(romaan aastast 1937)
eesti keeles: «Kääbik, ehk, Sinna ja tagasi»
Tallinn «Eesti Raamat» 1977
Tallinn «Kupar» 1995
Tallinn «Tiritamm» 2002
Kunagi, kui ma õrnas nolgieas olin, ilmus eesti keeles lasteromaan «Kääbik». Mäletan, et iga nägu luges ja oigas. Ise lugesin selle raamatu alles läbi, siis kui olin 20ne aastane.
Noh, polnud ju paha muinasjutt (loe: fantasy). Aga iiveldama ajas see paatos ning veel rohkem on mind kogu aeg iiveldama ajanud need kilava silmavaatega JRRT fännid.
Tunnistan ausalt, et kolme saab see romaan vaid seetõttu, et püüan raamatute hindamisel lähtuda mingist objektiivsusest: stiilis meeldib/ei meeldi oleks hinne raudne kaks. Aga asjal on vist tõesti tohutu väärtus: olen ostnud seda raamatut kolm korda, aga omal pole ühtegi eksemplari: kõik on «ära laenatud». Lugesin seda ka vene keeles ja originaalis ning mulje on ikka igerik.
Kokkuvõttes on ajast kahju: mitu paremat teksti oleks võinud selle ajaga läbi lugeda. Raamat ise on ka pisut puine. Kuid pildid ja tõlge on tõesti toredad.
Olen kindel, et asja poleks päästnud ka see, kui lugenuks ma romaani n.ö. õigel ajal, kümneaastasena näiteks. Eelpool on "Kääbiku" iseloomustamiseks kasutet terminit "inimlik". Muidugi võib inimsusest või inimlikkusest väga erinevalt aru saada, aga... midagi inimloomust rohkem eiravat ei tulegi nagu meelde. Võiks teost mõnel psühholoogil või psühhoanalüütikul lasta uurida - kindlasti tuleks üht-teist piinlikku välja ka autori kohta.
Nüüd midagi ka raamatu kohta. Bilbo oli tasemel ja naljakas. Hea oli see, et olid õiged nimed, mitte nagu LOTR-is. Minu arust oli see väga hästi kirjutatud ja ka täiskasvanud võivad leida sellest meeldiva vahelduse.
Lugedes aina edasi "Kääbikut" tõusis mu entusiasm ja raamat oli nipsu pealt läbi. Tõsiselt kaasakiskuv lugu Bilbo Bagginsist ja tema retkest Üksildasele mäele, koos tema semudega.
Raamatus esines ka äratundmis rõõme, nt kui Bilbo ja Guglunk oma mõistatusi lasid teineteisele, läksid mu mõtted koheselt Stephen Kingi Tumeda Torni "Võlur ja Klaas" peale, sest ka seal pidid Roland ja tema kaader esitama Blainile mõistatusi, et ELUGA välja pääseda.
Nats lihtsaks jäi lõpp, kõik olid siiralt õnnelikud ja nii edasi, ei mingit kadedust, viha...
Hindeks 5, sest sellised on lood, mis viivad inimesed kirjutama ja lugema fantasy´it! Ja kindlasti võtan ette LOTR!
Meeldivaid õhtuid raamatute seltsis!
Lugu peaks kaasa haarama kõiki, nii suuri kui ka väikeseid; nii neid, kellele meeldib fantasy, kui ka neid, kes sest ei hooli. Ja nagu eelkirjeldanud mainivad, võib-olla ei saagi seda ulmeks liigitada, ka mina lugesin ja loen seda pigem kui toredat muinasjuttu. Sest ega ta päris "tõsine" ikka pole, eriti "Sõrmuste isanda" triloogiaga võrreldes.
Kuid paratamatult just selle teosega "Kääbikut" võrrelda tuleb, on ju tegelased ja sündmuspaik paljuski kattuvad. Üks mõte, mis mulle "Kääbikut" lugedes alati pähe tuleb, on see, kas Tolkienil oli seda kirjutades ikka "Sõrmuste isand" mõttes mõlkumas või pigem sidus alles ta alles hiljem romaani edust tiivustatuna "Kääbiku" sündmused kunstlikult "Sõrmuste isanda" looga. Kaldun ise viimast uskuma, sest traagelniidid on paraku liiga nähtavad. Näiteks ei viita "Kääbikus" pea miski sellele, et Bilbo leitud nähtamatuks tegev sõrmus oleks midagi suuremat; Udumägedes ei ela mitte orkid (orcs), vaid mäekollid (goblins); Bilbo saab päkapikkudelt kingituseks terasest, mitte mithrilist rõngassärgi; ning annetab selle rõngassärgi loo lõpus muuseumile, seega ei saa seda kuidagi Frodole pärandada jne., jne.
Ka on "Kääbik" oluliselt lapsikum, kui "Sõrmuste isand": näiteks on kõik laulud ja luultetused sellised väga lihtsakoelised ... jah, sõna otseses mõttes lapsikud. Eriti paistab see silma just haldjate laulude juures, mis järgnevas triloogias on hoopiski teisest puust. Kui see kõik on toimetaja "süü", kes palus Tolkienil tema surmtõsine teos lasteraamatuks ümber kirjutada, siis tjah, mulle oleks toimetamata variant rohkem istunud.
Kuid positiivse poole pealt vaadatuna on "Kääbik" hoopiski kompaktsem, kui tema mammutjärg — lugu kulgeb sujuvalt ja kõrvalepõigeta ning romaan on piltlikult öeldes ühe hingetõmbega läbi loetav. Igav ei hakka kordagi. Nii et jah, kahtlemata on tegemist väga ja väga hea raamatuga, mida ma võin ilmselt lõputu arv kordi lugeda, ilma et küll saaks. Ja olgu öeldud, et mulle ei meeldi fantasy kui kirjandusžanr. J.R.R. Tolkien ongi ainus seda žanrit viljelev kirjanik, kelle looming mulle täielikult istub.
Üldsõnalisi ülistusi on juba piisavalt, püüan siin pigem välja tuua need aegumatud elutõed, tänu millele suurteos inimpõlvedest kauem elab.
Miks läksid päkapikud sellele operatsioonile? Varandust ära tooma - Raha, Raha, Raha! Pisut ka kättemaks, aga kui Smaug tapnuks vaid linnatäie rahvast ja keeranuks siis mõnusalt magama, poleks kellelgi ettekäänet tema segamiseks ja põõnaks tänaseni. Ei räägitud omariikluse taastamisest vaid saagi jaotamisest.
Mida tegi Bilbo, kui sai teada, et tema poolt leitud sõrmusel on seda aktiivselt otsiv seaduslik omanik? Kõik endastoleneva, sealhulgas ka juriidiliselt küsitava, et eset endale pidada! Tol hetkel ei olnud alust Guglunki otseselt vaenlaseks pidada – mitte küll sõbraks, aga lihtsalt üks teistsugune, natuke kummaline tüüp.
Millal tundis Bilbo ennast esimest korda tegijana, tekkis nii-öelda „uus kääbik“, keda ka kaaslased kiiresti austama hakkasid? Pärast esimest teadlikku ja vahetut (ämbliku) tapmist!
Milles peitus Gandalfi vägi? Ta oskas teha tulevärki ja moonutada häält, kuid olulisem oli manipuleerimisoskus – kääbiku kampa sokutamine, karumehe abi sebimine. Lühidalt show ja suhtemees – iga tänase tippjuhi eeskuju! Pluss oskus õigel ajal oma nahka hoida st mitte minna koos teistega hämarasse laande.
Viie Väe Lahing väidetavalt tugineb MS I sündmustel, kuid skeem on universaalne. Anarhistid äratavad uinunud jõu, järgnenud sündmuste jada kisub sõtta rahvad ja iga neist peab otsustama, keda ta teistest vähem vihkab. Määravaks saavad gastroleerivad (õhu!) väed. Tekivad uued riigid, mõnes vanas vahetub valitsus ja ehkki kõik kaotavad märkimisväärse osa rahvastikust, on maailm pärast sõda parem kui varem, kuigi läbi metsa ei maksa väikestel siiski reisida.
Segaseks jäi mulle, mis värk oli naistega. Neid mainiti seoses kellegi põlvnemise või ajalooliste sündmustega, kuid mitte otseselt võtmetegelaste kaasaegsete hulgas. Päkapikkudel oli kombeks kahekaupa käia – äkki olidki pooled tegelikult tüdrukud? Kas ässad – Gandalf, Beord, Elrod, Smaug, Haldjakuningas jt – ei huvitunud naistest, või ei peetud neid lihtsalt mainimisväärseteks?
Sisu sisuks. See on ilmselt paljudele unepealt teada ja fännid võimelised pikki tsitaate esitama ja nüüd siis ka raamatut filmiga võrdlema jne. Mis põhiline, mulle kui fantasyga mitte just kõige paremas sinasuhtes olevale lugejale, troonib "Kääbik" koos kolme järgneva jutuga (mis küll 5 ei saa) kindlalt žanri tipus. See selleks.
Alguses suhtusingi sellesse kui muinasjuttu. Ei sidunudki seda ulmekirjandusega laiemalt. Mis aga seda lastejutust eristas oli mingi iseomane süngus. Teadjate meelest olla Tolkien seda sealt kõvasti maha lihvinud, kuid minu meelest jäi alles ka piisavalt. Ei väida, et see on täiuslik raamat. Lihtsalt mulle meeldis. Piisavalt.
Mis puutud "Sõrmuste Isandasse", siis selle saateks ütleb autor isegi, et mõnigi kord tuli tal punnitada. Noh oligi kuiv. Jällegi: öeldagu, mis tahes, see on minu jaoks üks kord, kui raamatu ekraniseering kukkus välja parem. (Sõrmuste loost räägin; kääbiku-film jättis ikka suht-koht külmaks juba.)
Ma olen “Kääbikut” varasemalt lugenud ilmselt ühe korra elus - ja polegi kindel, kas see oli eesti või inglise keeles. Lugesin esmakordselt üsna hilja, ilmselt ca kolmekümne-aastaselt. Lapsepõlves kuidagi libises endast mööda.
Vaat’ see on tõesti raamat, kus sisust väga ei tahakski rääkida. Tõepoolest, jutustatakse ju allegooriline muinasjutt (stiililiselt on tegu fantasy’ga lastele) sellest, kuidas üks tavaline tegelinski, kääbik sikutatakse natuke vastu ta tahtmist erinevate seikluste keskele ning kuidas tark võlur Gandalf näeb Bilbos märksa rohkem, kui ta ise seda arvab ja usub. Selles mõttes meenub kohe musketäridest Athos, kes oskas D’Artagnanis näha seda, mida teised ei märganud, kes oskas panna noore mehe alateadvusesse idanema seemne nii, et omanik ise ei saanud millestki aru.
Äärmiselt nauditav on lugeda igasuguse muu uuema kirjanduse vahele sellist natuke vanemat (ilmus esmakordselt 1937), leebemat ja kujundlikumat raamatut. Sest tõesti, lugu ise on üsna lihtne aga sinna ümber on punutud märksa rohkem. Jah, on erinevad huvitavad tegelased aga just kogu see maailm, õhustik on äärmiselt nutikalt kivi kivi haaval paika laotud.
Antud versioon (Pegasuse 2019 aasta oma) on igatepidi hästi kaunis, oma osa lisavad siin autori illustratsioonid. Muide, edasi annab Keskmaa raamatuid välja Rahva Raamatu kirjastus ning hetkel on lubatud, et stiil jääb samaks. Ootan huviga kuna enda riiulis Tolkieni enne polnud, nüüd üks raamat on.
Autor on loonud aga igati huvitava maailma, millel on tõeline keskaja hõng. Paralleelne on ehk Saksamaa ja Prantsusmaa 10-11 sajandi ajalugu -- viikingite rüüsteretked, kiriku ja usu tähtsus, astroloogia, Bütsantsi ja Rooma/Vatikani mõjud. Elliot on seda kõike piisavalt uurinud, nii et tema fantastiline interpretatsioon on meeldivalt tõepärane. Ainus tõsine sotsiaalne erinevus on naiste tähtis roll selles maailmas -- naised pärivad vanemate või suguvõsa maa (mehed vaid siis, kui suguvõsas nais-pärijaid pole ja meeste roll on oma naise vara kaitsta.
Tegelaskujud, maailm ja mõned syzeeliinid on raamatus piisavalt head; arvatavasti muretsen ka kolmanda osa. Potentsiaali on siin piisavalt. Sellele köitele aga 3+.
Assasini sarja lõpust on möödunud 15 aastat, Fitzi jaoks yksildased viisteist aastat. Hobb ei hakka vähemalt ymber jutustama, mis Fitziga vahepeal juhtus, vaid seob selle nõtkelt jutustusse. Esimesed 150 lehekylge on ehk vajalikud Fitzile motivatsiooni andmiseks, et ta eksiilist ja erakuelust loobuks, ent nad on suhteliselt igavad. Samuti ei ole kolmekymne viie aastane Fitz samasugune mõjuv tegelaskuju kui Fitz piinatud poisi/noorukina. Ta jääb kahjuks lamedaks ja emotsionaalselt arusaamatuks.
Fool`il on siin raamatus suur osa, ent miskipärast pole ta mulle kunagi eriti muljet avaldanud. Nii olingi ma kahes peategelases pettunud. Ka maailmas oli vähe uut ning syzhee liikus aeglaselt -- ainult raamatu viimasel sajal lehekyljel hakkas midagi toimuma. Kui Liveship Traders` oli mitmete vigadega seeria, siis seal oli kompensatsiooniks vähemalt eskapismi lubav fantaasiakyllus. See raamat on aga ettevalmistus teistele, mis ilmselt järgnevad.
Nelja saab raamat kätte, sest Hobb oskab kirjutada ja ka tema seni nõrgim teos on massifantasy tasemest peajagu üle. Seeria fännidele soovitan, ettevaatlikult.
Parim selles romaanis oli Bujoldi uudne ja liigutav lahenemine sellele, mis tahendab olla pyhak. See idee yksi on viit vaart, aga kogu raamat pole nii tugev. Tegelaskujud peale Cazarili jaavad natuke pealiskaudselt kujutatuks, eriti printsessi ja ta õukonnadaami pole võimalik eristada. Ka on õukonnaintriig etteaimatav ja loodud maailm kuidagi tavaline. Igatahes on raamat igati loetav, põnev ja saab minu poolt soojad soovitused. 4+
Raamatu esimesed 100 lk on liiga pikad, set-up on väljavenitatud ja natuke igav (muudkui ootad, millal siis see ajareis toimub). Tolle prantsuse kindluse kirjeldusi oli küll üsna mõnus lugeda aga süzee liikus liiga aeglaselt, et varjata tegelaskujude puudumist. Crichtonil pole karaktereid, on ühe või kahe omadusega tüübid; iga tüübi omadused tulevad kuskil hiljem mängu, sageli etteaimataval viisil. Näiteks mina arvasin kohe alguses ära, mis Marekist lõpuks saab -- kuigi see noormees oli ka muidu kasulik süzee edasiviimise mehhanism, isik kes oli õppinud keskaja murdeid ja lisaks ratsutama, piiki ja mõõka kasutama ja kes üldse keskaega imetlusega suhtus. Kui raamatu esimestel lehekülgedel kohtame me neidu, kes armastab mööda kaljusid ringi lasta, mida teeb ta raamatu teises pooles? (ronib mööda kindlusmüüre) Arvutimänguga on võrdlus igati kena -- igal tüübil on oma omadused ja relvad, millega ta pahasid tapab.
Populaarteaduslikud sugemed (kogu see kvantfüüsika osa) poleks minu arvates nii pikad pidanud olema; need diagrammid olid eriti pretensioonikad nagu ka lisatud bibliograafia (ega bibliograafia raamatut tõsiseks ei tee, ma usun niisama ka, et Crichton lugeda oskab). Õnneks oli Crichton oma uurimused keskaja kohta natuke nõtkemalt loosse integreerinud. See osa, kus tudengid keskajas seiklesid oli ka paremini kirjutatud ja haarav.
Kogu see autentse meelelahutuse ja mineviku idee on vana ja Crichtonil juba läbi kirjutatud (Jurassic Park) ning oli sel korral natuke naeruväärne. Timeline`st saab igal juhul kena popcorni-filmi teha.
Syzheed ma pikalt kirjeldama ei hakka -- see on nii võluvalt kokkupandud, et ei taha kellegi lugemisrõõmu rikkuda. Härg Number Kümme (pere kümnes, suur, tugev poeg) läheb otsima Tarka, kes suudaks ravida küla lapsed, kellest suur osa on ku-mürgituse saanud. Ta leiab Li Kao, väljapaistva Targa, kelle iseloomul on väike viga (nii tutvustab tagasihoidlik Tark ennast ise). Li Kao hakkas õpetlaseks pärast seda, kui talle selgus, et kuritegusid on liiga lihtne sooritada ja ta neist ära tüdis. Koos hakkavad kangelased otsima Suurt Võlujuurt, mis on üks eriti vägev ginseng. Lugejale avaneb aga maailm, kus igast varandusekuhjast saab alati suurema leida (kuigi enamikul neist kummitab), kus suurele osale legendidest on tõsiteaduslikud seletused (enamikule labürindis pesitsevatele monstrumitele näiteks), mis ei muuda neid mitte vähem ohtlikuks, ja kus õige teekond on ette võetud valel põhjusel. Teekonna ja nii ka raamatu lõpp on aga imeilus.
Hughes kirjutab loetavalt ja kaasatõmbavalt, meelega natuke muinasjutulises stiilis, mis siia hästi sobib. Ta oskab juttu segada mitmesugust huumorit -- mul oli vaid kahju, et ma ilmselt kõigele pihta ei saanud Hiina kultuuri mitte tundmise pärast. Li Kao ja Härg Number Kümme on aga igati mõnusad tegelased. Soovitan kõigile!
Nagu eelmisteski osades on iga peatüki pealkirjaks selle tegelase nimi, kelle vaatenurgast me parajasti sündmusi näeme. Olen seda kirjutamisvõtet juba eelmistes arvustustes piisavalt siunanud. Nagu ennegi andsin ma ka nüüd alla tahtmisele lehekülgi pöörata, et näha, mis selle või teise tegelasega edasi juhtus. Martin suutis siiski siin erinevaid perspektiive paremini integreerida, eriti lõpupoole. Ainult kuninganna Daenerysi peatükid on täiesti iseseisvalt loetavad. Raamatu viimases kolmandikus oli Martini kirjutamisviis ka meeldivalt vahe ja terav, ta jättis muuhulgas välja liigsed ilutsevad kirjeldused (Martin armastab kirjeldada uhkeid riideid, relvi ja hobuseid).
Raamatu pealkiri, "A Storm of Swords", "Mõõkade Torm" niisiis, võib tekitada valesid lootusi. Suuri lahinguid siin pole kuigi vähemaid võitlusi ja duelle jätkub. Ainsad tõsised lahingud, need, mis Daenerys peab, ei toimu "laval". Küll on siin reetmisi, mõrvu ja poliitilisi mahhinatsioone kapaga. Ka maagia, õnneks siiski veel väljapeetult tagasihoidlik ja meeldivalt kõleda loomuga, muutub üha tähtsamaks. Vägivald ja seks on aga kraad kangemaks keeratud kui eelmistes osades (mis niigi polnud just eelkooliealistele moeldud). Minul näiteks ei õnnestunud lugemise ajal midagi süüa näksida (vajalik tegevus sellise tellise lugemisel), sest stseenid, kus näiteks üks peategelane veedab pikemalt aega, mahalõigatud käsi kaela seotud ja mädanemas, ajavad mul isu ära. Nii ka intsesti detailne kirjeldus. Martini kirjeldusoskus pole laita -- peale ilusate riiete oskab ta kirjeldada ka mäda, verd ja haisu. Osalt oli see hästi tehtud, ent osalt tundus mulle, et realismi asemel tahtis Martin hoopis shokeerida.
Martini tegelaskujud on endiselt huvitavad; paar tüütut peategelast saavad õnneks surma. Suures osas on tegelased hallid -- neis on nii head kui ka halba -- tõelisi "kangelasi" on vast ehk kaks. See on meeldiv, et keegi pole kindlalt hea ega halb. Kahjuks pole paljud tegelasist usutavad -- nad pole kujutatud inimestena vaid on lihtsalt kollektsioon erinevatest omadustest, mis aga loogiliselt eriti kokku ei klapi. Ka on vägagi läbipaistev millised tegelased on autori lemmikud. Nii mõnigi perspektiiv oleks võinud olemata olla, nt. paksu Samwell Tarly müttamised lumes, Lord Davose igavad peatükid, või siis lühendatud, nt. Starki peretütre Arya pidev põgenemine ühe paha juurest teise juurde (ok, Arya mulle siiski meeldib) ja ta venna Brani hulkumised ja unenäod.
Fantasy armastajatele soovitan seda raamatut küll, kuid alustada tuleks seeria algusest, sest ükski raamat pole iseseisev. Sarjas on kavatsetud kuus raamatut, pärast seda raamatut pidi süzhees tulema viieaastane vahe. Ongi hea, sarja lapstegelased (enamik peategelasi) tegutsesid pidevalt ebausutavuse piiripeal. Küsitavustest hoolimata on see täiesti loetav fantasy seeria, selle raamatu hindeks 4+.
Butleri maailm on t6esti hasti loodud kuigi kahtlemata depressiivne. Naiteks kujutab ta siin teoses koonduslaagreid ilma liigse detailirohkuseta ent samas manades nad kogu oma 6uduses lugeja silmade ette. See on synge raamat, ent selline, mida pole lihtne ka`est panna.
Teos on Parable of the Sower ja`rg -- lugu keerleb ymber Lauren Oya Olamina ja tema tytre saatuse. Lauren on religiooni Earthseed rajaja ning juht, selle p6hiprintsiip on, et Jumal on muutus (God is change). Laurenilt va`iksena ro`o`vitud tytar kasvab yles ylikristlikus peres ning omandab nende usu. Laureni ta`iskasvanud tytre perspektiiv, kelle emast on saanud pooljumalus, oli minu jaoks k6ige huvitavam.
See ei ole nauditav raamat. See on hea raamat, j6uline raamat, m6tlema ja vihastama panev raamat. Kui selle raamatu filosoofiline kylg oleks sama tugev kui ta kirjanduslik esitus, s.t. kui Butler suudaks naha varje ja muutuvat valgust, mitte lihtsalt must-valget maailma, oleks see meistriteos.
"Kindlus aja silmas" on Cherryh` uue fantasy-sarja esimene k`ide - paljulubav, huvitav ning meelitab mu kindlasti kunagi oma jargi ostma. Cherryh` inglise keel on nii nauditav, et iga kord, kui mulle tundub, et ulmekirjanikud enam kirjutada ei oska, mida juhtub kahjuks liigagi sageli, v6tan katte m6ne Cherryh teose. Millest jaab aga selles k`ites vaheks. Mingi varskus on puudu, mingi sara - lohisema kipub teine. Vahvad, sydant pekslema panevad stseenid ja sadelevad kujundid vahelduvad m6nev6rra lahjade heietustega. Kahju, et moodne fantasy toimetamist enam yldse ei tunnista ja 700-lehekyljesed tellised muudkui kuhjuvad. Kahju, et isegi Cherryh on endale tellis-haiguse kylge saanud. Cherryh on muidugi kaugelt yle mass-fantasy tootjatest, kelle toote v6ib kiiresti neelata nagu kommi aga kus k6ht jaab ikka tyhjaks.
Selle k`ite sisu ma ymber jutustama ei hakka - liialt kompleksne selleks, nagu Cherryh ikka. Niipalju, et see on coming-of-age story nagu palju fantasy`t. Peategelane Tristen on huvitavalt loodud ning teda ymbritsev poliitiline intriig suureparaselt konstrueeritud. Lisaks maagia, hobused, s6da, reetmine - ega palju rohkem saakski tahta. Kui poleks eelpoolmargitud probleeme, v6iks viie anda, nyyd 4+
Ship of Destiny on huvitav ja kaasakiskuv raamat. Hobbi suurepärane kujutlusvõime tuhmumise märke ei anna -- ta maailm on endiselt särav ja mitmepalgeline, täis fantastilisi elemente mis Hobb on suutnud käegakatsutavaks manada. Ka Hobbi karakterid on endiselt kõrgetasemelised. Need on inimesed, kelle käekäigust lugeja hoolib. Syzhee on hoogne ja põnev.
Siiski, viit päris välja ei vedanud. Esiteks olid paar tegevusliini ülearused -- eriti see, mis puudutas Companion Serillat. Ka Vestritite matriarhide tegevused Bingtownis olid liiga pikaks venitatud. Ärritav oli ka see, et igale tegevusliinile pühendas Hobb umbes 20 lehekülge -- ja siis hüppas järgmisele. Just kui näiteks Malta oli pea-et uppumas saime me kuulda hoopis tema venna Wintrow seiklustest teises maailma otsas, Malta juurde mindi tagasi 100 lk pärast. Raamat pole aga mitte telefilm, mille katkestad just kõige põnevama koha pealt, et reklaami näidata. Nii tuli natuke seebine maitse suhu. Mulle ei meeldinud ka piraat Kenniti saatus -- see oli kuidagi põhjendamata deus-ex-machina hõnguline, ning Malta ja ta armastatu Reyni muutumine oleks samuti vajanud ettevalmistavaid vihjeid. Samuti oli ebaühtlane see, et esimestes raamatutes olid põhitegelased Althea, Wintrow ja Kennit, siin aga olid nad kuidagi lahjendatud, jättes huvitavaima tegelaskuju au Maltale. Aga lohe oli tore. Igatahes oli kena lugemine -- kuulub kindlasti fantasy paremikku.
Kahjuks on Mad Shipil ka mõned fantasy-kirjanduse kõige sagedasemad puudujäägid. Mitmes kohas on toimetaja karmi kätt vaja, kes pikad juttu mitte edasiviivad paragrahvid maha tõmbaks. Kuigi näiteks purjelaeva remondi detaile võib mõnel olla huvitav lugeda, pole nad ei süzhee, tegelaskujude arengu ega maailma loomise nurgast olulised. Tundub, et Hobb tahab lihtsalt lemmikteemal pajatada. Nii venibki raamat natuke liiga pikaks, liiga laiali. Samuti pole Hobb vaatenurkade mitmekesisust päris hästi suutnud välja mängida -- kuigi nad haakuvad kenasti, on tüütu lugeda jupikest näiteks Satrapi (valitseja) Kaaslase vaatenurgast ja siis temast järgmise saja lehekülje jooksul mitte kuulda. Ka meremadude perspektiiv ei ole mind veel suutnud võluda, kuigi iseenesest on see väga huvitav syzheeliin.
Tegelaskujude areng on raamatus tõesti väljapaistev, eriti huvitav on Malta areng enesekesksest hellitatud plikast mõtlevaks ja julgeks nooreks neiuks, ta vend Wintrow, kes kunagi unistas preestriks saamisest, nüüd aga peab aktsepteerima elu vangina mereröövlilaeval ja piraat Kennit, kelle tumedad motiivid ta sellegipoolest headele tegudele viivad -- esialgu. Althea, sarja esimese osa põhitegelane, pole siin nii meeldejääv, eriti kuna ta veedab enamiku aja südameasjade üle mõeldes.
Loo moraalsed dilemmad on tegelaskujudega võrdväärselt hästi kujutatud: meeldiva pere rikkuse küsitavad juured, valik orjapidamise ja nälja vahel, naise valik ühiskonna poolt ettenähtud rolli ja oma tahte vahel, räpaste vahenditega "õilsa" eesmärgi poole töötamine. Igaljuhul on raamat põnev ja hästi loetav, ta sobib lugemiseks nii reisil kui ka nädalavahetusel tugitoolis. Soovitan!
Vestritite kaubitseja-klannile kuulub juba kolmandat p6lvkonda elavlaev Vivacia ning nyyd on pere patriarh Ephron suremas. Tema surmaga arkabki Vivacia. Elavlaeva pardal peab alati teenima yks tema pere liige. Althea, Ephroni noorem tytar, on isaga koos merd s6itnud ning on kindel, et parib Vivacia. Nii see aga ei la"he. Siit Vestritite probleemid algavadki.
Hobbi tegelaskujud on jallegi suureparased. Althea ja ta nooruke 6epoeg, kes meres6itmise asemel tahab preestriks saada, on kesksed tegelased, ning nende arengule on t6esti lust kaasa elada. Ka on huvitav Kennit, mereroovel, kellel on hoopis suuremad sihid, kui arvata v6iks. Kui Althea, Wintrow ja Althea 6emees Kyle mooda merd seiklevad, tekivad kodus oma raskused, kuid ka need peresisesed inimsuhted on Hobb osanud huvitavaks muuta. Ka meeldisid mulle stseenid Vivacia ja hullu elavlaeva Paragoni vaatekohast. Vahemhuvitav oli suurte meremadude perspektiiv.
Selles seerias pole Hobbil enam minategelast, mis loob osalt palju mitmekylgsema ja varvirohkema maailma, ent osalt teeb lugemise ka natuke hyplevaks. Perspektiive on tal nimelt liiga palju. Lisaks on see raamat kindlasti liiga pikk -- nii mitmedki stseenid ei andnud ei tegelaskujude arengule, muidu hasti konstrueeritud syzheele ega maailmale midagi juurde. Siin teoses on sotsiaalsed probleemid, eriti orjus, tugevamalt r6hutatud kui Farseer-i saagas. 6nneks on need probleemid ha"sti teosesse integreeritud ning ei jaa kunagi tyhja moraliseerimise tasemele. Teose 6hustik on va"hem synge kui Farseer-is, samuti on fantastilisi elemente hoopis rohkem. Mulle see meeldis. Maagia imbub siin labi kogu maa, tuues nii rikkust ja imet kui ka 6nnetust ja surma.
Hindeks annan 4+, sest raamat on liiga pikk ning erinevate tegelaskujude vaatekohad pole piisavalt hasti kokku sobitatud. Sellegipoolest oli see t6esti m6nus ja p6nev lugemine, nii et soovitan ka teistele. Nyyd tuleb oodata kuni seeria ja"rgmine osa Mad Ship pehmete kaantega va"lja tuleb...
K6ige ha"irivam raamatu juures on keskse tegelase pidev muutumine -- peatykid on kirjutatud erinevate tegelaste silme la"bi, ning neid tegelasi pole mitte vaid yks-kaks vaid hulgi. K6igepealt muidugi Stark`i aadlipere lapsed ja emand, kes mitmel rindel oma s6du peavad, v6i lihtsalt elus pyyavad pysida, Jon Snow, surnud isand Starki vallaslaps, ka"a"bus lord Tyrion, ning mitmed teised. Lisaks veel eksiilis printsess Daenerys, kelle lugu haakub keskse looga veel vaid va"he ning kelle syzheeliin siin raamatus eriti edasi ei arene.
Lugu on siiski va"rvikas, syzhee on yldiselt leidlikult koostatud ning haarav ja maailm on realistlikum kui enamik neid Jordani-taolisi suhkruvaabaga kaetud maailmakesi. Kahjuks on raamatus liiga palju k6rvalisi tegelasi, kes k6ik ma"lus yhtseks massiks sulavad, ning hoolimata 30-lk pikkusest tegelaste nimekirjast segi la"hevad. Samuti on Martin intsesti kujutamisega liiale la"inud, ning tema lapstegelased pole usutavad. Jah, ja raamat on liiga pikk. Nii et -- siin on nii head kui ka halba, aga lugeda sobib kyll, eriti fantasy armastajatele. Neli miinus.
