Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

Mort

(romaan aastast 1987)

eesti keeles: «Mort»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
31
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.718
Arvustused (39)
Arvi Nikkarev

Paar esimest Kettamaailma romaani (mis tõlgitud ka eesti kelde) näivad harjutustöödena või siis kulisside püstitusena. Tükkis teine tera on “Mort”. Peategelane Mort on kohmakas nooruk, kelle isa viib tööturule. Mordist saab Surma õpipoiss. Ta peab hoolitsema liivakellade eest ja mõnikord ka vikatit viibutama. Lugu saab hoo sisse, kui Surm läheb lõpuks puhkusele ja jätab enese asemele Mordi. Ka “Fantastilise valguse” ühes kohas esines Mort. Romaan on köitev ja samas Pratchettlikult vaimukas. Loodan, et kunagi saame eesti keeles lugeda ka kirjaniku tippromaane, nagu “Mort”, “The Reaper Man” jt. Soovitan viimaseid lugeda, sügavalt.
Teksti loeti soome keeles
Avo Nappo

Sedapuhku yhinen täiesti Arvi Nikkarevi arvamusega. Kui esimsed kolm osa löövad peaasjalikult _ainult_ oma vaimukusega, siis see raamat on Kettamaailma sarjas esimene, kus kõike seda seob ka mõnusalt sujuv syzee. Sarja järgmine osa - "Sourcery" on selles mõttes sammuke tagasi. Järgmine Mordiga samas võtmes lugu on "Wyrd Sisters". Hindeks loomulikult viis.
Teksti loeti inglise keeles
Tarts

Esiteks ühinen mkõlema eelkirjutaja arvamusega, et antud teose puhul on tegu väheke sügavama asjaga, kui olid seda sarja esimene ja teine osa. Samas oli suudetud hoiduda liigsest jahumisest ja suure filosoofia aretamisest nagu Equal Rites"`is. Ja mis salata, tegelt ei olnd asi ka mitte NII üliüüratuvaimukas nagu kõikse esimesed lood. Saavutatud on TASAKAAL, mis oli tegelt puudu nii "Colour of Magic"`us, "The Light Fantastic"`is ja ka "Equal Rites"`is. Sestap saabki hinne olla ainult 5 ja mitte grammikestki vähem. Nojah, sisu on herr Nikkarev suht täpselt üles tähendanud, võiks lisada aint seda et on puudutatud ka reaalsuse muutmisega kaasnevat probleemistikku (ja seda loomulikult Pratchettile igiomaselt). Ja mis salata, käib selle raamatu juurde ka Raimond Valgre ühe laulu alguse salm "Armastusel kummalised teed..." jne. Soovitav ja sobiv lugemine ka inimesele, kellel humoorisoolikaga napilt on.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Mõnevõrra teisest puust asi jah, õnneks. Kui isiklikult millegi kallal noriks, siis ainult selle kallal, et keskel vinti vingemaks ei keeratud, praegu selline lõbus lastefantaasia Lovecrafti Lustiklubi tarvis.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

See on just õiget sorti raamat, leidsin kui seda lugesin. Ainus mille ma seni olen raatsinud Kettamaailma sarjast raha eest omandada, et ka lapsedsaaksid lugeda ja nautida.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

asi muutub jälle paremaks - tugevalt parem kui võluv võrdsus! tunneb taas ära särava huumoriga ja keeleliselt mängulise pratchetti! kuigi tõlkega läheb paratamatult osa sõnademängust kaduma (printsess, kes pissib läbi seitsme madratsi vs. printsess, kes tunneb hernetera läbi seitsme madratsi), on tegemist tõeliselt hää asjaga, mida ise lugeda tuleb!
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Liigutav raamat. Pärast "Vaibarahva" lugemist ei suutnud ma mõista, miks ometi Pratchetti kiidetakse.... nüüd mõistan. Tegelastest mõjus Surm eriti sümpaatselt.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Kindlasti parem kui teised Kettamaailma osad. Raamat muutus järjest põnevamaks. Pratchett on vist selline kirjanik, kes õpib tehtud vigadest ja üritab igat järgnevat teost paremaks teha kui eelnev oli. Ootan põnevusega järgmisi Pratchetti raamatuid. Raamatus võis olla vihje sellele, et ei tohi leppida oma saatusega vaid kogu aeg edasi võitlema ja püüdlema. Ega kõik siin ilmas pole saatuse poolt määratud. Inimene kujundab iseenda saatust. Mort oli selline karakter, kes ei leppinud tulevaga ja võitles isegi Surma endaga.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Mort on kindlasti parem (süzhee poolest eriti) kui Võluv võrdsus kuigi lõpp oli minu arvates samuti kuidagi veider -- või ei olnud, ma ei mäleta enam täpselt mis seal toimus: juu siis oli. Huvitavaks teeb minu jaoks asja veel see kuidas autor näitab sama maailma erinevatest vaatepunktidest, seekord siis läbi poisi ("Mort!" ütles Mort :), kellest saab Surma õpipoiss ja kes RÄÄGIB VAHEL NII. (-- ma olen küll lugenud ainult kahte Kettamaailma raamatut aga on vist ka teised kõik täiesti erinevate peategelastega ?? )
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Mõistagi on tegemist vägagi vinge raamatuga. Nii jutt üldiselt kui ka huumor on tugeval tasemel. Pratchett on välja mõelnud tõeliselt vaimuka probleemi — äkki tahab ka Surm vahel puhata! Eesti keeles ilmunud TP raamatutest on "Mordi" näol tegemist loomulikult tippteosega. Sestap tuleb ka hindeks 5.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Just selline paras tunne täna, et TP-le üks "kaks" ära panna. Tigedusest ja tüütusest. Esimesed Pratchetti raamatud meeldisid...Edasi läks jamaks. Näib, et ta on minu jaoks autor, keda suudan paar-kolm romaani lugeda, ent ei enam. No ei ole tal mitte midagi öelda.

Pole Pratchett ka suurem asi jutuvetsja ega olukordade looja. Vaimukused on küll toredad asjad aga ainult nendega tervet raamatut välja ei venita.

Tunnistan ka, et ei jõudnud Morti läbi lugeda. Kummati on selle lugemine tähtis - nägin vaimusilma ette tõusmas rasvaseid punaseid tähti - "Pane see käest ära, see pole hea ulme!" Mingit sõnumit siis TP ikka edastas. Aga jah...Mulle meeldib lugeda head ulmet. Ma pean seda lugema. Pratchett seda aga ei paku. Poole peal sai selgeks, et ega siitki midagi tule. Viskasin käest ära ja hakkasin - kui õigesti mäletan - hoopis Zelaznyt lugema.

Inimesed! Lugege TP asemel parem midagi asjalikku. Kas teil tõesti on nii palju aega, et sellise jampsiga tegelda?
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Nojah...

Võtab siis TP oma kõige paremini õnnestunud tegelase ja annab talle halastamatult piitsa, väänab nagu kassist viimast viinatilka.

Lugesin, aegajalt naersin - ei kahetse. Aga kettamaailmast on nüüd küll oksendamiseni.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

"... ja Surm arvab, et ta on tegelikult Kurbus". Seega ta paneb oma tööd tegema kohmaka maapoisi Morti, ning läheb ise Kettamaailma elumõnusid otsima/nautima. Aga loomulikult suudab Mort oma esimesel tööõhtul paraja käki kokku keerata ja siis üritab seda kuidagi heastada. Mõnus raamat kus on palju ootamatuid lahendusi ja jaburusi.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Väga lahe ja kiitmist väärt teos, nagu iga Terry raamat, sai naerda ja sai ka juureldud elu filosoofi kalla. Väga kergelt käsitletud surma mõistet, u. täna see ja homme teine, samas andis mõista et siiski kõik on siin ette määratud me elus. Aegajalt läks züsee päris päris huvitavaks...Mis siin enam lisada, kõik mis lisamist väärib on eelnevalt juba lisatud ja ma arvan et seda raamatud võib lugeda taas ja taas...
Teksti loeti eesti keeles
Oliver Karjane

Isiklikult meeldis väga, kasside ja küpsetamisega tegelev Surm ning oma väärituid jüngreid nahutav Albert on väga lahedad kujud.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Nii palju kui ma inimesi tunnen, on Pratchett just seda tüüpi autor, kes siis meeldib või mitte, minu kuulun kahjuks nende kilda, kes tema "mõtetutesse plätserdustesse" (ühe mu hea tuttava arvamusavaldus...) siiski positiivselt suhtub.

Muidugi tuleb nentida, et asi kippus venima, Pratchett hakkas teatud kohti liig pikalt arendama, tema mõttekäigud ja naljad sarnanesid ikka ja jälle eelmiste raamatute omale, mis tingis ka väikesi tüdimuse haigutusi... Tal oli idee, seda arendati ja temas oli terve hulk uusi nalju, uudsemaid suhtumisi ning mis peamine, Surma sai märksa lähemalt tundma õppida. Mis võib siis olla veel tähtsam, kui teadmine, et tüüp, kes kunagi su hinge füüsisest eemaldab, armastab vabal ajal kasse paitada ja süüa keeta? Tekitab turvalisusetunde küll.

Noo jah, Pratchett ei ole just suurem asi kirjamees, armastab ennast korrata, kuid fantaasiat tal siiski on. Huumorisoont ka, sest igas raamatus leiab vaatamata vanadele naljadele ka uusi. Iseküsimus on see, kas ikka viitsib Pratchettit nii palju lugeda, et vanade naljade hulgast pärleid üles leida?
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Minu meelest siiani parim eesti keeles ilmunud Pratchett. Igati väärikasraamat, mille kohta oma 100. arvustus kirjutada.

Aga kuhu järgmised osad jäävad? Varrak, uu? Päris pikk vahe juba sisse tulnud...
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Lihtsalt fantastiline. Igalt leheküljelt vaatab vastu terve hulk teravat sarkasmi, mis täidab lugeja õndsa mõnutundega. Sama kehtib kõigi Kettamaailma sarja raamatute kohta.
Teksti loeti eesti keeles
Antti Helemets

Surm on loomulikult üks Kettamaailma vaimukamaid tegelasi. Surm ei lähe tegelikult niivõrd puhkusele, kui inimesi tundma õppima. Teda huvitab nimelt elu. Nüüd ta üritabki teha inimeste tööd, proovida nende meelelahutusi jne. Kindel viis!
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

See raamat on suurepärane, lihtsalt suurepärane!!!!!Soovitan kõigile kellele meeldib palju naerda ja ülemõistuse käivad apsurdsused.Surmale ei saa selles sarjas mitte keegi vastu. Vaieldamatult kogu seerja originaalsem tegelane.Siin üks ütlus talt:

"SÖRTSUKE ODEKOLONNI JA POLEERIGE." nii räägib surm juuksuris.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Sain käivitust sellest, et "Mort" on "tükkis teine tera" ja närisin end läbi oma esimesest ja väga tõenäoliselt ka viimasest Pratchetti romaanist. Head nalja on tõesti raske teha, selle illustreerimiseks sobib raamat imehästi. Autori relvaks on kõige ettejuhtuva püüdlik naeruvääristamine. Minu meelest teeb ta sellega naeruväärseks ennekõike iseennast. Süzhee on eeskujulik tunniajase episoodi stsenaarium, romaani jaoks primitiivne. Ilmselt Pratchett kirjutabki sisuliselt üht lõputut maotut telesarja. Tore on.
Teksti loeti eesti keeles
Lupus

Kindlasti `Kettamaailma` kolme parima seas! Ennetamaks küsimusi - jah, ma olen ka teised läbi lugenud. Super. 5+++.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Maria Perner

Taas kord kettakad oma parimas jaburuses. Sellist surma juba ei kardaks. "Cool", nagu Beavis (või Butt-Head) kunagi kraaksatas. Siin heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Arvatavasti parim Pratchett, mis olen senini tarbinud. Süþeed on jah veidi rohkem arendatud kui esimestel Ketta raamatutel. Muidu nii hea, lahke ja muidu koomiline surm, kellel EI OLE näärmeid tunneteks võttis raamatu lõpus pähe, et ta on nüüd hästi VIHANE. Veider, või kuidas?
Teksti loeti eesti keeles
Marko Kivimäe

Peale mitme Pratchetiga proovimist ja allavandumist (killurebimine on ju tore aga võiks ju sisu ka olla) otsustasin, et võtaks midagi, mida BAAS armastab. Valik läks täppi ning ma loodan, et mind rohkem Pratchetiga ei karistada. Sest CAPS LOCKiga rääkiv Surm, kes ratsutab hobusel nimega Täpi on küll vahva kujund aga ma vist ootan kirjandusest midagi muud kui vaimutsemist. Õnneks on selles raamatus ka piisavalt stoorit ning kokkuvõttes jäin rahule.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Erkki Lindpere

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles