(romaan aastast 1989)
eesti keeles: «Hyperion»
Tallinn «Varrak» 1998 (F-sari)
Alla "viie" aga oleks kindlasti vähe. Tegu ikkagi kapitaalse uue maailmaga ja Simmonsi fantaasialend on äärmiselt naudutav. Pole liialt tehnilisi detaile, autor paneb kergesti oma maailma ja fantaasiat uskuma.Põhipluss on kahtlemata planeet Hyperion ja Veristaja. Väärivad kindlasti kohta SF-i kullafondis. Ülesehitus äärmiselt nauditav. Iga jutustus avab mingi tahu H saladuslikust olemusest ja palverändurite sihist. Kusjuures tegelikult on algusest peale kõigi palverändurite teadmiste kogusummana saladuse võti olemas.Parimaiks jutustusteks pean I ja viimast (Hoyt ja Konsul), nõrgimaiks Sibelust ja Brawne`. Just Hoyti jutt on ideaalseim algus, mis ilmestab H saladuslikkust. Osavalt põimitud religioossed motiivid ja pidevalt arenev sündmustik loovad kogu edasise mõistmiseks supersünge, mõnusa fooni. Ja Konsuli jutt on lihtsalt hingeminev poeetiline käsitlus igavestest inimlikest teemadest. Silenuse jutt on veidi veniv, eriti algusosa. Liiga palju sõnu. Brawne jutt, kuigi teose mõistmiseks vast kõige olulisim, kaldub liialt tegevuse kirjeldusse. Igavaim lõik oli äärmiselt veniv ja pikk kirjeldus, kuidas Brawne sääl kaugsiirdurite rägas toda Patsi taga ajas. Sama lohisev ja tüütu, kui Kassadi heietus võitlusest heidikutega õhkulastud kosmoslaeval."Miinuse" põhjenduseks veel tarbetud seksuaalvahekordade kirjeldused, just need ja ülal mainitud lõigud annavad raamatule kergelt kommertslkiku hõngu ja tava-bestsellerduse ilmet.Enamik küsimusi jääb vähemasti esimeses osas küll vastamata. Nii et huviga järge ootama. Tõlkest - Kivistik pidi teadma, et kui selle ette võtab, saab see raske olema. Aga hakkama sai. Kohati on küll vähe keeruline lugeda aga mis teha. Paar näpukat - aktsesskood ja San Francis (viimane oleks Eesti keeli ikka Püha Franciscus).Aga ikkagi ääretult lummav ja võluv teos. Esimesed paarsada lehekülge võtavad tummaks ja köidavad roppu moodi. Hiljem tuleb väike tagasilöök.Kohutavalt tahaks teada saada, kas ja kuidas Simmons Hyperioni originaalnime romaani sisuga seostab. Oli ju Hyperion Kreeka mütoloogias titaan ja teda seostati ka Heliosega (vt Antiigileksikon).Loodan, et järgedes Simmons liialt kommertsi poole ei kaldu.
Nii mitmeski mõttes kehastab Hyperion minu jaoks seda head, mida kaheksakümnendad ulmesse toonud on; sealjuures - midagi uut teemadesse pole nad toonud midagi; Hüperionis on tegu pigem kollaazhiga erinevatest stiilidest ning teemadest, mida ulmekirjanduses viimase 60 aasta jooksul arendatud on, totaalselt erinev on aga kogu suhtumine sellesse. Nimelt on miskipärast alles 80ndail selle varemloodu süstemaatilise integreerimisega tegelema hakatud. Ja nii tekib kogu asjale mingi imeline kõrvalkvaliteet. Kui on väidetud, et Simmons pole ulmekirjanik, siis vist pole jah! Tema paar viimast teost kipuvad üldse ulme piiridest välja libisema. Tegelikult pole ka ulmekirjandus ulmekirjandus, ulmekirjandus ongi lihtsalt kirjandus.
Miks?
See raamat oli minu jaoks liiga...paks.
Ei oodanud (ega otsinudki) siit kõrgeid ideid ja sügavat filosoofiat ja vilets hinne ei krooni teost sugugi ülemate mateeriate puudumise pärast. Oh, ei... Teosel on üks suur ja minu silmis seiklus(ga just sinna peaks raamat kuuluma)ulme jaoks andestamatu puudus - ta on IGAV. Igav ja lohisev. Kui autor mahutanuks sama tegevuse ja samad tegelased poole õhemasse väljaandesse, saanuks ta kindla "kolme"; kolm korda õhemasse - "nelja"; ja kui maht olnuks neljandik või alla selle praegusest, siis, kes teab... võib-olla isegi... ;-).
Eelnevad arvustused sundisid ettevaatusele - vaimustatud "viite" kari, mille seas "üks" ja mõned "kolmed" ning "neljad", pani juba enne lugemist kahtlema, kas tegu pole järjekordse poolreligioosse suhtumise objektiga (nagu LOR, mida olen mitu korda üritanud lugeda, kuid palju kaugemale 100-st leheküljest pole kunagi jõudnud).
Ja kahtlustel oli alust, lugemine olu üsna vaevaline. Lugu venis ja ei haaranud kuidagi kaasa, jõudsin vahepeal mitu pausi teha ja muid raamatuid läbi lugeda (juba see on piisav alus mitte panna head hinnet). Jutt ajas tagurpidi rändavast tüdrukust äratas huvi, kuid kohe järgnes tagasilöök järgnenud naisdetektiivi loo näol. Ja kogu see pikk ja veniv romaan on alles sissejuhatus - et teada saada, mis palveränduritest sai, tuleb ilmselt teine sama suur tellis läbi lugeda.
Kokkuvõttes ei saa kuidagi üle kolme hinnata raamatut, mis ei haaranud kaasa, venis, ja mille lugemist katkestasin muude (ka üsna kesiste) raamatute lugemiseks. Siiski midagi jäi hinge kripeldama, võib olla järg, mida tõenäoliselt ikkagi loen, paneb veel arvamust muutma.
Muid märkusi:
Kõige rohkem seoseid meie tavamaailmaga leiab M. Silenuse jutustusest. Mõnele asjale jõudsin varem jälile, kui autor seda ilmselt soovinud oleks. (N: Mis oli preestril viga.) Tagurpidi sünnipäevade puhul tuleb aega lahutada, mitte liita (lk 248). Rohkem probleeme oleks pidanud ka tekitama aastaaegade müstilise muutumise selgitamine Rachelile.
Peale selle on J. Keats, keda selles raamatus üliststakse, kirjutanud ka poeemi "Endymion". "Hyperion" jäi tal siiski, nagu ka teoses öeldud, lõpetamata. ( = M. Silenuse lõpetamata Hyperioni Cantos)
Kreeka mütoloogias oli Hyperion Uranose ja Gaia titaanist poeg. Hyperion ja tema naine, titaanitar Thea (verepilastus?), andsid maailmale veel kolm jumalikust soost olendit: Päikese, Koidu ja Kuu.Endymion aga on kreeka mütoloogias noor ja kaunis karjus, kellesse armus kuujumalanna Selene (Hyperioni tütar) ning kelle Zeus suigutas igavesse unne, andes talle surematuse, ilu ja nooruse.
Yggdrasil [ügdrasil] aga on muinasgermaani müütides maailmapuu; maad, taevast ja põrgut toetav ning ühendav hiigelsuur saarepuu.
Vead:
lk 31, 44, 139, 214, 228, 373, 398
Vahepeal on TC2, siis jälle TC2.
Kõige rohkem ja kõige vähem meeldinud lugudel on üks ühine tunnus - tetraloogia järgmiste osade seisukohalt on nad ebaolulised. Enim meeldis Õpetlase jutustus, mis tõi kohati lausa pisara silma. Kõige vähem meeldis Poeedi jutustus, kuid samas oli see siiski omamoodi hea lugu. Kõik ülejäänud lood olid lihtsalt väga head. :-)
Veidi segasid lugemist lühendid. Miks kuradi pärast on peasekretär vaja lühendada PS-iks ja tehismõistus TM-iks? Saan aru, et originaalis oli nii, sest ameeriklased on TLA-de ja FLA-dega harjunud ning haaravad neid lennult. Eestlasena aga tahaksin lühendite mõistatamise asemel terviksõnu lugeda.
Lõpetatusest-lõpetamatusest. Muidugi on klassikaline otsi kokku tõmbav lõpp, milles näiteks kõik omavahel abielluvad (vrdl. Henry Jamesi "Eurooplastega") puudu, aga on see ikka miinus...? Osa lõngu näib olevat meelega lahtiseks jäetud või lausa maha pudeneda lastud - toosama eelnimetet Lamia on näiteks kahtlaselt võimekas. Ma nüüd ei teagi, kas tasub järge lugeda või ei. Ühelt poolt oleks tore teada saada, mis edasi toimub, aga teiselt poolt, kui peaks minema niisuguseks kramplikuks kokkuvõtmiseks, mille käigus suurepäraselt mitmekesine maailm mingiks noolsirgeks vektoriks aheneb... See poleks tore.
Eelarvustajad on juba maininud ülimat konservatiivsust. Tõepoolest, kirjanduslik moos on kokku keedetud kõikvõimalikest üleküpsenud viljadest 19. sajandi alguse poeedini välja. Suurem osa zhanriulme tippteostest on siiski teedrajavad (sh. samamoodi erinevatest motiividest kirendav "Marsi kroonikad" või ülalmainitud "Asumi" diloogia ja LOTR), mitte sabassörkivad. "Hyperioniga" sarnastel meetoditel on läbi aegade loodud suur hulk pretensioonikat keskpärasust (mis ei käi muidugi kõnealuse romaani kohta). Õnneks jätkus teedrajavate teoste loomine ka pärast kaheksakümnendaid ja baroksete sekundaaride kirjutamine ei ole vähemalt teadusulmes valitsevaks suundumuseks kujunenud (Strossi, Landise jt. elutöö oli ju veel puha ees).
Üldiselt on aga Indrek ja Andri nii palju olulisi asju ära öelnud, et ega suurt rohkem midagi lisada pole.
Autor on loonud aga igati huvitava maailma, millel on tõeline keskaja hõng. Paralleelne on ehk Saksamaa ja Prantsusmaa 10-11 sajandi ajalugu -- viikingite rüüsteretked, kiriku ja usu tähtsus, astroloogia, Bütsantsi ja Rooma/Vatikani mõjud. Elliot on seda kõike piisavalt uurinud, nii et tema fantastiline interpretatsioon on meeldivalt tõepärane. Ainus tõsine sotsiaalne erinevus on naiste tähtis roll selles maailmas -- naised pärivad vanemate või suguvõsa maa (mehed vaid siis, kui suguvõsas nais-pärijaid pole ja meeste roll on oma naise vara kaitsta.
Tegelaskujud, maailm ja mõned syzeeliinid on raamatus piisavalt head; arvatavasti muretsen ka kolmanda osa. Potentsiaali on siin piisavalt. Sellele köitele aga 3+.
Assasini sarja lõpust on möödunud 15 aastat, Fitzi jaoks yksildased viisteist aastat. Hobb ei hakka vähemalt ymber jutustama, mis Fitziga vahepeal juhtus, vaid seob selle nõtkelt jutustusse. Esimesed 150 lehekylge on ehk vajalikud Fitzile motivatsiooni andmiseks, et ta eksiilist ja erakuelust loobuks, ent nad on suhteliselt igavad. Samuti ei ole kolmekymne viie aastane Fitz samasugune mõjuv tegelaskuju kui Fitz piinatud poisi/noorukina. Ta jääb kahjuks lamedaks ja emotsionaalselt arusaamatuks.
Fool`il on siin raamatus suur osa, ent miskipärast pole ta mulle kunagi eriti muljet avaldanud. Nii olingi ma kahes peategelases pettunud. Ka maailmas oli vähe uut ning syzhee liikus aeglaselt -- ainult raamatu viimasel sajal lehekyljel hakkas midagi toimuma. Kui Liveship Traders` oli mitmete vigadega seeria, siis seal oli kompensatsiooniks vähemalt eskapismi lubav fantaasiakyllus. See raamat on aga ettevalmistus teistele, mis ilmselt järgnevad.
Nelja saab raamat kätte, sest Hobb oskab kirjutada ja ka tema seni nõrgim teos on massifantasy tasemest peajagu üle. Seeria fännidele soovitan, ettevaatlikult.
Parim selles romaanis oli Bujoldi uudne ja liigutav lahenemine sellele, mis tahendab olla pyhak. See idee yksi on viit vaart, aga kogu raamat pole nii tugev. Tegelaskujud peale Cazarili jaavad natuke pealiskaudselt kujutatuks, eriti printsessi ja ta õukonnadaami pole võimalik eristada. Ka on õukonnaintriig etteaimatav ja loodud maailm kuidagi tavaline. Igatahes on raamat igati loetav, põnev ja saab minu poolt soojad soovitused. 4+
Raamatu esimesed 100 lk on liiga pikad, set-up on väljavenitatud ja natuke igav (muudkui ootad, millal siis see ajareis toimub). Tolle prantsuse kindluse kirjeldusi oli küll üsna mõnus lugeda aga süzee liikus liiga aeglaselt, et varjata tegelaskujude puudumist. Crichtonil pole karaktereid, on ühe või kahe omadusega tüübid; iga tüübi omadused tulevad kuskil hiljem mängu, sageli etteaimataval viisil. Näiteks mina arvasin kohe alguses ära, mis Marekist lõpuks saab -- kuigi see noormees oli ka muidu kasulik süzee edasiviimise mehhanism, isik kes oli õppinud keskaja murdeid ja lisaks ratsutama, piiki ja mõõka kasutama ja kes üldse keskaega imetlusega suhtus. Kui raamatu esimestel lehekülgedel kohtame me neidu, kes armastab mööda kaljusid ringi lasta, mida teeb ta raamatu teises pooles? (ronib mööda kindlusmüüre) Arvutimänguga on võrdlus igati kena -- igal tüübil on oma omadused ja relvad, millega ta pahasid tapab.
Populaarteaduslikud sugemed (kogu see kvantfüüsika osa) poleks minu arvates nii pikad pidanud olema; need diagrammid olid eriti pretensioonikad nagu ka lisatud bibliograafia (ega bibliograafia raamatut tõsiseks ei tee, ma usun niisama ka, et Crichton lugeda oskab). Õnneks oli Crichton oma uurimused keskaja kohta natuke nõtkemalt loosse integreerinud. See osa, kus tudengid keskajas seiklesid oli ka paremini kirjutatud ja haarav.
Kogu see autentse meelelahutuse ja mineviku idee on vana ja Crichtonil juba läbi kirjutatud (Jurassic Park) ning oli sel korral natuke naeruväärne. Timeline`st saab igal juhul kena popcorni-filmi teha.
Syzheed ma pikalt kirjeldama ei hakka -- see on nii võluvalt kokkupandud, et ei taha kellegi lugemisrõõmu rikkuda. Härg Number Kümme (pere kümnes, suur, tugev poeg) läheb otsima Tarka, kes suudaks ravida küla lapsed, kellest suur osa on ku-mürgituse saanud. Ta leiab Li Kao, väljapaistva Targa, kelle iseloomul on väike viga (nii tutvustab tagasihoidlik Tark ennast ise). Li Kao hakkas õpetlaseks pärast seda, kui talle selgus, et kuritegusid on liiga lihtne sooritada ja ta neist ära tüdis. Koos hakkavad kangelased otsima Suurt Võlujuurt, mis on üks eriti vägev ginseng. Lugejale avaneb aga maailm, kus igast varandusekuhjast saab alati suurema leida (kuigi enamikul neist kummitab), kus suurele osale legendidest on tõsiteaduslikud seletused (enamikule labürindis pesitsevatele monstrumitele näiteks), mis ei muuda neid mitte vähem ohtlikuks, ja kus õige teekond on ette võetud valel põhjusel. Teekonna ja nii ka raamatu lõpp on aga imeilus.
Hughes kirjutab loetavalt ja kaasatõmbavalt, meelega natuke muinasjutulises stiilis, mis siia hästi sobib. Ta oskab juttu segada mitmesugust huumorit -- mul oli vaid kahju, et ma ilmselt kõigele pihta ei saanud Hiina kultuuri mitte tundmise pärast. Li Kao ja Härg Number Kümme on aga igati mõnusad tegelased. Soovitan kõigile!
Nagu eelmisteski osades on iga peatüki pealkirjaks selle tegelase nimi, kelle vaatenurgast me parajasti sündmusi näeme. Olen seda kirjutamisvõtet juba eelmistes arvustustes piisavalt siunanud. Nagu ennegi andsin ma ka nüüd alla tahtmisele lehekülgi pöörata, et näha, mis selle või teise tegelasega edasi juhtus. Martin suutis siiski siin erinevaid perspektiive paremini integreerida, eriti lõpupoole. Ainult kuninganna Daenerysi peatükid on täiesti iseseisvalt loetavad. Raamatu viimases kolmandikus oli Martini kirjutamisviis ka meeldivalt vahe ja terav, ta jättis muuhulgas välja liigsed ilutsevad kirjeldused (Martin armastab kirjeldada uhkeid riideid, relvi ja hobuseid).
Raamatu pealkiri, "A Storm of Swords", "Mõõkade Torm" niisiis, võib tekitada valesid lootusi. Suuri lahinguid siin pole kuigi vähemaid võitlusi ja duelle jätkub. Ainsad tõsised lahingud, need, mis Daenerys peab, ei toimu "laval". Küll on siin reetmisi, mõrvu ja poliitilisi mahhinatsioone kapaga. Ka maagia, õnneks siiski veel väljapeetult tagasihoidlik ja meeldivalt kõleda loomuga, muutub üha tähtsamaks. Vägivald ja seks on aga kraad kangemaks keeratud kui eelmistes osades (mis niigi polnud just eelkooliealistele moeldud). Minul näiteks ei õnnestunud lugemise ajal midagi süüa näksida (vajalik tegevus sellise tellise lugemisel), sest stseenid, kus näiteks üks peategelane veedab pikemalt aega, mahalõigatud käsi kaela seotud ja mädanemas, ajavad mul isu ära. Nii ka intsesti detailne kirjeldus. Martini kirjeldusoskus pole laita -- peale ilusate riiete oskab ta kirjeldada ka mäda, verd ja haisu. Osalt oli see hästi tehtud, ent osalt tundus mulle, et realismi asemel tahtis Martin hoopis shokeerida.
Martini tegelaskujud on endiselt huvitavad; paar tüütut peategelast saavad õnneks surma. Suures osas on tegelased hallid -- neis on nii head kui ka halba -- tõelisi "kangelasi" on vast ehk kaks. See on meeldiv, et keegi pole kindlalt hea ega halb. Kahjuks pole paljud tegelasist usutavad -- nad pole kujutatud inimestena vaid on lihtsalt kollektsioon erinevatest omadustest, mis aga loogiliselt eriti kokku ei klapi. Ka on vägagi läbipaistev millised tegelased on autori lemmikud. Nii mõnigi perspektiiv oleks võinud olemata olla, nt. paksu Samwell Tarly müttamised lumes, Lord Davose igavad peatükid, või siis lühendatud, nt. Starki peretütre Arya pidev põgenemine ühe paha juurest teise juurde (ok, Arya mulle siiski meeldib) ja ta venna Brani hulkumised ja unenäod.
Fantasy armastajatele soovitan seda raamatut küll, kuid alustada tuleks seeria algusest, sest ükski raamat pole iseseisev. Sarjas on kavatsetud kuus raamatut, pärast seda raamatut pidi süzhees tulema viieaastane vahe. Ongi hea, sarja lapstegelased (enamik peategelasi) tegutsesid pidevalt ebausutavuse piiripeal. Küsitavustest hoolimata on see täiesti loetav fantasy seeria, selle raamatu hindeks 4+.
Butleri maailm on t6esti hasti loodud kuigi kahtlemata depressiivne. Naiteks kujutab ta siin teoses koonduslaagreid ilma liigse detailirohkuseta ent samas manades nad kogu oma 6uduses lugeja silmade ette. See on synge raamat, ent selline, mida pole lihtne ka`est panna.
Teos on Parable of the Sower ja`rg -- lugu keerleb ymber Lauren Oya Olamina ja tema tytre saatuse. Lauren on religiooni Earthseed rajaja ning juht, selle p6hiprintsiip on, et Jumal on muutus (God is change). Laurenilt va`iksena ro`o`vitud tytar kasvab yles ylikristlikus peres ning omandab nende usu. Laureni ta`iskasvanud tytre perspektiiv, kelle emast on saanud pooljumalus, oli minu jaoks k6ige huvitavam.
See ei ole nauditav raamat. See on hea raamat, j6uline raamat, m6tlema ja vihastama panev raamat. Kui selle raamatu filosoofiline kylg oleks sama tugev kui ta kirjanduslik esitus, s.t. kui Butler suudaks naha varje ja muutuvat valgust, mitte lihtsalt must-valget maailma, oleks see meistriteos.
"Kindlus aja silmas" on Cherryh` uue fantasy-sarja esimene k`ide - paljulubav, huvitav ning meelitab mu kindlasti kunagi oma jargi ostma. Cherryh` inglise keel on nii nauditav, et iga kord, kui mulle tundub, et ulmekirjanikud enam kirjutada ei oska, mida juhtub kahjuks liigagi sageli, v6tan katte m6ne Cherryh teose. Millest jaab aga selles k`ites vaheks. Mingi varskus on puudu, mingi sara - lohisema kipub teine. Vahvad, sydant pekslema panevad stseenid ja sadelevad kujundid vahelduvad m6nev6rra lahjade heietustega. Kahju, et moodne fantasy toimetamist enam yldse ei tunnista ja 700-lehekyljesed tellised muudkui kuhjuvad. Kahju, et isegi Cherryh on endale tellis-haiguse kylge saanud. Cherryh on muidugi kaugelt yle mass-fantasy tootjatest, kelle toote v6ib kiiresti neelata nagu kommi aga kus k6ht jaab ikka tyhjaks.
Selle k`ite sisu ma ymber jutustama ei hakka - liialt kompleksne selleks, nagu Cherryh ikka. Niipalju, et see on coming-of-age story nagu palju fantasy`t. Peategelane Tristen on huvitavalt loodud ning teda ymbritsev poliitiline intriig suureparaselt konstrueeritud. Lisaks maagia, hobused, s6da, reetmine - ega palju rohkem saakski tahta. Kui poleks eelpoolmargitud probleeme, v6iks viie anda, nyyd 4+
Ship of Destiny on huvitav ja kaasakiskuv raamat. Hobbi suurepärane kujutlusvõime tuhmumise märke ei anna -- ta maailm on endiselt särav ja mitmepalgeline, täis fantastilisi elemente mis Hobb on suutnud käegakatsutavaks manada. Ka Hobbi karakterid on endiselt kõrgetasemelised. Need on inimesed, kelle käekäigust lugeja hoolib. Syzhee on hoogne ja põnev.
Siiski, viit päris välja ei vedanud. Esiteks olid paar tegevusliini ülearused -- eriti see, mis puudutas Companion Serillat. Ka Vestritite matriarhide tegevused Bingtownis olid liiga pikaks venitatud. Ärritav oli ka see, et igale tegevusliinile pühendas Hobb umbes 20 lehekülge -- ja siis hüppas järgmisele. Just kui näiteks Malta oli pea-et uppumas saime me kuulda hoopis tema venna Wintrow seiklustest teises maailma otsas, Malta juurde mindi tagasi 100 lk pärast. Raamat pole aga mitte telefilm, mille katkestad just kõige põnevama koha pealt, et reklaami näidata. Nii tuli natuke seebine maitse suhu. Mulle ei meeldinud ka piraat Kenniti saatus -- see oli kuidagi põhjendamata deus-ex-machina hõnguline, ning Malta ja ta armastatu Reyni muutumine oleks samuti vajanud ettevalmistavaid vihjeid. Samuti oli ebaühtlane see, et esimestes raamatutes olid põhitegelased Althea, Wintrow ja Kennit, siin aga olid nad kuidagi lahjendatud, jättes huvitavaima tegelaskuju au Maltale. Aga lohe oli tore. Igatahes oli kena lugemine -- kuulub kindlasti fantasy paremikku.
Kahjuks on Mad Shipil ka mõned fantasy-kirjanduse kõige sagedasemad puudujäägid. Mitmes kohas on toimetaja karmi kätt vaja, kes pikad juttu mitte edasiviivad paragrahvid maha tõmbaks. Kuigi näiteks purjelaeva remondi detaile võib mõnel olla huvitav lugeda, pole nad ei süzhee, tegelaskujude arengu ega maailma loomise nurgast olulised. Tundub, et Hobb tahab lihtsalt lemmikteemal pajatada. Nii venibki raamat natuke liiga pikaks, liiga laiali. Samuti pole Hobb vaatenurkade mitmekesisust päris hästi suutnud välja mängida -- kuigi nad haakuvad kenasti, on tüütu lugeda jupikest näiteks Satrapi (valitseja) Kaaslase vaatenurgast ja siis temast järgmise saja lehekülje jooksul mitte kuulda. Ka meremadude perspektiiv ei ole mind veel suutnud võluda, kuigi iseenesest on see väga huvitav syzheeliin.
Tegelaskujude areng on raamatus tõesti väljapaistev, eriti huvitav on Malta areng enesekesksest hellitatud plikast mõtlevaks ja julgeks nooreks neiuks, ta vend Wintrow, kes kunagi unistas preestriks saamisest, nüüd aga peab aktsepteerima elu vangina mereröövlilaeval ja piraat Kennit, kelle tumedad motiivid ta sellegipoolest headele tegudele viivad -- esialgu. Althea, sarja esimese osa põhitegelane, pole siin nii meeldejääv, eriti kuna ta veedab enamiku aja südameasjade üle mõeldes.
Loo moraalsed dilemmad on tegelaskujudega võrdväärselt hästi kujutatud: meeldiva pere rikkuse küsitavad juured, valik orjapidamise ja nälja vahel, naise valik ühiskonna poolt ettenähtud rolli ja oma tahte vahel, räpaste vahenditega "õilsa" eesmärgi poole töötamine. Igaljuhul on raamat põnev ja hästi loetav, ta sobib lugemiseks nii reisil kui ka nädalavahetusel tugitoolis. Soovitan!
Vestritite kaubitseja-klannile kuulub juba kolmandat p6lvkonda elavlaev Vivacia ning nyyd on pere patriarh Ephron suremas. Tema surmaga arkabki Vivacia. Elavlaeva pardal peab alati teenima yks tema pere liige. Althea, Ephroni noorem tytar, on isaga koos merd s6itnud ning on kindel, et parib Vivacia. Nii see aga ei la"he. Siit Vestritite probleemid algavadki.
Hobbi tegelaskujud on jallegi suureparased. Althea ja ta nooruke 6epoeg, kes meres6itmise asemel tahab preestriks saada, on kesksed tegelased, ning nende arengule on t6esti lust kaasa elada. Ka on huvitav Kennit, mereroovel, kellel on hoopis suuremad sihid, kui arvata v6iks. Kui Althea, Wintrow ja Althea 6emees Kyle mooda merd seiklevad, tekivad kodus oma raskused, kuid ka need peresisesed inimsuhted on Hobb osanud huvitavaks muuta. Ka meeldisid mulle stseenid Vivacia ja hullu elavlaeva Paragoni vaatekohast. Vahemhuvitav oli suurte meremadude perspektiiv.
Selles seerias pole Hobbil enam minategelast, mis loob osalt palju mitmekylgsema ja varvirohkema maailma, ent osalt teeb lugemise ka natuke hyplevaks. Perspektiive on tal nimelt liiga palju. Lisaks on see raamat kindlasti liiga pikk -- nii mitmedki stseenid ei andnud ei tegelaskujude arengule, muidu hasti konstrueeritud syzheele ega maailmale midagi juurde. Siin teoses on sotsiaalsed probleemid, eriti orjus, tugevamalt r6hutatud kui Farseer-i saagas. 6nneks on need probleemid ha"sti teosesse integreeritud ning ei jaa kunagi tyhja moraliseerimise tasemele. Teose 6hustik on va"hem synge kui Farseer-is, samuti on fantastilisi elemente hoopis rohkem. Mulle see meeldis. Maagia imbub siin labi kogu maa, tuues nii rikkust ja imet kui ka 6nnetust ja surma.
Hindeks annan 4+, sest raamat on liiga pikk ning erinevate tegelaskujude vaatekohad pole piisavalt hasti kokku sobitatud. Sellegipoolest oli see t6esti m6nus ja p6nev lugemine, nii et soovitan ka teistele. Nyyd tuleb oodata kuni seeria ja"rgmine osa Mad Ship pehmete kaantega va"lja tuleb...
K6ige ha"irivam raamatu juures on keskse tegelase pidev muutumine -- peatykid on kirjutatud erinevate tegelaste silme la"bi, ning neid tegelasi pole mitte vaid yks-kaks vaid hulgi. K6igepealt muidugi Stark`i aadlipere lapsed ja emand, kes mitmel rindel oma s6du peavad, v6i lihtsalt elus pyyavad pysida, Jon Snow, surnud isand Starki vallaslaps, ka"a"bus lord Tyrion, ning mitmed teised. Lisaks veel eksiilis printsess Daenerys, kelle lugu haakub keskse looga veel vaid va"he ning kelle syzheeliin siin raamatus eriti edasi ei arene.
Lugu on siiski va"rvikas, syzhee on yldiselt leidlikult koostatud ning haarav ja maailm on realistlikum kui enamik neid Jordani-taolisi suhkruvaabaga kaetud maailmakesi. Kahjuks on raamatus liiga palju k6rvalisi tegelasi, kes k6ik ma"lus yhtseks massiks sulavad, ning hoolimata 30-lk pikkusest tegelaste nimekirjast segi la"hevad. Samuti on Martin intsesti kujutamisega liiale la"inud, ning tema lapstegelased pole usutavad. Jah, ja raamat on liiga pikk. Nii et -- siin on nii head kui ka halba, aga lugeda sobib kyll, eriti fantasy armastajatele. Neli miinus.
