Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lois McMaster Bujold ·

Barrayar

(romaan aastast 1991)

ajakirjapublikatsioon: «Analog Science Fiction / Science Fact» 1991; juuli – oktoober
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Barrayar»
Tallinn «Varrak» 2009 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
8
3
1
1
0
Keskmine hinne
4.385
Arvustused (13)
Avo Nappo

Teine raamat Miles Vorkosigan''i sarjas. Tegevus jätkub samast kus eelmine raamat lõpetab. Vana Imperaator paneb kõvad pea alla ja Aral Vorkosiganist saab Barrayari Impeeriumi ametlik regent. Cordelia ootab samal ajal last (Miles). Paraku osutub poliitiline karjäär mitte vähem ohtlikuks kui sõjaväeline. Mingi kohalik idioot korraldab meie peategelaste residentsile atendaadi korras gaasirynnaku, millest Aral ja Cordelia kyll terve nahaga välja tulevad, kuid mis loote arengule paraja põntsu paneb - ka parimal juhul jääb Vorkosiganide mantlipärija eluks ajaks invaliidiks. Kõigele sellele lisaks korraldab yks kohalikest krahvidest paleepöörde ja algab kodusõda. Lõpuks saab Cordelial kõigest sellest lahmimisest tõsine siiber.. Ja kui tema juba millegi/kellegi peale pahaseks saab.. Yhesõnaga sõda lõpetatakse ära. Miles synnibki suhteliselt äbarikuna. Esmapilgul. Raamatu epiloogis kirjeldatakse lyhidalt tema vanemate emotsioone viie aasta pärast, Arali lausega mis kõlas umbes "there is one of him and a lot of us adults, then why do I have a feeling that he has us outnumbered and surrounded" :) Igati heal viielisel tasemel tempokas ja paraja hulga andekate kildudega lugu. Vorkosigani sarjast esimene mis Hugo sai.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Nõustun eelkirjutajaga, tõesti kena lugu ja kindlasti ka oma Hugo vääriline. Eriti vahva on lugeda Cordelia, rikka ja arenenud Beta Koloonia endise kodaniku kokkupuudet vaese Barrayari pool-keskaegse aristokraatliku kultuuriga. Alguses püüab ta hoolega mängida oma rolli kui regendi-proua Lady Vorkosigan. Aga kui ta laps on ohus, ja tal muidu üle viskab...siis pead lendavad. Üks kenamaid stseene raamatus oli kui üks aristokraat Vordarian sosistab mingil peol Cordeliale, "You know, your husband is bisexual." Ta loodab muidugi nende abielule põntsu panna. Cordelia aga on kasvanud Beta Koloonial, tema vastab lahke naeratusega, "He was bisexual. Now he is monogamous." Ja imestab, et miks krahv Vorkosigan näost imelikuks läks... Kindlasti soovitan.
Teksti loeti inglise keeles
Krister Haav

Oijah...

Teine kokkupuude siis Bujoldi loominguga. Kindlasti üks neist autoreist, kel kalduvus lemmikuks saada...

Kui raamatust rääkida, siis minule tundus (taas kord), et raamatu algus oli veidike liiga vaoshoitud, ehk natuke liialt venitatudki. Esimesed mõnedkümned leheküljed olid ikka kaunis rasked, pidin end suisa sundima - ei leidnud sellist iva, mis hoiaks silmad raamatu küljes kinni ja südame erutusest värisemas. Õige hoo saavad asjad sisse alles äpardunud atendaadikatsest ning sellest alates tegin ise vaid ühe pausi sisse - nii kaasakiskuvaks osutus see alul veninud lugu.

Milles siis asi? Pärast (sarja eelmises osas) toimunud sündmusi on Barrayaril kujunenud uus poliitiline olukord. Võim on läinud uue, vaid viieaastase imperaatori kätte. Tegelikuks valitsejaks on regent Aral Vorkosigan. Poliitiline olukord on kaunis pingeline, ka teised oleks tahtnud riigipirukast osa saada. Nii fabritseeritakse paar intriigi, mis viivad ühe aadelkonna liikme dekaputeerimise ja sellest tulenevalt atendaadini imperaatorlikule regendile. Kasutades ära sogast vett ja paljude kalade ringiujumist selles organiseerib üks tähtsate esivanemate järeltulija riigipöörde, mis aga esialgu on nurjumisele määratud. Olukord on aga väga terav...

Ei hakkagi siinkohal rohkem rääkima, edasitoimuv on juba (minu arust) raamatu magusaim osa, selline hoogne ja haarav "hide & seek" lugu.

Kõik, kes aga veel kahtlevad teose headuses ja seetõttu ei loe - ei ole mõtet. Tegu on tõeliselt toreda raamatuga.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Ilmakuulsa Miles Vorkosigani sarja teine osa. Miles ise küll enne päris viimaseid lehekülgi lavale ei astu, enamuse ajast on ta alles kas Cordelia kõhus või mingisuguses inkubaatoris, mille röövimine ja tagasisaamine täidabki raamatu teise poole.

Põhimõtteliselt on tegu ulmekuues naistekaga, mis ajuti kaldub tapvalt igavaks, aga aeg - ajalt suudab isegi üllatada mingitsorti intriigiga. Ulmeline pool on lahendatud meeldivalt lihtsalt: hõljukid hõljuvad, plasmapüssid tulistavad plasmat ja tähtedevaheliste tohutute kauguste logistiline probleem lahendatakse wormhole`i ühest otsast sisse ja teisest välja sõites. Mingit seletust, kuidas need kõik töötavad pole, ja ei olegi vaja.

Tegelastevaheliste suhete kirjeldamisel muidugi nii lihtsalt ei pääse. Tegelased kujutavad endast tavaliste seebiseriaalide tüüpkangelaste mitmesuguseid kombinatsioone. Mingi loogika või psühholoogia otsimine nende käitumisest on mõttetu. Naistekas naistekaks, peaasi et on huvitav. Siin aga tuleb mängu asjaolu, mida Andri mainis juba oma arvustuses sarja esimesele osale: Bujoldi kirjutamisstiil on hüplev ja jõnkslik. Aeg - ajalt vajutatakse gaas põhja, samas jälle tuleb lehekülgede kaupa täiesti mõttetut nämmutamist. Hinde andmisel kaalusin "kolme" ja "nelja" vahel. Peale jäi millegipärast viimane, ilmselt seetõttu, et tegu on siiski täiesti korraliku ajaviitekirjandusega, mis aga mu meelest ei vääri absoluutselt teatud kultusmainet, mis sarjale nagu tekkinud oleks.

Sisust kah. Kangelanna ei lepi üldise meelsusega ja võitleb oma invaliidist poja eluõiguse eest, korraldades möödaminnes ära positiivsete abikangelaste elud ja lüües maha kõik teda takistavad negatiivsed kangelased, tõestades enda valitud tee õigsust algul tõrksaks osutunud aga pärast ennast parandanud vanameelse äiapapa silmis.
Teksti loeti inglise keeles
Pronto

Kohe alguses lisan juurde, et minu arvates on see teine jutt tsimaarukene parem, kui esimene ja seetõttu võin talle hindeks viie anda küll, kuigi paraja miinusega.

Millest siis jutt käib? Jutt käib sellest, et Barrayari imperaator ning tema ainsaks pärijaks jääb tema neljaastane lapselaps Gregor. Enne surma peab ta siiski tegema raske otsuse ja otsustama, kes valitseb riiki kuni viimane saab täisealiseks ja on valmis ise troonile asuma. Ezari valik jääb pidama Aral Vrokosiganile, kes algul küll vastu punnib, kuid pärast vastumeelselt nõusse jääb. Arali kasuks otsustab mitu asja -- esiteks on pärimisnimekirjades niigi üks kõvemaid tegijaid ja vaatamata sellele pole teinud ühtegi sammu selleks, et kroon endale kahmata. Enamgi veel -- Aral on korduvalt näidanud üles vastumeelsust kõigele keisriametiga seotu vastu ja seetõttu pole vaja karta, et regendina ta hiljem trooni kuninga pojapojale üle ei anna. Kuna ta on värskelt abiellunud pole ka lühemas perspektiivis vaja karta, et ta (kasvõi kogemata) tema kadunud poja naise voodi kaudu troonile tõuseks ja lõpetuseks, mis vahest on kõige tähtsam: Aral on üks neljast inimesest impeeriumis, kes teab kogu ulatuses Escobari sõja tegelikke tagamaid.

Verivärske regendi elu ei saa aga kerge olema. Kuna Cordelia on vahepeal käima peale saanud, siis peab mees äitma üheaegselt nii perekonnapea kui valitseja kohustusi ja mitte kõik ei ole rõõmsad Ezari valiku üle. Aralit peetakse liiga progressiivseks (arvestades kasvõi sellega, et ta naine on endine beetalane ja seega endine vaenlane) ning traditsioonidest kubisevas Barrayaris on palju inimesi, kes peavad tema seisukohti riigireetmisest juuksekarva kaugusel olevaks. Tuletan siinkohas meelde, et ajalooliste uperpallide tõttu oli Barrayar pikka aega isolatsioonis ja nende tehnoloogiline areng oli seetõttu kängu jäänud.

Kuna uuel regendil pole veel mahti olnud sõjaväge ning aadlikke lõplikult enda sõrme ümber väänata, kasutab vanameelsete klikk eesotsas krahv Vordarianiga juhust ning katsub võimu haarata. Oluliseks malenupuks hakkab siinkohas olema lapskuningas, kelle elust ja surmast sõltub kelle otsustada on Barrayari tulevik.

Ma ise lugesin seda romaani kogumikus "Cordelia`s Honor", kus see oli koos "Shards of Honor"-ga ning koos moodustavad need ühtse tervikuna Miles Vorkosigani sarja sissejuhava peatükki, kus Miles ise polegi õigupoolest veel tegev.

Räägiks nüüd veel miinustest kah. Võib muidugi väita, et raamat jõnksutas, kuid mulle see meeldis -- tore on aeg ajalt hoogu maha võtta ja lihtsalt aknast välja vaadata, mitte kogu aeg hambad tangis gaasipedaali litsuda. Pealegi toimus nende "aeglasemate" kohtade peal üsna palju selliseid asju, mis hiljem aitas jätta muljet, et mitte ühtegi asja ei tehta põhjuseta. Siiski kohati on näha, et tegu on naisterahvaga, keda huvitavad rohkem riided, kui nende kandmise põhjus ja kes tahaks saada sünnipäevaks mitte raamatut, vaid lilli. Kuid see selleks.

Mis mind vahest kõige rohkem häiris oli seesama Cordelia kuju. Loomulikult oli Cordelia beetalane ja pealegi veel sõdur, kuid kohati läks tema machostamine ilmselgelt liiale. Samal ajal oli häriv ka lugeda neid kohti, kus ta proovis Aralit "tsiviliseerida" -- minu arvates oli Beeta ühiskond oli täpselt sama jätkusuutlik/suutmatu kui Barrayani oma. Nad ei olnud rikkad, sest neil ei olnud erilisi maavarasi ja kõik tuli sisse importida -- nende eeliseks oli tehnoloogiline progress, mis võimaldas siiski üsna kenasti ots-otsaga kokku tulla. Kui Barrayari valitses imperaator, siis Beetat valitses Steady Freddy, kelle poolt justkui keegi ei hääleta, aga kes pagan teab kui kaua juba presidendiametit oli pidanud. Siiski see osa kandis veel mingisugust loogikat, kuid kui asi läks ühiskonnanormidesse, siis valitsesid mõlemas ühiskonnas oma dogmad ja beetalased paistsid oma normides olema veelgi jäigemad kui barrayalased, kes olid sündinud ellujääjad. Kohati läks asi muidugi ka täiesti käest ära -- mitte üheski patriarhaalses ühiskonnas ei tule üks naine ja ei hakka seal takistamatult kõiki dogmasi rikkuma ning Beeta kuluurinorme kehtestama. Traditsioonid, mida on kultiveeritud sadu aastaid, ei saa murda päevapealt. Ometigi paistis, et see seal sünnib. Sest kirjanik on andnud mõista, et see on HEA ja ÕIGE.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani venitatud algust lugedes mõtlesin talle "nelja" panna, vahepeal läksid mõtted isegi "kolme" peale, aga lõpuks otsustasin maksimumhinde kasuks. Hoolimata jõnksutamisest ja alguses nõrgana tundunud intriigist meeldib mulle Bujoldi kirjutamisviis. Mõni teine naisautor (nagu Lisa Tuttle) toppinuks teksti ilmselt lehekülgede kaupa Cordelia halamist ja emotsemist teemal, et miks ta pojaga nii või teisiti läks, Bujold aga hoolib lugejast.

Täienduseks Avole-tegelikult ei sandistanud Milesi sünnieelselt mitte gaasirünnak, vaid Cordeliale antud vastumürgigaas pärast seda. Irooniana oli gaasirünnaku motiiv psühholoogiliselt täiesti mõistetav, tuues paraku kaasa süütuid ohvreid. Mingil hetkel tunduski romaan sellise fatalistlik-traagilisena, et hiljem lihtsalt lahedaks madinaks pöörata.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Miles Vorkosigani saaga teine raamat, milles nimikangelane ise veel otseselt oma etteastet ei tee (üks peatükk raamatu lõpus ei lähe arvesse). Tema asemel on kesksel kohal, nagu ka eelmises osas, tema ema, kes on ise ka päris kõvast puust tehtud. algab raamat rahulikult ning esimesed sadakond lehekülge on pehmelt öeldes sündmustevaesed. Punutakse intriige, tutvustatakse Barrayari elu-olu, sätitakse tegelaskujusid paika. Kõik see on edasist arvesse võttes muidugi vajalik, kuid samas ka parajalt tüütu. Kuskilt poole pealt aga keerab autor järsku tuurid üles ning lõpuni kulgeb raamat juba päris huvitavalt. Ei saa just öelda, et teos mulle erilist muljet avaldanud oleks, kuid kergeks meelelahutuseks kõlbas küll. Ajaviitekirjandus, ei midagi enamat. Neli
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Lugesin just lapsele Grimmide muinasjuttu targast talutüdrukust ja avastasin, et see sobib nii tasemelt kui moraalilt antud raamatu sünopsiseks.
Kõigepealt, see raamat ei ole SF, see on maskeerunud emokas. Ehk siis tuleb Vinge Mutt ja hakkab ühes vanas patriarhaarses ühiskonnas laamendama nagu elevant portselanikaupluses. Kuna ta on tõelise Targa Talutüdrukuna lennanud "osmikust" tippu välja, õnnestub tal üht-teist ka ära teha. Olgu, mingi tasemeni oli asi loetav, kuid... oehh, nüüd ma hakkan telliseid sülitama: 1 asi, miks ma ei salli tavakirjandust (teatud teoseid muidugi) on 1/miljonile kokkusattumused ja tegelaste käitumine 60-se IQ-ga hälvikutena. Keset riigipööret ei tule kellelegi peale peategelase pähe küsida inimeselt, kelle ülesanne oli teada palee salakäike, et ega sa mõnda sellist ei tea, mida palee vallutanud seltskond ehk avastanud ei ole... üle poole planeedi salaoperatsioonile tormanud leedi koperdab oma sõbranna otsa, kes tuleb just kinnivõtmise hetkel vastaste käest tulevahetusega kätte saada ja kes veerand tunni pärast sünnitama hakkab... peategelane ei löö olulist vaenlast ühes stseenis maha nii ajuvaba põhjendusega, et mul lihtsalt ei tule muud pähe, kui et autoril oli vaja korraldada veel ühe tegelase mahalöömine ja käsikirja üleandmise tähtajani oli napid 3 minutit... Ühesõnaga, võimatute kokkusattumuste ja üldise ajuvabaduse doos ületas minu jaoks talutavuse piiri.
Lisaks ei ole see raamat SF veel mitmes mõttes -- tehnoloogiad on ainult nimed, midagi sisulist need kaasa ei too, kuni selleni välja, et kodusõja ajal istuvad kosmoseväed orbiidil äraootaval seisukohal -- no saage aru, tegelikult on tegu ju kõigist mö(õõ)galugudest tuttava pseudokeskaegse maailmaga ja küll autor suudab välja mõelda mingi põhjenduse, miks lihtsalt välistada asjad, millest ta üle ei käi. Just -- hõljukid hõljuvad, plasmapüssid tulistavad plasmaga, aga tegelikult on ikkagi 80-ndate ameeriklane "kuningas Arthuri õukonnas".

Ehk siis kokkuvõetuna -- megapettumus. Ma annan autorile veel ühe võimaluse, enne kui tema nimele lisandub mu mõttes suur punane keelumärk (autorid, kellega ei tasu aega raisata). Ei vaidle eelarvustajatele selles mõttes vastu, et lugeda oli päris hea, kirjasõna autor valdab, olid ka mõned head kohad, niisamuti kui raamatut võib lugeda päris heaks meelelahutuseks, kui kuidagi õnnestub tegelaste motivatsiooni ja loo loogilisuse üle mitte arutleda. Aga just neil põhjustel puudus loos minu jaoks igasugune pinge, mida asendas sportlik hasart -- kui tobedaks asi minna saab. Need 2 punkti on peamiselt saavutuste eest selles vallas.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Ma ei tea, kuidas see raamat mu raamaturiiulile sattus. Ilmselt sellepärat, et kui sõber oli mulle kinkinud "Au riismed", ostsin millalgi raamatupoodi sattudes ka järje. Aga aastateks seisma nad mõlemad jäidki ja õnneks oli mul oidu järgede ostmisest loobuda (viga, mille ma näiteks "Düüni" puhul tegin).
 
Sest. Oh jah... Ütleme nii, et ma ei ole nii kriitiline kui Ats, aga... see on ju väga keskpärane kirjatükk. Esimene osa, "Au riismed" oli vähemasti hoogne. Aga siin: 75 lehekülge õukonnaelu kirjeldust, siis atendaadikatse; veel sadakond lehekülge kleite ja balle ja maamõisaid - siis järjekordne, natuke rohkem õnnestunud atendaadikatse; siis jälle samas vaimus edasi kuskil poole teose peale ning siis lõpuks riigipööre ning tegevus läks käima. Mitte, et ma ulmekatest tegevust otsiksin, aga see natukenegi kompenseeriks. Tegelikult otsin ideid, aga no neid siin küll ei olnud. Ulmet kusjuures samuti mitte. Tõepoolest, isegi kirutud "Düünis" (jah, ma ei armasta seda "kultusteost") ja selle järgedes on ulmet kõvasti rohkem kui "Barrayaris".
 
Mina autorile (vähemalt lähitulevikus) teist võimalust ei anna. Kui kogu see jama samas vaimus edasi läheb, siis ei tasu isegi raamatukogust laenutamine ära, sest mul pole nii palju aega.
 
Aga miks siis ikkagi "rahuldav", mitte "mitterahuldav" või koguni "nõrk"? Sellepärast, et autor iseenesest sõnu paberile kirja panna ju oskab - laused on loetavad ning mõte, nii palju kui seda on, arusaadav. Otseselt lugemist ei kahetse, kuid tõesti, jätkamisel ei näe mingit mõtet.
 
Eestikeelsest tõlkest ka. Esimese osa oli tõlkinud teine inimene ja seal midagi silma ei kriipinud. Aga siin "house" tõlkimine "majaks" kuigi kontekstist oli selge, et tegemist on "kojaga". See lihtsalt häiris. Südamest naerma ajas aga "rootsi laud"...
Teksti loeti eesti keeles
x
Milady
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Milady

"Tähekrooni" seeria teine osa ei ole nii hea kui esimene. Süzee, mis esimeses osas oli tihedalt seotud ümber kahe peategelase, Liathi ja Alaini, jookseb nüüd igasse suunda laiali. Kõrvaltegelaste tähtsus kasvab ja terve hulk uusi tegelasi tuuakse sisse. On raske hoolida kõikide nende uute tegelaskujude saatusest. Tundub, nagu oleks autor teose yle kontrolli kaotanud.

Autor on loonud aga igati huvitava maailma, millel on tõeline keskaja hõng. Paralleelne on ehk Saksamaa ja Prantsusmaa 10-11 sajandi ajalugu -- viikingite rüüsteretked, kiriku ja usu tähtsus, astroloogia, Bütsantsi ja Rooma/Vatikani mõjud. Elliot on seda kõike piisavalt uurinud, nii et tema fantastiline interpretatsioon on meeldivalt tõepärane. Ainus tõsine sotsiaalne erinevus on naiste tähtis roll selles maailmas -- naised pärivad vanemate või suguvõsa maa (mehed vaid siis, kui suguvõsas nais-pärijaid pole ja meeste roll on oma naise vara kaitsta.

Tegelaskujud, maailm ja mõned syzeeliinid on raamatus piisavalt head; arvatavasti muretsen ka kolmanda osa. Potentsiaali on siin piisavalt. Sellele köitele aga 3+.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Sari Tawny Man on Hobbi Assasini (Salamõrtsuka) sarja järg. Lootsin sellest rohkem -- olen raamatus pettunud. Neljagi saab see kätte vaevaga (ja miinusega). Siin puudub nii Assassini seeria emotsionaalne laeng, fokuseeritud süzhee ja sissejuhatus kõhedust tekitavasse maailmasse, kui ka Liveship Traderi sarja vahel kaootiline ent alati värviküllane ja kaasatõmbav fantaasiarohkus. See raamat on uue Fitzi sarja sissejuhatus, ent uut on siin vähevõitu ning asjal on kohusetundliku käsitöö lõhn juures.

Assasini sarja lõpust on möödunud 15 aastat, Fitzi jaoks yksildased viisteist aastat. Hobb ei hakka vähemalt ymber jutustama, mis Fitziga vahepeal juhtus, vaid seob selle nõtkelt jutustusse. Esimesed 150 lehekylge on ehk vajalikud Fitzile motivatsiooni andmiseks, et ta eksiilist ja erakuelust loobuks, ent nad on suhteliselt igavad. Samuti ei ole kolmekymne viie aastane Fitz samasugune mõjuv tegelaskuju kui Fitz piinatud poisi/noorukina. Ta jääb kahjuks lamedaks ja emotsionaalselt arusaamatuks.

Fool`il on siin raamatus suur osa, ent miskipärast pole ta mulle kunagi eriti muljet avaldanud. Nii olingi ma kahes peategelases pettunud. Ka maailmas oli vähe uut ning syzhee liikus aeglaselt -- ainult raamatu viimasel sajal lehekyljel hakkas midagi toimuma. Kui Liveship Traders` oli mitmete vigadega seeria, siis seal oli kompensatsiooniks vähemalt eskapismi lubav fantaasiakyllus. See raamat on aga ettevalmistus teistele, mis ilmselt järgnevad.

Nelja saab raamat kätte, sest Hobb oskab kirjutada ja ka tema seni nõrgim teos on massifantasy tasemest peajagu üle. Seeria fännidele soovitan, ettevaatlikult.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Megan Lindholm on Robin Hobbi varjunimi sellest ajast, kui ta veel tuntud ei olnud. Ma leidsin selle raamatu USAs vanade raamatute letist ja kahjuks pole veel leidnud teist osa (Wolf`s Brother), kuna molemad on USAs trykist valjas. Reindeer People on hea raamat, syngelt realistlik ja oskuslikult labimoeldud tegelaskujudega. Maagia on siin vaevu-aimatav, maailm on kaugpohi, igaveste talveoode ja karmi loodusega. See raamat on noore ema ja ravitseja Tillu voitlusest oma lihtsameelse poja Kerlew ning enda ellujaamise eest. Lihtne see pole, sest kuigi Tillu ravitseja-oskused on hinnas h6imude seas, kes neis pohja metsades ja tundrates elavad, on ta poeg neile pinnuks silmas. Kerlew`d peetakse halvaks endeks, kahtlaseks ja ebameeldivaks (kuni yhe hoimu shamaan teda enda opipoisiks tahab). Nyyd pogeneb Tillu jallegi, ikka kaugemale pohja poole, sest oma poeg on talle kallis ja teda anda ta ei taha. See lugu on kuidagi kurb kuid ikkagi ilus, lihtsalt kirjutatud, ent haarav. Kahjuks loppeb raamat akitselt ara, ilma lahendust andmata. Ilmselt toimub see teises osas, ent yksi pole see raamat terviklik. Nii ei saa ma raamatule viit anda. Igatahes Hobb/Lindholm on siin oma tuntud headuses, soovitan. 4+
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Hype mis seda raamatut ymbritses, oli nii kova, et ma laksin selle ohvriks. Nyyd olen $7 vaesem ja palju kurjem. Sest see raamat pole mitte ainult kehv, ta on ka nii igav, et heale tahtmisele vaatamata ei suutnud ma seda lopuni labi lugeda. Esimesed paarkymmend lehekylge olid isegi paris huvitavad ning maailm/mytoloogia paistsid olevat kenasti konstrueeritud. Kolm peategelast -- laulu-v6lur Rhapsody, hiiglane Grunthor ja m6rtsukas Achmed paistsid olevat monus kangelaste kolmik. Siis aga veetsid nad u. 150 lehekylge Maailmapuu juures ringi roomates. Ok, Maailmapuu kyll, aga puujuures roomamine pole ka seal huvitav.Kui nad sealt valja tulid, oli aeg paartuhat aastat edasi lainud ja Rhapsody muutunud silmipimestavalt ilusaks, nii et keegi ei saa ilma ahhetamata talle otsa vaadata. Ja tal on tulem66k. Ja ta armastab orbusid ja lapsendab neid ja saadab neile kinke. Ja ta on nii hea. Koik armastavad teda. Ta ise on aga nii tagasihoidlik, et ta oma imelist ilu ei usu. Oh, ja ta on k6ige v6imsam maag jne. Ja hiiglane ja mortsukas on ka tegelikult kuldse sydamega. Siis nad longivad mooda maad ringi ja autor kirjeldab meile veel oma maailma ja selle mytoloogiat. Kuskil on mingi Kurjus mis k6ike ohustab... Siis tuli mulle uni peale. Seda raamatut ei soovita ma ka mitte lennukis lugemiseks, sest ta on tapvalt igav. Ei saanud yhte, sest autori loodud maailmas on potentsiaali.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

The Curse of Chalion on Bujoldi uus iseseisev fantasy-romaan (st. pole yhegi seeria osa) ja igati armas. Peategelane Cazaril on mõnevorra Bujoldi kuulsa Milesi sarnane, inimene, kel on sarav vaim nõrgas kehas. Cazaril on vana ohvitser (ok, parast tuleb valja, et u. 35a vana), kes on aastaid võõramaa orjalaeval sunnitool olnud ning kaotanud lootuse kunagi inimlikku elu elada. Lõpuks vabanenud satub ta aga kiiresti õukonnaintriigide keerisesse; tema uus amet on nimelt printsessi sekretar/6petaja.

Parim selles romaanis oli Bujoldi uudne ja liigutav lahenemine sellele, mis tahendab olla pyhak. See idee yksi on viit vaart, aga kogu raamat pole nii tugev. Tegelaskujud peale Cazarili jaavad natuke pealiskaudselt kujutatuks, eriti printsessi ja ta õukonnadaami pole võimalik eristada. Ka on õukonnaintriig etteaimatav ja loodud maailm kuidagi tavaline. Igatahes on raamat igati loetav, põnev ja saab minu poolt soojad soovitused. 4+
Teksti loeti inglise keeles
Milady

USAs ilmus see raamat "The Wayfarer Redemption" nime all. (Baasis antud nimi parineb Austraalia valjaandest) Nimi, mis niigi paistab olevat "instant fantasy name generator`ist" parit, kahjuks asja paremaks ei muuda. Raamatu esimesed 50-75lk on ysnagi koitvad aga siis laheb asi nii kiiresti allamage, et voib peapoorituse saada. Raamatu syzeekene seisab hadavaevu koos, sedagi ainult tanu (eriti ebahuvitava) Ettekuulutuse tottu. Lugejale antakse raamatu alguses halvasti kirjutatud luuletus, mis on siis Prohveti Ettekuulutus, ylejaanud raamatus pole muud teha, kui ara arvata, millistest tegelastest Ettekuulutus raagib. Ettekuulutus ei peaks olema sisukokkuvote. Lisa sellele veel tegelaskujude arusaamatu ja pohjendamata motivatsioon, kehvake maailm, yllatuste puudumine ja lausa hambaid valutama panevad nimed. Peategelase nimi on Axis SunSoar, kes on ka StarMan... no kuule, juba kuuendas klassis olid minu kirjutamiskatsetuste tegelastel paremad nimed. Kui oled lennukisse/vanglasse raamatuga yksi jaetud, siis loe.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Ostin selle raamatu, et aega veeta Orlando lennujaamas, kui mu lennuki väljumist ikka ja jälle ebamäärastel põhjustel edasi lükati. Selleks otstarbeks oli ta suurepärane: mõnus, lihtne ja piisavalt põnev, läks alla nagu hea moos. Uuesti ma seda lugema küll kunagi ei hakka. Eelkirjutajad on süzee juba kenasti kirja pannud kuid õnneks jätnud mulle võimaluse raamatut esimesena tõsiselt karvustada.

Raamatu esimesed 100 lk on liiga pikad, set-up on väljavenitatud ja natuke igav (muudkui ootad, millal siis see ajareis toimub). Tolle prantsuse kindluse kirjeldusi oli küll üsna mõnus lugeda aga süzee liikus liiga aeglaselt, et varjata tegelaskujude puudumist. Crichtonil pole karaktereid, on ühe või kahe omadusega tüübid; iga tüübi omadused tulevad kuskil hiljem mängu, sageli etteaimataval viisil. Näiteks mina arvasin kohe alguses ära, mis Marekist lõpuks saab -- kuigi see noormees oli ka muidu kasulik süzee edasiviimise mehhanism, isik kes oli õppinud keskaja murdeid ja lisaks ratsutama, piiki ja mõõka kasutama ja kes üldse keskaega imetlusega suhtus. Kui raamatu esimestel lehekülgedel kohtame me neidu, kes armastab mööda kaljusid ringi lasta, mida teeb ta raamatu teises pooles? (ronib mööda kindlusmüüre) Arvutimänguga on võrdlus igati kena -- igal tüübil on oma omadused ja relvad, millega ta pahasid tapab.

Populaarteaduslikud sugemed (kogu see kvantfüüsika osa) poleks minu arvates nii pikad pidanud olema; need diagrammid olid eriti pretensioonikad nagu ka lisatud bibliograafia (ega bibliograafia raamatut tõsiseks ei tee, ma usun niisama ka, et Crichton lugeda oskab). Õnneks oli Crichton oma uurimused keskaja kohta natuke nõtkemalt loosse integreerinud. See osa, kus tudengid keskajas seiklesid oli ka paremini kirjutatud ja haarav.

Kogu see autentse meelelahutuse ja mineviku idee on vana ja Crichtonil juba läbi kirjutatud (Jurassic Park) ning oli sel korral natuke naeruväärne. Timeline`st saab igal juhul kena popcorni-filmi teha.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Sain Bridge of Birds ("Lindude sild") jõuluks ja jään andjale alatiseks tänulikuks. See on üks originaalsemaid fantasy-raamatuid, mida olen lugenud, humoorikas, särav ja kõigele lisaks veel tarkuseterasid täis. See on lugu iidsest Hiinast mida pole kunagi olnud -- mulle võõras kultuur on joonistatud kalligraafilise nõtkusega. Hughese Aasias veedetud aastad (ta teenis Jaapanis USA sõjaväes) annavad ta raamatule eheduse ja sellise hinguse, mida raamatust asja õppides ei saa. Hughese töid pole kahjuks pärjanud kommertsedu -- kuigi World Fantasy Award`i võitja, on ta peale käesoleva kirjutanud ainult ühe raamatu planeeritud seeria asemel. Ta raamatud on aga kasvõi amazonist kättesaadavad, nii et soovitan kõigile, kes muhedalt kirjutatud väärtfantasy`t hindavad.

Syzheed ma pikalt kirjeldama ei hakka -- see on nii võluvalt kokkupandud, et ei taha kellegi lugemisrõõmu rikkuda. Härg Number Kümme (pere kümnes, suur, tugev poeg) läheb otsima Tarka, kes suudaks ravida küla lapsed, kellest suur osa on ku-mürgituse saanud. Ta leiab Li Kao, väljapaistva Targa, kelle iseloomul on väike viga (nii tutvustab tagasihoidlik Tark ennast ise). Li Kao hakkas õpetlaseks pärast seda, kui talle selgus, et kuritegusid on liiga lihtne sooritada ja ta neist ära tüdis. Koos hakkavad kangelased otsima Suurt Võlujuurt, mis on üks eriti vägev ginseng. Lugejale avaneb aga maailm, kus igast varandusekuhjast saab alati suurema leida (kuigi enamikul neist kummitab), kus suurele osale legendidest on tõsiteaduslikud seletused (enamikule labürindis pesitsevatele monstrumitele näiteks), mis ei muuda neid mitte vähem ohtlikuks, ja kus õige teekond on ette võetud valel põhjusel. Teekonna ja nii ka raamatu lõpp on aga imeilus.

Hughes kirjutab loetavalt ja kaasatõmbavalt, meelega natuke muinasjutulises stiilis, mis siia hästi sobib. Ta oskab juttu segada mitmesugust huumorit -- mul oli vaid kahju, et ma ilmselt kõigele pihta ei saanud Hiina kultuuri mitte tundmise pärast. Li Kao ja Härg Number Kümme on aga igati mõnusad tegelased. Soovitan kõigile!
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Martini massiivse fantasy seeria "The Song of Ice and Fire" kolmas raamat on hirmuäratavalt paks (ligi tuhat lehekülge) ent õnneks ka seni parim osa. Martini maailm tumeneb pidevalt, valitsevad hirm, äng ja sõda, talve pimedus, külm ja varjud on tulekul. Julmus ja reetmine võidutsevad. Surm on muutunud igapäevaseks nähtuseks -- kolm peategelast tapetakse, lisaks veel 7-8 olulist tegelast. Martini kartmatus peategelasi tappa lisab juba niigi põnevale raamatule vürtsi.

Nagu eelmisteski osades on iga peatüki pealkirjaks selle tegelase nimi, kelle vaatenurgast me parajasti sündmusi näeme. Olen seda kirjutamisvõtet juba eelmistes arvustustes piisavalt siunanud. Nagu ennegi andsin ma ka nüüd alla tahtmisele lehekülgi pöörata, et näha, mis selle või teise tegelasega edasi juhtus. Martin suutis siiski siin erinevaid perspektiive paremini integreerida, eriti lõpupoole. Ainult kuninganna Daenerysi peatükid on täiesti iseseisvalt loetavad. Raamatu viimases kolmandikus oli Martini kirjutamisviis ka meeldivalt vahe ja terav, ta jättis muuhulgas välja liigsed ilutsevad kirjeldused (Martin armastab kirjeldada uhkeid riideid, relvi ja hobuseid).

Raamatu pealkiri, "A Storm of Swords", "Mõõkade Torm" niisiis, võib tekitada valesid lootusi. Suuri lahinguid siin pole kuigi vähemaid võitlusi ja duelle jätkub. Ainsad tõsised lahingud, need, mis Daenerys peab, ei toimu "laval". Küll on siin reetmisi, mõrvu ja poliitilisi mahhinatsioone kapaga. Ka maagia, õnneks siiski veel väljapeetult tagasihoidlik ja meeldivalt kõleda loomuga, muutub üha tähtsamaks. Vägivald ja seks on aga kraad kangemaks keeratud kui eelmistes osades (mis niigi polnud just eelkooliealistele moeldud). Minul näiteks ei õnnestunud lugemise ajal midagi süüa näksida (vajalik tegevus sellise tellise lugemisel), sest stseenid, kus näiteks üks peategelane veedab pikemalt aega, mahalõigatud käsi kaela seotud ja mädanemas, ajavad mul isu ära. Nii ka intsesti detailne kirjeldus. Martini kirjeldusoskus pole laita -- peale ilusate riiete oskab ta kirjeldada ka mäda, verd ja haisu. Osalt oli see hästi tehtud, ent osalt tundus mulle, et realismi asemel tahtis Martin hoopis shokeerida.

Martini tegelaskujud on endiselt huvitavad; paar tüütut peategelast saavad õnneks surma. Suures osas on tegelased hallid -- neis on nii head kui ka halba -- tõelisi "kangelasi" on vast ehk kaks. See on meeldiv, et keegi pole kindlalt hea ega halb. Kahjuks pole paljud tegelasist usutavad -- nad pole kujutatud inimestena vaid on lihtsalt kollektsioon erinevatest omadustest, mis aga loogiliselt eriti kokku ei klapi. Ka on vägagi läbipaistev millised tegelased on autori lemmikud. Nii mõnigi perspektiiv oleks võinud olemata olla, nt. paksu Samwell Tarly müttamised lumes, Lord Davose igavad peatükid, või siis lühendatud, nt. Starki peretütre Arya pidev põgenemine ühe paha juurest teise juurde (ok, Arya mulle siiski meeldib) ja ta venna Brani hulkumised ja unenäod.

Fantasy armastajatele soovitan seda raamatut küll, kuid alustada tuleks seeria algusest, sest ükski raamat pole iseseisev. Sarjas on kavatsetud kuus raamatut, pärast seda raamatut pidi süzhees tulema viieaastane vahe. Ongi hea, sarja lapstegelased (enamik peategelasi) tegutsesid pidevalt ebausutavuse piiripeal. Küsitavustest hoolimata on see täiesti loetav fantasy seeria, selle raamatu hindeks 4+.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

See raamat on ameerika yhiskonna post-apokalyptiline paroodia. Vahemalt m6istsin mina nii selle aasta Nebula v6itjat.Butleri maailm on dystoopia, Ameerika, mille lahendamata vastuolud viivad kogu yhiskonna lagunemiseni. Kahtlemata on Butleril oma poliitiline asi ajada -- tema kriitika kristlike parema`a`rmuslaste yle ei ole mitte varjatud. Vahel on see liialt ja`rsk ja sygavuseta, ent yldiselt siiski piisavalt ha`sti kirjutatud ja teosesse integreeritud, et mitte ha`irida. See on ka hoiatusromaan ja sellena 6nnestunud -- Ameerika yhiskonnas on t6epoolest kyllalt seda, mille eest hoiatada v6iks. Butleri arvamused on kahjuks aga liialt must-valged, ta ei taba peenemaid v6imalusi ja ideid, ent tema seisukohtadel ja poliitikal on samas va`rvikas ja kaasaviiv j6ud.

Butleri maailm on t6esti hasti loodud kuigi kahtlemata depressiivne. Naiteks kujutab ta siin teoses koonduslaagreid ilma liigse detailirohkuseta ent samas manades nad kogu oma 6uduses lugeja silmade ette. See on synge raamat, ent selline, mida pole lihtne ka`est panna.

Teos on Parable of the Sower ja`rg -- lugu keerleb ymber Lauren Oya Olamina ja tema tytre saatuse. Lauren on religiooni Earthseed rajaja ning juht, selle p6hiprintsiip on, et Jumal on muutus (God is change). Laurenilt va`iksena ro`o`vitud tytar kasvab yles ylikristlikus peres ning omandab nende usu. Laureni ta`iskasvanud tytre perspektiiv, kelle emast on saanud pooljumalus, oli minu jaoks k6ige huvitavam.

See ei ole nauditav raamat. See on hea raamat, j6uline raamat, m6tlema ja vihastama panev raamat. Kui selle raamatu filosoofiline kylg oleks sama tugev kui ta kirjanduslik esitus, s.t. kui Butler suudaks naha varje ja muutuvat valgust, mitte lihtsalt must-valget maailma, oleks see meistriteos.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Cherryh tekitab minus ikka ja jalle imetlust. Tema maailmad on labim6eldud ja omaparased, 6hustik nii varvikas kui ka realistlik, tegelased usutavad ning huvitavad. Siiski t6mbab Cherryh fantasy mind vahem kui ta sci-fi. Nii ka seekord.

"Kindlus aja silmas" on Cherryh` uue fantasy-sarja esimene k`ide - paljulubav, huvitav ning meelitab mu kindlasti kunagi oma jargi ostma. Cherryh` inglise keel on nii nauditav, et iga kord, kui mulle tundub, et ulmekirjanikud enam kirjutada ei oska, mida juhtub kahjuks liigagi sageli, v6tan katte m6ne Cherryh teose. Millest jaab aga selles k`ites vaheks. Mingi varskus on puudu, mingi sara - lohisema kipub teine. Vahvad, sydant pekslema panevad stseenid ja sadelevad kujundid vahelduvad m6nev6rra lahjade heietustega. Kahju, et moodne fantasy toimetamist enam yldse ei tunnista ja 700-lehekyljesed tellised muudkui kuhjuvad. Kahju, et isegi Cherryh on endale tellis-haiguse kylge saanud. Cherryh on muidugi kaugelt yle mass-fantasy tootjatest, kelle toote v6ib kiiresti neelata nagu kommi aga kus k6ht jaab ikka tyhjaks.

Selle k`ite sisu ma ymber jutustama ei hakka - liialt kompleksne selleks, nagu Cherryh ikka. Niipalju, et see on coming-of-age story nagu palju fantasy`t. Peategelane Tristen on huvitavalt loodud ning teda ymbritsev poliitiline intriig suureparaselt konstrueeritud. Lisaks maagia, hobused, s6da, reetmine - ega palju rohkem saakski tahta. Kui poleks eelpoolmargitud probleeme, v6iks viie anda, nyyd 4+
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Ship of Destiny on Liveship Traders triloogia viimane osa. On meeldiv näha fantasy-kirjanikku, kes suudab oma saaga mõistlikult ära lõpetada. Isegi selline kirjanik nagu George R.R. Martin on suutnud vajuda lõppematute tuhandeleheküljeliste köidete sohu, Jordanitest või Goodkindidest rääkimata. Ship of Destiny lõpetab seeria kenasti ära, ent jätab siiski piisavalt ainet edaspidiseks. Hobb alustab ju kuuldavasti uut seeriat, mis võtab aset samas maailmas, ent on muidu esimese, Farseeri triloogia, jätk.

Ship of Destiny on huvitav ja kaasakiskuv raamat. Hobbi suurepärane kujutlusvõime tuhmumise märke ei anna -- ta maailm on endiselt särav ja mitmepalgeline, täis fantastilisi elemente mis Hobb on suutnud käegakatsutavaks manada. Ka Hobbi karakterid on endiselt kõrgetasemelised. Need on inimesed, kelle käekäigust lugeja hoolib. Syzhee on hoogne ja põnev.

Siiski, viit päris välja ei vedanud. Esiteks olid paar tegevusliini ülearused -- eriti see, mis puudutas Companion Serillat. Ka Vestritite matriarhide tegevused Bingtownis olid liiga pikaks venitatud. Ärritav oli ka see, et igale tegevusliinile pühendas Hobb umbes 20 lehekülge -- ja siis hüppas järgmisele. Just kui näiteks Malta oli pea-et uppumas saime me kuulda hoopis tema venna Wintrow seiklustest teises maailma otsas, Malta juurde mindi tagasi 100 lk pärast. Raamat pole aga mitte telefilm, mille katkestad just kõige põnevama koha pealt, et reklaami näidata. Nii tuli natuke seebine maitse suhu. Mulle ei meeldinud ka piraat Kenniti saatus -- see oli kuidagi põhjendamata deus-ex-machina hõnguline, ning Malta ja ta armastatu Reyni muutumine oleks samuti vajanud ettevalmistavaid vihjeid. Samuti oli ebaühtlane see, et esimestes raamatutes olid põhitegelased Althea, Wintrow ja Kennit, siin aga olid nad kuidagi lahjendatud, jättes huvitavaima tegelaskuju au Maltale. Aga lohe oli tore. Igatahes oli kena lugemine -- kuulub kindlasti fantasy paremikku.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Mõtlesin mõne aja, kas anda raamatule hindeks viis või neli. Lõpuks otsustasin siiski viie miinuse anda. Robin Hobbi maailm on värviküllane ja fantaasiarikas ja ta huvitavad tegelaskujud tegelevad probleemidega, mis on haaravad ning loovad tõsised moraalsed dilemmad. Kaasaegses fantasy-kirjanduses ei leia sellised raamatuid just palju.

Kahjuks on Mad Shipil ka mõned fantasy-kirjanduse kõige sagedasemad puudujäägid. Mitmes kohas on toimetaja karmi kätt vaja, kes pikad juttu mitte edasiviivad paragrahvid maha tõmbaks. Kuigi näiteks purjelaeva remondi detaile võib mõnel olla huvitav lugeda, pole nad ei süzhee, tegelaskujude arengu ega maailma loomise nurgast olulised. Tundub, et Hobb tahab lihtsalt lemmikteemal pajatada. Nii venibki raamat natuke liiga pikaks, liiga laiali. Samuti pole Hobb vaatenurkade mitmekesisust päris hästi suutnud välja mängida -- kuigi nad haakuvad kenasti, on tüütu lugeda jupikest näiteks Satrapi (valitseja) Kaaslase vaatenurgast ja siis temast järgmise saja lehekülje jooksul mitte kuulda. Ka meremadude perspektiiv ei ole mind veel suutnud võluda, kuigi iseenesest on see väga huvitav syzheeliin.

Tegelaskujude areng on raamatus tõesti väljapaistev, eriti huvitav on Malta areng enesekesksest hellitatud plikast mõtlevaks ja julgeks nooreks neiuks, ta vend Wintrow, kes kunagi unistas preestriks saamisest, nüüd aga peab aktsepteerima elu vangina mereröövlilaeval ja piraat Kennit, kelle tumedad motiivid ta sellegipoolest headele tegudele viivad -- esialgu. Althea, sarja esimese osa põhitegelane, pole siin nii meeldejääv, eriti kuna ta veedab enamiku aja südameasjade üle mõeldes.

Loo moraalsed dilemmad on tegelaskujudega võrdväärselt hästi kujutatud: meeldiva pere rikkuse küsitavad juured, valik orjapidamise ja nälja vahel, naise valik ühiskonna poolt ettenähtud rolli ja oma tahte vahel, räpaste vahenditega "õilsa" eesmärgi poole töötamine. Igaljuhul on raamat põnev ja hästi loetav, ta sobib lugemiseks nii reisil kui ka nädalavahetusel tugitoolis. Soovitan!
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Ship of Magic (V6lulaev) on Robin Hobbi uue fantaasia-seeria The Liveship Traders (Elavlaevade Kaubitsejad) esimene osa. Tegevus toimub kyll samas maailmas kus Hobbi valjapaistev Farseer-i saaga (vt. Assassin`s Apprentice jt.), ent kaugel l6unas, kaubitsejate linnas Bingtownis ning merel, kus seilavad nii kaubalaevad, orjalaevad kui ka elavlaevad. (Ja muidugi piraadid.) Elavlaevad, mis on loodud erilisest wizardwood-ist, arkavad ellu, kui yhe pere kolme p6lvkonna inimesed on ta pardal surnud.

Vestritite kaubitseja-klannile kuulub juba kolmandat p6lvkonda elavlaev Vivacia ning nyyd on pere patriarh Ephron suremas. Tema surmaga arkabki Vivacia. Elavlaeva pardal peab alati teenima yks tema pere liige. Althea, Ephroni noorem tytar, on isaga koos merd s6itnud ning on kindel, et parib Vivacia. Nii see aga ei la"he. Siit Vestritite probleemid algavadki.

Hobbi tegelaskujud on jallegi suureparased. Althea ja ta nooruke 6epoeg, kes meres6itmise asemel tahab preestriks saada, on kesksed tegelased, ning nende arengule on t6esti lust kaasa elada. Ka on huvitav Kennit, mereroovel, kellel on hoopis suuremad sihid, kui arvata v6iks. Kui Althea, Wintrow ja Althea 6emees Kyle mooda merd seiklevad, tekivad kodus oma raskused, kuid ka need peresisesed inimsuhted on Hobb osanud huvitavaks muuta. Ka meeldisid mulle stseenid Vivacia ja hullu elavlaeva Paragoni vaatekohast. Vahemhuvitav oli suurte meremadude perspektiiv.

Selles seerias pole Hobbil enam minategelast, mis loob osalt palju mitmekylgsema ja varvirohkema maailma, ent osalt teeb lugemise ka natuke hyplevaks. Perspektiive on tal nimelt liiga palju. Lisaks on see raamat kindlasti liiga pikk -- nii mitmedki stseenid ei andnud ei tegelaskujude arengule, muidu hasti konstrueeritud syzheele ega maailmale midagi juurde. Siin teoses on sotsiaalsed probleemid, eriti orjus, tugevamalt r6hutatud kui Farseer-i saagas. 6nneks on need probleemid ha"sti teosesse integreeritud ning ei jaa kunagi tyhja moraliseerimise tasemele. Teose 6hustik on va"hem synge kui Farseer-is, samuti on fantastilisi elemente hoopis rohkem. Mulle see meeldis. Maagia imbub siin labi kogu maa, tuues nii rikkust ja imet kui ka 6nnetust ja surma.

Hindeks annan 4+, sest raamat on liiga pikk ning erinevate tegelaskujude vaatekohad pole piisavalt hasti kokku sobitatud. Sellegipoolest oli see t6esti m6nus ja p6nev lugemine, nii et soovitan ka teistele. Nyyd tuleb oodata kuni seeria ja"rgmine osa Mad Ship pehmete kaantega va"lja tuleb...
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Toomas on syzheest juba kena ylevaate teinud nii et mina lisan ainult oma kommentaarid. Minu arvates on _Assassin`s Quest_ triloogia n6rgim raamat, ent on sellest hoolimata tasemel. Peategelane Fitz saavutab siin uue arengutaseme -- poisist saab mees, teistest s6ltuvast tegelasest saab iseseisev ning oma elu suunav inimene. Fitzi tee aga pole mitte lihtne ning oma eesma"rgi nimel peab ta loobuma paljust: armastatust, kallimatest s6pradest ning oma enese lapsest. Ning pea k6ikidest noorp6lve unistustest. Raamatu l6pp, mida nii m6nigi mu tuttav on kirunud, on minu arvates suurepa"rane. L6pp pole t6epoolest see, mida tavaliselt fantaasia-saagalt v6iks oodata, aga _Farseer_ pole mitte tavaline tellislik heietus .Ma arvan, et raamatu esimest kolmandikku oleks v6inud natuke ka"rpida, syzhee struktuur logiseb natuke. Stseenid, mis l6pplahendusele kaasa ei aita, on yldiselt siiski kas meeleolu v6i tegelaskujude arengu kohapealt huvitavad. Pean a"ra ma"rkima ka hulga huvitavaid k6rvaltegelasi -- oma v6luj6ust sunnitud kroonprints Verity, tema julge ent 6nnetu naine, Ma"gedekuningriigi printsess Kettricken, salapa"rane vana naine Kettle, androgyynne Fool (vana kuninga kloun) ja muidugi Fitzi hunt, kellega Fitz on v6luj6u abil seotud. Fantastilisi elemente on siin t6esti palju -- Hobbi maagiasysteem on p6nev ja originaalne. Ka meeldib mulle, et stiilselt ja minimalistlikult ent seda rohkem meeldeja"a"valt on sisse toodud sotsiaalprobleemid -- na"iteks riigivalitsemise probleemid, narkootikumide kasutamine ning orjus. Soovitan k6igile!
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Seeria teine osa, Royal Assassin, on minu arvates kehvem kui esimene, Assassin`s Apprentice, ent siiski parem kui kolmas osa, mis pole just valjapaistev. Arvestades yldist taset tuleb aga kogu seeriale siiski viis anda. Royalis on 6ukonnaintriigid kahtlemata ta"htsal kohal, ent need poliitilised intriigid loovad suurepa"rase pildi Kuue Vyrstiriigi allaka"iguspiraalist. M6neti on see va"ga synge, lausa depressiooni tekitav, sest tundub, et Punaste Laevade piraatidele ning nende 6udsele maagiale ei suuda keegi vastu panna. Siin-seal on lootusehetki aga need ei vii kuhugi. Ikka syngemaks ja syngemaks la"heb raamat, ainus r66msam syzheeliin on Fitzi armastuse lugu, ent ka sellele pole ilmselt ma"a"ratud 6nn. Fitzi tegelaskuju areng on Royalis palju selgemalt na"ha, eriti kui ta peab enda jaoks selgeks tegema mis on lojaalsus ja mida ta"ielik lojaalsus temalt n6uab. Fitz pole enam esimesest osast tuttav poisike, kuigi ka nyyd teeb ta otsuseid, mis tunduvad hetkel 6iged, ent toovad ebameeldiva tulemuse. Kuna Fitz on minategelane, saab lugeja a"kki koos Fitziga aru, et ta valik oli vale -- kuigi kogu informatsioon oli olemas juba enne. Ise aimasin ma ette a"ra ainult m6ne syzheeka"a"naku. Fitz saavutab siiski vahel va"iksema v6idu oma vaenlaste yle -- v6i nii ta arvab. On meeldiv leida fantasy-romaani, kus pahad on kompetentsed ja head teevad palju vigu. Selle osa l6pus hakkab tekkima arusaamine sellest, kes Fitz on ja mis on tema saatus. Lugeja peab ise vastama kysimusele, kas Fitz on kangelane. Suurepa"rane, intelligentne saaga, mida soovitan igayhele.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Julgen o"elda, et Robin Hobb kuulub minu arvates viimase 10-15 aasta kolme parima epic-fantasy autori hulka. Teised kaks oleks suurepa"rane Guy Kavriel Kay (Tigana) ja kyll vahel ebayhtlane Stephen Donaldson. Aga mis neid ja"rjestusi ikka teha, eks maitsed ka erine. Hobbi Farseer-i triloogia ja ta uus Liveship Traders-i seeria on m6lemad lihtsalt vaimustavalt head. Roland on juba pikema seletusto"o" a"ra teinud, nii et mina lisan ainult oma muljed. Yldiselt mulle mina-vormis kirjutatud romaanid ei meeldi, v6i 6igemini, paljud kirjanikud ei suuda neid va"lja pidada. Eriti epic-fantasy tyypi lugudel, kus on vaja luua suur ja va"rvikas maailm, on seda lihtsam teha paljude tegelaste vaatenurgast. A"a"rmuslik na"ide siin oleks na"iteks GRR Martin, kelle muidu yllatavalt hea seeria pideva vaatenurkade muutuse t6ttu kannatab. Hobb on suutnud aga kogu loo minategelase FitzChivalry vaatenurgast kirjutada -- kuigi see on FitzChivalry, kes vanana oma ma"lestusi ja kuningriigi ajalugu kirjutab, ning nii ka oma poisikese-eale perspektiivi lisab. Lugu on va"ga ha"sti konstrueeritud, p6nev, suhteliselt originaalne, ning tegelaskujud meeldeja"a"vad. Maailm pole ehk nii originaalne ja sa"rav, nagu v6iks olla, ent tegelaskujud ja syzhee pingelisus teevad selle tasa. FitzChivalry arengut on eriti huvitav ja"lgida. Raamatus ei puudu ka tumedad toonid, mis siin t6epoolest k6hedalt m6juvad. Soovitan kindlasti lugeda!
Teksti loeti inglise keeles
Milady

"A Man Rides Through" on sarja "Mordant`s Need" teine ja viimane osa ning otsene ja"rg romaanile "The Mirror of Her Dreams". Seda duoloogiat tasub lugeda koos, sest esimeses osas ehitatakse yles peaaegu kogu syzhee, ent mingi lahenduseni ei j6uta. Selles osas jooksevad syzheeliinid aga tuleva"rgi ja v6lukunsti saatel kokku. Seiklus-fantasyna on see osa kindlasti parem kui esimene. Peategelased Terisa ja Geraden pagevad nyyd ymberpiiratud kuningalossist, kus toimus kogu esimese osa tegevus, ning ra"ndavad mo"o"da s6jakeerises Mordanti kuningriiki. Nad p6genevad neid pidevalt ja"litavate j6udude ja hirmutiste eest, mis igal hetkel peeglite abil v6ivad materialiseeruda. Samas otsivad nad abi, et Mordanti pa"a"sta. Nii Terisa kui ka Geraden taipavad, et nad omavad andeid ja v6imeid, mis lubaksid vastu astuda vaenlaste v6imsamaile peegli-v6lureile (Imagers). Raamatus on kyllalt yle noatera p6genemisi ja kaasat6mbavaid stseene, et iga seikluslugude hindajat rahuldada. Kahjuks pole see osa aga psyhholoogilise romaanina nii va"ljapaistev, nagu esimene osa. Terisa ja Geradeni tegelaskujude areng pole enam keskne ja uudne, kuigi ei peatu. Nad muutuvad ysna tavaliseks kuigi toredaks kangelaste paariks. Meeldiv on, et Donaldson suudab kogu peenelt ja keeruliselt ylesehitatud loo l6pule viia - mitte ykski ots ei ja"a" tolgendama. Ta teeb seda kaasakiskuva tuleva"rgi saatel: lahing, maagia, armastus, eneseohverdamine... mida veel tahta!Kahjuks on siin ka midagi, mille yle viriseda. Nii tuleb viiele miinus, vahepeal m6tlesin isegi nelja yle. Nimelt Terisa ja Geradeni peamise vaenlase kuju on liialt karikatuurne ning kaotab usutavuse. Iga natukese aja ja"rgi kordub stseen, kus see vaenlane pyyab Terisat va"gistada. Yks v6i kaks sellist stseeni oleks va"ga m6jusad, ent siin on Donaldson yle pakkunud. Ka venitab ta vahepeal episoodidega, millega ei v6iks. Yks v6i kaks va"iksemat syzheeliini saavad ka deus ex machina-h6ngulise lahenduse. Kokkuv6ttes: soovitan fantasy-armastajatele soojalt. See duoloogia on peajagu yle tavalisest loheloost ning pakub arvatavasti nii m6ndagi ka neile, kes yldiselt fantasyst eemale hoiavad.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

A Civil Campaign, sobiva alapealkirjaga "A Comedy of Biology and Manners (Bioloogia ja kommete komo"o"dia)", ei ole Bujoldi Barrayari-seeria tugevaim teos, kuid kaugelt mitte n6rgim. A Civil Campaignis on p6imunud mitu syzheeliini: armastuslugu (vahepeal tuletab meelde Jane Austinit ja seda heas m6ttes), poliitiline intriig ning erinevate kultuuride ja va"a"rtuste vaheline konflikt. K6ik see on lugejani toodud t6esti toreda sooja humooriga, mis mind on alati Bujoldi juures ko"itnud. Kuigi raamat on iseseisvalt arusaadav, soovitaksin siiski seeriat mujalt alata, ning et seda osa t6esti nautida, peaks olema lugenud va"hemalt Komarri. A Civil Campaign toimub ta"ielikult Barrayari planeedil. Hyperenergiline Miles v6tnud ette uue t6sise s6jaretke - armastatud Ekaterini v6lumise. Ekaterin aga ei na"e armastust mitte kui lahingut. Kuigi lahendus on etteaimatav, on syzhee arendust siiski tore ja"lgida, sest nii Ekaterini kui Milesi tegelaskujud on endiselt ko"itvad. Lisaks na"eme me ja"lle ka Milesi kloon-venda Marki, kes on vahepeal hakkanud a"rimeheks, ja seda yhte va"ga uute ja kahtlasesse tehnoloogiasse investeerides. Mark ja ta armastatu Kareen on nimelt tagasi pa"rast aastast viibimist arenenud ja yliliberaalsel Beta koloonial. Loomulikult tekib probleeme, sest Kareen on v6tnud omaks Beta seksuaalse moraali, mis korralikule Barrayari neiule ei sobi. Na"eme ja"lle ka Milesi n6bu Ivani, kes otsib endale naist. Teda ta ei leia, ent kyll satub hoopis ysna naljakasse ent eluohtlikusse intriigi. Lisaks k6igele sellele kohtame me raamatus V6iputukaid, kes oma komo"o"diarolli suurepa"raselt ta"idavad. Raamatu parim stseen on yks 6htuso"o"k, kus enamik neid liine va"ga naljakalt kokku jooksevad. Jah, sellest k6igest hoolimata pole raamat samal tasemel kui na"iteks Memory. Militaarse Milesi austajad, nagu ma isegi, on kindlasti kurvad Admiral Naismithi surma yle...
Teksti loeti inglise keeles
Milady

See raamat on ysnagi loetav Tolkieni-kloon. Seeria teist ja kolmandat raamatut ma lugema ei hakka, kuna esimene osa on liiga pikk ja aeglane. Eriti raamatu esimesed 200 lk. liiguvad lausa ja"a"liustiku kiirusega, kui vaene ko"o"gipoiss Simon ringi j6lgub ja ennast leiab. Siis hakkab syndmustik peale, ning vahel on pa"ris vahva. Kahjuks ei leia originaalsust aga ka tikutulega, ei maailmas ega inimestes. Ei, Simon ise on vast ehk yle keskmise huvitav, ta on selline huvitav viriseja, mitte tavaline lihaseline kangelastyyp. Syzhee on samuti etteaimatav - na"iteks, et Simoni ra"nnukaaslane tegelikult ymberr6ivastatud printessiks osutub. Siiski on Williams suutnud keskpa"rased tegelaskujud, maailma ning syzhee ysna loetavaks kompotiks kokku keeta. V6ib ju kah.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

La"henesin sellele raamatule kerge ettevaatusega, sest olin kuulnud, et Donaldsoni teosed on yldiselt depressiivsed, tyytult depressiivsed. Olin aga va"ga meeldivalt yllatunud - ja sain yhe parima fantasy elamuse viimase aasta jooksul. _Mirror_ on Donaldsoni kaheosalise seeria _Mordant`s Need_ esimene osa, kus kogu keerukas syndmustik yles ehitatakse, ent midagi veel ei lahendata. Aga on p6nev ja"lgida, kuidas Donaldson oma lugu p6imib, ja kuidas erinevad niidid k6ige ettearvamatumates kohtades kokku jooksevad. Siiski, vahel on lugu natuke venitatud, nii m6nigi stseen oleks v6inud olla lyhendatud. Donaldsoni p6hianne on tegelaskujude loomine - need on tal peajagu yle enamikest fantasy v6i sci-fi tegelaskujudest. Vahel t6useb raamat isegi parimat sorti psyholoogilise romaani tasemele. Kuigi Donaldsoni maailm ei ole midagi erilist (raamatu tegevus toimub enam-va"hem yhes kuningalossis), ei sega see yldse, sest p6hir6hk on tegelaskujudel. Donaldsoni peeglite-idee suurepa"rane. Need on peeglid, mis yhendavad maailmu ja reaalsusi, peeglid, mida vaid v6lurid (Imagers) suudavad luua ja kontrollida. Need peeglid v6ivad avaneda aga maailmaisse, kust v6lurid v6ivad oma reaalsusse va"lja t6mmata nii koletisi kui ka kangelasi. Osa v6lureid arvab, et peeglites na"htu pole reaalne, ning peeglite maailmatest toodud inimesed ja loomad saavad reaalsuse alles toomise hetkel...Terisa Morgan on rikas ent eesma"rgitu noor naine, kes elab Manhattanil New Yorgis. Isa ja ema ahistasid (ja piinasid) teda lapsep6lves nii, et ta on hakanud omaenese reaalsuses kahtlema. Nii riputab ta oma korteri ta"is peegleid. Yhel 6htul, kui Terisa peeglist kinnitust otsib, et ta on ikka olemas, astub sealt va"lja Geraden - noor v6lur, aga igavene koperdis. Geraden viib Terisa kaasa oma maailma, arvates, et too ongi kangelane, keda ta otsima oli saadetud, et Mordanti kuningriiki pa"a"sta. Terisa sattub korraga ta"iesti v66rasse maailma, kus tema, kellele kunagi keegi ta"helepanu ei ole osutanud, on korraga syndmuste keerises. Terisa ja Geradeni ees on yks intriigide sasipundar, millest nad aru ei saa, aga mis nende elusid ohustab. Aga Terisal on raske kedagi usaldada, ta on ebakindel inimene, kellel ei ole arusaamist iseendast ega iseenda kohast maailmas (ka mitte oma maailmas). Kuigi Terisa on kahtlemata k6ige huvitavam tegelaskuju, on Geradeni arengut vahel p6nevam ja"lgida, ning ka k6ik teised tegelased ja nende vahelised suhted on ha"sti va"lja joonistatud. Ainsana tundus mulle v6ltsina Terisa puhtalt seksuaalne kirg yhe v6luri vastu, samas kui ta yldiselt k6iges ebakindel oli. Igatahes soovitan lugeda, teine osa (A Man Rides Through) on sama hea kui mitte parem!
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Bradbury raamatutest on Dandelion Wine mulemmik. See on raamat suvest. See on raamat Ameerika va"ikelinnast ja va"ikelinna inimestest, ning lastest, kes ma"ngivad va"ikelinna suves. Ulme on siin varjatud, ta on tagap6hjal, peaaegu olematu, ent hoomatav. Ajamasin, roheline masin, 6nnemasin - need ulme-elemendid on p6imitud kauniks filosoofiaks. Samuti see killuke 95-aastase vanadaami ja noormehe valesti ajastatud, ent ajatust armastusest. Soovitan k6igile.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Catherine Asaro "The Last Hawk`i" ostsin ma puhtalt selle pa"rast, et ta kandideerib Nebulale -- ma pyyan nimelt k6ik Nebulale kandideerivad romaanid la"bi lugeda. "The Last Hawk" oli aga niiv6rd hea, et muretsesin endale ka k6ik Asaro teised raamatud. Asaro teos on unikaalne kombinatsioon: hard science fiction segatud armastusromaani elementidega. Asaro teadus on va"ljapaistev, osalt ilmselt seet6ttu, et tal on Harvardi doktorikraad fyysikas; ka praegu teeb ta fyysika-alast uurimisto`o`d. Asaro ettekujutatud maailm ei ole kyll v6rdselt va"ljapaistev, sest m6ned tegelaskujud ja"tavad natuke pleekinud mulje, ent tuhisev syzhee kompenseerib osalt need puudused. Syzheest niipalju. Kelric, Skolia ta"htedevahelise impeeriumi Imperaatori yks pa"rijatest, teeb ha"damaandumise Coba planeedil -- planeedil, mis on Impeeriumi inimestele keelutsooniks. Kelric on nn. jagernaut -- ta on osalt cyborg, ta on fyysiliselt tugevdatud, ta seljaajus asub implantaat-arvuti Bolt, ning ta kehas jooksevad ringi nanomedid, mis seda parandavad/ravitsevad kui va"hegi vaja on. Nii Bolt kui ka nanomedid saavad maandumisel kahjustatud (kuigi Boltil 6nnestub talle hiljem anda vajalikku n6u, na"iteks, et "sa ei peaks suudlema inimest, keda sa ei usalda"). Kelric langeb yhe planeedi valitsejanna ka`tte -- Cobal nimelt on matriarhaat. Teda otsustatakse Impeeriumi eest peita, et ta planeedi saladusi va"lja ei ra"a"giks. Coba ei taha oma keelutsooni-staatust kaotada. Kelric 6pib varsti tundma mehhanismi, mis kogu planeeti seob ning tema tuleviku yle otsustab -- eripa"rast ta"ringuma"ngu Quis`i. Quis on nagu sotsiaalne kompuuter -- see idee ise on vaata et Nebulat va"a"rt. Ma ei suuda sellele ideele au teha, ise tuleb lugeda! Mida paremini Kelric ma"ngib, seda va"a"rtuslikum ta planeedi valitsejannadele on, kes proovivad teda endale saada yhel v6i teisel vahetusmeetodil. Ta ka"ibki kuue naise ka"est la"bi. Viis (!) neist ostustavad tema endale yheks meheks v6tta, yldiselt Kelricu n6usolekul, ent mitte alati. Kuigi Asaro kujutatud matriarhaat on m6neti huvitav ning sugugi mitte stereotyypne ja"i mul alati tunne, et Asaro ise ei v6tnud seda t6siselt. Liialt sageli tundus mulle, et Coba yhiskond on lihtsalt iroonia kaasaegse v6i la"hismineviku yhiskonna yle. Cobal ei puudu ka "modernistid" -- mehed, kes jutlustavad v6rd6iguslikkusest, ning kelle kohta paljud naised ylbelt ytlevad, et ilmselt ei taha ykski naine neid. Lugu on kindlasti nauditav, osalt isegi suurepa`rane. Kuna yhiskond oleks v6inud paremini kirjeldatud olla, panen 4. Soovitan soojalt.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Fire Upon the Deep taastas mu vahel kaduva usu hard sf-sse. Siin raamatus on Vinge suutnud v6tta teaduslikud p6him6tted ning need kombineerida oma erakordselt elava fantaasiaga -- ning saanud ha"mmastamapanevalt originaalse resultaadi. Vahel on Vinge kujutlusv6imet ja"rgida peaaegu k6he, osa tema ideesid on t6esti niiv6rd uudsed. Samas pole see raamat ylesehitatud ainult ideedele, siin on ka p6nev syzhee ning tegelaskujud, kellele kaasa elada. Vahel hakitud kirjutamisstiil on Vinge ainus n6rkus, ning selle v6ib talle raamatu yldise tugevuse taustal andeks anda. Syzheest nii palju: mingi eriti ohtliku kurjuse eest p6genev kosmoselaev ha"damaandub planeedil, mille p6liselanikud on intelligentsed ja telepaatilised hundisarnased elukad, kelle tsivilisatsioonitase vastab umbes meie keskajale. Ellu ja"a"vad ainult kaks last -- 6de ja vend, kes siis v6istlevate hundiparteide? ka"tte langevad. Laeva hukust j6uab teade koduplaneedile, ning korraldatakse pa"a"steoperatsioon. Samas on tekkinud katastroofiline olukord -- juba mitu tsivilisatsiooni on langenud uue kurjuse (mis on yks eriti vastik tehisintelligents) ohvriks... Vinge galaktikas on fyysikaj6ud erinevad, olenevalt galaktika osast. Keskosa on "Unthinking depths", millest pole eriti midagi teada. Siis tuleb "Slow Zone", seal, kus ka meie Pa"ike on, kus ilmselt to"o"tavad meile tundud seadused, ning erilist telepaatiat ei leita. "Beyond" on a"a"realad, kus ilmselt saab valguse kiirusest kiiremini s6ita ja telepaatia jne. on levinud. See on tsivilisatsiooni ala, ning inimesed on seal alles uustulnukad. Ja siis tuleb "transcend" kus elavad Power`id, m6istetamatud jumalataolised olendid. Pean ytlema, et see galaktika konseptsioon meeldis mulle hirmsasti -- ning andis aluse p6neva jutu kirjutamiseks. Lisaks meeldis mulle veel Vinge idee ylivanast arvutiv6rgust, mis tsivilisatsioone yhendab, ning Vinge t6esti suurepa"rast kujutlus intelligentsete hundisarnaste olendite rassist, ning uue, arenenud tehnoloogia m6just nende yhiskonnale. Soovitan kindlasti lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Martini fantasyseeria "A Song of Ice and Fire" teine jagu on ehmatavalt massiivne (yle 800 lk) ent va"gagi kaasakiskuvalt kirjutatud. Martini keskaegne maailm on verine ja va"givaldne, m66gad on siin ta"htsamad kui maagia, jutus on ka 6udusloo elemente. Kui seeria esimene osa l6ppes yhe peategelase hukkamisega ta kahe va"ikese tytre silme all, siis siin raamatus lendab veri juba k6ikjal. Siiski, Martin oskab piisavalt ha"sti kirjutada, et keskaegse elu va"givald m6juvalt edasi anda. Ka tegelaskujud, ehkki osalt veel liialt stamplikud, arenevad eelmise raamatuga v6rreldes huvitavamini.

K6ige ha"irivam raamatu juures on keskse tegelase pidev muutumine -- peatykid on kirjutatud erinevate tegelaste silme la"bi, ning neid tegelasi pole mitte vaid yks-kaks vaid hulgi. K6igepealt muidugi Stark`i aadlipere lapsed ja emand, kes mitmel rindel oma s6du peavad, v6i lihtsalt elus pyyavad pysida, Jon Snow, surnud isand Starki vallaslaps, ka"a"bus lord Tyrion, ning mitmed teised. Lisaks veel eksiilis printsess Daenerys, kelle lugu haakub keskse looga veel vaid va"he ning kelle syzheeliin siin raamatus eriti edasi ei arene.

Lugu on siiski va"rvikas, syzhee on yldiselt leidlikult koostatud ning haarav ja maailm on realistlikum kui enamik neid Jordani-taolisi suhkruvaabaga kaetud maailmakesi. Kahjuks on raamatus liiga palju k6rvalisi tegelasi, kes k6ik ma"lus yhtseks massiks sulavad, ning hoolimata 30-lk pikkusest tegelaste nimekirjast segi la"hevad. Samuti on Martin intsesti kujutamisega liiale la"inud, ning tema lapstegelased pole usutavad. Jah, ja raamat on liiga pikk. Nii et -- siin on nii head kui ka halba, aga lugeda sobib kyll, eriti fantasy armastajatele. Neli miinus.
Teksti loeti inglise keeles