Kasutajainfo

Robert Bloch

05.04.1917–23.09.1994

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stephen King ·

eesti keeles: «Udu»
Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont, nr 2)

Tekst leidub kogumikes:
  • Eesti Raadio
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
11
9
1
0
0
Keskmine hinne
4.476
Arvustused (21)

Minu ilmne lemmik. Siin puudub see tohutu vahutamine (loe: seebine tellisemaania), mis kuningale sedavõrd omane on.

Sisu ise on lihtne. Mingi loovisik istub oma naise ja pojaga järvekaldal (neil on seal maja). Tuleb suur torm, hulk puid murtakse maha... pärast purustusi on vaja minna lähimasse supermarketisse varusid täiendama. Naine jääb koju ning üsna ausalt öeldakse ka kohe ära, et rohkem peategelane teda ei näinud. Enne kui issi pisipojaga linna sõitma hakkab märkavad nad teispool järve (kummalist) udu tõusmas. Selleks ajaks, kui nad linna jõuavad on kadunud nii raadioside, kui ka elekter. Udu aina tõuseb. Isa-poega jõuavad supermarketisse, aga välja pole neil enam mõtet minna (nagu ka ülejäänul sajakonnal isikul). Väljas on paks udu ning udust kostab karjeid...

Varsti selgubki, et koos uduga saabusid ka monstrumid... Tavaliselt õudukas midagi ei seletata, aga siin siiski antakse mõned põgusad vihjed, et justkui töödanuks üks lähedalasuv sõjaline objekt selle kallal, et luua ühendust paralleelmailmadega ning nagu oleks torm seal miskit kihva keeranud. Kas see ka nii on?.. Igatahes poovad kaks sõjaväelast sellelt objektilt kibekähku end poelaos üles.

Põhiliselt ongi teksti sisuks inimeste tegevuse ja selle motiivide näitamine segases (loe: õudsas) olukorras. Meeldib ka see, et King väldib siin üsna edukalt (moosist) happy endi.

Võiks veel mainida, et see oli kolmas Kingi romaan, mis vene keeles ilmus ning esimene puhas horror. Lugesin ka ise seda kõigepealt järjejutuna ajakirjas «Vokrug sveta». Hiljem sattus kätte ka Kingi ingliskeelne kogu «Skeleton Crew» (1985), kus see tekst samuti sees on.

Teksti loeti vene ja inglise keeles
TVP

Paberilt pole _kahjuks_ lugenud, aga seda Eesri Raadio järjejuttu kuulasin ma küll suure huviga ja närisin järgmist osa oodates küüsi. See on King oma parimal tasemel. Kollid olid igatahes andekad, eriti meeldisid mulle need ämblikud :)
Teksti loeti eesti keeles

Mõned asjad on lihtsalt niivõrd stiilsed, et maksimumpunktid võibvälja panna juba enne, kui süzhee või tegelaste hindamiseni üldsejõuadki. The Misti lugedes mõtled tahes-tahtmata kogu aeg, et justniisugune peabki üks tõeline õudukas olema. Ma ei taha üldse midagi ette heita süzheele või tegelaskujudele. Needon täiesti tasemel ja teeksid ka omaette mistahes teosele au. Aga kumbki neist ei ole see põhiline, mille pärast The Mist on minu jaoksseni loetutest üks paremaid Kingi asju. Peamine on just see, mida maparema sõna mitteteadmise tõttu kirjeldan kui stiilsust. Ehe horror`at its best`. Soovitan soojalt.
Teksti loeti inglise keeles

Tjah, kui lugesin neid eespoolseid kommentaare, panid need mu õlgu kehitama...Tegu on küll kena looga, aga siiski natuke liiga tüüposadest koosnev, midagi säravalt uut seal justkui ei olnud.Ütleks, et on rohkem hinge minevaid Kingi jutte, aga see konkreetne on minu jaoks esimene Kingi loomingust loetu/kuuldu, omal ajal ( Nii umbes 12 a. poisina) jättis see küll väga sügava mulje. Nii et väga tugev neli, kümnepallisüsteemis paneksin vist üheksa.
Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan ausalt, et ehkki ma pole just Kingi austaja, leidsin ka mina, et see teos on igati oma olemasolu tõestanud. Lühidalt, selgelt, ei mingit ülearust "pläkutamist", mis muidu Kingi teostes olemas on. Suhteliselt korralikul tasemel õudukas, parajalt salapärane, parajalt pinget. Minu isikliku arvamuse alusel on tegu ühe parima looga selle kirjaniku sulest, ehkki tuleb tunnistada, et eriti palju pole ma teda lugenud. Aga ehk tuleks?
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid Kingi asju, mida lugenud olen. Paraku on sedagi maximumhindeks vähe. No suudab siin King oma tavalist vahutamist vältida, ent teeb seda raskustega - igal väiksemalgi võimalusel näikse tal sõrmed lippama olevat hakanud - enne kui meenus, et kirjutab lühiromaani.

Saamislugu. Kirby McCauly antoloogia "Dark Forces" jaoks sai see asi kirjutatud. Algul olnud Kingil plaanis jutt. Kirjanik helistas siis iga nädala tagant toimetajale, et läheb pikemaks ja pikemaks - kuni lõpuks oligi lühiromaan.

Nagu Kingile kohane puudub tekstis salapära. Deivikopperfiidlikult hakatakse kõike algusest üksipulgi lahti harutama, et mis kellelgi seljas oli, jne. Tõmbaks ühe ebakohase paralleeli, et Strugackid oleks alustanud alles kaubamajast ja eelnenut salapäraste vihjetega seletanud.

Põnevaks lähebki alles viimasest kolmandikus - siis, kui leitakse end ülespoonud sõdurid. Lõpp on kah hea! Tõesti oli ÕUDNE. Vahepeal kruviti pinget peamiselt selle nõiamoori ümber ja sugugi mitte asjata. Ameeriklastele on selline kultuslik käitumine igati kohane ja omane.

Seega, olnuks see udujutt kolmandiku võrra lühem, saanuks ta viie. Aga need haigutused, mis algust lugedes mind nii painasid süzhee asemel...
Teksti loeti inglise keeles

Tunnistan ausalt - see on ko~ige o~udsam asi, mida olen oma elus eal lugenud vo~i kuulnud. See teos oli ehtne unetapja. Mäletan, kuidas ko"ssitasin radiaatori ja kapi vahel, julgemata liikuda - ja samas ko~rvu kikitades, et mitte miski seal minust mo"o"da ei lipsaks.Siis ma ei teadnud, et see on Stephen King - see jäi minu jaoks tundmatu autori tundmatuks teoseks, meelde jäi vaid loo nimi - "Udu". Alles hiljem, Tartus, leidsin selle ingliskeelsena, ja sain teada, et ennäe - on nagu tuttav nimi, seesama isand, kes "The shiningu" kirja pannud. Udu ise, oma teravapiirilisusega nii kujuteldamatu, pahaendelisuse aura enne kaubamajja jo~udmist, kaubamajas valitsev ohu ootus ja samas uskmatus, et seee seal ikka nii ebardlik v2rdjalikkus, ja mitte miski muu... Ja lisaks veel need kollid - alguses suhteliselt po~hjalikult kirjeldatud, aga hiljem vaid vihjetena, vihjetena sellele, mis kogu maailmas toimumas, ja siis veel see yksik - ehk isegi näilik katkeke raadiost lootuse kohta... See viimane tuletas meelde legendi Pandora laekast - kuhu viimasks surutud lootus enamikus sisse jäi...Mis ehk ko~ige rohkem meeldis, oli peategelaste superkangelaslikkus: see, et nad taolistes tingimustes yldse ellu jäid ja mingid hädapääseteed leidsid. Lausa naljakas tundus see k2rbsetapmisvahenditega kollide tapmine - aga samas oli see ka ju usutav, kuna kollidel inimdieedi vastu midagi ei olnud, ja maa o~hk ning bakteridki neile lausa suurepäraselt istusid. Aga hoolimata kogu oma o~udust äratavast o~hustikust kippus mulle hiljem aiva pähe mo~te - et kas oli see ikka see horror vo~i hoopis hoiatus, katastroofilyhiromaan Wyndhami vaimus, ainult et parem, kiirem, tormilisem ja surmavam...Ainus asi, mis ehk selle udujutu juures veidrana tundus, oli see, et kolle tuli igast uksest ja aknast, ja et neid jagus piisavalt ka inimso"o"jalikesse mastaapidesse. Aga mine sa tea - ehk oli neil piisavalt toitu ja inimesed maitsesid neile no¤da, et nad lausa hoidusid kaubamaja ymbrusesse, oodates, mil konservikarp avaneb ja mil nad saavad maiustama hakata.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kunagi varem istusin siin arvuti taga ja mõtlesin, et mis imelik lugu see on, mina pole "Udu" lugenud, kuidas see võimalik on? Oli küll võimalik. Nüüd leidsin poest raamatu(ajaloolise täpsuse huvides kogumiku)... ja tuli välja, et tükk aega olin millestki heast ilma olnud, isegi teadmata, et see hea olemas on. Lühidalt, meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Lugenud polegi, aga raadiost kuulduna andis külle elamuse. Arvatavasti loetuna polekski nii hea tundunud.
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Esimesed 32 lehekülge olid kuratlikult head. Kuidas inimsipelgad posserdavad oma igapäevaste käiguradade ümber sel ajal, kui nad peaks juba ammu autos istuma ja gaasipedaali põhja vajutama... See, kui tahate minu arvamust teada, oli õudne. Edaspidine oli lihtsalt lahe madin.

Raamat paistab ülejäänud "Sündmuste horisondi" kõrval silma professionaalse kaanekujundusega.

Teksti loeti eesti keeles

Üleüldiselt mulle King väga ei meeldi. Ta on küll kirjutanud mõned väga head asjad, kuid tema ülejäänud loomingut saab kokku võtta ainult ühe sõnaga - kommerts. Samuti pole tema filmiadaptsioonid tihtipeale kõige õnnestunumad - üsna vähesed kannatavad vaadata ning veel vähesemad on tõepoolest head. Millalgi 2007. aastal linastunud "The Mist" valmistas igatahes väga positiivse üllatuse. Loomulikult tekitas see huvi ka raamatu vastu, teatud reservatsioonidega muidugi. Kingile meeldib liiga palju lobiseda ja mulle ei meeldi seda lugeda. Üllataval kombel on ta aga sel korral oma tungi suutnud talitseda ning lõpptulemus pole sugugi paha. Kena ja kompaktne, piisavalt kiire tempoga ning selgelt tajutava õhustikuga. Lõppkokkuvõttes tuleb tunnistada, et vael tasub oma eelarvamused ka kõrvale jätta. Võib positiivselt üllatuda. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Kaubamaja piiramisest lugedes oli pidevalt tunne, nagu vaataks mingit(apokalüptilist) Hollywoodi õudukat... samas oli see kõik päris tempokalt ja sümpaatselt kirja pandud. Ka tõlge oli hea, ehkki mõningaid apse hakkas silma, eriti kohanimede Norway ja Naples tõlkimine.
Teksti loeti eesti keeles

Väga vastakad tunded valdavad peale eestikeelse tõlke lugemist, nimelt mäletan ma `Udu` raadiost kuuldud järjejutuna, millele lapsena kogemata peale sattusin (kusjuures loo algust kuulmata ja horrorist ning Kingist suurt midagi teadmata). Lugu lummas. Mäletan selgelt, kuidas raadio ees istudes ihukarvad püsti tõusid ja pilk aknast järjest tihedamini välja libises... Mäletan ka seda magusat kõhedust, mis veel aastaid seda kogemust meenutades tekkis.
Ja kui nüüd `Udu` tõlkeraamatuna meie lettidele ilmus, tekkis vastupandamatu soov seda närvikõdi uuesti kogeda. Kahjuks...
Kas on tegu halva tõlke, täiskasvanuks saamise, jutustaja sugestiivse hääle puudumise, etteteada sündmuste käiguga või hoopis liiga kõrgete ootustega, ei tea, aga nüüd oli lugu lame ja mittehirmus ja igav.

Hinde panin puhtalt lapsepõlvemälestuse rasva pealt, võttes ühe palli alla praeguse pettumuse märgiks.

Teksti loeti eesti keeles

Täiesti ootustele vastav King ängimeister. "Udu" kraapis midagi lahti minu alateadvuses, sest süžee-elemendid tungisid unenägudesse mitu ööd järjest. Iga raamat seda saavutada ei suuda. Mulle meeldis, et King polnud põrguvaeva näinud udu tekkepõhjuste lahtiseletamisega. Ulmeliste tuumafüüsika eksperimentide kirjelduste asemel esinesid siin-seal elegantsed viited: kuulujutud "Nooleotsa" projektist ja teistmoodi aatomitest, sõdurid jms.. Samuti oli mõjus kripeldusvürts naise saatus, kes lahkus poest oma laste juurde. Ja muidugi ka lahenduseta lõpp...Teadmatus aitas paremini samastuda loo kangelastega ja süvendada ängielamust.
Teksti loeti eesti keeles

Kingi "Udu" juures häiris mind enim see, et olen kirjapandut korduvalt filmides "Day of the Dead" ja selle kloonides juba näinud. Toimub mingi kirjeldamatu katastroof, ringi hakkavad taaruma hiidämblikud, zombid, tulnukad etc. Ellujäänud kogunevad kuskile kindlustatud punkti. Tekivad konfliktid ning lõpuks põgeneb mingi väike osa ellujäänuid edasi. Kas pole mitte juba tüütuseni tuttav plot? minule vähemalt on.

Kingi sõnaosavus päästis vähemalt hullemast. Emotsioonid olid kirjapandud ehedalt ja oli pinev lugeda ning tegelased on usutavad. Aga ainult hea kirjaoskusega mind ära ei osta. Süzee peab ka huvitav olema. Seetõttu tuleb "Udul" leppida hindega "tugev kolm" - "nõrk neli".
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav nüanss - algselt oli loo nimi "The Fog". Kuna John Carpenter tegi aga samanimelise filmi aasta 1980 siis hiljem nimetas King jutu ümber "The Mist"-iks. Kusjuures "fog" ja "mist" on ühed udud eesti keeles aga tegelikult on nad ingliskeeles erinevad asjad. Minemata detaili siis "the mist" on paksem ja kehvema nähtavusega. Samas on ju eesti keeles ähm, hägu, sumu, hämu, somp...

Stephen Kingi "Udus" on peategelane David maalikunstnik, nagu ka tema isa. Kui Davidi isa on tõeliselt edukas siis Davidil ei saa kuidagi vedama. Ta üritab ise suurt kunsti teha, natuke ostetakse ka aga hästi ei edene. Teeb natuke kommertsi, endal süda tilgub verd. Aga siis küsib üks hea sõber Ollie, et kas võiks Davidi maalist foto teha, et seda reklaamina kasutada. Peale seda saab David aru, et ei pea punnitama ja muretsema, et teenib raha oma loomingut klantsajakirjadesse ja nilbetesse meesteajakirjadesse müües.

See pole muide raamatu seisukohast justkui üldse tähtis sest sisu on justkui hoopis midagi muud. Või äkki on ikka oluline? On ikka, vähemalt enda silmis kuna hea kirjanikust sõber on viimasel ajal just maalikunstiga kätt proovinud. Sõbra ja Davidi taust ning olevik on küll äärmiselt erinevad, aga igaljuhul on praegu "Udu" ülelugedes täiesti uute nüanssidega, mida varem ei pannud eriti millekski. Samuti saab minu silmis see raamat täiesti uue allhoovuse, muudab Davidi ja ta poja Billy teekonna veel detailirohkemaks.

Udu on küll suhteliselt lühike raamat aga samas on minu silmis kõik väga hästi paigas. Hakkab sellega, et Maine maakonnas Bridgtonis on väga ränk torm ning peale seda on igalpool jõhkrad purustused, puud pikali, osad majad rusudes. Ning eemal järve peal on udulaam, mis on äärmiselt paks ja konkreetse servaga. Selline... kandiline ning ei mõju üldse looduslikult.

David ja Billy lähevad linna poodi ja jätavad abikaasa-ema Steffi koju elamist koristama. Supermarketisse jõudes tuleb linna ka udumeri, vangistab umbes kuuskümmend inimest ning udust sirutuvad välja kombitsad, tulevad koerasuurused ämblikud ja igasugused veidrad lendavad putukad. Ning see kõik on nii kuradi õudne, eriti kuna enamasti on lihtsalt poeseina taga kuulda liikumist ning kontakti elukatega on harvem. Ei ole pidevat verepulma või actionit, on meelinäriv ootamine ja teadmatus. Sest kust kurat need peletised pärit on?! Mõned poesviibijad on kuulnud, et läheduses olevas militaarkompleksis toimub "Nooleotsa" nimeline projekt, mida siis igaüks oma nurga alt üritab tõlgendada. Keegi ei tea küll midagi, samas ühel hetkel saadakse kaks vihjet kui leitakse poe tagaruumist kaks noort sõdurit. Sõdurid pole küll väga jutukad, oma osa on selles, et nad kõlguvad katuse all ülespooduna. Kõik viitab koos vabasurma minemisele aga mis neil südamel oli, seda ei tea keegi.

Eraldi mõõde on see, kuidas saavad inimesed hakkama keerulistes oludes. On poes nii neid, kes loobuvad ja lähevad samamoodi vabasurma. Osad on katatoonias kusagil nurgas. Mõned hakkavad jooma. Proua Carmody, kohalik "taimetark" ja "kõiketeadja" (tänapäeva mõistes siis meditsiini alternatiivi austaja, kloorijooja, homöopaat jmt) aga vatrab ja vatrab sellest, kuidas inimesed ise on häda kaela kutsunud, aja jooksul ta võim järjest tugevneb, kogub enda ümber järgijaid, kes ühel hetkel hakkavad vereohvrit nõudma, kelles viieaastane Billy imehästi sobiks.
 

Nojah, nüüd jäängi sisust patrama. Ma tegelikult ei ole midagi ära spoilerdanud, seda enam, et ega raamat ei annagi tingimata sirgeid ja selgeid vastuseid. Küll on aga meeldivalt palju vihjeid, mis toovad hinge õõva ning lootusetusetunde. Minu jaoks on see õuduskingi üks ehedamaid näiteid, mis on väga täpselt paigas. Tegu on kirjaniku kuuenda romaaniga, mulle endale tundub, et peakski vist kusagil selle kandi raamatuid Kingilt lugema kuna siis suutis ta väheste sõnadega palju ütelda.

Teksti loeti eesti keeles

“Udu” on klassikaline õudusromaan. Ameerika Ühendriikides, kuskil Maine’i osariigi väikelinnas toimub pärast pikka ja põuast suve tohutu äikesetorm. Nii kohalikud kui ka suvitajad hakkavad järgmisel hommikul purustusi korrastama ning tööde ja murede käigus ei pööra keegi suuremat tähelepanu tihedale udumüürile, mis on läinud liikvele just sealt piirkonnast, kus paiknes sõjaväe salajane uurimisbaas.

 

Pärst pikka ja väsitavalt töist hommikupoolikut lahkub oma suvilast järve ääres ka kunstnik David Drayton. Ta läheb koos oma viieaastase poja Billyga kohalikku supermarketisse varusid täiendama (kaasas on ka naabrimees, kelle auto murdunud puude alla jäi). Supermarketis veedetud aja jooksul aga on salapärane udu neile järele jõudnud - kuid nüüd kostub udust veidraid hääli ning need, kes sinna ekslema lähevad, ei tule enam tagasi.

 

Olin “Udu” lugenud kindlasti millalgi paari aasta jooksul pärast selle tõlkes ilmumist, kuid viimasest korrast on kindlasti juba aastaid. Kuna hiljuti loetud Roger Zelazny “Needuste allee” oma koletislike sisalike ja nahkhiirtega just seda romaani meelde tuletas, siis oli täitsa huvitav see uuesti ette võtta. Kindlasti näitab see Kingi idee meeldejäävust - kogu loo saab tegelikult liftikõne vormis hetkega kokku võtta, aga see jääb kuidagi siiski aastateks kummitama.

 

Lugedes oligi see kõik enam-vähem nagu idee põhjal arvata võiks, ei rohkem ega vähem. Samas jäi silma kaks huvitavat pisiasja, mille peale ma tagasivaates kunagi mõelnud ei olnud. Üks on asjaolu, et ainult koletistest koosnev ökosüsteem tundub natuke kunstlik (Harry Harrisoni romaanis “Surmailm” esitatakse näiteks taoline küsimus). Ma arvan küll, et Kingi jaoks ongi kõik need koletised ainult butafooria ja nende olemus teda ei huvita - ta tahab kirjutada inimestest.

 

Ning inimestest kirjutamise pool on selle teise huvitava asjaoluna kuidagi ootamatult nukker. Kogu hädas oleva seltskonna hulgas supermarketis valitseb minnalaskmise ja käegalöömise meeleolu. Ussitajatel lastakse ussitada, probleemidega inimesed jäetakse muredega omapäi, isegi tegusatele ei anta mõistlikku tegevust. Objektiivselt vaadates ei ole seis tegelikult üldse nii hull ja kui see vana ja karm algkooliõpetaja (parim kõrvaltegelane muuseas) oleks esimesel päeval kogu tegevust juhtima pandud, siis poleks vist keegi surma saanud.

 

Ma ei tea, kas see oligi Kingi eesmärk? Kas see on näiteks mõeldud ameerikaliku individualismi kriitikana või kas see on mingi parafraas mõtteterast, kus piisab heade inimeste tegevusetusest, et kõik käest läheks ja laiali laguneks? Sellele küsimusele pole muidugi võimalik vastata, aga kui kogu see koletiste pool on meeldejäävusest hoolimata kuidagi lihtsavõitu, siis uuel lugemisel oli just see aspekt midagi tõsisemat. Täitsa tore on üle lugemisel ühe õudusloo seest midagi sellist avastada.

 

Hinnang: 7/10

Teksti loeti eesti keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.

Teksti loeti inglise keeles

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.

Teksti loeti inglise keeles

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.

Teksti loeti inglise keeles

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles