Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Anne McCaffrey ·

Dragonsong

(romaan aastast 1976)

eesti keeles: «Lohelaul»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
2
13
4
1
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (20)
Ats Miller

Suurel määral jääb eelmise arvustusega nõustuda. Ka selles osas, et arvustuse pikkusega on hulga mõistlikumalt ringi käidud - põhimõttel: kuidas raamat, nii arvustus. Perni maailma vaadeldakse teise nurga alt, lisades sinna uue tahu. Seekord on tegemist (loomulikult!) teismelise tüdrukuga, keda kaluritest vanemad üritavad mitte just viisakate võtetega muusikukarjääri eest hoida, kuigi neiu on (loomulikult!) pööraselt andekas. Juttu on sisse toodud tulisisalikud - lohe imepisike variant, tore koduloom, midagi lendava kassi sarnast ;-) Kenasti, nauditavalt ja sujuvalt kirja pandud mitte eriti tõsiseltvõetav ja sellele ka mitte pretendeeriv ulmeline muinasjutt, mis (loomulikult!) lõpeb hästi.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Lugu hirmandeka ja allasurutud teismelise tydruku raskest, kuid l6ppkokkuv6ttes hästi minevast elust. Vastik ja imal muinasjutt, kus tegelikult puudub m6istlik konflikt ja sisu. Mina ei oska pidada sisuks seda, et mingi plikatirts viiskiesi veeretab ja sellega päeva palju paremaks muudab. Asja ei teinud kaugeltki paremaks tulisisalikud. Laus vastupidi: minu m6istmist pidi oli inimsugu Pernil juba vähemalt sadu aastaid elutsenud ja sel juhul jätab nende ignorantsus seosev ymbritsevaga kuidagi masendava mulje. Laadna, m6istetav on see, et kui Niite sajab, siis eriti väljas ei kakerda, aga just oli ju olnud periood, kus neid vanu vaenlasi yldse kiputi unustama... Ei sympatiseeri mulle vanaproua, ei mitte. Huvitav, mis juhtuks kui ta krimkasid kirjutaks? Mul tuleb ette yks (praeguseks kyll juba kahjuks meie hulgast lahkunud) vanem daam, kellel see zhanr ylihästi välja kukkus. Ehk on see naisisikutele sobivam?
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Raamat jääb mul nelja ja kolme vahepeale. Selle asemel oleks võind eesti keelde dragonquest-i ära tõlkida aga hea küll. Lohelennust on halvem aga siiski loetav raamat. Mulle selle tüdruku hingepiinad küll südamesse ei läinud parimad kohad raamatus olid vist need kus oli paraleere lohelennu ja veel tõlkimata/ilmumata dragonquesti vahel. Armas muinasjutt happy endiga. Siiski liiga lääge minu jaoks.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Jäi nagu parem mulje kui lohelennust. Tundus kuidagi reaalsemalt võetav. Ses mõttes, et kui oleks selline maailm, siis oleks tõenäoline, et nii käitutaks. "Lend" oli nagu vähe ebausutavam.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Ütleks, et nii mõneski kohas on minu silmis liialdatud. Kui just mitte inimeste elu ja kannatustega siis just teksti pikkusega. Pärast seda, kui piiga Weyri viidi kippus asi kiiresti allamäge minema. Munade jaotamine, ok, see veel võis, kuid Ruatha noore isanda munast lohe välja ärgitamine lisas mingi hetk küll põnevust, et "miks küll ta ei tohtinud seda teha?", kuid üldiselt oma täieliku tekstist kõrvalekaldumise tõttu mõjus mõtetuna(pikal teel kindlasti tähtis, kuid selle tekstis sobimatu). Lõpp on imo liiga õnnelik. Neiu suudab ületada kõik saatuse heidetud katsumused ja siis mõne hetkega muutub tähtsusetust tüdrukust, kellele muusikat meeldib teha, suur ja uhke laulik, keda toetavad Lessa, Weyr ja isand Robinton(ja muidugi läheb õnnelikult ka daamil, kes kaotas oma lohe, hoolimata sellest, kui väga kirjanik oli seletanud, et üks ei suuda teiseta elada. Ei ole truudust päriselus - küll saab ka sellest raamatutes mööda hiilida). Mingi hetk hakkasin kahtlustama, et kas see tüdruk äkki ingel pole, kuna ausalt öeldes ei leidnud temas ühtegi halba külge - suurepärane muusik, heasüdamlik, häbelik(pidevalt üritas paremini käituda, kuna arvas, et kõiges on tema süüdi) jne. Ahjaa, Vanapapit kohtles ta halvasti, kuid samas - mis ajast hoolidakse vanades? Nagu ei hoolita invaliididest, kodututest, loomadest, kaevuritest, kes üritavad head olla, kuid on nati rohmakad ja mudu halva saatusega olenditest, ei vaja ju nemad kah sellises maailmas hoolt ega armastust(appike, käed saavad ju mustaks - pean kindlasti peast segi olema, kui loodan, et keegi vana inimestga hästi käituks ja nende vastu hea oleks ilma käsuta).

Noh, muidu on siuke tavaline seiklusjutt. Alles teine McCaffrey raamat, mida lugend olen, kuid nii paljukest oskan öelda nende kahe põhjal, et neid on meeldiv lugeda rahulikult tugitoolis istudes teed juues heas tujus, kuid mingit kurva lõpu taolist asja või läbikukkumise ei tasu otsida. Peategelasel tuleb vast paar õnnetust, kuid kõik juhib õnne poole. Tõepoolest vaid ilus laste muinasjutt. Kas tõesti vaid? Tegelikult tore muinasjutt, mida kõlbab ka täiskasvanutel lugeda. Ühesõnaga meeldis(meeldiv on lugeda mõnusat seiklusjuttu, mis tekitab oma olekus koduse tunde), kuigi ütlen, et kui oleks veel edasi kestnud ja peategelasel veelgi rohkem positiivseid jooni juurde ilmund oleks ma röökides üles karand ja raamatu vastu maad puruks peksnud. Õnneks nii kaugele ei jõudnud ja saab rõõmsalt 4 panna. Hea ajaviiteks.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Raamat oli põnev, vahva lastemuinasjutt. Pern ise üks põnev planeet, aga koht, kus tegevus toimus oli üpris mannetu. See munade jagamine oli just kuidagi üle kirjutatud, liiga pingutatud koht, et kuidas lohelapsed ja inimlapsed kohtuvad. Lihtsalt tobe.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Teine loheratsurite-sarja eesti keeles ilmunud raamat, kuid mitte esimese osa otsene järg, vaid uue alamsarja avaosa. Keskseks tegelaseks on üliandekas plikatirts nimega Menolly, kes üritab läbi raskuste tähtede poole ronida. Ei ole vist eriline paljastus, kui lisada, et lõpuks see tal ka õnnestub. Lihtne ja loogiline. Kui eelmine raamat mulle pigem meeldis, siis käesolev teos pigem mitte. Tegu on ilmselgelt noorsookirjandusega ja mitte kõige parema. Autor on unustanud ühe tähtsa asja seda raamatut kirjutades - lapsed pole lollid. Aga see on ainult minu subjektiivne arvamus, sest 1999. aastal pälvis proua McCaffrey Margaret E. Edwardsi nimelise auhinna oma panuse eest teismeliste kirjandusse. Kolm
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Erkki Lindpere

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles