Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Harry Harrison ·

Deathworld 3

(romaan aastast 1968)

ajakirjapublikatsioon: «Analog Science Fiction—Science Fact» 1968; veebruar - aprill [pealkirjaga «The Horse Barbarians»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Surmailm III»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
12
11
6
3
1
Keskmine hinne
3.909
Arvustused (33)

Kolmas köide Jason dinAlti seiklustest.

Sedapuhku satuvad Jason, Kerk, Brucco jt. mingile planeedile, kus elavad ratsabarbarid. Sihukesed tõsised tegijad, tuletavad maiseid mongoleid meelde. Toores jõuk, kes kõigest lihtsalt üle läheb. Nomaadide pealik Temuchin on meie sõprade põhivaenlane ning muide ka üsna nutikas vennike.

Jasoni idee on, et barbareid ei saa muidu võita, kui nad paikseks ei muutu. Meeldib see toores maailm, meeldivad tegelased ning ka see et pahad on üsna võimsad, ega pole ka lollid. Meie meestel on nendega tükk tegemist.

Emotsionaalselt on see «Surmailma» sarja kõige vingem romaan, vähemasti mina arvan seda. Neile, kellele esimesed meeldisid soovitaks ka seda. Neile, kes tahavad ajukaapimist või pseudokeerulist aktiooni, need võiksid midagi muud lugeda. Harrisoni võlu on lihtsus, mida ei tasu labasusega segi ajada.

Mulle meeldib Harrisoni puhul just see, et inimene on võtnud omale ülesandeks kirjutada sotsioloogilise alatooniga (ulme)seikluslugu ning oma ülesande täidab ta hiilgavalt. Inimene teab, mida ta oskab, erinevalt nendest igasugustest pseudofilosoofidest ja pseudosüzheedekompileerijatest. Vot!!!

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Järjekorralt juba kolmas Harrisoni Deatworld sarja padjaromaan. Come on Harrison, kuhu on jäänud see pisut lihtsakoeline, kuid eluterve huumor, mis valitses Stainless Steel rattides, kuhu on kadunud hooletu ellusuhtumine. Õnneks ei ole see raamat nii tobe, kui "Deathword 2" ning selle planeedihakatise ühiskonda on võimalik vähemalt kuidagigi ette kujutada. Nimelt koosneb planeet kahest suuremast piirkonnast -- siis vastavalt Alumised Maad ja Platoo. Platool elavad mingisugused mongoli-tatari hõime meenutavad barbarid, kes vahetpidamata kihutavad hobustega ringi, kolivad oma jurtadega ühes kohast teise ning aegajalt löövad sõbramehe matsu korras teineteistelt päid õlgadelt. Selline siis on nende elu. All orus elavad siis vastavalt mingid "valgeid" inimesi meenutavad mehikesed, kes on omale leiutanud juba püssirohtu, musketeid ja muud stuffi ning on samal ajal suht rahumeelsed. Kuna Latoo ise on mitme kilomeetri kõrgune, siis on kahe kamba vahele tõmmatud üsna jäik joon. Muide huvitaval kombel õnnestub pärastpoole valgetel vanadel oma kanuudega platsi ilmuda, kilomeetrikõrgusest platoost hoolimata, kuid see selleks. Kõik kosmosest tulnud katsed taaskoloniseerida planeet lõppesid tavaliselt suurte hulga sissetungijate korjustega. Hämmastav on see, et alati prooviti maandud platool, kus mitte midagi ei kasvanud, selle asemel, et maanduda orus (ilmselt käin tulevikus planeetidevaheline reis ballistiliselt -- kahuriga a la Jules Verne, sest orbital surveillance oli nende jaoks võõras värk). Samuti ei suvatse keegi käivitada infrared ja radar scanne maandumiskoha läheduses ning installida automaatseid perimeetrikahureid (kõik see on juba kümmekond aastat olnud tänapäeva sõjaväe käsutuses). OK. Igal juhul õnnestus Jasonil & Co-l suht ohutult maanduda, teha oma klann, vanasi pisut tuuseldada, saavutada pealiku lugupidamine, juhtida rünnakut Alumistele Maadele, jääda lollilt vahele oma planeedivälise päritoluga, oma hukkamisest puhta nahaga välja tulla, selle käigus leida käik Oru ja Platoo vahel ning tagasi tulle ja aukuviskajatele tuupi teha (tm). M.O.T.T. Uhked aastatuhandeid platood valitsenud barbarid, kes hambuni relvastatud planeediväliste kolonistide kamba lapikuks tagusid, tõmbasid saba jalge vahele ja viskasid Jasonile kulpi, Alumise Maa mehed tulid värviste riidehilpude ja klaashelmestega (kaudselt muidugi) businessi ajama. Jason ja teda saatvad isikud said omale uue kodu ning raamat sai lõpuks ometi läbi. Ausalt öeldes minu jaoks suurt vahet polnud, kas tegemist oli Jason dinAlt-ga, või Spidermaniga. Raamat oli eeskujulikult koomiksi vormis kirjutatud, selle vahega, et see ei olnud koomiks.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnus lugemine, kuid Surmailm 2 oli minu jaoks köitvam ja vaimukam, seetõttu hindeks "neli", mitte "viis". Muidugi võib öelda, et absurd, kuidas saavad ratsabarbarid kõrgtehnoloogiaga varustatud seltskonnale vastu? Aga ilma selle eelduseta poleks saanud seda raamatut üldse kirjutada. Pealegi pole Surmailma triloogia üldse surmtõsiselt võetav asi (kaugel sellest!) ning lausaed a la "see pole ju tegelikult võimalik" ei sobi seda üldse iseloomustama. Sisu kohta on eespool juba piisavalt kirjas,vaene Jason din Alt saab järjekordselt hullusti vintsutada, aga au talle, on ikka vintske vend!
Teksti loeti eesti keeles

Järjekorras juba kolmas suur maailm, mida dinAlt oma agaruses ümber korraldama tormab. Seekord paistis tal olevat ka natuke suurem mõte selle rabelemise taga, ehk plaan viia oma rahvas läbi Punase mere (läbi kosmoseavaruste) uude maailma, ära igavesti sõdivalt Pyrrhuse planeedilt.
Lugu ise enamvähem samal tasemel, kui sarja eelmised kaks, st. viieväärilised.
Teksti loeti eesti keeles

No ei meeldinud mulle see Jason dinAlt-i raskestiusutav õnn, absoluutselt mitte. (Pean silmas seda, et ikka väga palju kordi oli Jasonil "surm suu ees", aga kuidagi suutis ta alati oma naha päästa.) Hüva, päris mahavisatud ajaga kah tegemist polnud, aga ometigi ei saa anda hindeks üle 3.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti parem, kui eelmine osa, ainult et dinAlt oli jälle nagu entsüklopeedia ja muud säärased pisiasjad, need lisavad viiele väikese miinuse.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese kahe osa natuke kahvatum kordus. Muidu on teos ikka HH nauditavas lahedas stiilis, aga natuke tüütuks läheb arvata, kuidas autos siis järjekordselt Jason dinAlti kindlast surmast välja toob. Ja pyrruslased on kahvatud varjud, kes löövad mõne paha maha ainult siis, kui juhtuvad parasjagu kohal olema.
Teksti loeti eesti keeles

Teistest "Surmailma" raamatutest natuke nõrgem, aga seda ainult natuke. Tunda annab, et teema on ennast natuke ammendama hakanud, tõesti kui kaua ühel inimesesl (Jason) võib vedada. Ja miks iga raamatu lõpu peab keegi täpselt viimasel minutil kohale jõudma, et teda päästa ? Aga raamat iseenesest on piisavalt haarav ja hoogne, et maksimum hinnet väärida.
Teksti loeti vene keeles

Teisest osast parem-rohkem materdamist ning huvitavalt oli ära kasutatud mongolite motiivi. Lõpp oli hea nn sotsiaalne ulme.
Teksti loeti eesti keeles

Jason dinAlt`i järjekordsed seiklused. Nagu triloogia teiseski raamatus toimub tegevus Pyrrusest eemal, kuid seekord on kohal ka Pyrruse vägilased. Võitlus käib ratsabarbaritega (midagi vanade mongolite taolist). Lugu on üsna samas stiilis kahe esimesega, kuid jääb neile tasemelt veidi alla. Esiteks, pole uut kandvat ideed (nagu Pyrrus esimeses raamatus või "koostöö" segase "eetikaspetsialistiga" teises raamatus. Teiseks, palju on loogikaapse (millest kirjutas ka Pronto). See võtab hinde alla neljale, kuid seiklused on haaravad nagu eelmisteski lugudes. Tasub lugeda küll, eriti neil, kellele esimesed osad meeldisid.
Teksti loeti vene keeles

Surmailma trioloogia parim lugu. Planeet on korralik, ühiskond on tõetruu ja shüzee on nii lõbus, huvitav kui ka mitu korda üle loetav.DinAlti katsed Ühiskonda muuta seavad siin põhimõttelise kinnituse ühele teesile. "Jõud käib mõistusest üle. Mõistus käib jõust üle."
Teksti loeti eesti keeles

Olen meelsasti nõus nende arvustajatega, kes antud romaani sarja parimaks pidanud. Ka viited sarnasustele platool elutsevate sõjakate nomaadide ja muistsete mongolite elukorralduses tunduvad olevat asi õigel kohal. Tooksin siinkohal ära veel ühe seose, mis on küll pisut spekulatiivne, sest mul ei olnud viitsimist tekkinud mõttele kinnituse leidmiseks mingit suuremat uurimist läbi viia. Teades küll üht-teist hiina nimede latinisatsioonist, ei ole mul õrna aimugi sellest, millised võiksid olla inglisekeelses maailmas käibivad reeglid mongoli nimede kirjutamise tarvis. Sellest hoolimata tundub Temuchin olevat üks võimalikke variante tähendada üles nime, mis eestlasele tuntud rohkem kirjapildi Temüdzin järgi. Umbes seitsesada aastat tagasi kandis Aasias seda nime mees, kes sai hakkama hulga nomaadihõimude liitmisega üheks suureks mongoli rahvaks, kes tema geniaalse juhtimise all suutis maha pidada rohkeid edukalt lõppenud vallutussõdu. Tõsi, juba pärast esimesi suuremaid oma rahva ühendamise nimel peetud lahinguid hakati teda kutsuma Tshingis-khaaniks, selle nime-tiitliga kanti too kõikide aegade suurim nomaadist vallutaja ka ajalooraamatuisse.

Sellele, et Harrison muistsete mongolite suurest pealikust ja tema sõjaretkedest inspiratsiooni on ammutanud, annab tunnistust ka romaanile lõpplahenduse toonud "karda võitu nagu kaotust" -filosoofiale rajatud strateegia rakendamine Temuchini maailmavaate ja eluviisi lõplikuks purustamiseks. Oma vägevuse aegadel sundisid mongolid Tshingis-khaani juhtimisel endale alistuma ka hiinlased, kellede absorbeerimisvõime võõrvallutajate võidu ajapikku olematuks muutis. Just see näide näitas Jason dinAltile kätte tee, kuidas saavutada läbi kaotuse võit, mis välistaks genotsiidi ja looks pyrryslastele võimalused, mis lubaks neil kauaoodatud kaevandustöödega rahulikult pihta hakata.

Muudest meeldivatest asjadest selle romaani juures võiks esile tõsta veel Harrisoni õnnestumist ülejäänud pyrryslaste rakendamisel loo kui terviku teenistusse. Oleks olnud igav, kui kogu kamp passinuks laevas kuni Jason kangelastegusid teeb ja alles viimaseks lahinguks kohale marrssinud. Minu arust kasutas Harrison kõiki pyrryslasi õigetes kohtades ja õigetes kogustes, mistõttu romaani tegevustik oli nüannssiderikkam ja tihedam kui ehk kahe eelneva loo puhul. Väärikas punkt kogu sarjale.

Teksti loeti eesti keeles

ei, nyyd peab kyll kahe panema, kirjanikul on jäänud kodutöö tegematta... ebausutavused kuhjuvad kuni raamat nende all kokku variseb...
Teksti loeti eesti keeles

Ei sisu, ei nägu, ei tegu. Vana Tshingise loorberid pole Harrisonile rahu andnud, verd lendab nagu Maniakkide Tänava paremail päevil... Kurb, masendavalt kurb.
Teksti loeti eesti keeles

Tuntavalt etem ja läbim6eldum kui sarja eelmine osa. Samas: n6rgem kui esimene osa. Eeskätt ehk selleprast, et ega Harrison ei ole suutnud kolmandas osas midagi kardinaalselt uut ja p6rutavat välja m6elda, vaid laseb ikka vana rada pidi edasi. Nomaadid olid sympaatsed. Tundub, et Harryl on mingi kerge nõrkus nende va rändajate suhtes, sest mulle tuleb meelde vähemalt yks tema ajarännu asi, kus päätegelane koos mongalitega pummeldas. L6ppkokkuv6ttes teenib see asi n6rga nelja välja kyll.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on rohkem lahti kirjutatud kui teised Surmailma raamatud, samas ka tüütum. Sest aur läheb Jasoni eriliste tagasilöökideta pürgimisele Temuchini lähikonda, kuigi oluline on hoopis pööre Jasoni plaanides. Novellipüandiga romaan.

Samas, kolmandat osa lugenuna paistab sarja esimene raamat tagantjärgi enam sõjavastane ja vähem ökoloogiline.

Teksti loeti eesti keeles
x
Krister Haav
04.10.1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Oijah...

Teine kokkupuude siis Bujoldi loominguga. Kindlasti üks neist autoreist, kel kalduvus lemmikuks saada...

Kui raamatust rääkida, siis minule tundus (taas kord), et raamatu algus oli veidike liiga vaoshoitud, ehk natuke liialt venitatudki. Esimesed mõnedkümned leheküljed olid ikka kaunis rasked, pidin end suisa sundima - ei leidnud sellist iva, mis hoiaks silmad raamatu küljes kinni ja südame erutusest värisemas. Õige hoo saavad asjad sisse alles äpardunud atendaadikatsest ning sellest alates tegin ise vaid ühe pausi sisse - nii kaasakiskuvaks osutus see alul veninud lugu.

Milles siis asi? Pärast (sarja eelmises osas) toimunud sündmusi on Barrayaril kujunenud uus poliitiline olukord. Võim on läinud uue, vaid viieaastase imperaatori kätte. Tegelikuks valitsejaks on regent Aral Vorkosigan. Poliitiline olukord on kaunis pingeline, ka teised oleks tahtnud riigipirukast osa saada. Nii fabritseeritakse paar intriigi, mis viivad ühe aadelkonna liikme dekaputeerimise ja sellest tulenevalt atendaadini imperaatorlikule regendile. Kasutades ära sogast vett ja paljude kalade ringiujumist selles organiseerib üks tähtsate esivanemate järeltulija riigipöörde, mis aga esialgu on nurjumisele määratud. Olukord on aga väga terav...

Ei hakkagi siinkohal rohkem rääkima, edasitoimuv on juba (minu arust) raamatu magusaim osa, selline hoogne ja haarav "hide & seek" lugu.

Kõik, kes aga veel kahtlevad teose headuses ja seetõttu ei loe - ei ole mõtet. Tegu on tõeliselt toreda raamatuga.
Teksti loeti inglise keeles

Kõigepealt mõned täpsustused eelnevale päris heale tutvustusele. Nimelt ei olnud must maag ja nekromant mitte too potentsiaalne väimees, vaid selle sõber ja abiline (kes raamatus Vitellina esineb, kuigi selgub, et...); samuti saab kogu kisma alguse just sellest, et "väimehe" huviobjektiks ka must maagia on.

Muidu on aga raamat kirjutatud väga hästi. Endal ei tekkinud kordagi tunnet, et tegevus veniks või et miski väga raskesti seeditav oleks.

Igatahes soovitan kõigile, Bujold on tõesti täpselt nii hea kirjanik kui väidetakse.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat, mille ma leidsin ühelt pööningult. Esimese hooga ei osanud sellest kaanteta närust midagi arvata, võtsin lihtsalt kaasa ja unustasin kapile tolmu koguma. Kui aga järgmine kord kätte juhtus, otsustasin läbi lugeda.

Minu tõeliseks üllatuseks oli see täitsa hea raamat! Oli ajaloo hõngu, huvitavaid sündmusi, fantaseerimist ja kõike muudki. Noor Hellase kujur läheb laia maailma kogemusi omandama ja satub Mustale maale orjaks... Lugu inimese kasvamisest ja "mehistumisest" (teema, mis N kirjanikele väga südamelähedane). See, et teose kirjutajaks "punane" kirjanik oli ei mõjutanud raamatu loetavust mingilgi määral.

Igatahes, kui kätte satub, lugege läbi. Minul tekitas see raamat ainult positiivseid emotsioone ja olen teda üle lugenud hiljemgi.
Teksti loeti eesti keeles

Minu poolest parim lugu selles kogumikus.

Lugu natuke sinna "odüsseia" kanti - kuidas laevad intelligentseks said ja inimesed üle parda viskasid. Iseenesest aga, ei kujuta hästi ette inimlikku arvutit :)
Teksti loeti eesti keeles

Mmmm... Nostalgia koha pealt saab see lugu muidugi kõvasti plusse. Oleks oodanud vähe libedamat esitust, kuid hinde ta saab siiski hea.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu meeldis, kuid mitte parim sellest kogumikust. See kogemata kaasavõetud intelligentse eluvormi idee on päris tore, kuigi mitte ainulaadne; muutuvad kehad on aga juba parem. Neli. Plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene antoloogia, mis kätte sattus ja läbi lugesin. Enamus lugusid väga head, eraldi tõstaks esile "ValGus"-i loo, "pimeduse mere" ja miks mitte ka "pseudoajaloolised pajatused"!
Teksti loeti eesti keeles

Garin oli kindlasti parem. Kui veel noor pioneer sai oldud, oli ka Aeliita väga hea, kuid nüüd on see etapp läbitud.
Teksti loeti eesti keeles

Minu silmis üks kultusraamatutest - kes ei oleks siis sellest teosest kuulnud! Minule ta igatahes meeldis, kuigi kohati üsnagi punane oli. Ja pealegi, mis viga lugeda maailmarevolutsioonist, kui sellest (seni) pole asja saanud!
Teksti loeti eesti keeles