Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Larry Niven ·

Ringworld

(romaan aastast 1970)

eesti keeles: «Rõngasplaneet»
Tallinn «Varrak» 2003 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
9
17
1
0
0
Keskmine hinne
4.296
Arvustused (27)
Jüri Kallas

«Ringworld» oli esimene «Tuntud Kosmose lugudest», mida lugesin ning olen pärast seda Larry Niveni suht paadunud fänn (kuivõrd ma üldse suudan mingi kirjaniku fänn olla?).

On aasta 2850 (autori kronoloogia põhjal) ning Louis Gridley Wu peab oma 200dat sünnipäeva. On teine suht vana mees, sündinud juba XXVII sajandil, aga palju kosmoses lennanud jne. Sünnipäeval külastab teda nukunäitleja (puppeteer), kes teeb ettepaneku minna ühele ekspeditsioonile.

Nukunäitlejad on Galaktikaliste argpükste rass, aga seetõttu toodavad nad kõige kindlamat kosmosetehnikat... ise nad küll kosmoses ei lenda, nad ostavd teadmisi teiste käest... sorry, hullud nukunäitlejad lendavad... see ettepaneku tegija on ka hull. Nukunäitleja peab kokku panema meeskonna... ta ise on finantseerijate esindaja, Louis Wu sobib ka kui suurte kogemustega tegija. Kampa võetakse veel üks naisterahvas: Teela Brown, krooniline õnneseen... ning üks kzinti ka. Kzinid on miskid kaslase laadi sõjakas tsivilisatsioon, kellega vahepeal neli suurt sõda maha peeti, kzinide häving oli täielik... antud kzinti (nime tal veel pole, aga kutsutakse teda Loomade-Nimel-Kõnelejaks) saab meeskonda kui kohanemisvõimeline sõjard.

Lennu sihiks on Rõngasmaailm. Nukunäitlejad on selle süsteemi kunagi leidnud ning otsustavad asja selgeks teha. Mis on Rõngasmaailm? Kujutage ette päikest, suht meie oma Päikese mõõtu, mille ümber asub tehislik rõngas, mille sisepinnal on võimalik elada. Rõnga servad on kõrged mäed, teatavad plaadid tekitavad öö-ja-päeva vaheldumise. Lühidalt: raju hard SF!

LUGEGE!!! Kes mind ei usu... neile võiks öelda, et romaan võitis fännide Hugo, kirjanike Nebula, austraalaste Ditmari ning asjatundjate jakirja «Locuse» küsitluse. Kindlasti on see köide paar auhinda veel võitnud.

Minu arust oleks see parim tekst, millest alustada tutvumist «Tuntud Kosmose lugudega»... kui maailm meeldib, siis võib lugeda ka neid tsipa nõrgemaid. «Ringworld» ise on igatahes garanteeritud, kompleksne ja kompetentne elamus.
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Hmm.. lugedes Jyrka arvustust võtab pisut kukalt sygama. Tuleb tunnistada et mulle see kirjatykk erilist muljet ei jätnud. Võimalik, et häda oli venekeelses tõlkes. Igal juhul on mul samas köites sisaldunud Brian Aldissi "Non-Stop" võrreldamatult eredamini meelde jäänud.
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

KST, kuid poln''d minu arvates sel tõlkel vigagi... Algus ei avaldanud mulle sügavamat muljet... sihukesi oleks nagu varemgi kohanud... kuid siis võttis lugu kohalt ja läks! See poolik Dysoni sfäär aga hakkas mulle suisa meeldima. Vaat siin on alles pinda, et ehitada kõige erinevaimaid ühiskondi. Minu arvamine: Lugeda tasub!
Teksti loeti vene keeles
Andri Riid

Niveni debüütromaani (`World of Ptavvs`)lugemise järel hellitasin salakesi lootust, et kirjanikul on veel paremaid töid. Võib pühitseda ootuste täitumist, sest `Ringworld` seda kahtlemata on. Üsna värvikas, detailirohke ning pinget hoidev tekst, mille puhul esmane paralleel tekib Herberti `Düüniga`. Samas, kui `Düüni` järgede vastu ma suuremat huvi ei tunne (niivõrd lõpetatud on see romaan), siis `Ringworld Engineers` on juba mingisse lugemisplaani võetud.
Niisiis, neljaliikmeline kollektiiv tundmatut maailma avastamas. Suurimaks naudinguallikaks selles uurimisretke kirjelduses on vast Niveni värvikad alienid, kelle kõrval kahvatuvad inimtegelased andsid täisvereliste tegelaste mõõdu välja alles raamatu lõpuks. Romaan on tihedalt pikitud fragmentidega Niveni tulevikuteooriast (just sellepärast on Tuntud Kosmose "avastusretke" tõepoolest soovitav alustada antud teosest), vahepeal on ka üsna irooniline (puppeteeride selektsioonilise tegevusega seotud) puänt. Romaan on kahtlemata hard sf, kuid samahästi on ta ka planetary romance, isegi uue laine peegeldusi on siia jõudnud. Ja lugemist on raske katkestada.Nõnda tuleb hindeks teenitud viis, mis ometigi ei tee must veel Larry Niveni fänni.
Teksti loeti inglise keeles
Valentin Abramov

Väga hea lugu. Eriti hea tudub rõnga idee Dysoni sfääri asemel. Ilmselt lihtsam lahendus kui sfäär, kuid juba segi jätab võimsa mulje. Eredad on mittehumanoidide kujud, eriti koos(töös).
Teksti loeti vene keeles
Ats Miller

Lihtsakoeline ja lõbus raamat. Stiilsed elukad ja eriti sürr oli see jauramine Teela Browni pideva vedamise ümber. Ringworld ise on võimas, kuigi iriseda oleks seal paljude asjade üle, alates sellest, et meie ekspeditsioonilaev sai kaitsemehhanismidelt rängalt kõrvetada, aga asteroidiaugud olid rõngal sees. Kokkuvõtteks ei saanud ka mina päris hästi aru, miks teda nii hirmsasti kiidetakse. Kahtlemata on tegu hea raamatuga, läbimõeldud raamatuga (kuigi kas tasub tervet inimkonna tulevikuajalugu allutada ühe jutustuse vajadustele?), tempoka ja vaimuka teosega, kuid…? Võib-olla on asi selles, et talle pole midagi ette heita? Igal juhul loen teda kunagi veel. Ja järgmisi.
Teksti loeti inglise keeles
Riivo Mägi

Küllaltki ammu loetud teose kohta on selle raamatu sündmustik veel väga hästi meeles. Põnevad tegelased, huvitav maailm ja hea sisu, kõik mida selliselt raamatult nõuda võib on olemas.

Endale on teos põhiliselt meelde jäänud pideva sõnaraamatus tuhnimise pärast, kuna tegemist oli ühe esimese teosega, mida originaalis loetud sai.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Midagi jäi justkui puudu...
Plussid: keskkond ja paljud ideed olid huvitavad.
Miinused: tehnoloogia oli raamatus justkui "primitiivne". Kirjutatud on raamat küll üle 30-ne aasta tagasi, kuid mõne teise sama ajastu raamat ei sisalda häirivaid tehnilisi detaile. Samuti tundus imelik see, et üks või teine tegelane esindas teiste silmis kõiki oma rassi patte ja oli nende eest otseselt vastutav. Segas ka raamatu esitlusstiil, kuid ei oska öelda, oli see tõlkija viga või mitte.
Kindlasti proovin lähiajal veel mõne sama sarja raamatu läbi lugeda. Ja igaks juhuks originaalkeeles.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Oli kah. Päris vinge ei olnud. Nagu Rama oli (mis veidi igavam, aga läbimäeldum ja paremini kirjas). Oli nagu Surmailm natuke (aga asjalikum), ja oli nagu Võitlustanner vähemalt selle lolli stambi poolest, et mõni rass peab kindlasti saba, soomuste ja küünistega toorest liha sööv sõjard olema. Mastaapne maailm ja prostad lahendused. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Pärast seda kui olin ennast just suure vaevaga läbi närinud mingist Viktor Pelevini jutukogust oli vahelduseks ülimalt värskendav lugeda jälle "päris" ulmet. Paadunud Niveni fänni see romaan minust just ei teinud, aga igatahes oli lugemist väärt. Tekkis usk et tegu on sellise hea usaldusväärse autoriga, kelle teisigi teoseid tasub tähele panna.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Kipub liigituma raju sf`i alla, kuigi leidsin nii m6nestki kohast isegi fantasy elemente. Yldse on asja väga raske liigitada, sest n6nda kirju on ta. Mingi hetk meenutas kuidagi väga valusalt "Rendez vous with Rama"`t. Kontrollisin, vähemalt Niveni poolt plagieerimist ei ole, Rama on hiljem avaldet. M6ne kandi pealt meenutas Farmerit tema Riverworld`i mastaapsusega. Ja tegelaste koha pealt... Tea, ei istunud mulle selline igivana taat, suur kass ja tytarlaps, kellel 6nne on s6na k6ige otsesemas m6ttes jalaga segada. Ja jala väsimise korral v6ib teise jalaga jätkata. Yhtlane, väljapeetud, konkreetsete ambitsioonidega ja nende saavutmisega kenasti toime tulev raamat. Ometigi oli justkui tykitöö tegemise puine shmekk man. Isegi ei tea, kas tahaks järgesid lugeda v6i mitte. T6enäoliselt siiski tahaks.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Lugeda võib. Mis häirima jäi oli see, et tegelastel puudus nagu eriline tegevysesiht. No jah, läksid, sadasid alla ja vaatasid kuidas minema said. Nii paksu teose kohta oleks nagu midagi sügavamat oodanud või rohkem seikluslikku. Ja tegelaste emotsioonid olid kuidagi... emotsioonitud. Aga ladus oli ja igav ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Õudne raamat! Kohutav!! Sellised tuleks ärakeelata!!!
Raamatut ei tohi lõpetada ilma lõputa!!!
Natu kainemalt vaadates elik heites huumoriprisma prillid silmadelt.
Üsna labane raamat, mind rõõmustasid veidi mõned vihjamisi tehtud mõtted planeedi tsivilisatsiooni allakäigust. Aga ikkagi - jälle miskine armukolmnurk, kaks kahtlast tulnukat ... Äärmiselt palju küsitavusi loogikas ning liiga labane seiklus. Lõppkokkuvõtteks - ma pole millelegi päris sellisele sattunud, kuid ... ei ... ei lase hing üle 3 anda.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Igati korralik kosmoseooper oma kirju seltskonna ja seiklusliku teekonnaga. Ka maailm on hea, eriti Rõngasplaneet (mnjah, kuigi see nimi tundub natuke tobe). Samas aga, olles üksjagu selliseid kosmoseoopereid lugenud, siis midagi uut ja üllatavat ta alazharni ei toonud. Päris "5" ei saa, kuna "World of Ptavvs" oli parem, samas aga on "Rõngasplaneet" mitmeid kordi parem, kui sama kirjaniku mitme muu tegelasega kahasse kirjutatud katastroofiulmekad. Selline keskmine "4".
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Kyllalt palju klišeid ja kidur psyhholoogitsemine (yritab, aga jääb skemaatiliseks), nii et lõpuks päästavad ainsa originaalse ideena Võrumaad sisaldava loo ikka needsamad karvased ja kolmejalgsed - okei, need on kah omapärased, ehkki käitumine sarnaneb kohati meie kõigi lemmiku robot Marviniga. Hitchhikeriga sarnaneb ka tegelaste sihikindla tegutsemise poolest - ukerdatakse uimaselt ringi, satutakse sita sisse, pyytakse mitte eriti innustunult välja saada ja ukerdatakse edasi. Ainult suguelu on intensiivsem. Päris tyytu ei olnud, nii et teise osa lugesin kah ära, kolmandat nii pea enam ei viitsi. Raamat jääb oma paksuse kohta hõredaks nagu asustus Rõngasplaneedil (paha nimi, Võrumaa on lõbusam), novellina oleks briljantne. Hinne kolme ja nelja piiril - olgu siis seekord neli.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Neli! Miks? Põhiliselt esimese 150 lehekülje pärast, mil ma lausa pidin end sundima seda raamatut edasi lugema. Lihtsalt liiga tobe ja tavaline oli see algus, aga Rõngasplaneedil läks asi juba paremaks ning huvitavamaks. Lõppkokkuvõttes polnud paha, ajaviiteromaani kohta ja kindlasti tekitas see huvi ka järgmiste osade vastu.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Ma ei saa end pidada Niveni loomingu suuremaks austjaks ei enne ega pärast selle romaani lugemist. Samas, varem olin ma lugenud peamiselt Niveni hilisema perioodi tekste ja see nooruslik kelmikus ja fabuleerimisjulgus “Rõngasplaneedis” tõstab minu silmis tema renomeed. “Rõngasplaneet” on kirjutatud teadlikuna “uue laine” (erootilisest) paljulubavusest ja samas püüdest ulmesse tuua tagasi/luua teaduslikumat käsitlust. Vormivahendiks on valitud humoristlik lähenemine ja pisut pealetükkivalt mõjuv sajandivanune seiklusliku uurimisjutu stiil. Kirjaniku inspireerijateks tuleb siin pidada ilmselt Verne’i ja Haggardit, eriti mis puutub Louis Wu & Co interaktsioone jumalatena kohaliku elanikkonnga. Romaani plussiks on kahtlemata narratiivne voolavus ja äkilisus, iseenesest on põnev ka ju selline varajane hard-sf primitiivse avastusliku seiklusromaani kuues. Nalja teha Niven (mõnikord) mõistab ja suuresti see päästab muidu kuidagi kuivana mõjuva romaani. Au tuleb anda ka Niveni kujutlusvõimele ja Rõngasplaneedi teaduslik-füüsikalisele käsitlusele tervikuna. Kokku on see üsna talutav kokteil, mille maitset pärsib ehk kõige rohkem lõpetamatus. Enam peaks see asi istuma ehk neile, kes Niveni “Tuntud kosmose” tsükliga rohkem kursis on. Hindan “neljaga”.
Teksti loeti eesti keeles
Joel Jans

Alguses tundus olevat lihtsalt steroidide all Clarke "Kohtumine Ramaga", aga mida edasi seda paremaks lugu läks. Seal kus Clarke pakkus välja vaid paar ideed on Niveni fantaasialend märksa mitmetahulisem ja keerukam.

Teose kõige parimateks osadeks on esiteks väga hästi kirjutatud võõrliikide vaheline suhtlus. Ei rebita lolli kildu ning samas on pinge koguaeg üleval ja kasvab vastavalt sellele, et kuidas liigid saavad üksteise kohta uusi infokilde - Näiteks mõne varasema tähesõja puhkemise põhjustest. Teiseks meeldis maailma mastaapsus (300 miljoni maa suurune maailm) ja läbimõeldus .

Suurimaks miinuseks on teosel tõenäoliselt see, et geomeetria terminitega vürtsitatud kirjeldusi oli ilma pikemalt keskendumata raske haarata ja need kippusid aegajalt jääma segasteks.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

Ringworld on kõva tehnilise SF taustaga ulmeseiklus. Millalgi kolmanda aastatuhande lõpus on inimkonnast saanud kosmosetsivilisatsioon, asustatud on hulk planeete ning suheldakse ja kaubeldakse hulga tulnukaliikidega.
 
Peategelane Louis Wu igavleb parajasti oma 200-aasta sünnipäeval, kui tema juurde ilmub huvitava ettepanekuga üks veider tulnukas, kelle "nukujuhtideks" kutsutav kahe pea ja kolme jalaga liik on muidu inimestele tuntud kosmosesektorist ammu lahkunud.
 
Meeskonda kaasatakse lisaks neile kahele veel üks kzinide liigist tulnukas (hiiglaslikud ja väga agressiivsed kassitaolised olendid, kes inimkonnaga palju sõdinud on). Viimaseks liikmeks saab Teela-nimeline noor tütarlaps, keda saadab teatud põhjustel ebatavaline õnn.
 
Esialgu saladuskatte all olnud eesmärk avab ennast peagi. Selleks on uskumatute mõõtmetega ehitusprojekt - tehislik rõngasplaneet, mis ühte tähte võruna ümbritseb. Kuid mingil põhjusel ei anna see ülikõrge tasemega tsivilisatsiooni ehitis mingit elumärki...
 
Mul on täitsa meeles see imetlusetunne, mis pärines omaaegsest maakeelse tõlke lugemise ajast. Nüüd, originaali lugedes ei ole just väga palju muutunud. Vahest ehk on nüüd seda ainult natuke parem sõnastada.
 
Teosesse on kindlasti peidetud hulk vahvaid mõtteid (lõbus on näiteks lugeda, kuidas argpükstest "nukujuhid" on salaja meisterlikud manipulaatorid ja kuidagi on kõik selle üle üllatunud - kui see tuleb juba sõna otseses mõttes nende nimest välja).
 
Samuti on hea, et inimeste ja kzinide sõdadest ei räägita palju - lihtsalt vajalikul hetkel poetab keegi jälle mõne märkuse, mis avab ajaloolist tausta ja lisab tegelastele sügavust. Või siis idee inimestest kui loomu poolest haruldaselt õnnelikust liigist.
 
Aga siiski on reaalne imetluse objekt siin puhtalt tehniline. Rõngasplaneet on see, mis paneb pea pööritama nii füüsikutel, inseneridel kui kindlasti ka tavalugejal. See on objekt, mis on väga magusa täpsusega kuskil võimatuse ja võimalikkuse, hoomatuse ja hoomamatuse piiril.
 
Sest noh, Dysoni sfäär on tegelikult inimmõistusele juba pea kujuteldamatu. Või mingid asjad, mis on füüsikaliselt lihtsalt võimatud, ei ärgita samuti niimoodi kujutlusvõimet. Aga see, kuidas silmapiiri asemel tõuseb kuskil mõõtmatus kauguses ülespoole Rõngasplaneedi kaar...
 
Selles mõttes tundubki, kuidas kõik muu jääb vahepeal nagu ballastiks, eriti näiteks Louis' ja Teela vaheline romantika või mõned vahepealsed trafaretsemad seiklused. Kuid Rõngasplaneedi vastupidavus kannatab ka need ära.
 
Hinnang: 8/10
 
Teksti loeti inglise keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Margus Freudenthal

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles