Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Roger Zelazny

13.05.1937–14.06.1995

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Roger Zelazny ·

Sign of the Unicorn

(romaan aastast 1975)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1975; jaanuar - märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Ükssarviku märk»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
17
11
1
0
0
Keskmine hinne
4.552
Arvustused (29)
Valentin Abramov

Amberit ähvardab oht ja antud hetke peategelased on alguses kõik koos (haruldane nähtus kroonkate jaoks, tavaliselt on puudu just olulised tegelased, jättes paljud otsad lahti ja andes palju ruumi oletusteks). Tulemusena veidi selguvad tegelaste ambitsioonid ja motiivid, nii hästi-halvasti kui see siin üldse võimalik on. Edasi aga hakkavad sündmused hoogsalt arenema ja seda kahes suunas. Ühelt poolt katsed lahendada tekkinud olukorda, teiselt poolt tegevuse käigus järjest rohkem avanevad eelnenud sündmuste tagamaad ning need sündmused ja tegelased paistavad järjest uues valguses. Lisaks tegelased muutuvad sündmuste käigus, teisisõnu arenevad. Selle osa lõpu Corwin erineb tunduvalt Corwinist kes esimeses osas trügis Amberi trooni poole. Ühtlasi avanevad selle maailma järjest uued ja uued tahud. Ette rutates, nii on see tsükli lõpuni.
Teksti loeti vene keeles
Indrek Hargla

Jah, sündmused hakkavad juba ülehelikiirusel arenema ja Amberit ajutiselt valitseval-haldaval Corwin kipub järg käest ära minema. Lugejal õnneks mitte. Peamiselt selguvad siin eelmiste sündmuste tagamaad - paljugi tuleb ümber hinnata.

Kohe alguses lüüakse jälle üks vennastest maha - järgi jääb neist seitse, kuid seda enam sekkuvad pärilusvaidlustesse armsad õeraasud.

Kui olukord Amberis romaani keskel juba pisut tüütama hakkab, satub Corwin äkitselt varju Maa. Seal on juba palju põnevam... Kohati üsna kriminaalromaani sarnane tegevustik, nauditav igati.

Kipub enne lõppu veidi liiga segaseks aga mitte dramaatiliselt. Zelazny on suurepärane stilist, ta hoiab ohje tugevalt peos, väldib liigset romantikat ja vägivalda; ei hakka oma teksti ise liiga kaifima; mõtleb igal sammul lugejale. "Avalon" oli "viis" plussiga, "Unicorn" "viis" miinusega. Mis muud, kui tuleb agaralt edasi lugeda, seda raamatut ei oskagi kuidagi arvustada - üks mõnus "Amber", noh, saate aru küll...
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Mulle tundus see raamat palju parem kui Amberi esimene osa (teist ei ole veel lugenud). Ei viitsi praegu mõelda mida siia veel võiks kirjutada.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles
Annaliisa

Noh veerisin siis raamatu vene keeles läbi.Neetud, ma ei saanud 25% raamatust aru kuna tegemist oli vene keelega, aga see millest aru sain oli KURADIMA HEA!!!

Karp jääb lahti kui seda loed, sest just siis kui sa oled kindel et nüüd lähevad asjad rahulikumalt, juhtub midagi jahmatavat. Kahekõne on tegelaste vahel suurepärase huumoriga.

Selles osas pööratakse kõik pea-peale. Kes eelmistes osade olid negatiivsed tegelased on selles osas positiivsed ja vastupidi. Saab teada palju uut ja sokeerivat.

Väga, väga , väga hea osa. Kõige parem vist.
Teksti loeti vene keeles ja eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Nojah, pole midagi öelda. Corwini seiklused jätkuvad sama pöörase tempoga kui eelmistes osades. Samuti saavad paljud eelnevad sündmused siin seletatud, see aga avab palju kaarte.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Tore ja väga head hinnet vääriv lugu muidugi, aga jõle kurb, et nagu juba tavaks saanud, nii lõpeb ka see raamat üsna põnevas kohas ära. No ega midagi, ootame järgmist osa mastaapsest "seebist" nimega Amber.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Tegelikult ei toimugi ju nagu midagi uut, seletatakse väheke seda mis enne segaseks jäi. Asi mis hakkab ära tüütama on see, et iga kümne lehekülje järel võtab keegi kätte ning loetleb üles terve perekonna ja mida nood teevad või arvavad. Ausalt öeldes loodan, et keegi võtab varsti suurema veretöö ette ja enamuse neist Oberoni järglastest mullatoidule saadab.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Tjah. Pisut enam kui kolm tundi ja jälle üks raamat läbi. Corwinist. Pettusin.Peaaegu pool teost hõlmab see, kuidas kõik Amberisse kogunenud vennased-õesed üksteist kahtlustavad ja neid kahtlusi omavahel jagavad.

Tegelikku actionit on eelmiste raamatutega võrreldes kole kole vähe. Muidugi, Brand tuuakse Amberisse tagasi ning Caine lüüakse maha. Ning keegi susab nii Brandile kui Corwinile. Aga see on ka peaaegu kõik.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Viis miinusega. Kaanekujundus on eelnevate sarjaraamatutega võrreldes silmapaistvam, kuid osati see isegi segas. Isiklikult pooldaks Zelazny teostele tumedaid kaanekujundusi - annavad tekstile teise värvi ja varjundi. IMHO on "Ükssarviku Märk" kõigist kolmest esimesest raamatust kõige igavam, kuigi põnevust oli kopaga nagu alati. Kõige vähem meeldis raamatus need hetked, mil lgp. autor oli üritanud kirjeldada loodust (- ebaõnnestunult). Tihti tekitab meelehärmi Zelazny oskus luua keerukat "lõngakera", mida ei paista isegi kõige kannatlikum "vanaema" lahti harutavat. Vastuvõetamatu on ka see, et Zelazny läks lahenduste andmisega kergemat teed pidi: ta lihtsalt pani mõne rumalama tegelase teose lõpupoole küsima eluvajalikke küsimusi, milleni lugeja poleks iial jõudnud. Ja siis, kui raamat pidi ära lõppema, andis lgp. autor alguse hoopis uuele, hoopis keerulisemale "lõngakerale", mille "vanaemad" lahti peavad purema. Kui autori nimi poleks Zelazny, ei tuleks ka viis. Kuna aga on... siis pika miinusega. Märkimist väärib ka asjaolu, et tekstis ei leidnud ma ühtki viga. Kui "üheksas printsis" jäi silma 1-2 kirjaviga ja "avaloni püssides" 3-4 viga (lk. 93,193,u.123-129), siis "Ükssarviku märgis" oli toimetus teinud põhjalikumat tööd. Minu lugupidamised igaljuhul.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Meeldis veidi vähem kui "Üheksa printsi," ent rohkem kui "Avaloni püssid;" on uskumatu, kuidas Zelaznyl õnnestub pidevalt kõik pea peale keerata ja seda niivõrd usutaval moel.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Raamatu eesmärgiks oli vist ainult kaardipaki segilöömine - oli ju selles osas intriige veelgi rohkem, kui teistes osades. Vendade keskmine suhtuminegi Corwin`isse on tunduvalt langenud.

Kuni 70-nda leheküljeni ei toimunud mingit tegevust - ainult meenutused. See-eest raamatu teine pool võtab vähemalt topelttempo ette.
Pole see midagi nii vilets võrreldes teiste osadega, kui mõned arvustajad väidavad.
Eelmise osa lõpus katkenud Dara-liini ei arendatud kahjuks otseselt kuigipalju edasi.
Igal juhul tugevam osa kui eelmine.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Lõpu pärast saab hea hinde. Vahepeal käis juba päris närvidele Monsieur Poirot` stiilis õiendamine ning see koht andis veelkor tunnistust sellest, et kogu see perekondlik kamp (Benedict vast on erand) oma vaimsete võimetega küll ei hiilga... Corwini jaoks üldse kõige olulisem asi, olulisem kui üldse miski muu, oleks pidanud olema Benedicti toetuse kindlustamine. Enne konverentsi pidamist on aga Benedict tema suhtes kaunsi kahtlustava olekuga ning Corwin ei suuda seda seisu ka konverentsil eriti muuta. Arvatavasti oleks taktikaliselt kõige õigem olnud Benedictile demonstratiivselt trooni pakkuda -- kaotada poleks seejuures midagi olnud (kui Benedict oleks trooni tahtnud, oleks ta selle saanud nagunii). Selliste lükete asemel toimub aga mingisugune amatööride melodraama. Ning samas on Corwinil mingid naljakad eelarvamused osa sugulaste suhtes -- kui Benedicti mittekahtlustamisel võiks veel mingi mõistuslik alus olla, siis Gerardi süütuses on ta lausa liigutava naiivsusega veendunud...

Peale selle jäi arusaamatuks Corwini needuse osa Musta Tee tekkimises -- kui esimesed raamatud annavad alust arvata, et tema avas selle oma needusega, siis nüüd näib, nagu oleks seda tekitanud jõud Brandi ja Fiona poolt juba kronoloogiliselt komajagu enne esimese raamatu esimest lehekülge valla päästetud.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Nagu näha saab seegi Amberi osa viie ja ainult selle tõttu, et on nii hea. Ma arvan, et peaksin mõnele ka nelja panema, et objektiivsem välja näha, kuid samas...mis mõtet sel oleks?! Ütlen kohe selgelt välja, et mulle meeldivad Amberi lood ja ma ei näe põhjust, et miks peaksin ma valetama! See, et alguses on perekond koos mulle just meeldis! Tavaliselt loed raamatuid,kus iga tegelane seikleb erinevas kohas! See teeb raamatu raskesti jälgitavaks! Zelaznyga aga seda jama pole! Yeah...
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Zelazny Amberi sari paistab eelkõige silma keerukate intriigide ning nende rohkuse poolest. Saaga kolmas osa "Ükssarviku märk" pole selles suhtes mingi erand. Vastatakse mõnele eelpool tekkinud küsimusele ning esitatakse hulganisti terve rida uusi. Tants ja trall aga käib üha edasi. Kindlasti meeldiv ja põnev lugemine, kuid kohati ka natuke tüütu. Liiga palju sebimist liiga väheste tulemustega. Sellele vaatamata ikkagi üks korralik neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Margus Freudenthal

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles