Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Paul Scheerbart ·

Die neue Oberwelt

(jutt aastast 1912)

eesti keeles: «Uus pealmaailm»
antoloogia «Olend väljastpoolt meie maailma» 1995

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
2
1
2
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (5)
Laur Salundi

Ka see on üks nendest lugudest, mis mulle esimese hooga kohe peale ei läinud. Edaspidi muidugi arvamus sellest tõusis kuid viite ikkagi ei anna. Rohkem selline lastejutu moodi asi. Aga ridade vahelt oli päris hea tegelt lugeda ja sellepärast saabki kõrgema hinde kui muidu annaks. Lugu umbes selline et miskid sellid rabavad tööd teha ja miskid teised sellid (nagu poliitikud) ei viitsi lillegi liigutada. Ja muidugi on Veenus ülerahvastatud nagu Maa praegu ja kuidagi tuleb olukord lahendada.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Tunnistan ausalt, et esimesel lugemisel ta nii jubedat muljet ei jätnud... Nüüd, mil ma selle kogumiku (mulle endalegi arusaamatutel põhjustel) taas kätte võtsin, ei olnud ta nii hea ning ka idiootlikus tundus kuidagi eriti nigelavõitu. Seda teost saab liigitada nende sekka, mis lausa kubisevad lapselikust kirjapildist ja fantaasiamaailmast. Hüva, tegelased olid suhteliselt korralikud (eriti meeldis mulle mõte kahekümnekäelisest Veenuslasest...), kuid sisu selle ümber nii hea ei olnud. Kaugeltki mitte. Sest juba põhidee, mille ümber kogu jant toimus, oli sedavõrd jabur, et midagi head sealt loota oleks asjatu.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Mitte ei lähe mulle sellised lood peale. Noo tee mida tahad aga ei lähe. See lugu on nii jubedalt idülliline, et lausa igav hakkas seda lugeda, midagi sai selle ridate vahelt lugeda küll, kuid sellegi poolest ei tähenda see seda, et mulle meeldima peaks. Mitte midagi seal ju huvitavat ei toimunud. Ainult mingi probleem selle ümber, et Veenus on üle rahvustunud ja on vaja uut ruumi ning hakkatakse selle nimel siis gigantlikke õhupalle veenuse nahast tegema. Terve tohutu planeedi peale olevat veel vaid üks tarkpea nimelt mingi Knax (mis on saksa keelses slängis väga huvitava tähendusega), sellisel juhu peaks kogu Veenus olema üks lollide planeet. Igav oli, ärge lugege.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Parajalt tobe, kuid kas ei ole ta stiilselt tobe lugu? See selleks, kolm ikkagi. Illustratsioon meeldis, mis seal vahel oli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Satyros
14.17.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Satyros

No oli ikke jura küll. "Jurassic Park" (mida ma ka mitte kohe ei austa) oli päris kõva sõna sellekõrval. Sisutu sauruste poolt inimeste taga ajamine ja nahkapistmine. Jurassicas oli vähemalt tehtud asi huvitamaks, kirjeldades kuidas need saurused loodi ja mida sellega saavutada taheti ning sellega oli raamatule vähemalt mõte antud. Kuid edasi Lost Worldi´le asi läks kadus sisu ära ja kontsentreerus rohkem asjatutele tapatalgudele. Pealekauba oleks võinud ju üldse selle raamatu paremini väljamõelda. Rohkem viimistlema ja tegumoele rohkem rõhku asetama. Hea mulje oleks ka jätnud see kui oleks kirjanik vaeva näinud, et idee oleks ilusasti esiletoodud ja mitte kuhugi sügavatesse raamatusoppidesse kaduma jäänud. Olen ka selle kirjaniku ainelisi filme näinud ning need olid veel juramad kui raamatud, vahe oli vaid selles, et filmipuhul oli effekti rohkem ja seda sai n.ö. visuaalselt jälgida.
Teksti loeti Inglise keeles
Satyros

Minuarvates oli antud juhul tegu Horror`iga (Psühotriller). Mis seal siis ikka nii erilist oli? Õudust tekitavad elemendid olid küll psühholoogilisele tasandile viidud,mis on tegelikult päris teretulnud nähtus, kuid kahjuks nigelalt väljakukkunud. Meeldis vaid see, et King oskas väga hästi edastada selle med-õe manjakaalsust. See oli tõesti juba mingi kõrgem tase, kuid kahjuks ei leidnud ma sellest raamatust mittemidagi rohkemat, mis oleks huvi pakkunud. Nagu ikka Horrorile kohane oli ka siin rohkesti "asjatut" verd. Teinekord mõjub palju vähem tunduvalt effektivsemana.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Ei meeldinud see raamat mittekohe. Minu arvates on see Kingi kõige nigelam raamat üldse. Ma austan tema Horrorit aga, mis see oli. Fantasy? Tundub nii, aga paistab, et mehel pole fantasy jaoks kätt ega vajalikku mõttelendu. Raamat piirdus miskipärast liiga pinnapealsete asjade kirjeldamisega. Tegevuse areng oli nigel ja raamatu idee oleks ka võinud originaalsem olla. Pluspunkti panen ma vaid sellele, et raamat jättis tunde, et ta oli vähemalt korralikult läbimõeldud süzeega. Selline mulje jäi nagu kirjanik oleks kirjutamise ajal täpselt teadnud kuidas raamat lõppema peab ning seetõttu nõustun ma Jyrka arvamusega. Raamat oli küll hästi läbimõeldud, aga nigel teostus oli ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Igav igast august lausa. Kus on selle mehe fantaasia, kui tal seda üldse on. Ega seegi fakt on "teaduslikult" tõestamata. Tundus, et kirjanik üritas vist tegevust kjutada tõsieluliseks, kui see idee läks küll kapitaalselt aiataha (pehmelt öeldes). Kui see kirjanik ise on algaja, siis on see mingil määral veel vabandatav, kuna puuduvad igasugused kogemused ning las siis õpib veel, aga kui ta juba pikemat aega on kirjutanud siis ei kõlba küll mitte kuhugi. Ma ei tea selle kirjanilku staazist mitte midagi ning seega selline arvamus. Kujutan ette kui ma oma esimese loo välja tooksin arvataks sellest veel hullemat aga see ei tähenda seda, et mulle antud jutt meeldima peaks. Ei jää muud üle kui vaid loota, et midagi paremat on selle "sulemeistri" poolt tulemas. Aga kui ei siis parem kasuta oma aega targemalt ära.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

See raamat ei vaimustanud mind peaaegu üldse. Vaid nii palju, et päris ühte panna ei taha. Nimelt asi selline, et "Ilma Lõputa lugu", kui lasteraamat on hea, kuna fantaasia lend on vägev, aga kui ulme, mis on mõeldud täisealistele, ei ole eriti midagi väärt. Minul ei olnud võimalust seda raamatut lapsena lugeda ning seetõttu ka selline arvamus. Mina lugesin seda 19 aastasena ning siis tundus ta mulle lihtsalt liiga lapsik. Kuigi fantaasialend oli kirjanikul hea, sellele vastuvaielda ei saa. Üldiselt üldse fantasy kirjutamine nõuab palju fantaasiat, juhul kui see ei ole mingi mütoloogia ümberkirjutamine. Olen seda ka filmina näinud ning nii hämmastav kui see ka ei ole, siis filmina meeldis mulle palju rohkem, kuna see oli lihtsalt "värvikam". Mis minule jalgu hetkel jäi oli see pidev venitamine, jutul ei tule ega tule mittemingisugust lõppu. Muidugi eks ta siis teisest küljest olegi ju "lõputa lugu", kuid vähe sellest idee oleks võinud parem olla ja oleks võinud vähem seda jampsi venitada, oleks huvitavam olnud. Kuid siiski lasteraamatuna on ta igati hea.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Nigel algus on sellel kirjanikul tehtud. Ma pean silmas nimelt Gaea sarja. Kuna see on vaid esimene osa sellest, siis ei tasu ennast äraehmatada lasta. Nimelt on "Titan" ja "Demon" palju paremad osad. Selles osas aga jäid mulle jalgu just nimelt liignsed kirjeldused ja puudulik tegevuse areng. Selles raamatus ei olnudgi erilist tegevust, võisin mitu lehte vahelejätta (loomulikult seda ma ei teinud) ja teadsin ikka veel täpselt, mis toimumas oli. Esimene raamat sellest sarjast, mis ma läbi lugesin oli "Wizard" ja siis alles "Titan" ning kui ma seda viimast lugema hakkasin, siis oli tunne nagu seda ei oleks üldse Varley kirjutanud. Oli lihtsalt nii palju erinevam ja igavam, kui 2. osa. Üldjoontes oli see sari ise täitsa huvitav. Eriti vaimustas mind see iseloodud mütoloogia. Kuid jah... esimene osa oleks võinud tunduvalt parem olla.
Teksti loeti Inglise keeles
Satyros

See mulle juba oli üsnagi mokka mööda, kuna siin oli tegevust, mis tekitas huvi. Tegevus arenes sellisel viisil edasi, et lausa lust oli lugeda. Eriti huvitav oli see, et need olevused, kes teaduse arendut takistada üritasid, ei olnud võimalik kindlalt identifitseerida. Anti küll nii vihjeid siit ja sealt, kuid lõpptulemuseks oli see, et hüpoteese kogunes nii palju, et need hakkasid juba segadusse ajama. Võta siis kinni, kas see oli super tsivilisatsioon, iidne rass või lihtsalt üks mõistatuslik ja üleloomulik jõud. Kuid norija nagu ma olen ei pane ma sellele raamatule ka viit, kuna mulle jättis see raamat pooliku mulje. Seda raamatut lõpetades oleks kirjanik nagu mõtlenud, et las lugejad kujutavad lõpu ise ette. See muidugi oli viga, oleks ju võinud mingi punkti panna. Olen kindel, et kui kirjanik oskas kirjutada nõnda hästi sisu, oleks ta ka originaalse ja huvitava lõpu suutnud juurde kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Kui ma aus olen siis see raamat, vaatamata kõikidele kiitustele, minule ei meeldinud. Põhjendus oli lihtne ja loogiline. tegevust vähe jutustamist ülearu. Raamat oli liiga kirjeldav ja seetõttu jäi mulle igavaks. Kuna tegevuse suhtes oli seal lausa krooniline puudus, siis ma ei viitsinud teda isegi mitte täitsa lõpuni lugeda, vaid u 10 lehekülge jätsin lugemata. Usun, et seda raamatut peetakse Asimovi parimaks raamatuks ja üks tähtis verstapost ulmemaastikul, kuid minule isiklikult selle raamatuga kirjanik muljet ei avaldanud. Asi ei ole mitte selles, et ma otsiks kanget tegevust taga nagu seda küber pungis või splatteris ette tuleb, vaid ma otsin taga müstikat ja sellele baseeruvat tegevust, nagu seda oli jutus "Olend väljaspool meie maailma."
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Raamat polnudki nii eriti paha. Üsna huvitav oli ja sai huviga läbigi loetud. Kuid midagi jäi siiski jalgu, et ma sellele kõrgemat hinnet ei pannud. Väga kindlasti ma ei oska seda isegi põhjendada, kuid midagi oleks nagu võinud rohkem selle põhjatu utoopia asemel olla. Võib-olla oli see asjatu kriminaalne maik, mis ära rikkus. Nimelt oli seal lihtsameelset mõrvamist üsna palju, kuid ulmet aga liiga vähe. Kui tahetakse midagi väga head lugeda, siis ma seda raamatut ei soovita. Juhul kui muud midagi kah ei ole siis isegi võib.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Selles marduse numbris ei leidnud ma midagi, mis oleks mind eriliselt vaimustanud. Isegioli seekord Lovecrafti jutt veits jaburavõitu. Oli küll üsna häid lugus, kuid enamus neist olid igavad. Ning seega on koond hindeks 2. Näiteid: usna hea lugu oli "Jälitaja", kuid näiteks "teoloogiatudengi katse" ei läinud üldse peale.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Raamat meeldis minule väga, kuna tegemist oli ka bioloogiliste objektidega. Oli väga originaalselt välja toodud nende lillede areng, paljunemine ja suhtumine j.n.e. sellist lähenemist asjale pole ma veel kusagilt leidnud. Autor oli üsnagi realistlikult kirjeldanud inimeste reaktsiooni sellele, kui saadakse kokku mingi uue rassiga. Arvatavasti ju umbes nii käitutakski. On inimesi, kes oleks negatiivsel arvamusel arvates, et neid tahetaks hävitada ja on inimesi, kes näeb selles head koostöö ja ühiskonna arengu võimalust. Kõik selles raamatus oli üsna loogiliselt ära seletatud ja see meeldis mulle kõige enam.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Wäga omapärane (w-käib asja juurde) jutt. Mis oli iseenesest täiesti huvitav. Kuigi ajas see mind kohati itsitama aga sellegi poolest muljetavaldav. Autoril peab olema huvitav mõttelend, et üldse sellise ideepeale tulla naguy selles jutus kirjeldatud oli. Sellesse oli segatud kõike. Ulmet, erootiokat j.n.e. Pole midagi öelda oleks hea kui selliseid veel tuleks.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Ei onud üldse muljetavaldav. Ei saanud isegi eriti aru, mis see siis lõpuks oli mis kogu maailma elusolendid nahka pani. Oli siis selle mehe vaim, kes suurest elulootusest ennast ise ära sõi, või oli see lihtsalt näljatunne. Ja miks siis nii, et kui ta kõik elusolendid nahka pani sai tal isu täis. Loogiliselt võttes nälg kui tunne ei ole võimalik hävinema ja kui see oligi vaid tunne siis oleks pidanud tühjas maailmas edasi eksisteerima. Pealekauba oli algselt tegemist inimesega kellel see tohutu nälja tunne tekkis. Sellisel juhul oleks iga inimene püüdnud hoopis loomi või söönud mida iganenes, kuid mitte ennast. Kuna tegu oli ikka saarega siis, kui tõesti muud ei ole, oleks siit-sealt leidnud kasvõi rannale uhutud kalu. Ja taimi oli seal saarel ka kindlasti olemas. Aga noh kuna tegu oli ikka ulmekaga, siis ei saa ju nälgjal lasta endale toituotsida vaid peab ennast sööma sundima.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Oli päris hea jutt teine. Selle jutu idee oli kindlasti omal ajal väga mõjuv ja lõi kindlasti hästi läbi, kuid nüüd tundub ta aegunud olevat. Nüüdseks tean ma juba mitut sellise põhimõttega lugu (isegi filme) olgu näitks (antud juhul film) The Blob. Aga sellegi poolest oli päris huvitav lugeda, kuidas vastav lima lörakas seal kõike ja kõiki õgis, kuna ta pidevalt näljas oli. Eeltoodud näide oli siiski veits huitavamalt tehtud, kuna see süsteem kuidas hävitada seda lima oli originaalsem, nimelt külmutamise teel, kuid siin on ikka ja jälle see viga tehtud, et kurjus ei talu päikese valgust ehk päeva. Pole küll tegemist kurjusega, kuid siiski. Aga kuna see jutt oli lihtsalt hästi kirjutatud siis saab ta nelja ikka kätte.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Üldiselt oli see raamat huvitav. Taolisest mütoloogiast ma varem veel midagi kuulnud ei ole. Selleks oli nimelt Gaea mütoloogia. Juttu oli palju Gaea ümber. Ta oli üks jumal, kes kaldus negatiivsete jumalate poole. Omapärane oli ta lugeda sellest poolest, et ta ei olnud fantasy omas klassikalises mõttes vaid oli pigem sci-fi/fantasy sorti. Tegemist oli seal küll nii titaanide, kui ka teiste mütoloogiliste tegelastega, kuid see tegevus ei toimunud mitte vanas ajastus, vaid pigem isegi meie ajast eespool veel. Etteheita sellele raamatule on vaid pinge puudulikkus. Kohati oli lihtsalt igav lugeda, kuid kohati selle eest aga päris huvitav. Üle nelja ei pane, alla kah mitte, sest raamat on seda väärt.
Teksti loeti Inglise keeles
Satyros

Ei olnud sellel lool häda midagi, oli tegelikult maru huvitav lugeda, kuidas inimesed käitusid enne n.ö. armaggedoni. Köik olid paanikas kuid vaid kaks inimest, üks mees ja naine jalutasid rahulikult päikeseloojangut vaatama ning ei pööranud teiste paanikatele mingisugust tähelepanu. Nad olid nagu rahu ise. See oli huvitav lugeda, kuid üldjoontes ei olnud lugu ka mittemidagi erilist, lihtne iga ning ilma mingisuguse pingeta. Mingit tegevuse käiku ei olnud, mis oleks üllatanud ning kõik paistis olevat oma kohapeal. Kuigi oli igav ei pane ma hinnet alla 3 kuna selles loos oli väga hästi kirjeldatud inimeste käitumist kindla surma silmis. Kõik oli nii hästi kirjeldatud nagu olukord oleks toimunud reaalses elus. Ja suure tõenäosusega see nii ka on, paljud satuvad paanikasse, paljud otsivad "lohutust" vandaalitsemises, päris suur hulk inimesi sooritab lihtsalt enesetapu ning on ka inimesi, kes jävad külmaks ning võtavad seda kui paratamatust. Pean tunnistama, et sellel kirjanikul on hea ettekujutlus võime sellistele asjadele. Siiski siiski ei ole mind küber punk huvitanud ning ka see lugu jättis mind suhteliselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

No kurat võtaks, see mentaalne küberneetika ajas mu juba "Teoloogia tudengi katse" ajal närvi, siis veel see. Ei ole suurem asi sellised jutud. Tundub, et see kirjanik kirjutab moto järgi, milleks on nimelt: mida rohkem verd ja rupskeid seda parem. Kuid paraku meeldib selline stiil vähestele. Pealekauba andis kirjutamis oskus andis väga palju norimist, oleks vähemalt hästi kirjutatud aga ei. Jõuame nii siis selleni välja, et M.T.-l on teooria, et jumal on küberneetik. Millist jura võib ikka puhuda. Varsti tehakse vist saatanast geenitehnoloog.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Minule ei meeldi sellist sorti lood. See ei olnud ka minu arust päris splatter, kuid sellegi poolest see mulle lihtsalt ei meeldinud, mingid parasiitlikud keha osad, kes inimesi tapavad, asi oli liiga labane oleks võinud ju veidikenegi müstikat sellesse seotud olla või vähemalt salapära aga need kahjuks puudusid, nende elementide olemas olekul oleks ma parema hinde andnud küll. Ühte ma ei pane sellepärast, et oli ka kohti kus oli veidike pinget, aga üle kahe ei saa ka veel sellepärast, et seda pinget oli liiga vähe, kõik see tegevus oli minu jaoks etteaimatav. Ühesõnaga igav.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

See oli lugu mis mulle oli juba rohkem mokka mööda, kui jutt Irnerist. Hea must huumor ja mõnusalt ironiseeriv, kuid miks kirjutaja just tegelaskujuks Yürka välja valis, kas on tunda mingit isikliku viha hõngu ja pealekauba, kas kirjanikule ei meeldi Põlva linnake. See selleks, kuid lool oli kolm head külge: esiteks oli see satiiriline, teiseks oli irooniline ja kolmandaks oli seal musta huumorit tunda. Seda juttu lugedes tuli mulle kohe meelde Dragofori "Ja niimodi lõppebki maailm". See muidugi meeldis mulle veidi rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Huvitav küll kuidas sai looja sellise värdja ilmale tuua, see lugu vist tõestab looja silma kirjalikkust, kuna Irner oli loodu heaks olevuseks, aga nii kui nägi jalalt mahalõigatud seent nii muutus ilus rõõsa ja armas kollike limaseks ja jälgaks ebardiks. Ei tea kas looja oli mingi arvuti programmerija, et juttu tehti programmi veast Irneri puhul. Igatahes jube elukas oli, tahaks teada mida ta teeks siis kui ta Kosovosse satuks, või oleks Teist maailmasõda näinud. Oleks vist kättemaksuhimust lõhki läinud. Igatahes see lugu mulle ei meeldinud. Algus oli liiga idülliline ja lõpu osa oli liiga labane. Pealekauba polnud sellel jutul korralikku sissejuhatustki.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Hea lugu oli see sellepärast, et siin ei teadnud ma mittemidagi, mis edasi juhtuma hakkab. Huvitav oli jälgida seda, et tegelaskujud tammusuid kogu aeg "pimedal" maal. Mittemidagi nad eui saanud aru ning nad isegi ei teadnud millega oli tegemist hiljem hakkas üks nendest mõikama, et see peaks olema mingi olend mis ei ole meie seast pärit, kuid mida ta tahtis ja mida ta otsis, kurat seda teab (kui temagi seda teab). Muidugi ega sellest lugejagi aru ei saa, millega tegu oli, kuna see on lihtsalt nii kirja pandud. Kõige lõbusamaks muutis asja see, et tegelased läksid lõpuks hoopis hulluks, peale ühe. Kuid ma ei saanud ka sajale pihta eriti kus see tegevus toimis, oleks võinud tegevuskohta mainida, see oli ka ainsaks miinuseks.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Oli alles lugu. Iseenesest huvitav ja kütkestav teisest küljest igav ja mage. Sellepärast oli ta huvitav ja kütkestav, et lugedes oli kogu aeg pinge moment juures. Kuidas tunnimees seda vastavat kolli ootas pimeduses ning ka üldises mõttes oli see tegevus hästi huvitavalt kirjeldatud. Mage ja igav oli ta jällegi sellepoolest, et asjal puudus lõpplik lahendus nimelt ei saadud teada mitte midagi sellest mis pani inimese nii manjakaalselt käituma nagu seda kirjeldatud oli. Ühesõnaga, ma ootasin lõpust palju rohkemat. Kuid võib-olla ootasin ma ka liiga paljut. Teada tahate, eks ise loete ja otsustate. Kuid ja käsi ei tõuse viit panema, kuna ma olen parematele lugudelegi nelja andnud.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Mitte ei lähe mulle sellised lood peale. Noo tee mida tahad aga ei lähe. See lugu on nii jubedalt idülliline, et lausa igav hakkas seda lugeda, midagi sai selle ridate vahelt lugeda küll, kuid sellegi poolest ei tähenda see seda, et mulle meeldima peaks. Mitte midagi seal ju huvitavat ei toimunud. Ainult mingi probleem selle ümber, et Veenus on üle rahvustunud ja on vaja uut ruumi ning hakkatakse selle nimel siis gigantlikke õhupalle veenuse nahast tegema. Terve tohutu planeedi peale olevat veel vaid üks tarkpea nimelt mingi Knax (mis on saksa keelses slängis väga huvitava tähendusega), sellisel juhu peaks kogu Veenus olema üks lollide planeet. Igav oli, ärge lugege.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Tarzan oli on ja jääb minu silmis alati igavaks. Peale esimesi viit osa, mis ma läbi lugesin ei olnud minul ei tahtmist ega viitsimist teisi osasi otsida. Milleks, ega needki paremad ole kui eelmised. Taolised seiklused vihmametsades on küll minu jaoks huvitavad, kuid see konkreetne raamat ei olnud see mida ma ootasin.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Ka minuarust oli see fantastiline lugu, pinge, idee, teostus ja kirjeldused olid lihtsalt oivalised. Esimest korda seda lugedes sattusin lausa vasikavaimustusse. Kui ko~ik jutud sellised oleks siis ma muud vist ei teekski kui loeks. Kirjanik oli to~est ha"sti osanud reaalsuse piirid sassi ajada.
Teksti loeti eesti keeles