Ei oleks vendadelt Strugatskitelt nii lahjat teost oodanudki. Olles lugenud nende hilisemat loomingut, on enamasti isegi raske siin neid ära tunda, välja arvatud mõned kohad.
Muidu oleksin kahe pannud, aga loetav oli ta siiski piisavalt ladusalt, nii et las siis olla kolm.
Peamine miinus on ikkagi see, et selline tulevik ei olnud minu jaoks ABSOLUUTSELT usutav, mitte grammi eestki. Nii nagu kommunismi puhul, püütakse tulevikku kujundada mingite ideede järgi, unustades täiesti ära inimese olemus ja reaalsed majandusseadused. Tagajärjeks ongi selline utoopia nagu lapsel, kes unistab, et kui ta täiskasvanuks saab, siis ta sööb iga päev hommikul, päeval, õhtul ja vahepeal AINULT jäätist ja mängib hommikust õhtuni liivakastis 1000 erineva nuku ja mänguautoga. Selline lapse utoopia on nii kommunism kui ka see romaan.
Väga häiris lugemist ka see, et tuleviku inimesed on kõik oma halvad omadused kaotanud, alles on jäänud ainult head ja üllad omadused. Käitumises on tuleviku inimene aga segu XX sajandi esimese poole venelasest ja arvutist - kõik valdavad doktoritasemel erinevaid teadusi, aga kõige selle juures lööb ikkagi välja nõukogude inimene ühiskorterist. Romaani ülimalt võõrsõnadega pikitud dialoogid ja kirjeldused ei paku mingit lugemiselamust. Õnneks oma hilisemates teostes Strugatskid on juba sellest piinavalt halvast kombest loobunud.
Tehnilised saavutused, mida raamatus kirjeldatakse, võisid olla huvitavad kuuekümnendate alguses, kuid tänapäeval ja vähemalt minule põnevalt ei mõjunud - iseliikuvad teed, footonraketid jms.
