumist tõehetke saabudes, mis unistamisele järsult lõpu teeb. Kui eestlaste kirjutatud kosmosevärk tavaliselt mõjub üsna võltsilt, siis "Gondvana lapsed" on meeldiva erandina ääretult elav ja usutav. Kõik selles loos "elab, hingab ja liigutab", mistõttu loetavasse süvenemine ei nõua küll mingit vaeva ega pingutust. Tõeline maiuspala.