Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Vozvraštšenije

(romaan aastast 1962)

eesti keeles: «Tagasitulek»
Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Tagasitulek» 1968

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
10
6
3
0
Keskmine hinne
3.708
Arvustused (24)

"Tagasitulek" koosneb omavahel üpris nõrgalt (peamiselt tegelastega) seotud jutustusest. Vendade viimane "puhas" utoopia. "Universum Strugtskite järgi" sai endale esialgsed kontuurid. Luusse ja lihasse hakkavad kasvama tegelased, kelleta Vendade raamatud oleksid kujuteldamatud: Paadunud kosmonaut Gorbovski, Genka Komov, "Athos"-Sidorov jt. Kuigi raamat paistab üpris "punane" on ta mõnuga loetav. On aegade vältel ilmunud mitmes redaktsioonis ja üsna kõikuvas mahus. Millist kõige kanoonilisemaks pidada, ei teagi. On ilmunud eesti keeles ühiste kaante vahel jutustusega "Raske on olla jumal" Tegelik hinne oleks 3 ja 4 vahel.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Suhteliselt mage raamat. Ei meeldinud mulle see. Mõnev&otildde;rra parem ta muidugi on, kui mõningate teiste autorite samal ajajärgul kirja pandud taiesed, kuid mitte midagi erilist. Kahe saab mõningate huvitavate mõttekeste eest, aga ilmselt teist korda lugema ei hakka.
Teksti loeti eesti keeles

«Tagasitulek» on üks Strugatskite pöördelisemaid teoseid... samas on ka üks selline tekst mida üsna sageli kiputakse «mööda» lugema.

Tegelikult on «Tagasitulek» hädavajalik tekst selles Tulevikusarjas... ning vajalik just oma fragmentaarsuses... see on suurepärane võte, et avada võimalikult mitmetahuliselt selle XXII sajandi olemust. Kuigi selle fragmentaarsusega on autorid samas ka kõige rohkem mööda pannud... nad on romaani liialt laialivalguvaks kirjutanud... eks nad said ise kah aru ning kirjutasid mõned aastad hiljem uue variandi.

Huvitaval kombel heidavad paljud just sellele romaanile iseäranis seda punasust ette... noh, ei tea... mind küll ei häirinud... esimestel lugemiskordadel võtsin seda kui lihtsalt sihukest tüüpilist nõukogude sõnavahtu, millel tegelikku katet pole... hiljem, kui Strugatskitest rohkem teadsin, siis oli seda veel lihtsam lugeda... Võtame ära sõnad kommunism ja seltsimees – mis sellisel maailmal häda... seal elaks isegi... kõigil on võimalused jne.

Hindeks neli pika miinusega... see miinus on just nende kompositsiooniliste prohmakate eest, neli lihtsalt seetõttu, et enamus Strugatskite loodut on lihtsalt parem.

Teksti loeti eesti keeles

Mitte ei viitsinud lõpuni lugeda. Aga lugesin, kuna lootsin, et ehk läheb lõpus paremaks. Eksisin.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu Jüri Kallas eespool kirjutas, on "Tagasitulek" "hädavajalik tekst selles Tulevikusarjas...". Ja vastupidi, tema hindamiseks peaks olema Strugatskeid üsna ulatuslikult lugenud. Muide, eestikeelne (1968. a.) versioon ei lange (praeguse) venekeelsega päris kokku.

2018. aasta jaanuaris: punane kuma on teose küljest ammu kadunud, järele on jäänud Vendade idee: "kirjeldasime maailma, milles koos sõpradega tahaksime elada". Ja hinne kerkib palli võrra.

P.S. Eel- ja järelarvustajatele, kes raamatus ainult "noormehi ja tütarlapsi" nägid: lugege pisut tähelepanelikumalt.  

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

See on nüüd mingi fantoomtekst, mida novellide/laastude kombineerimise teel erinevate pealkirjade all avaldatud. Viirastuslik on ka tema stiil - osa juttudest kipub varasema sovjetiulme kaanoneid järgima, osa võiks panna tüüpilise angloameerika jutu kõrvale ning vahest isegi mitte aru saada.

Võrdlemisi madal hinne tuleb kahel põhjusel - toimivat tervikut juttudest kokku ei saa, sügava skepsisega suhtun mistahes kirjaniku püüdesse seada peaeesmärgiks mingi tulevikuperioodi kujutamine ja selle varjus kõik muu ära unustada; ebalust ei tekita mitte sõna kommunism esinemine,vaid kujutatud inimesed, mingid monstrumid, kellel on alati selge kuidas toimida ning elu tulevateks aastateks ette planeeritud - puudub pinge, puudub mõtlemisaine.

Teksti loeti inglise keeles

Peaaegu igav tekst. Killud oleks võinud olla pikemad jä neid oleks võinud olla vähem. Mõned lõppesid väga imelikus kohas ära. Saan aru, et midagi peab lugeja kujutlusvõime jaoks ka jätma, aga mitte nii palju. Mõni lõik oli siiski päris põnev. Imelik tundus see, et autorid ei näinud ette informatsioonisäilitamisvahendite mahu vähenemist - mingi teadlase aju taheti hoida suurtes ehitistes, mis olid täis biomassi.Plussiga kolm.
Teksti loeti eesti keeles

No annan ka oma nelja miinusega ära...

Erilist punasust ma teosele ette ei heidaks -- OK, mainiti 2 korda Leninit, ühiskkond oli kommunistlik jne., aga mis siis? Lenin ja kommunism on teose kirjutamise aja märgid ning peale selle kommunistlikke utoopiaid on ju ikka kirjutatud, tänapäeva kirjanduse traditsioonide kohaselt Wellsist alates. Mis on halba utoopia kirjutamises kui sellises?

Mis muidugi oli nõrk, oli karakterikujutus. Ja Multivaci sündroom kah vohas, nagu keegi väga õigesti märkis... Ning kui juttu oli 10-miljardilisest rahvaarvust, siis tekkis vägisi küsimus, millega kõik need inimesed Maal tegelesid kirjeldatud automatiseerituse taseme juures. Oli kogu aeg tunne, nagu kirjeldataks mingit demograafilise plahvatuse ajastut -- kogu aeg ainult "noormehed ja tütarlapsed", mõni üksik vanem inimene hulgas. Samas polnud ühelgi tegelasel väikest last näiteks -- tore "helge homne" küll, iginoorte rõõmust säravate ning töönäljaste golemite maailm. Ma saan aru küll, et inimlikkuse vähesus karakterikujutuses oli samuti ajastu probleem, kuid kirjanduslikku väärtust alandab ta sellegipoolest.

Miks ma ikkagi nelja annan, mitte kolme? Tont seda teab, isegi olen veidi üllatunud. Võib-olla kohatise mõnusa jutustamisstiili pärast, võib-olla Gorbovski pärast.

Teksti loeti eesti keeles

Strugatskid oskasid sellist Nõukogude tuleviku-utoopiat ikka nii kirjutada, et see ülearu "Nõukogude" ei tundugi. Lugemisel ei tekkinud minul igatahes sellist tülgastustunnet, mida tekitavad paljud teised samas riigis kirjutatud sama suunitlusega teosed. Ühinen Jyrka arvamusega (ja hindega).
Teksti loeti eesti keeles

Jällegi üks raamatutest, millega koos olen kasvanud, metsikult kapsastunud eksemplar siiani riiulis aukohal. Erinevatel aegadel on mind teose juures häirinud erinevad asjad ja esitan siinkohal vaieldava teesi, et ilma ideoloogilise paineta ja küpsematena oleks sellest raamatust saanud tõeline meistriteos. Sisu on eelnevalt puudutatud - selline suhteliselt pretensioonitute, helges võtmes ja nõrgalt seotud jutukeste kogu. Pigem maailm välja joonistatud, iseenesest küllaltki kommunistlik ja tänapäeva vaatekohast absurdne. Samas - ega tulevikuvisioonid ei pea ramprasked ja surmmasendavad olema. "Muinasjutud noorematele teaduslikele töötajatele", nagu neid korduvalt mitmetes allikates on nimetatud.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte mõmmigi ei saanud aru. Võib-olla annaks Strugatskite loomingu sügav tundimine ka sellele "romaanile" sisu, aga praegu - nõrkade tegelastega nõrk kommu-utoopia. Kui seal midagi üldse huvi pakkus, siis see, kui raske on tulevikku ennustada. Kõige häirivamalt mõjusid lugemisel seosed wellsi "Inimjumalatega".
Teksti loeti eesti keeles

Vot sellise raamatukese juures (nagu kõik on juba kindlasti pihta saanud) polegi eesmärgiks loo jutustamine, vaid kirjanike fantaasia kirjeldamine, mis tekitab neile mitmeid probleeme. Peamiseks asjaks on see, et too fantaasiamaailm peab olema muidugi ühest küljest küllalt reaalne, et tõsiselt võtta, kuid teisest küljest ka küllalt fantastiline ja huvitav, et tõmmata lugejat sellest kõik need sajad leheküljed läbi. Siin aga oli paraku nõnda, e tkuigi osad jutukesed olid päris huvitavad, valitses enamike alguses kahtlane tunne, et kas nüüd siit tuleb midagi huvitavat või ei. Ehk siis see tunne, mis vähemalt mul on iga teksti alguses ning ausalt öeldes ega see eriti meeldiv tunne pole, siin veel korrutatud peatükkide arvuga .... Oh õudust.

Samuti minule, kes ma jahin juttudes häid lugusid ning ootan pikkisilmi drastilisi puänte, mõjus muidugi hirmutavalt selline nõrk sidusus erinevate jutukeste vahel ja tugeva keskse story puudumine. Eks muidugi see story värk on kah kahe otsaga asi - ühest küljest jutustati sellest suurest ja tohutust tulevikumaailmast ning see on juba lugu omaette, kuid sellist keskset, ilmselgelt läbivat ja haaravat lugu lihtsalt ei olnudki, kui selleks mitte lugeda maailma tutvustamist, kuid seda ei saa samas ka liiga haaravaks lugeda pärast mõnda aega.

Kommunismi kiitmine hakkas küll silma, kuid pärast hetkelist kahtlushetke ununes kah. Mis aga rohkem silma hakkas, oli see lapsepõlves loetud kommunistlikes noorteraamatutes röökiv vapruse ja pimeduse kiitmine, mida ka siin kohati paistis ikka kamaluga olevat kohati. Ehk siis asjake, mida iga vähegi küüniline isik põlgama peaks, ning just see ka mind kõige enam häiris.

Siin mainitud Tulevikusarjast aga ei tea midagi, nii et selle koha pealt polnud ka romaan mulle suurema informatsiooni pakkumise koha pealt eriti vajalik, kuigi teisest küljest pole kunagi ka aru saanud kasvõi ntx neist lotri hulludest, kes surematu kirega neelavad kõiki ülipakse ja üliigavaid middleearthi AJALOO raamatuid. Siiski, 3e panna ei saaks, kuid 4ja samuti väärt poleks ja siin ilmneb ka see point, miks olen hakanud põlgama teoste numbritega hindamist - kuidas saaks tühine number väljendada inimese arvamust? 1 ja 2 peaksid mõlemad olema pliidi alla, 3 keskpärane saast, 4 loetav ja isegi meeldiv ning 5 ülim elamus, kuid paraku ei saa nõnda lühidalt tervet arvamust kokku võtta. Näiteks oli enamik romaanist "loetav ja isegi meeldiv", kuid päris tihti tabasin end ikka tunnetelt, mille eest vääriks asjake ikka 3e. Kuid on sellega nagu ta on, 4ja saab ikka, kuna kui ikka viitsisin ta järjest töö juures läbi lugeda mõne tunniga, siis küllap ta ikka meeldis. ^^

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult väljendab hinne "kolm" seda, et tekst oli tunduvalt parem,kui ootasin. Tunduvalt. Lugeda oli lahe ja mõnus. Tõepoolest, Leninit oli mainitud täpselt kaks korda ja kuigi vahepeal ilatseti kommunismist, mis kätte oli jõudnud, polnud see domineeriv. Vennad vist ei tundnud eriti hästi ei inimesi, majanduse aluseid ega ühiskonnakorraldust, kui nad ülemaailmse kommunismi napilt 100+ aasta kaugusele tulevikku paigutasid. Sellest on ka juba eelnevalt räägitud mitmel pool, kuidas välismaalased teoses käitusid ja rääkisid täpselt nõukogude inimeste moodi.

"Romaan" selle teose kohta on muidugi veidike kummaline öelda. Tegemist oli suvaliste pildikeste jadaga, mõned neist andsid novelli mõõdu välja, mõned olid lihtsalt mingid olupildid, mõtisklused või esseed tuleviku teemadel. Olles mitte just eriline vendade Strugatskite loomingu austaja (ma hindan ainult paari nende teost, pole iialgi vaevunud neid lugema muus keeles peale eesti ja ka eesti keeles ei jaksa kogu nende ilmunud toodangut läbi töötada) olen ma suht võhik selles Tulevikusarjas, millesse raamat justkui kuuluks. Ausalt öeldes puudub vähimgi tahtmine teada saada, millega need tegelased, näiteks kosmonaut Gorbovski, edasi tegelevad. Sellest hoolimata leidus mõningaid huvitavaid momente ja mõned kohad mis oma lootusetu aegumise tõttu andsid juba hoopis teistsuguse efekti kui tõenäoliselt kirjutades kavandatud tõstavadki koondhinde "kolmele", aga see on selline päris tugev "kolm" ja taustsüsteemi arvestades, minu poolt Strugatskitele päris kõva hinne.

Teksti loeti eesti keeles

Ei oleks vendadelt Strugatskitelt nii lahjat teost oodanudki. Olles lugenud nende hilisemat loomingut, on enamasti isegi raske siin neid ära tunda, välja arvatud mõned kohad. 
Muidu oleksin kahe pannud, aga loetav oli ta siiski piisavalt ladusalt, nii et las siis olla kolm.
Peamine miinus on ikkagi see, et selline tulevik ei olnud minu jaoks ABSOLUUTSELT usutav, mitte grammi eestki. Nii nagu kommunismi puhul, püütakse tulevikku kujundada mingite ideede järgi, unustades täiesti ära inimese olemus ja reaalsed majandusseadused. Tagajärjeks ongi selline utoopia nagu lapsel, kes unistab, et kui ta täiskasvanuks saab, siis ta sööb iga päev hommikul, päeval, õhtul ja vahepeal AINULT jäätist ja mängib hommikust õhtuni liivakastis 1000 erineva nuku ja mänguautoga. Selline lapse utoopia on nii kommunism kui ka see romaan. 
Väga häiris lugemist ka see, et tuleviku inimesed on kõik oma halvad omadused kaotanud, alles on jäänud ainult head ja üllad omadused. Käitumises on tuleviku inimene aga segu XX sajandi esimese poole venelasest ja arvutist - kõik valdavad doktoritasemel erinevaid teadusi, aga kõige selle juures lööb ikkagi välja nõukogude inimene ühiskorterist. Romaani ülimalt võõrsõnadega pikitud dialoogid ja kirjeldused ei paku mingit lugemiselamust. Õnneks oma hilisemates teostes Strugatskid on juba sellest piinavalt halvast kombest loobunud.
Tehnilised saavutused, mida raamatus kirjeldatakse, võisid olla huvitavad kuuekümnendate alguses, kuid tänapäeval ja vähemalt minule põnevalt ei mõjunud - iseliikuvad teed, footonraketid jms.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles