Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

Sourcery

(romaan aastast 1988)

eesti keeles: «Ürgsorts»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
7
13
4
0
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (24)

Tekib kahtlus, et mu senine skepsis autori suhtes on tulnud tõlgete lugemisest. Sest originaalis on stiil ja keel ikka päris nauditavad. Raskelt vihjeterohke ja ühemõttelisi lauseid üsna vähe. Ning see, millest parajasti pajatatakse, on suht tähtsusetu. Pole siis ime, et kulinaarsete kalduvustega luuletaja tõlkeprooviga hambad murdis. Pealkirigi on ju Sourcery, mitte Sorcery, koos sellest tulenevate võimalustega.
Nagu öeldud, pole sisu oluline. Rincewind päästab maailma Apocralypse`i ehk aproksimaarse apokalüpsise eest; Pagas armub, paneb nahka piraadikapteni ja ilge pohmakaga ka basiliski ja kimääri; Sõda, Nälg ja Katk unustavad end jooma ja kaarte mängida, lastes oma hobused ära varastada ning nii peab Surm üksi sõdivaid võlureid harvendama; lisaks tuttavatele tegelastele tuleb mängu Conani tütar, kes geene ignoreerides tahab juuksuriks saada jne jne. Tegevuse käigus saab maailm kõvasti kannatada ja autoril ei jää muud üle, kui lasta lõpuks endine olukord taastada.
Tooks ära ka lõigu üsna algusest, mis mind üldse edasi lugema meelitas.

`I meant,` said Ipslore, bitterly, `what is there in this world that makes living worth while?`
Death thought about it.
CATS, he said eventually, CATS ARE NICE.

Nii et päris kena ühe-õhtu-raamatuke, mida soovitaks küll originaalis lugeda. Oma parematel hetkedel võib Pratchett olla mõttelennult ja keelekasutuselt Adamsi tasemel, kokkuvõttes jääb aga siiski alla.

Teksti loeti inglise keeles

Mullegi tundus, et tegu on The Colour Of Magic`u uusväljaandega. Pratchettile omaseid kilde muidugi jagub igale leheküljele aga süzhee on kõhnuke. Sellest oleks saanud tubli lühijutu, romaani aga ei vea kuidagi välja.

Mis pealkirja puutub, siis minu meelest tõlkijad tegid, mis suutsid. Need Discworldi raamatute pealkirjad on ju kõik sellised, et mina neid küll tõlkida ei tahaks. Kes ära ei tabanud, siis see originaalpealkirjas sisalduv "u" on eesti keeles "ürg" :-)

Teksti loeti eesti keeles

Jätke eesti keelne vehele, palun! Minul isiklikult ei ole isand Sinijärve vastu midagi, aga kui ma pean lugema peale t6lget originaali, et saada aru, millest m6nes kohas jutt käis ja mida tähendavad nii m6nedki t6lkes kasutatavad s6nad, siis... Ytleme, et ma just ei puksu vaimustusest. P6hihäda tundub olevat selles, et kuigi Pratchett kasutab krt teab mitme m6ttelisi ja tähenduslikke lauseid, siis tema KEEL asjade kirjeldamiseks on suhteliselt lihtne ja arusaadav, mida ei saa öelda t6lke kohta. Ehk on asi minu primitiivsuses, aga juba esimesel leheküljel kargas t6lkes mulle näkku "kl6perdav mererohi" (tegus6nast "kl6perdama", mida iganes see siis ka ei tähendaks) ja sain alles originaalist aimu, mis siis m6eldud oli (vastus: ei midagi erilist). OK, rohkem ei virise, kes loeb, näeb ise.

Kui nyyd raamatust endast.. Ei ole mitte k6ikse tugevam, ei mitte. Julgeksin öelda, et isegi k6ige lahjem "Discworld"`ist, mida lugenud olen. Nojah, eks on muidugi täiesti geniaalseid tegelasi ja olukordi, aga k6ik nad on meile teatud-tuntud juba eelmistest lugudest. Ainus meeldiv leid oli t6epoolest Conina, kangelase Cohen`i (mitte Conani, nagu kirjutas lugupeet Must Kass) tytar, kes tahab hirmsast juuksuriks saad, kuid ei suuda seda pärriliguss`i t6ttu. Paraku ei ole ka Rincewind enam yldse nii hea tegelane, kui ta oli oma esimestes seiklustes, sest autor on talle juurde pookinud (ma poleks IIAL arvanud, et ma sellise asja yle kunagi v6in kurtma hakata) terve hulga INIMLIKKUST. Rincewind`i v6lu minu jaoks oli aga see, et ta ei olnud absoluutselt usutav ja see oli viimase peale lihvitud.

See k6ik ei tähenda aga, et asi yldse lugeda ei k6lbaks, k6lbab kyll, kindlasti on ta yle keskmise meelelahutus ja paras yhe 6htu lugemisvara. Spetsiaalselt sell lugemiseks aga aega v6tta ei tasu.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jutu hindeks tuleb viis aga väga pika miinusega. Peamiseks põhjuseks miks ta nelja ei saanud oli see, et Discworldi juttudele nii omane lõpulaamendus tuli tavalisest hiljem. Kuidagi peab meest ju premeerima kah.

Kuna siin eelnevad seletati midagi tõlke kohta, siis pean ma mainima, et lugeja ilmselt ei viitsinud seda eesti keeles lugeda. Võrreldes teiste Discworldi Pratchetti tõlgetega on see ilmselt üka paremaid ja isegi üldises viimase aja tõlgete hulgas tugevalt üle harju keskmise. Soovitan selle raamatu koha pealt küll tõlkevirinaid ignoreerida.

Raamat ise on tüüpiline Discwordi jutt -- 1/2 vanu nalju ja 1/2 uut sisu. Siin muidugi ei tasu eriti kurta originaalsuse vähesuse üle, sest tegelikult hakkaks taoline naljade korrutamine tüütama alles siis, kui neid raamatuid kümme tükki jutti lugeda. Praktikas vaevalt sellist asja aga juhtub. Muide, see Apokalüptilist Ratsameeste stseen oli hea ning tuletas mulle kohe meelde raamatut, mille autor koos Neil Gaimaniga kahasse kirjutas. Nimelt "Good Omensit". Erinevus oli ainult selles, et siin juhtusid äpardused Ratsameestel endil, nimelt kui Nälja, Katku ja Sõja hobused olid pihta pandud, siis leidsid nad, et "Apokalüptiliste Ratsameeste" nimi neile enam ei sobi ja "Apokalüptiline Ratsamees ja Kolm Apokalüptilist Jalameest" pole kah päris see. Sestap saadeti Surm üksi päid niitma ja ülejäänud läksid kõrtsi tagasi, et "teha veel üks laks".

Ma tean, et paljud nimetavad Pratchett nalju peenekoeliseks ja mitmetasandikuliseks. Ma ei tea, kas ma olen ainuke, aga minu meelest on ta huumor hästi lihtsakoeline, väga ühemõtteline ja otsast- otsani rõõmsameelne. Tal on hästi muhe ja lihtne kirjastiil ning tegelikult on ta väga kergelt tõlgitav, sest ma ise olen leidnud painult paar kohta, kus ta kasutab sõnademängu, kui sellist. Isegi see Egiidi ja Öögidi ja Õgiidi nali oli pigem pudistamine, kui sõnademäng. Jätkem keerulised lausekonstruktsiooni ja muu selline, mis teeb asja üliraskelt tõlgitavaks selle ala vaieldamatule maailmameistrile, ehk siis Douglas Adamsile (rahu tema põrmule).

Lisaks lõppu veel ühe lõigu raamatust: "Ta oli ähmi täis ja valvas, nagu pika sabaga kass kiiktoolivabrikus."

Teksti loeti eesti keeles

Igav lausa ei hakanud ja vahel oli nalja kah, seep`rast kolm. Aga midagi eriti vahvat ka endast ei kujutanud. M]ttetut juttu oli liig palju. See rikkus asja. ja see ei meeldinud, et; miks ta siis selle maailma hukatusse viis kui hiljem uuesti samaks tegi. Sihuke asi ei istu mulle mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Ei tahaks Pratchettile alla viie panna, aga minu arvates polnud see just kõige huvitavam Kettamaailma raamat, seega läheb kirja neli. Kuigi Ankh-Morporki uus kujundus oli muidugi lõbus.
Teksti loeti eesti keeles

Seni loetud Pratchetti raamatutest üks põnevamaid. Kuna kirjeldused on suurepäraselt pratchetlikud (s.o. vaimukad) ja kogu aeg tegevus aina jookseb ei hakka hetkekski igav. Eriti koomiliselt, kuigi lühidalt, on suudetud kirjeldada apokalüpsise nelja ratsaniku (SURM, Nälg, Katk ja Sõda) tegevust. Arvatavasti on minu hea hinne tingitud ka sellest, et käesolev teos oli minu esimene Pratchett.

"Surm peatas korraks luisu oma vikatiteral ning noogutas talle tunnustavalt nagu üks profesionaal teisele."

Teksti loeti eesti keeles

Nojah, source+sorcery... Nu tegevust siin ju on ja mõned muhedad kohad kah, aga see suur seletamine hakkab Pratchetti puhul järjest rohkem vastu. No ütleb ühes lauses midagi ja siis järgmises lõigus üritab iga hinna eest asja omal "humoorikal" moel ära seletada. Hullumoodi tüütu. Lugeda aitab, aga midagi uut ei paku.
Teksti loeti eesti keeles

See oli meeldiv ja lõbus raamat õhtu veetmiseks. Lemmik kohtadeks peaksid vist olema leheküljed surmaga ja ka loomulikult neli (praegusel juhul kolm) maailmalõpu ratsanikku baaris. Kirjeldused olid väga originaalsed ja vaimukad. Saab nelja kuna olen ka paremat Prachettit lugenud ja olen kindel et loen veelgi.
Teksti loeti eesti keeles

Suht-koht muhe lugemismaterjal. Pärast kuue-seitsme Pratchetti raamatu lugemist tunduvad vahel autoripoolsed mingi tegevuse humoorikad selgitused tõesti pisut pingutatud. Samas on tal ka kaunis palju päris häid leide, kas või see Pronto poolt väljatoodu.

Pratchetti mõnusa naljaga vürtsitatud raamatuid on tegelikult alati väga hea lugeda. Tegemist on kergete, kuid köitvate tekstidega. "Ürgsortski" ei paku mingit väga tõsiseltvõetavat sisu, kuid see-eest on lihtsalt hea lõõgastumiseks mõnel igaval õhtupoolikul.

Eelnevaid ja üldse Pratchetti raamatuid puudutavaid arvustusi lugedes jääb tihtilugu silma asjaolu, et mõned retsenseerijad peavad Adamsit humoristliku ulme osas suht ületamatuks. Selline seisukoht jääb mulle aga küllalt arusaamatuks, sest olles mõlema autori teoseid lugenud, ei oska küll teisele eelistada. Mõlemad on meisterlikud sõnasepad. Ei jää Pratchett varalahkunud Adamsile ühtigi alla.

Teksti loeti eesti keeles

Ütleksin, et üsna mõttetu raamat, kuid üldiselt TP-d hinnates ja näiteks Musta Kassi ning Tartsi arvustusi lugedes on hinne ilmselt tõlkele. Tuleb originaali lugeda... kui kunagi tekib tahtmine üle lugeda... kuigi eestikeelne sellele mitte ei häälestanud...
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles