(romaan aastast 1957)
eesti keeles: «Võilillevein»
Tallinn «Eesti Raamat» 1994
Üks hämar mõte veel. Minu meelst on teatav sarnasus Bradbury ning Mats Traadi "Karukella, kurvameelsuse rohu" vahel -- nii Bradburyl kui Traadil kujutatakse suht tavalist ja mõnusat maailma, mille iga nurega taga aga luurab Surm, Surm pole selles maailmas mitte külaline, vaid püsielanik ning külaliserolli mängib hoopis Elu... Mind kummitab küsimus, kuidas ma oleksin sellele teosele reageerinud nii umbes seitsme-kaheksa-aastaselt -- Dougi vanuselt.
Veel -- soovitan lugeda veini kõrvale -- või juua veini lugemise kõrvale. Minu puhul polnud siiski tegemist võililleveini, vaid "Põltsamaa Kuldsega"... :)
Aga nüüd ulme koha pealt - ajamasin oli lihtsalt poste kujutluses. Tegelikult oli too nn. `ajamasin` ju üks vanamees, kes neile minevikust rääkis. Roheline masin oli vaid mingi väike kirjeldamata jäänud sõiduriist, millega said kaks inimest sõita. Õnnemasin oli lihtsalt farmis erinevatest asjadest, mis mõnele inimesele sümboliseerisid õnne, kokku pandud masin, mis oli ime läbi tööle pandud. Mees oskas lihtsalt midagi tööle panna ja kõik. Pole midagi ebaloomulikku. Fantoomis peitunud õudus pole küll väärt ulmeks nimetamist. Ühesõnaga peaks see inimene, kes selle raamatu siia lükkas, minu silmis küll häbenema. Natuke ajab segadusse selle peatükkide siia lisamine. Milleks nende lisamine vajalik? Eriti veel, kui hakata romaani erinevaid peatükke hindama...
Okei, peatükkide koha pealt siis - suurem osa oli kurva alatooniga, mis tekitab tunde, et maailm on kole, kuid siis on loodud selline asjake nagu võilillevein, mis peaks kogu selle kurja eemale peletama ja näitama ilu, mis muidu paistis vaid uute tenniste saamises. Vanavanaema surm, vanaema pimedus, fantoom, õnnetus rohelise masinaga, sõbra lahkumine, trammide eemaldamine jne - on võetud erinevad õnnetud juhtumised ja pandud kokku üks õnnetu raamat ja see kurbus, mis selles väljendub, mulle eriti ei meeldi. Aga jah - klassikule 3 ei pane.
