Romaan algab viiking Ormi juhtumustega, kes röövretkede käigus oma kodukandist Inglismaale jõuab, seal mingi hulga rahvast maha lööb, ristiusku astub ja naise võtab... See on eellugu, mis kogu hilisemale loole üsna olulist värvi annab.

Õige lugu algab teisest peatükist, mil Inglismaa elfide valitseja üle hulga aja jälle inimeste maale kõndima läheb. Metsas konutavalt nõiamoorilt (Ormi poolt mahanotitud pere emand) kuuleb elfide isand, et Ormi peres on sündinud poisslaps, aga ka seda et too veel ristimata on – järelikult on võimalik vahetus (ingl. changeling). Elfide valitseja teostabki selle ning saab omale kasupoja...

Oma poolsada lehekülge raamatust on pühendatud vastse elfide printsi kasvamisele ning selle taustaks antakse ka üsna põhjalik ülevaade elfide elust-olust. Teise liinina kirjeldatakse ka Ormi pere edasist elu...

Lisaks romaani tegelaste eraelule hakkab pisitasa mängu tulema romaani ühiskondlik-poliitiline plaan – elfide suhted trollidega, ehk hapra vaherahu ilmselt peagi saabuv lõpp.

Edasi keerab romaan ikka ääretult jõhkraks ära. Happy endi pooldajatel tuleb romaani vältida – «Murtud mõõk» on selline hävinguliste eluteede lugu.

Romaani puhul meeldib mulle see, et raamat, mis oma olemuselt on põhjamaine muinasjutt täiskasvanutele, et siiski on raamat ääretult relistlik ja julm, täpselt selline nagu elu isegi. Suurepärane nordic fantasy!

Raamatust on olemas kaks versiooni: originaal ning autori poolt 1971. aastal laiendatud. Millist mina neist lugesin, ei tea – venekeelne väljaanne sellistesse peensustesse ei laskunud.

Teksti loeti vene keeles

Laur Salundi

18.02.2000, kell 19:39

Väärt lugu jah, igati tore vaheldus lille ja liblikafantaasiatele. Esimese poolesaja leheküljega ei saanud küll õiget hoogu sisse, kuid hiljem ei saanud toda trükist kuidagi käest ära. Talvisteks öödeks just see õige lugemine.

Teksti loeti eesti keeles

Arvi Nikkarev

25.02.2000, kell 13:27

"Murtud mõõk" oli esimene romaan, mille Poul Anderson kirjutas. Teosele oli aga raske leida kirjastajat ja kui lõpuks raamat ilmus, ei olnudki see enam debüütromaan. Siin, nagu paljudes hilisemateski fantasy-romaanides, kasutab Anderson suurt Põhjala teemat – mees seisab silm silma vastu oma saatusega ja püüab seda muuta. Ka suurtes antiik-kreeka tragöödiates on inimeste saatus jumalate poolt ette määratud ja kõik katsed seda muuta on asjatud. Selles saagas kavandas kõik need sündmused sõja ja julmuste jumal Odin. Andersoni romaan on nagu mõni Sophoklese tragöödia, kus keegi ei suuda muuta ettemääratud saatust.

Kust sai autor oma teosele pealkirja, oma saagale sümboli? Juba aegade hämarusest on Põhjala saagades mõõk olnud mehe vapruse sümboliks. Anderson sai murtud mõõga kujundi, selle uuestisepistamise fakti ja seose keelatud armastusega "Volsunga saagast" (Meyers Neues Lexicon annab nimekujuks "Völsungasaga"). Murtud mõõk Tyrfing oli eeskujuks M. Moorcocki Elric`i seeria mõõgale Stormbringerile. Peab märkima, et ka Kalevipoja mõõk oli oma kandjale tähtis.

Kuigi Anderson on saagade lähteallikaid kasutanud tõetruult, on ta seejuures olnud loominguline. Tüüpilised tegelaskujud (haldjad, trollid, aasid, jotunid jne), üksikud sündmused (Orm Tugeva kodu rajamine, keelatud armastuse teema jne) ja lõpplahendus (saatuse vääramatus) on traditsioonilised, kuid karakterid on Andersoni enda loodud. Anderson on eelkõige ratsionaalne ulmekirjanik, mitte skald. Näiteks legendidest tuntud haldjate suutmatust taluda rauda, seletab ta elektrokeemilise protsessiga, mis tekib selle elemendi ja haldjate ihu vahel. Sellist tõlgendust ju skald ei esitaks. Teisalt viitab aga tosina luuletuse olemasolu romaanis tugevasti sellele, et Anderson võiks vajaduse korral olla skald.

Tänusõnad kirjastusele, kes avaldas nii olulise ulmeautori teose. Norida tahaks autoritutvustuse koha pealt. Eesti ulmelugeja väärinuks natuke põhjalikumat suurmeistri tutvustamist. Soovinuks näha, et:
a)...olnuks kirjas, et Poul Anderson on pälvinud seitse (7) Hugo auhinda (võimaluse korral ka nende pealkirjad),
b)...olnuks ära märgitud mõned ta tuntud seeriad (näit. Ajapatrull),
c)...olnuks paari lausega tutvustatud veel mõnda Andersoni romaani (näit. "The Star Fox", "Tau Zero" vm), mis kõik oleks esitlust väärt.
Aga... olgem rõõmsad sellegi üle, mis on, ja minu poolt viis P. Andersoni romaanile.

Teksti loeti eesti keeles

Dope

8.03.2000, kell 22:03

Viis mis viis. Vähe raske ju oli - tegelikult. Aga kui läbi sai - tunne nagu oleks tegu kohe päris tõsise muinasjutuga.Vaat kui vihane maailm Viikingitel oli. Loe ja mõnule. Noh - mingi brasiilia või Iraagi kutt vist sihukesi teoseid eriti ei hinda.

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla

20.03.2000, kell 15:51

Võibolla on raamatu enda hinne neli, mitme plussiga, muidugi. Et eesti keeles välja antud - Andersonilt esimene ju - saab viie!

Eestikeelset pole näinud, ei tea, kas ilmus koos Andersoni enda eessõnaga. Igaljuhul annab see autori poolt hiljem täiendatud ja ümbertöötatud variandi eessõna loost hoopis uue pildi. Pildi, mis vähendab fantasy rolli ja tõstab SF-i oma “The Broken Swordis.”. Originaali oli üsna raske lugeda, Andersoni keelekasutus arhailine ja keerukas, seega tõlkijale paras peamurdmine.

Loo peamised plussid. Lugu ehk stoori ise. Stiliseeritud saagavariant. Mitme aasta tegevus hoogsalt paarisajale lehele kokkusurutud, lugu mõnusalt lippav, peatutud ainult võtmemomentide juures. Teiseks inimmaailma ja mütoloogiate ehk siis vanema ja uuema maailma ühendamine, eriti see nõiapilgu asi - et inimese silmale Faerie ja trollide tegemised nähtamatud, ainult killukesed võivad ilmneda. Kolmandaks, mis väga meeldis oli jumalate ja inimliku traagika liin, kõik see, mis tavalises fantasys kipub nappima. Ilmselt on siis hilisemad fantasykirjutajad rohkem Tolkienist, kui Andersonist eeskuju võtnud, millest on loomulikult kahju.

Jääb üle ka ohata, et “Murtud mõõgaga” samal aastal ilmunud “Fellowship(t)...” ilmselt Andersoni romaani tähtsust ja headust varjutas. Lugejale, teadagi, vaja vähem valusaimad ja maailmast kaugemal olevaid muinasjutte. Ka meeldis lakoonilisus ja lugejale võimaluse jätmine. Näituseks mainiti ühes kohas Baikali deemone ja hiljem ühe lausega neid ka kirjeldati. Jäid need ja paljud muud elajad mõnusalt mõistatuslikena. JRRT oleks ladunud pika saaga, kuidas ja kust need maailma ilmunud - saaga, mis rohkem memorandum, kui kirjandus.

Stoori oli meeldivalt mitteprimitiivne, polnud halbu ega häid, kõik ajasid oskust ja jõudu mööda oma asja. Kristluse tähtsust võinuks muidugi vähendada, aga mis teha, raamat ilmus esimest korda Ameerikas. Igaljuhul, oli rõõm lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Avo Nappo

28.03.2000, kell 14:08

Eee.. sorry nyyd et ma ilusa ymmarguse keskmise hinde ära rikun aga no ei olnud ju nii hea asi et viite vääriks? Igati armas saaga-muinasjutt. Ja aastaarvu vaadates kindlasti ka miskitpidi teedrajav. Aga vaimustusse sattumiseks oli ta kuidagi.. liiga muinasjutulik. Lugesin seda raamatut mingid kolm õhtut. Aeglaselt läks. Kui lõpetasin, võtsin riiulilt järjekordse Lukjanenko ja - tykkis teine tera.

Hindeks, siiski nõrk neli. Andersoni kohta tegelt polegi nii paha. Eriti kui see tõesti tema esimene romaan peaks olema.

Teksti loeti eesti keeles

Trekkie

4.04.2000, kell 16:36

Andri Riid

17.04.2000, kell 14:19

Poul Anderson on BAASis selle poolest vähemalt hetkeseisuga unikaalne autor, et tema tõlgitud romaanid on kogunud vähem retsensioone kui seni tõlkimata "The High Crusade". On siis tõlketeosed liiga värskelt ilmunud või autor masside jaoks tundmatu. Minu arvustus võrdsustab seisu ning ühtlasi soovitan kõigile fantasy huvilistele mõlemaid üksteise sabas hiljuti ilmunud romaane soojalt.

"Murtud mõõk" on justkui "Sõrmuste isanda" antitees. See on romaan isikutest, mitte mäestikest ja tasandikest, kõik tegelased on lihast ja verest (ülekantud tähenduses) ning ennekõike seetõttu mõjub raamat realistlikuna. Näeme värvikaid pilte haldjate elutavadest ja moraalist ja mingeid aegade algusesse ulatuvaid mittemidagiütlevaid sugupuid pole vaja. Ilustamata on jäetud elu mitte kõige meeldivamad ilminguid nagu isatapp, verepilastus jmt. Kurjus ei jää mingile abstraktsele tasandile vaid ka mõjub peletavalt. Saatus on nii vääramatu et seda ei peataks mitte keegi. Jääb üks lahtine ots - minule jäi ebaselgeks, milleks Odin Skafolci ja Freda last vajas.

Teksti loeti eesti keeles

Kalevipoeg

27.04.2000, kell 14:14

Karm, lihtne, ilus, keeruline... Yks viimase aja suuremaid lugemiselamusi. Ja rohkem polegi so~nu vaja.

Teksti loeti eesti keeles

Urmas Muinasmaa

14.06.2000, kell 10:33

Päris konkreetne ja verine muinasjutt. Ja ei mingit hea-kurja võitlust, vaid pigem kurja ja kurja vaheline võitlus. Oleks ma seda lugenud nii umbes 15 aasta vanuselt, oleksin nähtavasti vaimustusest silda visanud. Ei tunne end just vanakesena, kuid ma ei suuda enam sellist kirjandust 100% nautida, midagi jääb nagu puudu. Mul assotsieerus see raamat ühe karmi bändi karmi looga aastast 97 - Unleashed "Ragnarök". Ma ei imestaks, kui see raamat seda ja teisigi metal bände inspireerinud on, eksisteerib ju isegi selline stiil nagu "viking metal".

Teksti loeti eesti keeles

Siim Espenberg

17.06.2000, kell 10:16

Hea raamat tõesti. Lugesin selle ühe hooga läbi — seavõrd loetav, et enne lõppu pidama es saand. Siiski tuleb ehk nentida, et see tiba konarlikum oli, kui "Kolm süda ja kolm lõvi", mida kohe järgi loetud sai. Samas on see autori debüütjutt. Oleks maailmas ainult rohkem säärase hea tasemega jutustusi.
Autor andis mu arvates hämmastavalt hästi edasi võimalikk möllu trollide ja haldjate vahel, põimis süzeesse trollide, haldjate ja inimeste jumalad jne. Jutt läks edasi päris hoogsalt. Nii mõnigi teine kirjanik oleks sellise tegevuskäigu edasi andnud paari tugeva tellisega.
Huvitav on tõesti see, et päris paljud fantaasiat kirjutavad isikud on loosse toonud murtud mõõga või siis lihtsalt erilise mõõga motiivi. Näiteks juba eespoolmainitud Moorcock, samuti Tolkien ja veel mitmed.
Hindeks panen 5, sest raamat oli tõesti haarav. Varem kuulnuna Andersoni teatavat kiitmist, pidasin ma asja tiba kahtlaseks, kuid praegu tuleb tunnistada, et see ameeriklane (taanlane?) on suurepärane kirjamees.

Teksti loeti eesti keeles