Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Veiko Belials · Marek Simpson (Tihhonov) ·

Existerion

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)

  • F-sari
Hinne
Hindajaid
1
2
6
8
4
Keskmine hinne
2.429
Arvustused (21)

Minu meelest oli see üks tõsiselt hea raamat, pani mind elu üle sügavalt järele mõtlema. Kes iganes on huvitatud filosoofilisest maailmavaatest ja ulmest, peaks seda kindlasti lugema. Raamat koosneb mitmest lühiloost, mida Suur Mõistus jutustab Inimesele, kes tahab leida elu mõtet. Läbi jutustatud lugude luuakse pilt maailmast ja elu keerdkäikudest. Nendes lugudes on luubi alla seatud kõik inimlikud väärtused, tugevused, nõrkused ja seda on teinud autorid tõeliselt vaimukalt, kuid siiski väga sügava tagamõttega.Suur tänu autoreile selle suurepärase teose eest!
Teksti loeti eesti keeles

Lipp lipi peal, lapp lapi peal, selline see existeerion ongi. Jutukoguna nagu polekski midagi ette heita, aga sellisel kujul??? Raamjutustus on igatahes piisavalt mannetu, et mingitki mõju avaldada... Kui ta oli paroodiana mõeldud, siis oleks pidanud asja natuke löövamalt kirja panema, mitte sihkse lohiseva hädisusena. Piitsa just selle raamatu eest ei taha anda, aga präänikut see lapitekk kah ära ei teeni.
Teksti loeti eesti keeles

Oleks ta jutukogu olnud ja Simpsoni-Belialsi paremikku sisaldaud, siis...Raamatuvorm kippus asja vägagi ära rikkuma - see mõistus oli lihtsalt lapsik! Ei, lookesed olid osad ju päris armsad... aga et nad nõnda mannetult seotud olid.... Tahtnuks enamat, kuigi kartsin hullemat. Seega neli. Lisapunkti toob see, et olin midagi sellist ammu oodanud -eesti autori ulmejuttude kogumikku.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlemisaine on korralik ehk rahuldav, eriti neile lugejatele, kes ise samadel teemadel (olemise mõte jms)arutlema kipuvad. Kuigi jah, ega lasteaia tasemest seegi pool kõrgemale ei küündi. Viimastel lehekülgedel esitatud lõpplahenduse heiastused on loosunglikud, lapsikud - kui juba kirjutada, siis vast kaasaja lugejale, kes veitsa nendest lõpuloosungitest edasi on arenend. Tore siiski, et eesti mõtlemise see tase on (ulme)kirjandusliku väljundi leidnud, selle eest siis rahuldav hinnegi.Mis siis viga? Ega iseenesest pole midagi häda, kompositsioon ruulib, mõte jookseb... Aga jutuvestmise oskusest jääb veel puudu. Oleks tahtnud "Existerioni" kaks korda paksemana kui ta on, käes hoida. Jutustatavad lood on hõredad, see tähendab õhuaukudega nagu hiirte näritud juust, ja asja see paremaks ei tee. Lood ei vii "sisse", ei tõmba nii sügavalt kaasa, nagu Universumi Mõistuse jutustamisstiili kirjeldus (pigem läbielamine, kui jutustamine) eeldada lubaks. Iga jutt on kondikava, ei enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Tükk aega ma mõtlesin, et ei arvusta üldsegi seda raamatut... kuid karm reaalsus on sundinud mind siiski seda tegema. Ei saa ju pidada normaalseks teose keskmist hinnet BAASis? Ma ei kutsu küll kedagi üles nüüd siin ühtesid laduma, aga kõik algab meie endi tegudest ning omaenda arvustusega saan ma siiski välja näidata suhtumist ning teha endast oleneva, et raamatu keskmine hinne pisutki liiguks selle numbri poole, mida ta väärt on.

Raamat on ilge jama ning kohutavalt nõrk. Üldiselt olen ma oma hinnangutes ääretult leebe ja mõistapüüdev inimene, kuid selle köite puhul on igasugune tolerants üsnagi välistatud. Isegi kui see oleks saja aasta jooksul ainuke eestlas(t)e kirjutatud ulmeraamat... isegi siis poleks mõtet seda välja anda, sest selle raamatu tekitatud kahju kohalikule ulmele on suurem, kui raamatu ilmumise fakt... et nüüd on oma filosoofiline ulmeromaan olemas.

Raamatu põhipuuduseks on igavus ja hallus... raamatut on igav ja kurnav lugeda... lugedes tundsin end nagu viisakas inimene, kes peab kuulama idioodi lamisemist. Sorry, aga isik, kes ei suuda elementaarsetki mõttetööd teha ning peab ka kõige lihtsamatele küsimustele vastuse saamiseks Universumi Mõistust tülitama, see inimene on ju idioot. Kõikse hullem on veel see, et Universumi Mõistus mõjub ise kah kui hooldekodu pisut normaalsem patsient, kes oma raviasutuses sanitari koha on saanud ning siis erineb oma märksa kliinilisematest saatusekaaslastest vaid staatuse (mitte aga olemuse) poolest.

Minu arust eeldaks filosoofiline (ulme)romaan kaelamurdvaid mõtteeksperimente ja säravat esitlust ning uudseid kontseptsioone... või siis vanade tõdede esitamist värskes valguses. Meil on aga «Existerioni» näol tegemist triviaalsete pisitõdede halli ja plakatliku nämmutamisega, mille lugemiseks peab end suisa sundima.

Oleks köide vormistatud jutukoguna, siis oleks hinne ehk 1-1,5 palli kõrgem... sest see abitu raamlugu on tõesti jälk. Samas on raamatusse valitud ikka tohutu hulk hästi nõrku tekste, sellised ilmuvad raamatukaante vahel tavaliselt autori loomeelu loojakul, mil uusi tekste enam ei tule ning siis saavad lugejad teada, et kuivõrd abitult kunagi alustas see praeguseks ülitunnustatud looja. Eelmise lause viimane sõnapaar ei kehti ei Belialsi, ei Simpsoni kohta ning seega on selliste juttude praegune raamatukaante vahele toppimine ikka üsna õigustamatu. Ega sitt sellest rosinasaiaks muutu, kui sinna näpuotsast mõni rosin («Helesiniste Liivade laul», «See», «Megasiti keiss», «Tulek» jne.) pillata.

Kui autoritele ja kõikvõimalikele pöidlahoidjatele (näit. nimetu arvustaja «Marduses») tundub, et ma siin nüüd ilgelt autoritele ja maakeelsele ulmele liiga teen, siis pakuksin välja kaks üsna neutraalset mõtet:
1. Kujutage ette noort ulmehuvilist, kes on just äsja läbi lugenud oma esimesed Asimovid ja Tolkienid ning kes on kuulnud, et ka eestlased kirjutavad ulmet ja siis mingi vastutustundetu isik pistab talle «Existerioni» pihku. Ma arvan, et see noor inimene on pärast seda (vähemasti eesti) ulme jaoks kadunud hing! On ju halb?
2. Või kujutage ette estofiili, kes pole ka ulme suhtes ükskõikne ning kes siis avastab eesti ulmeromaani «Existerion». Väga piinlik juhtum ju?

Filosoofiline on romaan vaid niipalju, et esimest korda elus hakkasin ma mõtlema ulmekirjanduse lugemisele raisatud ajast ning nendin, et kui mul kunagi elu loojangul jääb päev puudu, siis läheb see kindlasti Veiko Belialsi ja Marek Simpsoni ning nende «Existerioni» kraesse. Ma tõesti kahetsen, et ma seda romaani lugesin!

Teksti loeti eesti keeles

Ei viitsinudki päris läbi lugeda. Vahel tärkas mõte, et huvitav, mis raamatuga võiks analoogia tekkida, või mis kirjanikuga. Igatahes mõtlesin igasugustele muudele asjadele, kui konkreetsele raamatule. Tore et ma seda poest ei ostnud... oleks veel mitu korda pooleli jäänud. Kurb, et selle raamatuga sedaviisi läks. Autoritest ka veits kahju - nägid ju vaeva ja puha.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah, ostsin ta ära, silmi peites pean tunnistama, et põhiliselt selleks, et Veiksi toetada. On jah täpselt selline soga, nagu Jürka eespool kirjeldab. Paar head lühilugu, aga needki allpool kriitika taset oleva raamlooga solgitud, hunnik väärtusetuid ideenatukesi, millistest igal kirjanikul sahtel pungub, ja no ma ei tea. Kõige koledam on see, et vähemasti VB ju oskab kirjutada...
31.07.2000

-----

19.07.2006
Tõstsin hinnet ühe palli võrra. Tänaseks on eestis hakanud aktiivselt tegutsema Hans Leberechti seltsi ulmesektsioon ja hoian hinde "1" ikka täielikule sõnnikule, mida normaalne inimene kaine peaga lugeda ei suuda. Existerioni ma siiski lugesin läbi, aga Uido Truiat, Mehis Heisaart ja teisi taolisi ei suuda...

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt piisab hinde põhjenduseks/selgituseks sellest, kui vaadata teose absurdselt kõrget keskmist hinnet BAASis.

Kõik on üldiselt juba ära öeldud. Huvilistel tasuks veelkord üle lugeja Jürka arvustus ja tuletada meelde Lauri leebuma läinud arvustust, mida inimesed saavad tänu Marek Simpsoni ennastsalgavale vahendustegevusele ikka ja jälle üle lugeda «Algernoni» juuninumbri kirjaveerust. Nõustun täielikult mõlemaga.

Ja ei sõimata seda vahvat raamatut ainult võrgus, ka «Areenis» ja (korduvalt) «Loomingus» on teda mitte just hea sõnaga meenutatud.

Aga Eilishi arvustuse soovitaks panna teose võimaliku uustrüki tagakaanele.

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu lugemisest on möödas nüüd üks aasta... Olen korduvalt proovinud sellele arvustust kirjutada, ent ikka pole leidnud sobivaid sõnu. Hindes pole küll kahtlust olnud.

Kahtlemata on tegemist ebaõnnestumisega. Simpsonil esimene ebaõnnestunud ilukirjanduslik raamatudebüüt ja Belialsil tagasilangus Ashinariga. Loodetavasti on ka autorid sellest aru saanud.

Milles siis Existerioni nõrgad kohad? Ma arutleksin nõnda, et igasugune filoseerimine peaks alguse saama sisimast sunnist ja mingist tunnetusest. Antud juhul näikse see soov tekkinud olevat ideest täita jutuvalimik mördiga ja seda diskori kombel kokku siduda. Selline võte eeldab, et kõik see sügavus ja maailmatunnetus on neis lugudes originaalselt olemas. Aga kas ikka on?

Filosofeerimine pole õieti ei töö ega mõtlemine, pigem on ta teatav seisund, mille käigus on filosoofil kohustus jõuda maailma ja inimesetunnetuses tasemele, mis pole jõukohane nö inimesele tänavalt ja üldse enamikule. Ta peab välja tulema millegi uuega, süsteemiga, konstruktsiooniga, mis tõepoolest on nimetust "filosoofia" väärt.

"Existerion" aga, andke andeks, pakub meile targutamist elu üle. Ja see targutamine ei ütle välja mitte ainsatki huvitavat mõtet!

Teiseks - tõdemus, et tõde peitub meis enestes... Hää küll, kus mujal ta ikka peitub, aga see võiks olla edasiste arutluse platvorm mitte lõplik sedastsus. Kui kaua ma selle mõttetera üle ka ei juurdleks, ei vii see mind ikkagi kuhugi edasi ega ütle mulle elu, maailma ja inimese kohta midagi rahuldavalt olulist.

Kolmandaks ja vähe subjektiivsemalt - raamatu ülesehitus. Eks erinevad lugejad suhtu erinevalt olukorda, mis toimub mingis hämuses mõõtmes; olemise ja mitteolemise piirimail, eikuskil ühesõnaga. Isiklikult just sellisest lavakujundusest ei vaimustu. Seal eikuskil kohtub minategelane Universumi Mõistusega...ja esitab talle küsimuse: Mis on olemise mõte?.

Mind isiklikult see ei huvita. Või vähemalt ei küsika ma midagi sellist. Hästi see on minu mure. Aga edasi - selle asemel, et otse vastata - hakkab UM jutustama vanu Belialsi ja Simpsoni lugusid. Millise tegevuse ainsaks põhjuseks oli autorite soov oma jutte kuidagi raamistada. Kas tõesti pole UM võimeline muul kombel oma Teadmist edasi andma. On küll, selgub. Aga inimene pole võimeline seda vastu võtma...

Ja tagatipuks selgub, et inimene ise on UM ja kogu see võrdlemisi abitu dialoog toimus iseendaga. Sedavõrd tühja targutamist ja käibetõdede lällutamist ongi võimeline iseendaga pidama üks küllaltki ebahuvutav ja eriliste vaimsete võimeteta inimene. Kuid sellisest ehk ei peaks raamatuid kirjutama.

Muus osas on kaante vahele saanud autorite üks loomeetapp - lühi-lühilood ja kui poleks seda pettumustvalmistavat raami, oleksin võimeline isegi rääkima, et mõned lood sealt mulle tegelikult üsna meeldisid jne. Praegu ei näe selleks põhjust.

Sooviks veelkord rõhutada, et see raamjutustus, dialoog, peab pakkuma lugemisrõõmu... Olema originaalne, sädelev, mitmetähenduslik, sügavamõtteline... Ja kui nüüd autorid seda enda käest küsivad - siis kas nad saavad endale kätt südamele pannes öelda, et jah, seda ta ka on?
Teksti loeti eesti keeles

Algas küll paljutõotavalt, lootsin, et raamatu lõpus tuuakse välja midagi põhjapanevat olemise mõtte kohta, kuid lõpulause (tõde on meis enestes) tekitas pettumuse. Oli siis selleni jõudmiseks vaja ~140 lehekülge kirja panna? MS väljendas veel kunagi Marduses intervjuus iseendaga, et inimene, kel kulub millegi väljaütlemiseks raamatujagu paberit, peab tõsiselt haige olema... Ja nüüd?? Pealegi ei tule alati kasuks kõikvõimalike-võimatute nimisõnade lause keskel suure algustähega kirjutamine. Lõpuks lihtsalt ei saa enam aru, kus siin paatos peitub... Lugemiseks kulutatud aega siiski ei kahetse. Aitas mul lõpuks magama jääda.
Teksti loeti eesti keeles

Olles ennem siit neid eelnevaid arvustusi lugenud, ootasin raamatust palju hullemat. Tegelikult ei olnudki ju raamatul midagi erilist viga, viriseda võiks ainult raamjutustuse üle. Oli see ikka vajalik? Minumeelest oli see mõtetu. Jutud olid ilusti kenal keskmisel tasemel. Oli ka paar head juttu(ntx. Kangelasest ja Koletisest, Päästjate jutud). Igastahes aegajalt oli tuntav, et Belialsi jutud on nati kõrgemal tasemel kui Simpsoni omad. Igastahes "3" on teos auga ära teeninud, ning soovitaks seda raamatut siis lugeda, kui sul pole u. 2 tundi absoluutselt mitte midagi muud teha. (Nagu mul täna hommikul)
Teksti loeti eesti keeles

Kyll tahaks öelda Eduad Vilde s6nadega, mida kasutati "Tabamata imes" noore klaverikunstniku kohta "maestro on meile tonud palju h6bedat, kuid kulda ei ole tema toonud mitte". Tahaks, aga ei saa. Sest see ei ole ka h6be mitte, mille herr Simpson ja herr Belials meile toonud on. Selle ainese nime ei thaks nagu k6va häälega välja öeldagi, kuigi ma ei väljendaks end ka mitte nii räigelt, kui m5ningad härrased enne mind. Ma ei ytleks, et mul on sygavalt valus asjatult loetud raamatu pärast, ei seda mitte. Samas ei näe ma mitte mingit p6hjust ka r66mustamises.
Teksti loeti eesti keeles

Ei tea, kas Universumi Mõistus ikka madaldaks ennast suhtlema nii tähtsusetu olendiga nagu inimene ja muretseks veel tema pärast? Aga mine sa tea...
Teksti loeti eesti keeles

Elamust ei pakkunud, kuna ise olen enda Olemise ja Elu mõtte leidnud. Niisiis sattusin paar korda Universumi definitsioonide ja mina-tegelase sisemonoloogidega vastuollu. Enam kui pooled jutud oleksid võinud olemata olla, raamjutustus sellisel kujul on suht tühi lehehunnik. Lühijuttude juures pean tähtsaks tabavust ja autori konkreetsust, kuid kui mingisugune Universumi Mõistus hakkab "ümber nurga" jutustama, siis see mitte ei istu. Kahe lgp. autori asemel oleks teinud raamatu mitte kaasates Universumi Mõistust, vaid fantaasiaküllast Vanaema, kes näiteks ühele tõbisele poisile jutustab jutte elust= minevikust, olevikust ja tulevikust. Ühiskonna mõttelaadidest, erinevatest elu tahkudest ja vanaema enda isiklikust vaatenurgast (mis ei pea üldsegi mitte tõelähedane olema). Teoses oleks võinud olla pealkirjad (kasvõi kuskil kõrvalises sisukorras), kuna nõndaviisi jääks lugejale paremini meelde, et mis siis oli hea lugu ja mida tasuks kunagi ehk veel lugeda. Aga kui nüüd suht segane segapudru filosofeerimistega lihtsa Eesti inimeseni tuua, siis sellest ei tule midagi välja. Raamjutustus jutustuseks -- meie mandri ulmefänn tahab midagi väga originaalset ja tabavat. See oli aga rohkem nagu heietus. Meeldis: Jüri Kassi kaanekujundus, paar üksikut juttu (mille pealkirju ma ei tea) ja autorite pingutus tegemaks ühte head raamatut. Antud teos on justkui leib liivateradega, mis õnneks poeletil väga palju tavaleiva hinnast ei erine. Küll aga järgmine raamat parem tuleb!
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Teab, kas see nüüd nii kole raamat ka oli, kui kohati eespool kirjeldatud. Aga tõepoolest - oleks ta paar korda paksem olnud (st lahtikirjutatud rohkem) oleks asi parem. Nii mõndagi toredat idee-killukest oleks võinud märkmikus edasi hoida ja sellest oleks ehk kunagi midagi pikemat/sisukamat saanud. 100% halb ta ju polnud!
Teksti loeti eesti keeles
x
Lauri Lõhmus
04.08.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Pisut üllatav oli hiljaaegu teada saada, et Ursula K. Le Guini üldiselt selliseks kehvemapoolseks autoriks peetakse. Ei ole teda eriti palju lugenud, kuid see vähene mis eesti keeles kättesaadav on mulle meeldinud ja kui see mis räägitakse tõele vastab, siis võib vähemalt tõdeda, et selle autori puhul on kirjastajad suutnud kirjaniku loomingu hulgast just parema osa avaldamiseks välja valida – nii sageli on ju otse vastupidi talitatud.

Ka see lugu tundub kuuluvat nende paremate hulka, ehk siis meeldis väga. Ei hakka siin sisust mingit kokkuvõtet tegema, ütleks vast niipalju, et selles nukras loos esitatakse lugejale üks muinasjutuline versioon teemantite tekkeloost.

Teksti loeti soome keeles

Tegemist on minu jaoks loetamatu raamatuga ja seda üldse mitte tõlkijate viletsuse tõttu, mis paljude meelest kõige enam teose nautimist takistas. Halb tõlge segab kindlasti lugemist, kuid üldjuhul ei ole ühtegi head teksti võimalik tõlkida nii halvasti, et see üldse lugeda ei kõlba. Näiteks H. Harrisoni «Ajamasina saaga» tõlge ei kannatanud mingisugustki kriitikat, ent see tegi lugemisest lihtsalt nagu halva kvaliteediga lindistatud video vaatamise, mis iseenesest ei seganud mind naljade naermast ja aru saamast, et tegemist on hea ja lõbusa looga, mida läbi raskuste siiski nauditav lugeda. Gibson lihtsalt ei istunud mulle. Mehel on ideid ja nutikaid visioone, aga see, läbi mille ta neid välja käib, ei lähe mulle korda. Jutt käib loomulikult üksnes «Neuromanti» kohta, mis võib olla autori ainuke vilets (kuigi kuulus) teos.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun igati eelmise arvustaja poolt kirjutatuga, tegemist on äärmiselt suurepärase hard-SFiga, mistõttu tundub, et kõrge kirjandusauhind sedapuhku tõesti õigele autorile omistati.

B. Sterling näib tähelepanelikult jälgivat maailma teaduses, poliitikas ja majanduses toimuvat, sest tema tulevikuvisioonid nendes valdkondades mõjuvad ülimalt veenvalt. Näiteks pakub autor lugejale väga huvitava visiooni selle kohta, mis võib juhtuda igasuguste vanast elukorraldusest kinni hoidvate etniliste vähemustega, kes muu maailma minekule vastu seisavad. Kahelehmapidajaid võib see lugu marru ajada, kuid üldiselt soovitan kindlasti lugeda.

Teksti loeti soome keeles

Märt Laur on kirjanik, keda olen üsna vähe lugenud. Ja ega ta ole vist teabmispalju kirjutanudki, või vähemasti avaldanud. Seniloetu põhjal on jäänud mulje, et tegemist on algaja kuid püüdliku kirjutajaga, ning iga uus lugu on näidanud, et püüdlikkus viib edasi. Jah, visalt, kuid siiski edasi. Mõnelegi ilmselt lubamatult kõrgena näivast hindest suure osa moodustabki tunnustus püüdlikkuse ja selle vähese kuid väärtusliku arengu eest, mis autori senise loomingu juures silma hakanud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutu idee ei ole sugugi uudne, kuid piisavalt igihaljas selleks, et seda aega-ajalt uuesti kasutada. Seda küll juhul, kui lugu saab kirjaniku poolt tõepoolest perfektselt ja nauditavalt kirja pandud. Just selles, kõige tähtsamas osas on aga V. Belials oma töö täielikult tegemata jätnud, mistõttu selle loo vajalikkus mulle kuidagi kohale ei jõua. Lugu on siiski poole parem kui «Pengringerite needus», siit ka poole kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Pole midagi lihtsamat kui “Hyperionile” “viis” panna, ja pole midagi raskemat kui selle “viie” põhjendamine.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa panna kõrgemat hinnet raamatule, mis ennast ka korduval kättevõtmisel lugeda ei lase. Hea näide halvast kirjandusest.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti autorite poolt läbi aegade kirjutatud ulme edetabelis hetkel konkurentsitult esikohale asetuv lugu, minu meelest. Õnnitlen.
Teksti loeti eesti keeles

Mario Kivistiku poolt nokiarahva ulme tutvustamiseks astutud sammust on tõepoolest raske midagi positiivset leida. Tänu Eurovision’ile teame, et soomlastel on kõige kehvemad laulud ja kõige koledamad lauljad, tänu “Mardusele” teame nüüd veel, et neil on ka maailma viletsaimad ulmekirjanikud. Jälle “Finland: one point” ja asi tahe? Miks ka mitte, eriti kui tollest “ühest” on loo ja selle autori hindamiseks küll ja küll, ning jääb veel ülegi. Kuid, Jeesus Mario ja luterlaste kuri Jumal, mida halba on eesti ulmelugeja teinud, et teda niiviisi karistatakse? Kas meile Maniakkide Tänavast veel vähe oli?

Jagades Raul Sulbi kahtlusi pullivend Vesa lugemuse suhtes, on mul alust arvata, et erinevalt soome ulme jaoks olematust Peltolast on M. Kivistik eelarvustaja poolt mainitud ajakirjadest piisavalt teadlik ning omab vähemalt mõningast ettekujutust, keda sealsetest autoritest tõsiselt võetakse ja keda mitte. Just see viimane asjaolu muudab Peltola-taoliste autorite avaldamise vastutustundetuse demonstratsiooniks. Häbi!

Arvatagu mida tahes, aga Sibelius ei pannud kõiki noote hakkama ja “Kalevala” ei neelanud soomlaste kogu fantaasiat – head muusikat ja head kirjandust luuakse seal ka täna, ja mingi osa neist mõlemast jõuab ka eestlasteni. Külastasin täna sealse ulmekirjanduse viimase kolme aasta esinumbri, Pasi Jääskeläineni kodulehekülge, kust võis lugeda, et Arvi Nikkarev olevat viimasel Finncon’il mõista andnud, et soovib kõnealuse autori loomingut ka eesti lugejale tutvustada. Loodan, et see, nüüd juba hädavajalik ettevõtmine peagi teoks saab.

Teksti loeti eesti keeles

Kin-dza-dza mis Kin-dza-dza! Andri tabava tähelepanekuga saab vaid nõustuda. Ja see oli üks väga hea film, mida ühes Mustamäe kinos omal ajal korduvalt vaatamas käisin.

See kindzadzalikkus muudab romaani sarja kahest äärmisest osast olemuslikult veidi erinevaks ja mõnele lugejale (näit. Prontole) üdini vastuvõetamatuks. See selleks...

Eespool üks arvustaja kahtles, kas saab olemas olla nii lolli inimest nagu too usuhull Mikah. Selline kahtlus tundub veidi alusetuna, sest teadupärast ei ole inimvõimetel piire ollagi. Ei näe küll ühtegi põhjust, mis takistaks lollidel saavutamast taset, millest esimese hooga isegi ette kujutada ei oska. Isegi siis, kui asja päris argitasandil uurida, tuleb ju tunnistada, et lollolemise kunst ei ole midagi esoteerilist, vaid tegemist on äärmiselt levinud oskusega. Miski, mida nõnda massiliselt harrastatakse loob lugematul hulgal eeldusi ka selle tarvis, et lugematul määral inimesi võiks kergitada lolluse konsentratsiooni oma isiku juures oluliselt uhkemate numbriteni kui on ette näidata eetikafanaatikust Mikahil.

Jason dinAlt on Mikahi suhtes tõesti kadestamisväärselt kannatlik, kuid ei tohi unustada, et tegemist ei ole kangelasega, kes oma eesmärkide saavutamiseks ja vaenlasest jagu saamiseks esmajärjekorras "ülemsurmajat" välja tõrjuda sooviks.

Tegevustik edeneb oma toimumispaigale eeskujulikult vastavas tempos ja seisakuajastu õhustik on Harrisoni poolt korralikult edasi antud. See on maailm, kus elu ei kulge mitte mööda spiraali vaid venib nüridalt mööda ringjoont; maailm, kus aeg on näiliselt kaotanud pea kogu oma tähenduse... Oh, see fiiling ei olegi nii võõras kui esmapilgul tundub.

Teksti loeti eesti keeles

Olen meelsasti nõus nende arvustajatega, kes antud romaani sarja parimaks pidanud. Ka viited sarnasustele platool elutsevate sõjakate nomaadide ja muistsete mongolite elukorralduses tunduvad olevat asi õigel kohal. Tooksin siinkohal ära veel ühe seose, mis on küll pisut spekulatiivne, sest mul ei olnud viitsimist tekkinud mõttele kinnituse leidmiseks mingit suuremat uurimist läbi viia. Teades küll üht-teist hiina nimede latinisatsioonist, ei ole mul õrna aimugi sellest, millised võiksid olla inglisekeelses maailmas käibivad reeglid mongoli nimede kirjutamise tarvis. Sellest hoolimata tundub Temuchin olevat üks võimalikke variante tähendada üles nime, mis eestlasele tuntud rohkem kirjapildi Temüdzin järgi. Umbes seitsesada aastat tagasi kandis Aasias seda nime mees, kes sai hakkama hulga nomaadihõimude liitmisega üheks suureks mongoli rahvaks, kes tema geniaalse juhtimise all suutis maha pidada rohkeid edukalt lõppenud vallutussõdu. Tõsi, juba pärast esimesi suuremaid oma rahva ühendamise nimel peetud lahinguid hakati teda kutsuma Tshingis-khaaniks, selle nime-tiitliga kanti too kõikide aegade suurim nomaadist vallutaja ka ajalooraamatuisse.

Sellele, et Harrison muistsete mongolite suurest pealikust ja tema sõjaretkedest inspiratsiooni on ammutanud, annab tunnistust ka romaanile lõpplahenduse toonud "karda võitu nagu kaotust" -filosoofiale rajatud strateegia rakendamine Temuchini maailmavaate ja eluviisi lõplikuks purustamiseks. Oma vägevuse aegadel sundisid mongolid Tshingis-khaani juhtimisel endale alistuma ka hiinlased, kellede absorbeerimisvõime võõrvallutajate võidu ajapikku olematuks muutis. Just see näide näitas Jason dinAltile kätte tee, kuidas saavutada läbi kaotuse võit, mis välistaks genotsiidi ja looks pyrryslastele võimalused, mis lubaks neil kauaoodatud kaevandustöödega rahulikult pihta hakata.

Muudest meeldivatest asjadest selle romaani juures võiks esile tõsta veel Harrisoni õnnestumist ülejäänud pyrryslaste rakendamisel loo kui terviku teenistusse. Oleks olnud igav, kui kogu kamp passinuks laevas kuni Jason kangelastegusid teeb ja alles viimaseks lahinguks kohale marrssinud. Minu arust kasutas Harrison kõiki pyrryslasi õigetes kohtades ja õigetes kogustes, mistõttu romaani tegevustik oli nüannssiderikkam ja tihedam kui ehk kahe eelneva loo puhul. Väärikas punkt kogu sarjale.

Teksti loeti eesti keeles

"Needuste allee" on hea näide halvast raamatust. Kel mõistust, ei loe; kes oskab, ei tee järele. Enda kohta tuleb tõdeda, et oskustega on kõik korras, mõistust jagub aga täpselt niipalju, et siin ma nüüd olen ja arvustan.

Niisiis, mis tee, mis mees, mis auto? Jama ja täielik saast, mitte action! Midagi eemaletõukavamalt ebaveenvat annab välja mõelda, kirjapanemisest rääkimata. See, et vaimuvaestele meeldib, ei tähenda miskit - igasugune vaesus on patt. Rahast vaesed käivad kah "Live`s" teksadega, "Roobek" tossud jalas ja ei virise sugugi. Teadjat tarbijat selline rämps aga ei veena, mis sest, et odav.

Nüüd oleks paslik lugu nö. pulkadeks lahti võtta ja iga osa, kuniks võhma, korralikult läbi materdada, aga paraku... selgus, et vennikesel sai täna viis aastat surmast, mistõttu tuleb ikooni ette küünal panna ja unustada kõik see halb.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene K. Orlau jutt, mida lugesin ning vaieldamatult ka üks parimaid autori senises loomingus, jäädes ehk pisut alla üksnes loole "Malin Malini metsast". Kuni Hargla tulekuni oli K. Orlau ainsaks tõeliseks eluniidiks minu ja eesti ulme vahel . Aitäh talle!

Loo enda kohta on eelnevad arvustajad juba kõik olulisema ära öelnud.

Teksti loeti eesti keeles

Pean seda juttu K. Orlau senise loomingu tipuks ning loodan, et austatud leedi on lõpuks ometi leidmas inspiratsiooni ja head sulge, mis aitaks tal kohalike ulmekirjanike seas ligilähedaseltki tagasi saavutada seda väärikat positsiooni, mis talle "Stalker"-i toonud aegadel kuulus.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun täielikult eelpoolkõnelejatega ja mmidagi tähelepanuväärset lisada polegi. Hea jutt, mis lihtsalt meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, millele pikemalt mõtlemata ja millest pikemalt lobisemata võib viie ära panna. Eriti tuleb Harglale au anda selle eest, et too etno osa ei muutunud kogu loo vältel kordagi domineerivaks, vaid kõik oli algusest lõpuni perfektselt tasakaalus, mistõttu sündmustik ei kaotanud hetkekski sidet ka tänapäevaga ja pinge püsis stabiilsena. Jälle üks hea näidisjutt igale eesti ulmekirjanikule.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt vähese tegevusega, kuid piisavalt sisukas ja minu arust maru hästi paberile pandud lugu pan Grpowskist, kes sedapuhku lugejale pisut ka oma detektiivioskusi demonstreerib. Hargla omakorda demonstreerib meile, et suudaks ka selles zhanris täiesti edukalt üles astuda. Mis siis ikka, selline mitmekülgsus on pigem tervitatav kui taunitav. Nt. Simmons`i "Hyperion"-i puhul on just autori meeletu osavus erinevate zhanrite segamisel kuidagi vapustavalt hämmastamapanev. 90-ndate ühe tähelepanuväärseima autoriga võrreldes on Hargla loomulikult alles beebi, kuid eelneva näite eesmärgiks oligi vaid toetada mitmekülgsust, mitte püüe Harglale maailmakirjanduses väärilist kohta leida.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla soovi ja püüdesse kirjutada "Gondvana lapsed" millekski mahukamaks kui seda on loo algversioon suhtun ma igati positiivselt ja arusaamisega, kuid käesoleva tulemusega päriselt rahule jääda ei saa. Lisatud materjalile etteheidete tegemiseks ei näe ma põhjust, küll aga tuleb tõdeda, et uue ainese sobitamisel olemasolnuga ei ole autor toime tulnud nii hästi kui pidanuks. Võrreldes algversiooniga jääb antud tekstil tublisti puudu terviklikkusest ja ladususest, mis esimesenamainitu lugemise nii nauditavaks muutis. Lisatud materjal, mis ei ole sugugi halb, kipub siiski pahatihti tegevust ja loo loomulikku arengut takistama. Ilmselt oleks tulnud uuendused kuidagi ühtlasemalt paigutada, või siis oleks tulnud ka loo tegevustikus midagi täiendavat ette võtta. Just loo teatud ebaproportsionaalsus muutis asja kuidagi rabedaks ja poolikuks ning raskendas lugemist. Keegi olevat võrrelnud seda uusversiooni Clarke`i loominguga, ja huvitaval kombel meenus mullegi just Clarke, kellel on head ideed ja teinekord ka päris hea lugu, kuid kelle kirjutatus jääb reeglina puudu see miski, mis loo elavaks muudab. "Gondvana lapsed (uusversioon) jääb minu jaoks nõrgemaks kui esialgne, kuid suhtun sellesse nagu romaanikavandisse, millest Hargla kunagi ehk suurepärase lugemisvara võiks luua. Seniks neli ja nägudeni...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea ja terviklik lugu, millel piisavalt potentsiaali ka mahukama teose tarvis (praeguseks olemasolevat ja pikemat uusversiooni ma küll eriti õnnestunuks ei pea).

Kadestamisväärse veenvusega kujutab kirjanik nii Koidiku aastal Maal valitsevat ärkamisaja ülevat ja lootusrikkalt tulevikku suunatud meeleolu, järgnevate aegade ärevat ootust kui ka inimeste jahmatust ja murdumist tõehetke saabudes, mis unistamisele järsult lõpu teeb. Kui eestlaste kirjutatud kosmosevärk tavaliselt mõjub üsna võltsilt, siis "Gondvana lapsed" on meeldiva erandina ääretult elav ja usutav. Kõik selles loos "elab, hingab ja liigutab", mistõttu loetavasse süvenemine ei nõua küll mingit vaeva ega pingutust. Tõeline maiuspala.

Teksti loeti eesti keeles