Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Carl Sagan ·

Contact

(romaan aastast 1985)

eesti keeles: «Kontakt»
Tallinn «Varrak» 2006 (F-sari)

  • F-sari
Hinne
Hindajaid
9
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (14)
Margus Freudenthal

Tõepoolest hea raamat. Autor on USA-s laialt tuntud astronoom ja populaarteaduslike raamatute kirjutaja. Süzheest niipalju, et omaelu maavälise elu otsimisele pühendunud teadlane püüab lõpuks kinni kaugelt tähelt saadetud raadiosignaali. Ilmneb, et signaal sisaldab õpetust mingi masina ehitamiseks. Ja siis läheb lahti ülemaailmne arutlemine - mis masin see on, kas on mõtet seda ehitada, kes kogu asja finantseerib? Kui masin on valmis, siis algab trall selle ümber, kes sinna sisse läheb ja asja käima paneb (iga riik tahab loomulikult oma esindajat reisile saata). Kogu tegevust saadab religioossete ringkondade pidev vastasseis. Antud romaani põhjal on hiljuti tehtud ka väga hea film.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaan jättis mõnevõrra kummalise ja vastuolulise mulje, justkui oleks kirjutatud mitme eri kirjaniku poolt. Film mulle meeldis ja ootused olid seetõttu suured. Asi võis olla ka selles, et tegevustik oli filmis kokku surutud. Ent romaan...

Üldiselt pole mul sellise " retroulme" vastu ju midagi.
" Küberpungiajastust" pärineva romaani stiil meenutab rohkem kuuekümnendaid ja eesti keeles ilmunud ulmest kõige rohkem vast Clarke`i kolme esimest kosmoseodüsseiat( eriti ilmselt Ameerika-Nõukogude teaduskoostöö kirjelduste tõttu) .

Mis siis ikkagi häirima jäi? Teatud ameerikalik perekeskne sentimentaalsus ja eriti lõpus toimunud latiinoseebilik paljastus. Olen alati arvanud, et kosmoselende kirjeldav autor peaks oma tegelased läkitama justkui totaalselt uuendatud keskkonda, mitte kirjeldama nende minevikuhirme- ja komplekse.

Eriti meeldis mulle " osoonivanakeste" kirjeldus. Lemmiktegelane oli kahtlemata Hadden. Tõeline üliinimene. Seda, mis tast lõpuks sai, olnuks vägagi huvitav teada ja minu meelest oli Haddeni kõrvalliin tegelikult huvitavam kui kogu Masina-ehituse saaga.

Mainiks veel, et seade, millega teleprogrammist reklaami eemaldada, on tänaseks " Telehaldja" nime all Saksamaal ( oli vist? ) tõesti leiutatud ja ka kohtuprotsessi esile kutsunud. Nii et vähemalt selles asjas oli Sagan prohvetlik.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Sagan on kahtlemata oluline teadlane ja mõtleja, kuid selle juures keskpärane kirjanik. Nagu keskpärased kirjanikud ikka, kirjeldab ta köitvalt ja usutavalt asju, mida isikliku kokkupuute tõttu hästi tunneb, kuid jääb võrdlemisi mannetuks sellest sfäärist eemaldumisel. Nii on peategelase lapsepõlve ja nooruseaastate kujutamine küllaltki äbarik. Näiteks on väheusutav, et esimese intellektuaalselt köitva isiksusega tutvus Ellie alles doktorantuuri 2. aastal.

Sagan teeb palju, et erinevatele ühiskonnagruppidele sõna anda ja üldiselt on see tal hästi õnnestunud. Selgelt ülepingutatud on Kitzi vandenõuteooria - uute tööstusharude rajamiseks läheks vaja mitte Ellie`t ja Vaygayd, kes mõned aastad Suure Pettuse nimel kombineeriks, vaid terveid instituute, kus niisama võimekad teadlased oma elutöö teevad. Erinevus on nii paljudes suurusjärkudes, et muudab ühelt poolt naeruväärseks Kitzi argumentatsiooni (mis võiks olla autori eesmärk) kui ka Ellie suutmatuse sellele adekvaatselt vastata.

Kaldkirjas lõigud näivad olevat selleks lisatud, et ameerika teismeline raamatut kohe kõrvale ei viskaks ja vähemalt minu meelest võiks olemata olla.

Kui jätta kõrvale romaani algus, kaldkirjas lõigud ja Kitzi vandenõuteooria, on selles romaanis kõik, mida iganes ka võiks teaduslik-fantastiliselt romaanilt oodata. Kompetente tehniline osa, balansseerimine suurte ideedega, sotsiaalse ulme elemendid... Sagan püüab maailma kujutada kogu tema mitmekesisuses ja see õnnestub tal hästi. Muuhulgas on romaan ka heaks näiteks arenguteest, mille ulmekirjandus oli käinud 40 või 30 aasta jooksul. Me kõik vist kujutame ette, kuidas oleks lugu maavälise tsivilisatsiooni poolt loodud kontaktivõimalusest ja Maa poolel selleks seadmete ehitamisest kirjutatud näiteks aastatel 1946 või 1955...

Ülalnimetatu valguses tuleb autorit eriti kiita selle eest, et ta pole peale pühapäevakooli tädikese ühtegi tegelast läbini sümpaatse või läbini antipaatsena kujutanud. Neist kõigi kohta antakse informatsiooni, mis laseb neil paista mitmetahuliste isiksustena (sedasama eesmärki teenib ilmselt eelarvustaja poolt seebilikuks nimetatud avastus viimastel lehekülgedel). Poliitikute käitumine võib pärast eksperimenti tunduda vastik, kuid samas oli ilmselt üks targemaid otususeid, mida kõnealuses olukorras teha sai.

Rääkides piisse peidetud sõnumitest, on olemas üks kena tarkvarajupp, mille abil saab pii esimesest 3,2 miljardist komakohast ükskõik mida välja otsida... Kuid juba kahendsüsteemis 3*5 pildi otsimiseks pole see kahjuks piisavalt võimas.

Üks asjassepuutuv link: filmiarvustus Larry Klaesilt.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Astronoomi kohta väga hea raamat. Sisaldas küll mõningaid vigu, aga ei hakka neid pikemalt lahkama, sest need leiti ka teiste arvustajate poolt üles.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kristjan Ruumeti arvamusega tuleb nõustuda - astronoomi kohta on see tõesti päris hea raamat. Samuti tuleb autorile au anda selle eest, et romaan meeldis mulle rohkem kui film. Põhjuseks on ilmselt see, et tegu on pigem populaarteadusliku kui ilukirjandusliku romaaniga ja kui sellest mingi ulme-põnevusfilm teha siis teose tuumakaim osa peabki kaotsi minema.

Hinnet kisubki minu silmis alla see, et populaarteadusliku osa kõrval jääb kirjanduslik osa magedaks. Ka teaduslikku uurimistööd on võimalik kujutada nii, et see lugedes tõepoolest kaasa haarab - meenutagem või Crichtoni "Andromeda Straini". Praegusel juhul saame teada nii mõndagi huvitavat astronoomiast (mis muidugi ei jookse üldse külgi mööda maha), erilist lugemiselamust aga paraku mitte.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Lühidalt -- väga hea raamat.
Üks hinne alla seebise lõpu ja pisut otsitud "viimase vindi" eest. Miinuse oleks raamat saanud tegelikult ka vandenõuteooriate üleekspluateerimise eest.
Sisust on eespool juttu, seda kordama ei hakka. Olen filmi lausa 2 korda vaadanud, nii et paratamatult võrdlesin neid pidevalt. Kui jätta kõrvale filmis toimunud ajakohastamine (NL lagunemine, kosmoseasustusi ei ole jne), oli raamat usutavam ja põhjalikum. Samas muidugi astub autor samasse ämbrisse, milles süüdistab religiooni -- miks peaksid võõrtsivilisatsioonid andma ühe piiratud ja mitmetitõlgendatava märgi, kui väga lihtne oleks saavudata seda, mis eristab teaduslikku maailmavaadet religiooni vaimupimedusest -- ratsionaalsus, korratavus ja kontrollitavus. Miks tuleb rändurid panna situatsiooni, kus on võimalik panna kahtluse alla mitte ainult võõraste olemus (selle üle vaidlemine on iseenesest väga loomulik), vaid ka kontakti kui sellise toimumise fakt üldse? Nii et minu jaoks jäi selle koha pealt usutavusest puudu, kõiges muus aga ei saa hüüatamata jätta, kui hea on selliseid raamatuid lugeda vahelduseks sellele põhule, mida viimasel ajal ulme nime all välja antakse!
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Harva juhtub nii, et film on natuke parem kui raamat. Veel harvem juhtub, et väga heast raamatust tehakse veel parem film. Kontaktiga aga just selline asi toimus. Raamat on hea, see on põnevalt kirjutatud ja seda on lihtne lugeda. Kahjuks ei tabanud autor päris täpselt seda hetke ära, millal punkt panna ning lõpp hakkab pisut venima. Film on kompaktsem ja seda on lihtsam jälgida. Üldkokkuvõttes on mõlemad head, aga üks on kriipsu võrra parem kui teine. Sellepärast saab raamat ka nelja
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Sagani "Kontaktil" on kahtlemata mõningaid puuduseid, nagu kohat ebavajalikud ja lausa ballastina mõjuvad detailid ning kõrvalliinid, ent teisalt kaaluvad positiivsed küljed need igati üles. Mulle oli eriti sümpaatne see, et Sagan püüab kõiki üldhumanistlikult lepitada: nii kommuniste kui kapitaliste, usklikke ja teadusesse uskujaid. Eks ta suuresti utoopiline ja ulmeline ole, aga samas ka päris mitte uskumatu. Ja tema kujutatud rahumelne-koostööline universum oleks kahtlemata toredam kui näiteks Scalzi kujutatud "kõikide sõda kõigi vastu". 
Eriti tahaks aga ehk rõhutada tõika, mis antud raamatus väga tugevalt esile tuuakse: religioon ja teadus ei pea olema leppimatult vastaspooltel, nagu millegipärast tihti arvatakse. Universum kogu oma tervikus on inimolendi jaoks lihtsalt nii kujuldamatult tohutu ja hoomamatu-hõlmamatu, et seda ei saa adekvaatselt kirjeldada-mõista ainult kuiva teaduse või ratsionaalsuse abil. Õigupoolest vast ka mitte religioossete vahendite läbi, kuid igal juhul ei saa ju välistada, et kogu meie universumi kõiksus on alates Suurest Paugust kellegi (ehk siis Jumala, Looja või väljaspool seisva Teadlase) üüratu eksperiment. Ehk siis, teataval määral võib õigus olla korraga nii teadlastel kui usumeestel, ehkki erinevates lõikudes ja eri määradel.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Filmi olen selle ilmumisest saadik lugematu arv kordi vaadanud ja pean seda üheks kõigi aegade parimaks ulmefilmiks. Raamatule sattusin aastaid hiljem, aga too esimene lugemiselamus jäi siia kirja panemata. Nüüd lõpetasin romaani taaskord ning parandan selle vea.
 
Film vs raamat. Igavene dilemma. Kontakti puhul olen valmis nõustuma nii nendega, kes leiavad, et linateos on parem, kui ka nendega, kes hindavad paberkandjat. Mõlemal on omad head ja vead. Mõlemad räägivad sama, aga siiski natuke erinevat lugu. Mõlemad on head, isegi väga head.
 
Romaan on kahtlemata sügavam ja põhjalikum ning mõneti ka usutavam. On selge, et Sõnumist Masiani kuluks aastaid, kui mitte aastakümneid. Aga see selleks. Raamatus tundusid ka mõned rõhuasetused teistel kohtadel olevat, siin peamine vastuolu teadlaste ja riiklike institutsioonide vahel ning dr Arroway pole sugugi mitte selline ateist nagu filmis. Sõnum ja selle sisu, hooldajad ja loojad - kõik see on raamatus märksa sügavam. Ning pii sees olev sõnum kui kirss tordil.
 
Miinustest rääkides - enamus tegelasi on väga kahvatud. Eriti tuleb see esile Viisiku ülejäänud liikmete puhul. Vähemalt mulle jäid nad küll lihtsalt venelaseks, nigeerlaseks, hinduks ja hiinlaseks, ilma rohkem välja joonistumata. Üksikuid detaile ja erandeid oli, aga mitte piisavalt. Selles mõttes oli filmitegijate valik õige, keskenduda vaid Eleanor Arrowayle.
 
Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Margus Freudenthal

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles