Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Astrid Lindgren ·

Mio, min Mio

(romaan aastast 1954)

eesti keeles: «Mio, mu Mio»
Tallinn «Kupar» 1993

Hinne
Hindajaid
8
4
1
1
0
Keskmine hinne
4.357
Arvustused (14)

Hea lugu, kuigi kohati natuke lapsik, aga soovitaks kõigile fantaasiafännidele. Igal juhul positiivse nähtusena on siit puudu umbes pooltuhat lehekülge looduskirjeldusi ja muud säherdust vahtu. Seetõttu asi ka ei veni.

Film oli ka hea. Teate ju küll seda ETV-d külastanud "visuaalselt efektset pildirida" (ei mäleta, kes sedasi ütles, aga hästi kõlas sinder), mis suhteliselt hästi raamatu sisu edasi andis, mitte nii nagu enamasti nonde Hollywoodist (või kelle voodi see nüüd oligi) pärit filmidega juhtub. Nii et kõik lapsemeelsed seda buugikest lugema ja kui võimalust on siis ka filmi vaatama. Kindel viis.

Teksti loeti eesti keeles

Minu arust parem kui "Röövlitütar Ronja". Oli igatepidi huvitav lugeda. Vaimustas just sellega kuidas neid pimeduse tegelasi sinna sisse oli pannud. Mõnus muinasjutt, kuid vaid üks ai mulle ei meeldinud sellel oli liiga hea lõpp kahjuks. Kuid jah see ongi nagu rohkem lastele mõeldud siis see vast nii olema pidigi. Huvitav oli sellegi poolest. Aeg ajalt lapsik kuid siiski. Üks suur pluss veel juurde nimelt siin ei olnud kasutatud mütoloogiat. Siin näitas kirjanik tõelist leidlikkust üles.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Lindgren on parim lastekirjanik. Raamat oli huvitav ja põnev. Film oli ka hea. Eriti jäi meelde paanimuusika.
Teksti loeti eesti keeles

Nukker alatoon oli sel lool minu meelest... Kõik oli liiga ilu, et tõsi olla, tegelased peaaegu viimse võimaluseni stiliriseeritud. Jäi kripeldama kahtlus, et järgmisel hetkel pärast viimase lehekülje viimast sõna ärkab poiss sellesama räämas linna vettinud pargi kõdunenud pingil üles, läheb koju ja saab kere peale, sest on paar tundi hiljaks jäänud... Minu meelest oli Ronja raudselt parem oma võimsa optimismi ja huumoriga. Käesolev sarnaneb pigem Lõvisüdamete loole, kuid selles oli see muinasjutumaa vastupanu anastajatele paremini kirja pandud IMHO.
Teksti loeti eesti keeles

"Lõvisüdamed" ja "Mio" on minu silmis suhteliselt lähedased raamatud. Mitte et neil sisus midagi ühist oleks, kuid seesama nukker alatoon läbi kogu raamatu.... Riiulis on ta igatahes olemas ja leiab korduvat ülelugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Selle buugiga läks sedapidi, et k6igepealt juhtusin ma raamatut vene keeli lugema, siis filmi nägema ja alles siis t6lgiti ta maakeelde. Mis siin ikka rääkida, meeldis hästi. Just selle eelpoolminit stiliseerituse pärast eriti. Eks ma vist ise kipun kah olema pisut kahtlev ja ajuti melanhoolne, kyllap sellepärast asi peale läkski. Igas keeles.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Keskmine hinne on kõrge. Näib, et rahvale meeldib. Ju ma siis pole rahvas, aga minule ei meeldinud. Juba poisina ei meeldinud.

See on pesuehtne kit$, 10-aastastele mõeldud kit$i musternäide. Atsil on õigus: nii võinuks Bo Vilhelm pargipingil istudes mõelda. Ja stiilipuhtus on ainus põhjus, miks ma üht ei pane. Olen ennegi ainuüksi stiilsuse eest hinnet tõstnud.

Head on äärmiselt head ja halvad äärmiselt halvad. Mingeid üleminekuvariante pole. Õnn on täielik ja õnnetus samuti.

Mio läheb Katot tapma ilma ainsagi sõjariistata, ilma mingi väljaõppeta, ühe abilisega, kes on samasugune kui ta ise. Vist isegi paljajalu, kui pilte vaadata. Nad ei tea, kus Kato on, kuidas ta välja näeb ja kuidas teda leida; nad teavad, et mingi relv peaks olema, aga kust seda saada, nad ei tea. Kilplaste legend.

Oletagem näiteks, et kaks poissi Iraagis võtavad pähe: tapame Saddam Husseini ära! Missugune on võimalus, et see õnnestub?

Arvasin, et üks asi on ideaalsest kit$ist puudu. Mõned head tegelased saavad surma. Aga ei saa. Kõik ärkavad jälle ellu. Lugu on absoluutselt, viimase võimaluseni ebausutav ja just see on tema väärtus.

Teksti loeti eesti keeles

Kui ma kunagi selle raamatu näppude vahele sain, siis üsna pea võisid kõik näha, et riiulil on üks järjekordne kapsas -- hea Lindgreni raamat nagu ikka. Mio pani kaasa elama, kuid juba siis - väikse poisipõnnina -tundus mulle tundus et Lindgren oli oma utoopilise õnneliku lõpuga üle pingutanud. Samas on tegemist kõige kurvema jutuga, mida Lindgrenilt lugenud olen. 4 Plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Ka üks minu lemmikutest. Olen eluaeg muinasjutuarmastaja olnud ja jään selleks alati. Selles loos köidab mind tegelaste puhtus ja siirus - see on midagi, mis tänapäeva maailmast, ka laste keskelt nukra kiirusega kadumas on. Loodan siiralt, et veel mitmed põlvkonnad suudavad seda samamoodi nautida ja ei lähe "sina-lased-ja-mina-lasen-vastu-nii-et-veri-lendab" teed, nagu paljudes ka lastele mõeldud raamatutes ja eriti TVs näha võib.
Teksti loeti eesti keeles
x
Krister Haav
04.10.1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Oijah...

Teine kokkupuude siis Bujoldi loominguga. Kindlasti üks neist autoreist, kel kalduvus lemmikuks saada...

Kui raamatust rääkida, siis minule tundus (taas kord), et raamatu algus oli veidike liiga vaoshoitud, ehk natuke liialt venitatudki. Esimesed mõnedkümned leheküljed olid ikka kaunis rasked, pidin end suisa sundima - ei leidnud sellist iva, mis hoiaks silmad raamatu küljes kinni ja südame erutusest värisemas. Õige hoo saavad asjad sisse alles äpardunud atendaadikatsest ning sellest alates tegin ise vaid ühe pausi sisse - nii kaasakiskuvaks osutus see alul veninud lugu.

Milles siis asi? Pärast (sarja eelmises osas) toimunud sündmusi on Barrayaril kujunenud uus poliitiline olukord. Võim on läinud uue, vaid viieaastase imperaatori kätte. Tegelikuks valitsejaks on regent Aral Vorkosigan. Poliitiline olukord on kaunis pingeline, ka teised oleks tahtnud riigipirukast osa saada. Nii fabritseeritakse paar intriigi, mis viivad ühe aadelkonna liikme dekaputeerimise ja sellest tulenevalt atendaadini imperaatorlikule regendile. Kasutades ära sogast vett ja paljude kalade ringiujumist selles organiseerib üks tähtsate esivanemate järeltulija riigipöörde, mis aga esialgu on nurjumisele määratud. Olukord on aga väga terav...

Ei hakkagi siinkohal rohkem rääkima, edasitoimuv on juba (minu arust) raamatu magusaim osa, selline hoogne ja haarav "hide & seek" lugu.

Kõik, kes aga veel kahtlevad teose headuses ja seetõttu ei loe - ei ole mõtet. Tegu on tõeliselt toreda raamatuga.
Teksti loeti inglise keeles

Kõigepealt mõned täpsustused eelnevale päris heale tutvustusele. Nimelt ei olnud must maag ja nekromant mitte too potentsiaalne väimees, vaid selle sõber ja abiline (kes raamatus Vitellina esineb, kuigi selgub, et...); samuti saab kogu kisma alguse just sellest, et "väimehe" huviobjektiks ka must maagia on.

Muidu on aga raamat kirjutatud väga hästi. Endal ei tekkinud kordagi tunnet, et tegevus veniks või et miski väga raskesti seeditav oleks.

Igatahes soovitan kõigile, Bujold on tõesti täpselt nii hea kirjanik kui väidetakse.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat, mille ma leidsin ühelt pööningult. Esimese hooga ei osanud sellest kaanteta närust midagi arvata, võtsin lihtsalt kaasa ja unustasin kapile tolmu koguma. Kui aga järgmine kord kätte juhtus, otsustasin läbi lugeda.

Minu tõeliseks üllatuseks oli see täitsa hea raamat! Oli ajaloo hõngu, huvitavaid sündmusi, fantaseerimist ja kõike muudki. Noor Hellase kujur läheb laia maailma kogemusi omandama ja satub Mustale maale orjaks... Lugu inimese kasvamisest ja "mehistumisest" (teema, mis N kirjanikele väga südamelähedane). See, et teose kirjutajaks "punane" kirjanik oli ei mõjutanud raamatu loetavust mingilgi määral.

Igatahes, kui kätte satub, lugege läbi. Minul tekitas see raamat ainult positiivseid emotsioone ja olen teda üle lugenud hiljemgi.
Teksti loeti eesti keeles

Minu poolest parim lugu selles kogumikus.

Lugu natuke sinna "odüsseia" kanti - kuidas laevad intelligentseks said ja inimesed üle parda viskasid. Iseenesest aga, ei kujuta hästi ette inimlikku arvutit :)
Teksti loeti eesti keeles

Mmmm... Nostalgia koha pealt saab see lugu muidugi kõvasti plusse. Oleks oodanud vähe libedamat esitust, kuid hinde ta saab siiski hea.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu meeldis, kuid mitte parim sellest kogumikust. See kogemata kaasavõetud intelligentse eluvormi idee on päris tore, kuigi mitte ainulaadne; muutuvad kehad on aga juba parem. Neli. Plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene antoloogia, mis kätte sattus ja läbi lugesin. Enamus lugusid väga head, eraldi tõstaks esile "ValGus"-i loo, "pimeduse mere" ja miks mitte ka "pseudoajaloolised pajatused"!
Teksti loeti eesti keeles

Garin oli kindlasti parem. Kui veel noor pioneer sai oldud, oli ka Aeliita väga hea, kuid nüüd on see etapp läbitud.
Teksti loeti eesti keeles

Minu silmis üks kultusraamatutest - kes ei oleks siis sellest teosest kuulnud! Minule ta igatahes meeldis, kuigi kohati üsnagi punane oli. Ja pealegi, mis viga lugeda maailmarevolutsioonist, kui sellest (seni) pole asja saanud!
Teksti loeti eesti keeles