Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· William Golding ·

Lord of the Flies

(romaan aastast 1954)

eesti keeles: «Kärbeste Jumal»
««Loomingu» Raamatukogu» 1964; nr. 48-50
«Kärbeste jumal. Mereristsed», Tallinn «Eesti Raamat» 1989 (Nobeli laureaat)
Tallinn «Tänapäev» 2003 (Punane raamat)

  • Loomingu Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
13
6
1
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (20)

Maailmas on käimas sõda, aga seda raamatus eriti ei puudutata. Asi hoopis selles, et sõja eest pageb mingi poisikestebande (vist oli isegi mitu) ja kogematasel kombel satuvad nad ühele saarele. Edasi on ta juba poliitilise horrori laadi lugu. Valitakse juht ja siis hakkab muidugi osa rahvast mässama jne jne. Lõpp läks juba omajagu veriseks kätte. Mõni ehk ei peaks seda vist päris ulmelooks, aga ma ise küll. Selline parajalt haarav lugu. Kodumaal olla teda igatahes paljude kordustrükkidega juba parajalt palju ilmunud (ju ta siis oli seda väärt). Soovitaks teistelegi lugemiseks. Eriti muidugi neile, kellele pakuvad huvi inimsuhted kriisisituatsioonides.
Teksti loeti eesti keeles

Millisest otsast see raamat küll ulme on, ei oska ma välja mõelda. Horror ta küll on, aga väga kaudselt. Jubedusmomendid tulevad inimesest enesest, sellest, et me oleme niisgused nagu oleme. Ent raamat ise on fantastiline ja kõik teised sõnad takkapihta. Tegelased on nii nelja kuni kaheteist aastased poisid (autor kommenteeris, et ei taha kujutada sugudevahelisi probleeme ega ka teismeliste omi). Nagu eelpool mainitud, satuvad nad lennuõnnetuse tagajärjel ühele saarele (saare kirjeldus on tohutu haarav, imeline). Kuna täiskasvanuid ei ole hakkavad nad oma ühiskonda looma.. Alguses on kena, võetakse eeskujuks "Korallsaar" ja puha... Edasi läheb aga kõik realistlikult, ei mingit korraldatust... Raamatus on 4 peategelast, väga uhke karakterid kõik... Väga inimlikud, niisugused ühed inglise poisid just on. Kaks neist saavad loo käigus surma: tapetakse teiste poolt... Lapsed on julmad, näitab Golding, eriti siis kui valvajat ei ole... Ja lapsed ei suuda end ise kasvatada. Veel leiab ta inimese hirm on kõige jubedam asi. Hirm ja viha teistuguse vastu paneb tegelased Põssat narrima: on ju too neist ehk targem, kuid saamatum. Autori sümpaatia tundub kalduvat Simonile, tagasihoidlikule, mõtlikule poisile... Mina aga ei oska niisugust tüüpi päriselt hinnata ja seetõttu ka tähele panna. Mulle meeldis Põssa, tema trahulik mõistlikus ja kummaline oskamatus (ja ehk ka tahtmatus) positsioone luua. Kõige huvitavam aga on ehk Ralphi areng: sündinud poliitik (nagu ka Jack). Ent kui Jack oli jõupoliitik, siis Ralph oli arenenud ühiskonna poliitik, "aumees". Ent laste ühiskond ei ole arenenud, ei saagi olla... Ehk ainult siis kui Ralphi suguseid oleks rohkem (neid on kahjuks aga alati vähe). Ta tundub vanem kui teised, ideaalide ja unistustega. Loo alguses on ta siiski vaid poisike, kes teoreetiliselt teab, kuidas on hea ja kuidas tuleb käituda... ja tahab seda kõike teha... Loo käigus hakkab ta järjest rohkem ja rohkem mõtlema. Tema saab targemaks, inimlikumaks, sel ajal, kui teised rohkem metsistuvad, või alluvad hirmule (mitte küll Põssa, aga tema saab surma, enne kui probleem täiesti teravaks läheb. Simon ka vähem, tema jääb endassetõmbunuks). Lapsed hakkavad sõdima... Kõigepealt nad mängivad, aga mängu käigus kaotavad nad tõelisusetaju... Sellele aitab kaasa söögihankimine: oma esimest siga ei suuda nad tappa, aga pärast ei tunta tapmise ees enam mingit hirmu, ega vastikust. Tantsitakse ümber lõkke, sõjamaalingud näol ja kätel... Võigas, kuid ometi nii usutav, nii realistlik. Kui hulk lapsi niiviisi omapäi jääks, siis midagi taolist kindlasti ka juhtuks. Metsikus on meis kõigis olemas. See kaob pikapeale, ideaalid saavad omaks... Kuidas? Erinevalt. Ralphi näide on raamatus toodud. Aga niisugusi on vähe. Ise tahaks endast teda uskuda, tahaks, olen palju mõelnud, aga ei suuda vastata. Ehkiki imetlen ikkagi Põssat. Tema oli tulevane suur teadlane, nagu Ralph tulevane poliitik... Mis sai teistest? Ei tea.. Usutatavasti muutusid nad taas vanemate (või kasvatajate) kuulekateks lasteks ja neist said päris mõistlikud inimesed... Üks asi väärib veel mainimist: merekarp, karp mis teeb puhudes suursugust häält. Karp, mis muutub korra sümboliks (ja näitab kuivõrd vastuvõtlikud me oleme kõiksugu sümbolitele). Karbi hääl kutsub kokku koosoleku, karp on võim. Ja selle purunemisega (ja Põssa surmaga) algab anarhia... Samuti jääb meelde Ralphi mõte raamatu lõpust, kui teised plaanivad teda tappa. On öö. Ralph teab, et järgmine hommik tuleb ajujaht ja et "üks teivas tehti mõlemast otsast teravaks". Siis mõtleb Ralph: mis oleks, kui ma nüüd läheksin laagrisse ja ütleksin "mul on praegu tsurr". Heidaksin magama ja sööks." Aga ta teab, ta tunneb, et see ei ole enam võimalik. Miski asi, miski harjumus ja usk on kadunud... Kui lihtsalt harjumused hävivad. Raamatu lõpp on ka ilus.. ma ei ootanud, et selline raamat niimoodi lõpeb... Eriti see osa kus Ralph vaatab saarele: "hetkeks vilksatas ta ajus hägune mälestus kummalisest võlusärast, mis kunagi oli hõljunud selle ranna kohal. Aga nüüd oli saar nagu kuivanud, kõrbenud puutükk". Kogu teoses on fanatstiline sümboolika, kuid mitte ülespuhutud, häiriv, vaid vajalik, sümboolika, mis teose nii sügavaks teeb.... Ja lõpuks, päris lõpuks, täiskasvanu ilmumise tõttu, hakkavad nad siiski inimesteks.. Ja Ralph, kes on vahepeal palju vanemaks saanud, lapseeast välja kasvanud, nutab "kaotatud süütuse pärast ja pimeduse pärast, mis on inimese südames ja sellepärast, kuidas lendas sügavikku truu ja tark sõber, keda hüüti Põssaks".
Teksti loeti eesti keeles

Einoh. siia ei olegi nagu enam midagi lisada... Võimas lugu oli - ja mõtlema pani ka. Siin oli kõike, mida ühelt raamatult keegi iganes tahta võib (v.a. ehk lovestory, kuid see olex siia samahästi sobinud, kui tarakan kommikarpi). Oli siin kirjeldusi, mis panevad Sind kadedusest õhkama (või jäledusest judisema), oli aktsiooni, mis tõmbab närvikeeled viimseni pingule, ja oli siin monolooge (või dialooge), mis panevad tõsiselt mõtlema. Ja mis kõige tähtsam - kõike oli täpselt parasjagu. PS! nõrganärvilistele ja idelistidele EI SOOVITA - võib põhjustada tugevaid unehäireid ja sügavat masendust.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea ja jube raamat. Et tegelased on lapsed, seda jubedam. Lühidalt: inimesed on julmad, ja see julmus võib avalduda kõige jõhkramal kombel juba lapseeas.
Teksti loeti eesti keeles

Ei liigitaks seda kyll ulme alla, kuid Goldingit on yldse raske liigitada. Ega see liigitamine pole yldse ju nii oluline.Ta ju pärit meil Postwar- ajastust.Raamat...raamat oli kuradi hea!Horror on see sõna, mis peaaegu sobiks. Noo tõesti mingid süütukesed väiksed poisid yksi saarele ja kohe tapmiseks. Kirjutasin just sellest essee ja ei oska kohe midagi rohkemat lisada.Mingi irooniline lause jäi kusagilt selle raamatu kohta kõrva, et MIKROYHISKONNA VÕLUD.Ma ei tea imelik, aga kummitab.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ulmeks ei liigitaks seda raamatut midagi. Väga heaks raamatuks aga kindlasti. Samas ei ole ma üldse nõus autori väitega, et ta antud teoses teismeliste probleeme ei käsitle: ühiskondlikkusest ja egost teadlikuks saamine on ju pubekaea läbimine! Kui saarele sattunud poisid oleksid olnud väiksemad või suuremad oleks vast nii tugev võimuvõitlus olemata olnud. Ootamatu, aga väga mõjus oli laste kurjuse väljatoomine- ka tegelikult mõistavad lapsed hämmastavalt julmad olla kui täiskasvanuid läheduses pole.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis oli "kärbeste jumal" kusagil põhikoolis kohustusliku kirjanduse hulgas.Jättis nendest (kohust. kirjanduse) raamatutest kõige parema mulje,olen veel hiljemgi teda oma lõbuks lugenud.Nõustuda tuleb nendega, kes ei näinud raamatus ulmeteost, ausalt öeldes minu jaoks on selle raamatu siit leidmine üllatus.Minu jaoks oli "Kärbeste jumal" kuidagi võimsalt mitmekülgne, erinevad elavalt mõjuvad tegelased ja situatsioonid.Olgu, pikemate kommentaariteta kindel viis.(kui saaks siis isegi kuus.)
Teksti loeti eesti keeles

Minuarust ei ole see teos _ei_ horror ega ulme. Suhteliselt hea ja täiesti mainstream kirjandus. Samas ei osanud ma temast omal ajal kuigi suurde vaimustusse sattuda. Võimalik et sealjuures oli oma osa sellel, et raamat oli lihtsalt _liiga_ yles kiidetud.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti normaalne lugu. Mõnel pool on raamat lülitatud kohustuslikku kirjandussegi ning minu meelest kaunis põhjendatult. Tegemist on võrdlemisi huvitava käsitlusega üksikule saarele sattunud poistejõugust. Intrigeeriv on seegi, et kaasas pole ainsatki täiskasvanut, mis võimaldab käituda täiesti teistmoodi kui muidu. Kirjutet oli hästi ning süzee oli põnev, kuid hindeks panen "nelja", sest ta ei meeldinud mulle nii palju kui mõned teised raamatud. Sestap jääb kõrgeim hinne teistele.
Teksti loeti eesti keeles

Olin seda lugedes üpris noor. Mingi kaheteist-kolmeteist aastane. Rohkem seda kätte võtnud pole. Minu arust on see siiani kuidagi liiga sünge ja tume ning ei ole ei liha ega kala (pole ei sience fiction, fantacy või lihtsalt õudukas).Ei oskagi täpset seisukohta selle teose juures võtta. Minu jaoks liiga... polegi õiget sõna selle jaoks. Kahtlemata on see tunnustust pälviv teos, aga mitte minu jaoks. Loen parem muinasjutte edasi.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Kirjanik julges kirjutada kuidas "maailma tsiviliseeritumad inimesed" nö inglased muutusid teatud aja möödudes, vastavates tingimustes muidugi, metslasteks. Kindlasti ei ole Golding mingi marurahvuslane ega ülista inglaseks olemise ülimust. Sisu on üpris korralik ning ma usun, et ta vääris Nobeli preemiat.
Teksti loeti eesti keeles

Hoolimata mõne isiku poolt entsüklopeediate tsiteerimisest jään seisukohale, et antud teose kuulumine ulmevaldkonda on vähemalt äärmiselt vaieldav. No kui ikka pole fantastilist elementi, siis ei saa ka ulme olla... Antud teoses ei hakka silma MITTE MIDAGI, mida saaks pidada fantastiliseks, veel enam, autor on näinud kõvasti vaeva, et kogu sündmustik ka ratsionaalselt ära põhjendada. Tegu pn kahtlemata maailmakirjanduse tippu kuuluva teosega, kuid kuna eelpooltoodud põhjustel pole võimalik seda ulmeks pidada, lähemalt siin kommenteerima ei hakka.
Teksti loeti eesti keeles

Teos on suurepärane, hästi kirjutatud, elamusrikas ja huvitav, aga klass mil peab kohustusliku kirjandusena lugema, jääb küll väga varajaseks.
Kari lapsi on saarele paisatud, hakatakse omavalitsema, tekivad opositsioonid -- väigvald. On isegi surmajuhtumeid. Üsna julm kirjandus. Saarel tekib oma jumalus, oma Jumal. Omad reliikviad ja omad pealikud. Aga miks -- öelge te mulle -- on see põhikooli ainestikku sisse topitud?! Tean nii üht-kui-teist juhtumit, mil noor õpilane ei saanud raamatu vägivaldsuse tõttu sõba silmale ja siiras lapselik maailm sai veidi punakat värvi juure.
Mitte et raamat horror oleks.
Kusagilt lugesin, et raamat on hoopiski tollase inglise elukorralduse "ümber nurga" kirjeldusena mõeldud. Et need poisikesed, kes teiste poolt alla surutud olid - olla olnud hoopis luule ja kirjakunsti mehed.
Mitte et see nüüd ulme oleks...
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles