Sellesse raamatusse suhtun ma täiesti ambivalentselt. Mäletan, et kui raamat välja tuli, oli mu peamine emotsioon, et väga vajalik ja õigeaegne kirjastussündmus. Väga vajalikuks ja hästi teostatud ning õnnestunud raamatuks pean «Pimeduses sosistajat» tänagi – mõistusega hinnates.Ei saa sinna midagi parata, aga vaatan iga ulmekogumikku alati sellise pilguga, et kuidas mina selle teinud oleksin. Ja selle raamatu oleksin mina teinud hoopis teistmoodi. Nagu olen varem erinevaid Lovecrafti jutte Ulmekirjanduse BAASis eraldi arvustades juba küllalt veenvalt tõestanud, meeldivad erinevatele inimestele kaunis erinevad kirjaniku tekstid. Ning «Pimeduses sosistaja» koosneb suures osas lugudest, mis minu lemmikute tabeli esiotsa ei kuulu.
Ehk siis, kuigi mõistusega kaaludes on tegu igati tubli ja pädeva valikuga, siis mulle personaalselt selle valiku komponendid ühtlaselt armsad pole. Ka ei meeldi mulle märkimisväärselt Ants Jaanimägi illustratsioonid, mis jällegi objektiivselt on vist päris head. Aga mitte minu maitse.
Minu põhiline probleem selle raamatukesega seisneb kogumiku selgroo moodustavas nimiloos – lühiromaanis «Pimeduses sosistaja», mida ma ei pea ei kirjaniku enda skaalal suuremat sorti õnnestumiseks ega ka Cthulhu mütoloogias teab mis silmapaistva tekstiks. Samuti ei meeldi mulle isiklikult eriti teine kogumikus kesksel kohal olev jutustus – «Cthulhu kutse». Ka see on üks neist minu hinnangul rämedalt ülehinnatud Cthulhu sarja põhitekstidest. Ka kogumikku sissejuhatav «Kõrvalseisja» ei tööta mu meelest piisavalt efektse ja olulise sõnumiga loona kogumikku sisse juhatama.
Kindlasti jään ma eriarvamusele selles, kas ikka oli vaja 1990. aastate keskel välja anda selline segakogumik, kus osa tekste kuuluvad keskselt Cthulhu mütoloogiasse, osa pole Cthulhu tsükliga üldse seotud. Mina oleksin valinud selgelt Cthulhu lugude kogumiku variandi, arvestades, et mütoloogia-väliseid lugusid oli ajakirjanduses juba ilmunud küll.
Valimik tahaks justkui olla Cthulhu tekstide kogum koos mõne tsüklivälise looga, aga kui mulle kogusse valitud Cthulhu lood konkreetselt ei meeldi ning suuremat lugemisrõõmu pakuvad just sarjavälised jutud, siis on siia justkui sisse programmeeritud teatav rahulolematus ja konflikt koostaja taotlustega.
Samuti jääb küsimuseks, miks varem ajakirjanduses ilmunud lugudest on raamatupublikatsiooni vääriliseks tunnistatud näiteks «Randolph Carteri tunnistus», ei ole aga sobinud samas lehes (Liivimaa Kuller) joonealusena ilmunud kogumiku koostaja enda tõlgitud «Dagon». Ainult alternatiivse tõlke olemasolu ei tohiks ju lugeja jaoks olla piisav põhjus.
Mõistan väga hästi, et paljugi sellest kriitikast ei päde 1990. aastate keskpaiga konteksti ja reaalseid situatsioone ning olulsid arvestades. Kuna raamat on aga ikkagi olemas aastakümneteks, siis kindlasti on mul õigus nüüd poolteist kümnendit hiljem neid mõtteid välja öelda.
Jüri Kallase töö objektiivselt on kindlasti väärt maksimumhinnet ja kogu võimalikku kiitust, minu isiklike maitse-eelistuste kontekstis pole raamat siiski sajaprotsendiline õnnestumine.
Mida ma teinuks teistmoodi? Hästi lühidalt öeldes oleksin teinud ainult Cthulhu lugude valiku, oleksin keskseks tekstiks valinud lühiromaani «Vari Innsmouthi kohal» ning rajanud sellele kogumiku kontseptuaalse telje, kindlasti alanuks too kogumik lühilooga «Dagon», seal olnuks ehk sees «Festival» ja «Pickmani modell», vahest ka midagi Mario Kivistiku väljaannetes juba ilmunud tekstidest. Kindlasti oleks selliselegi valikule leidunud oma kriitikuid ning kindlasti suudab raamat olemasoleval kujul enda eest igati väärikalt seista.
Raamat saavutas kiiresti vist üsna kultusliku maine, see sai poodidest kiiresti osta, raamatu ümber tekkis omamoodi aura, seda fännati ulmefännide ringkondadest väljaspool. Raamatul on nii positiivne maine ilmselt ka seetõttu, et see on tõsiselt südamega tehtud, kõik väikesed asjad on paigas: fotod, illustratsioonid, kirjastiilid, kujunduselemendid, iga juttu sissejuhatavad saatesõnad, bibliograafia, autoritutvustus.
Pädevaim eestlasest Lovecrafti-tundja, Saksamaal elanud Kalju Kirde kirjutas raamatule Vikerkaares 7-8/1997 väga positiivse ja taustu avava retsensiooni. Järgmist kogumikku, mida Kirde soovitas, kahjuks aga ei järgnenudki. Ka ei ilmunud kunagi Loomingu Raamatukogus seal pikalt marineerinud Lovecrafti-käsikiri. Raamatute mõttes läks asi edasi alles uuel sajandil, kui teatepulga haaras kirjastus Fantaasia.
