Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Roger Zelazny ·

Sign of the Unicorn

(romaan aastast 1975)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1975; jaanuar - märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Ükssarviku märk»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
17
11
1
0
0
Keskmine hinne
4.552
Arvustused (29)
Valentin Abramov

Amberit ähvardab oht ja antud hetke peategelased on alguses kõik koos (haruldane nähtus kroonkate jaoks, tavaliselt on puudu just olulised tegelased, jättes paljud otsad lahti ja andes palju ruumi oletusteks). Tulemusena veidi selguvad tegelaste ambitsioonid ja motiivid, nii hästi-halvasti kui see siin üldse võimalik on. Edasi aga hakkavad sündmused hoogsalt arenema ja seda kahes suunas. Ühelt poolt katsed lahendada tekkinud olukorda, teiselt poolt tegevuse käigus järjest rohkem avanevad eelnenud sündmuste tagamaad ning need sündmused ja tegelased paistavad järjest uues valguses. Lisaks tegelased muutuvad sündmuste käigus, teisisõnu arenevad. Selle osa lõpu Corwin erineb tunduvalt Corwinist kes esimeses osas trügis Amberi trooni poole. Ühtlasi avanevad selle maailma järjest uued ja uued tahud. Ette rutates, nii on see tsükli lõpuni.
Teksti loeti vene keeles
Indrek Hargla

Jah, sündmused hakkavad juba ülehelikiirusel arenema ja Amberit ajutiselt valitseval-haldaval Corwin kipub järg käest ära minema. Lugejal õnneks mitte. Peamiselt selguvad siin eelmiste sündmuste tagamaad - paljugi tuleb ümber hinnata.

Kohe alguses lüüakse jälle üks vennastest maha - järgi jääb neist seitse, kuid seda enam sekkuvad pärilusvaidlustesse armsad õeraasud.

Kui olukord Amberis romaani keskel juba pisut tüütama hakkab, satub Corwin äkitselt varju Maa. Seal on juba palju põnevam... Kohati üsna kriminaalromaani sarnane tegevustik, nauditav igati.

Kipub enne lõppu veidi liiga segaseks aga mitte dramaatiliselt. Zelazny on suurepärane stilist, ta hoiab ohje tugevalt peos, väldib liigset romantikat ja vägivalda; ei hakka oma teksti ise liiga kaifima; mõtleb igal sammul lugejale. "Avalon" oli "viis" plussiga, "Unicorn" "viis" miinusega. Mis muud, kui tuleb agaralt edasi lugeda, seda raamatut ei oskagi kuidagi arvustada - üks mõnus "Amber", noh, saate aru küll...
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Mulle tundus see raamat palju parem kui Amberi esimene osa (teist ei ole veel lugenud). Ei viitsi praegu mõelda mida siia veel võiks kirjutada.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles
Annaliisa

Noh veerisin siis raamatu vene keeles läbi.Neetud, ma ei saanud 25% raamatust aru kuna tegemist oli vene keelega, aga see millest aru sain oli KURADIMA HEA!!!

Karp jääb lahti kui seda loed, sest just siis kui sa oled kindel et nüüd lähevad asjad rahulikumalt, juhtub midagi jahmatavat. Kahekõne on tegelaste vahel suurepärase huumoriga.

Selles osas pööratakse kõik pea-peale. Kes eelmistes osade olid negatiivsed tegelased on selles osas positiivsed ja vastupidi. Saab teada palju uut ja sokeerivat.

Väga, väga , väga hea osa. Kõige parem vist.
Teksti loeti vene keeles ja eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Nojah, pole midagi öelda. Corwini seiklused jätkuvad sama pöörase tempoga kui eelmistes osades. Samuti saavad paljud eelnevad sündmused siin seletatud, see aga avab palju kaarte.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Tore ja väga head hinnet vääriv lugu muidugi, aga jõle kurb, et nagu juba tavaks saanud, nii lõpeb ka see raamat üsna põnevas kohas ära. No ega midagi, ootame järgmist osa mastaapsest "seebist" nimega Amber.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Tegelikult ei toimugi ju nagu midagi uut, seletatakse väheke seda mis enne segaseks jäi. Asi mis hakkab ära tüütama on see, et iga kümne lehekülje järel võtab keegi kätte ning loetleb üles terve perekonna ja mida nood teevad või arvavad. Ausalt öeldes loodan, et keegi võtab varsti suurema veretöö ette ja enamuse neist Oberoni järglastest mullatoidule saadab.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Tjah. Pisut enam kui kolm tundi ja jälle üks raamat läbi. Corwinist. Pettusin.Peaaegu pool teost hõlmab see, kuidas kõik Amberisse kogunenud vennased-õesed üksteist kahtlustavad ja neid kahtlusi omavahel jagavad.

Tegelikku actionit on eelmiste raamatutega võrreldes kole kole vähe. Muidugi, Brand tuuakse Amberisse tagasi ning Caine lüüakse maha. Ning keegi susab nii Brandile kui Corwinile. Aga see on ka peaaegu kõik.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Viis miinusega. Kaanekujundus on eelnevate sarjaraamatutega võrreldes silmapaistvam, kuid osati see isegi segas. Isiklikult pooldaks Zelazny teostele tumedaid kaanekujundusi - annavad tekstile teise värvi ja varjundi. IMHO on "Ükssarviku Märk" kõigist kolmest esimesest raamatust kõige igavam, kuigi põnevust oli kopaga nagu alati. Kõige vähem meeldis raamatus need hetked, mil lgp. autor oli üritanud kirjeldada loodust (- ebaõnnestunult). Tihti tekitab meelehärmi Zelazny oskus luua keerukat "lõngakera", mida ei paista isegi kõige kannatlikum "vanaema" lahti harutavat. Vastuvõetamatu on ka see, et Zelazny läks lahenduste andmisega kergemat teed pidi: ta lihtsalt pani mõne rumalama tegelase teose lõpupoole küsima eluvajalikke küsimusi, milleni lugeja poleks iial jõudnud. Ja siis, kui raamat pidi ära lõppema, andis lgp. autor alguse hoopis uuele, hoopis keerulisemale "lõngakerale", mille "vanaemad" lahti peavad purema. Kui autori nimi poleks Zelazny, ei tuleks ka viis. Kuna aga on... siis pika miinusega. Märkimist väärib ka asjaolu, et tekstis ei leidnud ma ühtki viga. Kui "üheksas printsis" jäi silma 1-2 kirjaviga ja "avaloni püssides" 3-4 viga (lk. 93,193,u.123-129), siis "Ükssarviku märgis" oli toimetus teinud põhjalikumat tööd. Minu lugupidamised igaljuhul.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Meeldis veidi vähem kui "Üheksa printsi," ent rohkem kui "Avaloni püssid;" on uskumatu, kuidas Zelaznyl õnnestub pidevalt kõik pea peale keerata ja seda niivõrd usutaval moel.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Raamatu eesmärgiks oli vist ainult kaardipaki segilöömine - oli ju selles osas intriige veelgi rohkem, kui teistes osades. Vendade keskmine suhtuminegi Corwin`isse on tunduvalt langenud.

Kuni 70-nda leheküljeni ei toimunud mingit tegevust - ainult meenutused. See-eest raamatu teine pool võtab vähemalt topelttempo ette.
Pole see midagi nii vilets võrreldes teiste osadega, kui mõned arvustajad väidavad.
Eelmise osa lõpus katkenud Dara-liini ei arendatud kahjuks otseselt kuigipalju edasi.
Igal juhul tugevam osa kui eelmine.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Lõpu pärast saab hea hinde. Vahepeal käis juba päris närvidele Monsieur Poirot` stiilis õiendamine ning see koht andis veelkor tunnistust sellest, et kogu see perekondlik kamp (Benedict vast on erand) oma vaimsete võimetega küll ei hiilga... Corwini jaoks üldse kõige olulisem asi, olulisem kui üldse miski muu, oleks pidanud olema Benedicti toetuse kindlustamine. Enne konverentsi pidamist on aga Benedict tema suhtes kaunsi kahtlustava olekuga ning Corwin ei suuda seda seisu ka konverentsil eriti muuta. Arvatavasti oleks taktikaliselt kõige õigem olnud Benedictile demonstratiivselt trooni pakkuda -- kaotada poleks seejuures midagi olnud (kui Benedict oleks trooni tahtnud, oleks ta selle saanud nagunii). Selliste lükete asemel toimub aga mingisugune amatööride melodraama. Ning samas on Corwinil mingid naljakad eelarvamused osa sugulaste suhtes -- kui Benedicti mittekahtlustamisel võiks veel mingi mõistuslik alus olla, siis Gerardi süütuses on ta lausa liigutava naiivsusega veendunud...

Peale selle jäi arusaamatuks Corwini needuse osa Musta Tee tekkimises -- kui esimesed raamatud annavad alust arvata, et tema avas selle oma needusega, siis nüüd näib, nagu oleks seda tekitanud jõud Brandi ja Fiona poolt juba kronoloogiliselt komajagu enne esimese raamatu esimest lehekülge valla päästetud.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Nagu näha saab seegi Amberi osa viie ja ainult selle tõttu, et on nii hea. Ma arvan, et peaksin mõnele ka nelja panema, et objektiivsem välja näha, kuid samas...mis mõtet sel oleks?! Ütlen kohe selgelt välja, et mulle meeldivad Amberi lood ja ma ei näe põhjust, et miks peaksin ma valetama! See, et alguses on perekond koos mulle just meeldis! Tavaliselt loed raamatuid,kus iga tegelane seikleb erinevas kohas! See teeb raamatu raskesti jälgitavaks! Zelaznyga aga seda jama pole! Yeah...
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Zelazny Amberi sari paistab eelkõige silma keerukate intriigide ning nende rohkuse poolest. Saaga kolmas osa "Ükssarviku märk" pole selles suhtes mingi erand. Vastatakse mõnele eelpool tekkinud küsimusele ning esitatakse hulganisti terve rida uusi. Tants ja trall aga käib üha edasi. Kindlasti meeldiv ja põnev lugemine, kuid kohati ka natuke tüütu. Liiga palju sebimist liiga väheste tulemustega. Sellele vaatamata ikkagi üks korralik neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Erkki Lindpere

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles