Karel Michal

Teiseks on "1984" ilmselt üks neist teoseist, mida "iga intelligentne inimene peaks lugenud olema", kui tsiteerida kirjanduse õpetaja lauset Tammsaare kohta. Seda on raske jätta võrdlemata A- Huxley "Brave New World`iga" ning silma torkab, et võrreldes BNW-ga on "1984-s" ühiskonna kontrollituse aste mitu korda suurem. BNW-s on pärast suuri vapustusi saavutatud siiski üsna suur stabiilsus ainelise heaolu taustal, "1984-ja" ühiskonnakorraldus aga toidab ennast ainelisest kitsikusest ning igikestvast sõjast. Mitte midagi pole mailmas muutunud "1984-ja" kirjutamise ajast selles mõttes, et ikka veel on selles romaanis kirjeldatud ühiskonnakord tõenäolisem, kui BNW oma. Ja ilmselt ka jääb tõenäolisemaks, sest läbi sajandite ja aastatuhandete on valitsejad siiski oma riike kontrollinud rohkem piitsa kui prääniku abil - see paistab olema inimmõistusle kui sellisele ürgomane.

Ulmekirjandus on täis ideid kollektiivsest ühiskonnast, ühtesulnud individuaalsuste kogumist ning "1984" on ka selles suhtes oluline romaan. Selle poliitiline põhimotiiv - pideva sõja taustal inimeste muutmine hingetuiks, mõtlemisvõimetuiks, pimedaiks käsutäitjaiks on kandvaks liinikis nii G. Beari "Hardfoughtis" kui ka paljudes muudes teostes. Idee on põhiolemuselt fashistlik, selle väikese erinevusega, et tavaliselt rahvust asendab inimkond. See käib muide ka Asimovi Gaia kohta, mida Good Doc on üritanud kujutada kõigiti harmoonilise kollektiivina. See käsitlus ei saa olla veenev, sest üldist harmooniat lõhkuvatele isikuvabaduste ning edasiviivale loomulikule konkurentsile võlgneb igasugune ühiskond niisuguse pisiasja nagu arengu - nii Gaia kui "1984" on surnud lõpud, mis on määratud varem või hiljem langema stagnatsiooni.

"1984-s" on säilinud rahvuste või vähemalt rasside piirid, kuid nähtus ise on sama. Seetõttu on meil ka raske öelda midagi romaanis kirjeldatud ühiskonnakorra kohta - nimetatakse seda inglise sotsialismiks (ingsots), kasutab ta fashistlikke ideid ning samal ajal on ühtviisi kaugel nii 20. sajandi fashismist kui sotsialismist. Käsitlus sellest vaatenurgast on mõttetu ning see on ilmselgelt autoripoolne eesmärk, kuna sarnased ühiskonnakorraldused lasi ta tekkida ka Euraasias ja Ida-Aasias hoopis teistest ideoloogiatest lähtudes. See pole ei sotsialism ega fashism, see on autoritaarsus kõige räigemal kujul ja ainult see.

Teose teist poolt, Armastuseministeeriumi seinte vahel toimuvat lugedes tuleb meeles pidada, et seal lõpeb fantastika. See kõik on juba olnud, see on toimunud kümnete, sadade, tuhandete inimestega, kuni mõneks ajaks vabastamiseni välja.

26.06.2005: Järelarvustaja I. Kermi lugedes ei saanud jätta käesolevat lõigukest lisamata. Vaadake, noored sõbrad, kes te NSVL all elanud pole. Selliste rezhiimide üks eesmärke ongi panna inimesi unustama... Sest on asju, mida unustades inimene enam päriselt inimeseks ei jää. Kui nüüd mõni inimene hakkab tõmbama paralleele Nõukogude Liidu või tänapäeva USA vahele Patriot Act`i näiteks tuues, võib vaid kurbusega tõdeda, et midagi on Beria verisel dünastial ka korda läinud. Jumala eest, ma väga palun, ärge ajage segi päevapoliitilisi mullistusi ning aastakümneid kestnud kümnete miljonite inimeste tragöödiat!

23.07.2016: ja ei mäletagi mingit Patriot Acti enam keegi. Küll aga on päevauudistes Türgi, mille putšijärgse režiim kasutab Fetullah Güleni täpselt samuti nagu "1984" võimurid Emmanuel Goldsteini. Eks näis, mis sellest saab.

Ühiskonna nii suure kontrolli all hoidmine nõuab tohutult ressursse, näiteks elavjõudu. Ka ei saa valitsus enam aruandeid usaldada, kuna ilmselt võltsitakse ka neid, et plaanid näiksid täidetutena. See tekitab valitsuses eksliku tunde, et rahvas tuleb toime järjest vähemaga. Varem või hiljem ei saa valitsus enam hästi hakkama. Kui siis juhtub Suur Vend vahetuma (rahvale seda muidugi ei öelda), võib uus SV hakata ressursside säästmiseks kontrolli lõdvemaks laskma nagu Gorbat$ov. See ähvardab riigi kokkuvarisemisega nagu NSV Liidus.

Nüüd muudan hinde siiski neljaks, sest Olev Remsu "Kurbmäng Paabelis" oli tükk maad parem. "1984" on käsitletav "Kurbmängu Paabelis" järjena (just sedapidi) ning sel moel nad täiendavad teineteist.

Raamat raamatus oli Orwellile küll hea võimalus oma tulevikunägemust detailsemalt kirja panna, kuid kahjuks polnud seda just liiga põnev lugeda. Tundub, et Nõukogude Liidu ja Põhja-Korea juhid on aga siit paljutki üle võtnud - omamoodi õpik teine.