Kasutajainfo

Bram Stoker

08.11.1847–20.04.1912

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Bram Stoker ·

Dracula

(romaan aastast 1897)

eesti keeles: «Dracula»
Tallinn «Kupar» 1993

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
5
1
0
1
Keskmine hinne
4.214
Arvustused (14)

Veider, et Dracula senini baasis mainimata jäänud, kuigi tegemist nii yldteada teosega. Huvitav ongi, et tollest sajanditagusest raamatust tekkis sellise plahvatusega omaette kultuskultuur: lugematult filme, uusi raamatuid, yhesõnaga täielik buum. Tänu draculakultusele teab praegu kyll igayks, keda kujutab endast too transilvaania vyrst, kuigi raamatut ennast on kyllalt vähesed lugenud. Mu meelest tasub täiesti lugemist, kuigi on kyll sajanditaguse stiili tõttu kohati naljakas, on ta just samal põhjusel sellevõrra ehedam. Mis sellest, et Coppola filmi vaadanult raamatut lugedes pettuda võib, ning et seetõttu raamatutegelased filmifiguure meelde tuletavad ja nendega võrreldes hoopis kahvatumad tunduvad. Midagi võltsimatult ajatut tolles raamatus igati on. Dracula on niivõrd ehe kuju, et kui ta yhel hetkel tundubki äravahetamiseni Gary Oldmani nägu, siis järgmise liigutuse võib ta teha pigem Lugoshina. Vampiirikirjanduse vundamendiga on tegemist igatahes, ning kuigi teda on sajal viisil yle kirjutatud ja ära filmitud, tasub ta igati lugemist. Juba kasvõi selle pärast, et pyyda avastada selle raamatu fenomeni: mis see siis õieti oli, mis kogu selle märuli põhjustas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Põlvkonnad, kes tutvuvad mingi kirjandusteosega selle linaversiooni vahendusel peaksid omama niipalju oidu, et otsida üles algallikas. Enamusel juhtudel see tasub ennast ära. Kuigi viimane Dracula ekraniseering oli sünge ja küllaltki originaalilähedane, on romaan veel parem. Mulle meenutas ta natuke Wilkie Collinsi ''Kuukivi''. Pean väärtkjirjanduseks.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi mulle õudusjutud eriti ei meeldi, tundus "Dracula" üsna normaalne. Täiesti kohane ajale, mil see kirjutati - sellest tulevad ka omad plussid ja miinused. Kuid võrreldes kaasaegsete vampiiri-filmidega, kus kõik taandub mingiks suvaliseks massi-imemiseks, oli ikka hea raamat - "viismiinus".
Teksti loeti eesti keeles

Näe Draculast kah veel veri välja laskmata! Peaks siin nüüd siis hardusest värisema ja kohe viie suruma, aga... EI!!!

Sisust ei kavatse ma siin rääkida: laadung filme inimestel nähtud, eesti keeles kah 1,5 korda ilmunud, wõrgust saab isegi originaali lihtsalt kätte... kes vähegi viitsib, see võiks lugeda!

Omal ajal lugesin mingit sajandialguse vene tõlget – selle alusel oli raamat ikka nõme küll! Siis sattus ette originaal ning tolleaegse keeleoskuse juures polnud ka see suurt parem. Hiljaaegu lugesin ka maakeelse läbi: raamat on sihuke tüüpiline vananenud klassika. Tõlge kah ei meeldinud!

Hindan siin siiski raamatut! Peamine puudus on liigne venitamine ja nämmutamine. Ning kui (peaaegu) sajandijagu vanem «Frankenstein» (näiteks) mõjub ka praegu üsna normaalse raamatuna, siis «Draculat» lugedes seisab otsekui koguaeg silme ees silt «Klassika! Ära pahanda, armas lugeja!»

Laialivalguva ja hämara jutu kokkuvõtteks sooviks öelda, et «Dracula» on selline klassika, mida ma austan, kuid ei armasta. Isegi enne teda on vampirismist paremini kirjutatud, pärast teda veel rohkem. Et kindel olla vaatasin ma isegi originaali wõrgus üle, aga mulje ei paranenud.

Raamatut tasub lugeda... klassikaga tuleb ju kursis olla... tasub lugeda isegi sellises tõlkes, aga tore oleks kui romaan ilmuks kunagi uues tõlkes!

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Üldiselt on vampiirilood igatepidi igavad, ning ka see ei ole mingi erand. Tegemist on mingi vana krahviga, kes on vampiiriks ja muudkui kollitab mööda ilma ringi ja imeb inimestelt verd, kus siin see põnevus peitub, see oli ühtlasi ka esimeseks vampiiri jutukeseks, mis ma olen eales lugenud kuid muljet ei avaldanud. Filmidega oli ka sama lugu nii kõige vanemast Dracula filmist kuni kõige uuemani välja olid igavad ja seda vaadates võis isegi magama jääda. Kõige asjalikum oli nendest Dracula komöödia varjant selleüle sai vähemalt naerda, mida ei saa õelda ei raamatu ega ka mitte filmikohta. Ühesõnaga VILETS.
Teksti loeti eesti keeles

Vilets? Seda just mitte, kuid ka midagi suurepärast selles teoses ei peitunud. Kirjutamisstiiili koha pealt võib veidi vaielda, sest oli see ju kuidagi logisev ning hädine. Selline tunne võis loomulikult jääda ka selle tõlke pärast, mida kritiseeritud on. Teemaarendus oli kohati tobe ning pinge veidi nigelana ülesehitatud. Kogu selle teose sisu oli etteaimatav, midagi uut see ei pakkunud. Ehkki tegu polnud esimese kuulsaks saanud vampiirilooga, oli tegu esimesega, mis antud vereimejate maania põhjustas. Pinge puudumine ilmselt ongi selleks põhjuseks, miks ma seda autorit just armastama pole hakkanud. Stokeri kirjaviis on selline, nagu ta on.
Teksti loeti eesti keeles

Klassikat on ikka raske hinnata! Ühest küljest tuleks au anda raamatust alguse saanud kultusele (järelikult midagi erakordselt selles pidi olema); teisalt peaks hindama ikkagi raamatut ennast, mitte seda, mis tuli sellest või pärast seda.

Kerge pole ka sajandivanuse literatuuri hindamine tänapäevaste kriteeriumite kohaselt. No võidakse ju öelda, et siis kirjutatigi nii, et stiil on ajastule omane jne. Paraku kirjutati juba sel ajal Inglismaal tondiujutte (ka ka Stokeri kaasmaalane Lefanu tegi seda!), mis tänapäevalgi ihukarvad püsti ajavad ning nende taustal mõjub “Dracula” tõesti pisut melodramaatilisena - nagu Dan Simmons “päris” Draculal endast kirjutatud romaani kohta “Children of the Night”’s välja öelda laseb.

Vampiiriuurija R.McNally usub, et Stoker tuli ideele vanast Transilvaania hirmuvalitsejast vereimeja ja öövürst teha, pärast seda, kui luges Briti muuseumis üht trükist, kus Vlad Tepesit kui raevutsejat ja verejanulist koletist iseloomustati. Tollele ajaloolise figuurile verejoomise kombe külgepookimine oli teatavasti Stokeri teene. Loomulikult lisandusid sellele Ida-Euroopa vampiirilegendid ja müüt oligi valmis. Siis tulid juba 1927.aasta etendus Fultonis; 1931.a. Bela Lugosiga film; edasi Christopher Lee...jne, kuni Coppola ja Vale-Dmitrini välja!

Olgu peale, aga raamatu süzhee jääb tõesti pisut ajastule omaste salongiromaanide tasemele. Ma tõesti ei taha siin kirjaniku vastu ebaaus olla - eks melodramaatikale olid omad kommertslikud põhjendused, ent venivuse eest saab romaan “nelja”. Ja hullemast hindest päästab ainult Van Helsing!

On romaanist välja loetud ka varjatud viktoriaanlikul perioodil keelatud erootikat, mis seal vist tõesti sisaldub ja mida hilisemad interpreteerijad ka ohtralt kasutanud on. Miskipärast haakub erootika vampiirindusega tõesti hästi ja võib ainult oletada, millised stseenid oleks “Draculas” olnud, kui Stoker ei pidanud nii krambis olema ja tsensuurile mõtlema. Ja olen kuulnud ka ungarlasi ja rumeenlasi siunamas seda korvamatut kahju, mis Stoker nende rahvale põhjustas. Kuuldavasti olevat II MS ajal lombi taha põgenenud transilvaanlaste elu seal olnud üsna raske...
Teksti loeti eesti keeles

Oeh.. ma ei ole suurem vampiirilugude austaja, ning ega seegi tükk klassikat mu verehimu suurendanud (piltlikus mõttes). Seisan sama probleemi ees, mis paljud teisedki -- ühelt poolt, nagu mainitud, klassika, teiselt poolt haigutamapanev klassika -- ole nüüd mees ja hinda :-/ Kuna see raamat aga järjekordse zhanri mulle kätte näitas, siis olgu, saagu 4. Plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles

Viktoriaanlik stiil, melodramaatika ja kohatine venivus võivad kärsitumale lugejale tüütult mõjuda, ent lugemist värib sellegipoolest. Väga hea hinne juba ainuüksi surematu Ida-Euroopa krahvi eest, kes lõpulehekülgedel küll teise ilma kupatatakse, ent (nagu kirjandus- ja filmiajalugu hiljem näitasid) kuidagi seal püsida ei taha. Kuigi... tõeline Vlad Tepes oleks enda kui romantiseeritud vereimeja portree üle heal juhul vaid põlastavalt naerda hirnunud. Halvemal juhul Stokeri jaoks ühe teiba otsinud ja...
Teksti loeti eesti keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.

Teksti loeti inglise keeles

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.

Teksti loeti inglise keeles

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.

Teksti loeti inglise keeles

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles