Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Tõnu Trubetsky · Anti Pathique ·

Inglid ja kangelased

(lühiromaan aastast 1992)

eesti keeles: Tallinn «Vennaskond» 1992
Tõnu Trubetsky - Anti Pathique - Juhan Habicht «Inglid ja kangelased»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
4
3
0
0
Keskmine hinne
4.091
Arvustused (11)

Kuigi loetav ju ka lõbusa ja ulmelise jutukesena, vääriks lugu tähelepanu teisestki küljest. Tegemist nimelt esimesega Vennaskonna ja sellele lähedaste isikute kollektiivse loominguna sündinud proosatekstidest. Kambakesti istuti koos ja igaüks lisas lause, seda tehti palju kordi, kaanel nimetatud autorid ühtlustasid teksti. (Ei olnud teose sünni juures, küll aga olen näinud ka üht käsikirjalist, rohkem “harali” varianti.) Niisiis on huvitav jälgida, kuhu noorte inimeste mõte on liikunud, kui mingeid piiranguid pole esitatud. Kui keegi pakkus välja midagi, mis teistele peale ei läinud, siis see liin lihtsalt ei arenenud ja unustati. Ja vastupidi, poolehoidu leidnud tegevused ning tegelaskujud leidsid põhjalikumat arendamist. Tegevused, nagu arvatagi võib, pidid olema põnevad, meenutades spiooni- ja ulmejutte. Nii et need teemaarendused on siis nagu ühisosa teatud seltskonna ettekujutusest, milline oleks põnev ja sisukas elu... Rõhutaks, et eesmärgiks ei olnud algselt avaldamine, millegi _teistele_ teavitamine, vaid mõnus ajaviitmine, mille käigus pöörduti - kui nii võib öelda - kollektiivse alateadvuse lätete poole. Minu jaoks oli suurimaks üllatuseks, et punkarid ei pääsenud oma kujutlustes ilgetest vanameestest, kes seejuures veel igasuguseid kavalaid asju korraldasid. Teisiti kui Brezhnevi varjuga ei oska seda seletada... Ka omade tegelaskujude käitumises on kollektiivse loomingu märke - kui keegi kirjutas oma lemmikule mingi positiivse sammu või ütlemise, oli ülejäänutel päris mitme lause ulatuses aega seda korrigeerida. (lk 22 - Super-Villu tungib ootamatult furgooni, kus ta sõpru vangis hoitakse, saab järgmises lauses jalaga ning rohkem teda niipea ei meenutata.) Kui esimest korda sellest kirjanduslikust eksperimendist kuulsin, ei suutnud uskuda, et midagi välja võiks tulla. Tulemus imho siiski üllatavalt ehe ja nauditav. Tausta teadmata võib küll kummalise ja ebajärjekindlana tunduda.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik (vormilt; sisult mitte nii väga) noorsooromaan kerge ulmelise elemendiga. Mäletan, et umbes 13-aastasena lugedes hoidis see raamat lõbusa ilme näol küll -- samas aga ei oleks ma seda ulme alla küll liigitanud. Nagu eelpoolkõneleja ütles, on tegu lihtsa&lõbusa lugemisega ning pinget/filosoofiat/peadpööritavaid süzheekäike siit otsida ei maksaks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, millel ei ole ei saba ega sarvi. Meenutab mulle pisut jutujublusid, mida ise armastasin u 10 aastat tagasi oma l6buks treida ja mille läbivateks teemadeks oli napsuvõtmine, tytarlaste kargamine ja aeg-ajalt mingise meeldiva seikluse sisse sattumine. OK, mida tuleb kyll tunnistada, et antud tekst on tunduvalt paremini ja ladusamalt kirja pandud ja tegelaskujud on kah võrratult värvikamad. Sestap "3" ja mitte "1" nagu ma enda lugudele tagantjärgi paneksin.
Teksti loeti eesti keeles

Lahe lugemine. Paras pikkus. Telliseks pretendeerimine kurnaks idee olematuks. Sellisena, nagu on, loeks aga teinegi kord.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah, see on nüüd vist siis üks neist lugudest, mis ilma seletuseta kohe midagi ei ütle. Ei ole see iseenesest kirjanduses ju midagi haruldast ja sellisena on Musta Kassi sissejuhatusena mõjuv esimene arvustus omal kohal. Pean tunnistama, et olen umbes sarnast saamislugu muidugi ka enne kuulnud, nii et küllap see ligikaudu nii oligi. Trubetskyt pean suurepäraseks luuletajaks ja eks ta peale natukest vaevanägemist siis valaski teksti selliseks, et seda ka lugeda kõlbab, muidu on kirjeldet maailm jah selline sürr alateadlike ulmade lahjendatud manifestatsioon, mis mõjub natuke seosetult, natuke intrigeerivalt ja kaine peaga pisut piinlikusttekitavalt mõttetult.

Või umbes viimases tõdemuses oligi see, mida jutule kõige rohkem ette võib heita - ulmeks, veel enam SF-iks ei vea ta välja oma lapsiku kandva idee, täpsemalt selle puudumise tõttu, soovumelmate, desire uurimiseks aga on natuke lahja. Või olen ma vanaks saanud ja unistused - ka väljaütlemata ;-) - ei piirdu ainult õllehävitamise ja kähkukatega...? Et SF-ina lõppeb jutt ära just siis, kui ta võiks alata, ja hingelahkamisena saab otsa enne, kui tõelise mikrokosmoseni jõuti? Sest isegi Jim Carrey Mask - ju ülimalt mittetõsiseltvõetav kuju - peatub korraks mõeldes: "...nende jõududega - ma võiksin tuua rahu maa peale, kaitsta nõrku...", samas kui teiselt poolt tahaks nagu korrata või pigem ületada vähemasti Heraklese rekordeid (ka... või pigem eriti kolmeteistkümnendat, mille impotentsed mungad legendidest välja on jätnud).

Ikkagi ei suuda juttu väga kriitiliselt suhtuda - midagi tabamatut ja väga meeldivat selles siiski oli...

Teksti loeti eesti keeles

Igatahes parem, kui järgnev kraam. Lõbus kuigi sisutu. Kui uskuda eelnevate arvustajate juttu, et tegu on kollektiivse loominguga, mis algselt avaldamisele ei kuulunud, siis pole ju paha. Kuid ulmeks ei kipu ma seda küll pidama, lihtsalt põnev (nii autoritele kui lugejale) ajaviitevorm.
Teksti loeti eesti keeles

Musta Kassi kirjeldatud fenomenina on tykk huvitav ja tore, kirjandusteosena muidugi nõrk. Tekst sisaldab rea andekaid stseene ja juhtumisi, tervikuna on aga päris tühjavõitu. Aga ega rahvalauluviisid või Kihnu naivistide maalid peagi vastama klassikalise muusika või akadeemilise kujutava kunsti kriteeriumitele.

Mis vastikutesse vanameestesse puutub, siis nood on sellised arhetüüpsed tegelaskujud, vaevalt et nende lähteallikaks tingimata peaks pidama Brezhnevi vastupeegeldust noorte inimeste alateadvuses. Ning tegelaskujudena esinevad vanamehed olid küllaltki tegusad, Brezhneviga võrreldes.

Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles