(jutt aastast 1967)
eesti keeles: «Mänguasi Julietile»
«Liivimaa Kroonika» 1992; nr. 26 (2. juuli)
Ma vist isegi aiman, kust see viga Venemaale kõndima läks: jutt on ilmunud ka Harlan Ellisoni autorikogus «Partners in Wonder», kus on avaldatud sihukesed tekstid, kus üks kirjanik on midagi valmis kirjutanud ning Ellison on siis jätkanud, püüdes võimalikult täpselt esmakirjutaja stiili järgida... aga antud juhul ei kirjutanud Harlan Ellisoni edasi sedasama teksti, vaid kirjutas jutule järje pealkirjaga «The Prowler in the City at the Edge of the World».
Vaat siis sihuke lugu...
Jutt ise ise on hea ja tüüpiline Robert Bloch. Autor on kirjutanud mitu ääretult klassikaliseks saanud juttu Jack Rappijast ning tema tegemistest ja tema olemusest... sedapuhku siis säherdune SF-ilik lahendus.
Päris hea lugu Dickile omase puändiga.
Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.
Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.
Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.
Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.