(romaan aastast 1897)
eesti keeles: «Dracula»
Tallinn «Kupar» 1993
Sisust ei kavatse ma siin rääkida: laadung filme inimestel nähtud, eesti keeles kah 1,5 korda ilmunud, wõrgust saab isegi originaali lihtsalt kätte... kes vähegi viitsib, see võiks lugeda!
Omal ajal lugesin mingit sajandialguse vene tõlget – selle alusel oli raamat ikka nõme küll! Siis sattus ette originaal ning tolleaegse keeleoskuse juures polnud ka see suurt parem. Hiljaaegu lugesin ka maakeelse läbi: raamat on sihuke tüüpiline vananenud klassika. Tõlge kah ei meeldinud!
Hindan siin siiski raamatut! Peamine puudus on liigne venitamine ja nämmutamine. Ning kui (peaaegu) sajandijagu vanem «Frankenstein» (näiteks) mõjub ka praegu üsna normaalse raamatuna, siis «Draculat» lugedes seisab otsekui koguaeg silme ees silt «Klassika! Ära pahanda, armas lugeja!»
Laialivalguva ja hämara jutu kokkuvõtteks sooviks öelda, et «Dracula» on selline klassika, mida ma austan, kuid ei armasta. Isegi enne teda on vampirismist paremini kirjutatud, pärast teda veel rohkem. Et kindel olla vaatasin ma isegi originaali wõrgus üle, aga mulje ei paranenud.
Raamatut tasub lugeda... klassikaga tuleb ju kursis olla... tasub lugeda isegi sellises tõlkes, aga tore oleks kui romaan ilmuks kunagi uues tõlkes!
Päris hea lugu Dickile omase puändiga.
Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.
Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.
Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.
Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.