Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· L. Ron Hubbard ·

Fear

(romaan aastast 1951)

ajakirjapublikatsioon: «Unknown» 1940; juuli
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Hirm»
Tallinn «Odamees» 1999

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
2
10
5
1
Keskmine hinne
3.292
Arvustused (24)

Oeh, dianeetika ja saientoloogia isa ning tema ulme.

Tagantjärgi püütakse saientoloogide reklaamikontori poolt väita, et L. Ron Hubbard oli ameerika ulme Kuldajastu kesksemaid tegelasi. Tegelikult see küll päris nii polnud, aga kõva tegija oli ta sel ajal küll ja viljakas kah. Lisaks muule oli ta ju ka John W. Campbell, Jr.-i üks lemmikuid.

«Fear» on tohutult paranoidne õudusfantaasia mehest, kes on kaotanud oma kaabu ja elust neli tundi. Pisiasi, aga talle tundub, et kui ta oma kaabu tagasi saab, siis meenuvad talle ka need neli tundi ja...

Kartke asju, mida olete unustanud, tõde ei pruugi sugugi pääsemine ja kergendus olla – nii võiks ehk kokku võtta selle lühiromaani mõtte. Tõtt öelda on tegu üsna piiripealse tekstiga, lõpuks saab kõik ju ratsionaalse seletuse, aga USA kirjandusmaailm peab seda ulmelooks (sestap ma ta ka BAASi panin) ning ilmus ta ka ulmeajakirjas. Ning see fantasmagooriline reis oma kaotatud asjade järgi oli samuti väga värvikalt ja võimsa fantaasiaga kirja pandud. Igatahes otsin ma nüüd hoolega varast (kuni 1950nda aastani) Hubbardi loomingut.

Soovitan kindlasti lugeda isikutel, kes hindavad õudukaid. Teised teevad seda omal riisikol.

Teksti loeti vene keeles

Heal tasemel õudukas, milles kenasti pinget kruvitakse ja mida kannatab isegi suuremate õudusmeistritega ühes riiulis hoida. Tõlge mõnevõrra häiris, kuid soovitaks siiski lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Ülevoolavad kaassõnad Bradburylt, Kingilt ja ilmselt keskilt kaasmaalaselt hr. Toimetuselt. No ma ei tea. Nii häbiväärselt südamlikku õudukit pole mina juba ammu lugenud. Oma osa oli ilmselt ka industriaalsel keskkonnal, mis mind hoolimata hilisest öötunnist ümbritses, teki all taskulambi valgel lugedes oleks värk võib-olla mõjusam olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Loos oli häid kohti, näiteks see, kuidas mees ringi käis ja igal pool miingit väikest karvast elukat tajus. Samuti meeldis tema naise ja sõbra moondumine mingiteks kurjadeks olenditeks. Mingil põhjusel aga otsustas autor need intrigeerivad momendid põhja lasta pikkade ja igavate sürrealistlike unenägudega, millest parima tahtmisegi juures sotti ei saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Antud raamat on kindlasti üks mõjusamaid õudukaid. Ta ei pruugi nüüd mingi väga tugev tegija õudusmaailmas olla (pole sellega eriti kursis), kuid minu meelest vägagi loetav. Autor viib lugeja jutu sündmustikuga täielikult kaasa. Mina seda raamatut enne käest ei pannud, kui ma ta läbi olin lugenud. Pean tunnistama, et sellele kulutatud aeg läks asja ette. Hubbard on kirjutanud ikka märksa tugevamaid lugusid kui võis temalt eesti keeles esimesena ilmunud "Võitlustanner Maast" arvata. "Hirmule" panen hindeks tugeva 4.
Teksti loeti eesti keeles

Inglise keeles oleks see kindlasti efektiivsemalt mõjunud, eestikeelsena kippusid mõtted kangesti selle juurde, milline see tekst algkujul oli.Suur osa teksti mõjukusest pärines ju ikkagi riimidest rat ja hat ja bat. Ja kindlasti oli sellel palavikufantasmagoorial oma efektiivsusnivoo olemas, nagu ka tasahilju moonduval linnaelul. Paraku jäi mul see side nende kahe vahel tunnetamata, tekst jäi lihtsalt ilusate sõnade virnaks; isegi ilusate lausete virnaks, mis tervikuks paraku ei tahtnud sulanduda.

Lisaks tundus olukord olevat kuidagi standartne, ilma uudsuse võluta. Kurb on lugeda esmakordselt teksti, mille puhul sa tead ette, et näed, nüüd hakkab juhtuma see ja see. Oodates horrorit hakkasin seda lugema enne magamaminekut, ent paraku kippus see teos hoopis unejutuna mõjuma.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda tükk aega tagasi ja tahtsin esimese hooga "kahte" panna, sest ei mäleta, et oleksin lugemise ajal erilist lõbu tundnud, ent siis hakkasin meenutama ja tuleb tõdeda, et see on jälle üks säärane teos, mis on hea mitte lugedes, vaid takkajärgi meenutades. Kahjuks mitte väga hea. Unenäod ja palju mula rikkusid asja tõesti ära, kuid see paranoidne maailm... vahest loen teise isegi veel kord läbi.
Teksti loeti eesti keeles

ei olnud yldse hea ja 6udne ka mitte...olin valmistunud t6eliseks 6uduseks mida lubasid raamatutagakaane kiidus6nad ja ei tahtnud hakata raamatut lugema 6htul yksi kodus olles-kui ma seda siis l6puks tegin(sest midagi muud polnud hetkel lugeda) tabas mind t6eline pettumus...v6imalik et p6hjus oli t6lkes sest enamik kes raamatut kiidavad on seda lugenud mingis muus keeles...aga igal juhul on eestikeelne variant MINU arvates täielik jama......oeh nyyd 6nnestus kogu oma solvumine välja valada sest seda ma olin peale selle raamatu lugemist-solvunud
Teksti loeti eesti keeles

Jah, ega üle 3 ei tule kohe kuidagi - hm, hea et niigi palju tuli. Ma nüüd ei tea, võib-olla lugesin ma seda raamatut valesti? Äkki oleks seda pidanud tegema küünlavalgel üksi keldris olles või midagi niisugust, aga igal juhul erilist õudusjutu tunnet ma nende kaante vahelt küll kätte ei saanud. Mina ei tituleeriks seda üldsegi mitte õudusjutuks, vaid võib-olla hoopis thrilleriks. Enne lugemist kerisid ootused üles nii minul kui ka kindlasti paljudel teistel need kõvad arvustused Kingilt ja Bradburylt. Võib-olla lootsimegi nende põhjal teosest liiga palju? No ei tea, aga igal juhul üle kolme ei saa see mingil juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat hakkab üsna kenasti ja vaikselt peale. Elad peategelasele kaasa, tema sekeldustele üliõpilaslinnakus ja vähehaaval haarab see sind ennast niivõrd endasse, et ei pane tähelegi kui peategelase ümbritsev maailm otsekui palavikusonimiseks muutub. Pühid otsa eest külma higi, loed, endal silmad punnis ja punased, ja kui läbi saad, on kõik sees pahupidi pööratud. Perfektne. Viis. Ei usukski, et selle on kirjutanud mees, kellele ma muidu üle kahe pole pannud.
Teksti loeti eesti keeles

See teos on mulle kui näitlik õppevahend, mis eristab SF-i horrorist – kui SF-is hakkab juhtuma sellepärast, et objektiivses reaalsuses, väliskeskkonnas nihkub miski paigast, siis selles raamatus sõidab peategelasel katus ära. Tõsi, pärast selgub, et ankruköis andis järele ühe kindla sündmuse tagajärjel. Päris muhe lugu, ja muide – minu jaoks lõpp päästis raamatu.
Teksti loeti eesti keeles

Räägitakse, et parim Hubbard. Mina aga pidin kohutavalt pettuma. Ei olnud ta midagi nii erilist, see "tõeline õudukas" läks minust ikka väga mööda. Kuigi raamat algas ilusasti, keeras ta mingil hetkel sohu, ning ei saanudki sealt enam välja. Muidugi lõpplahendus oli hästi leitud, aga jättis mind totaalselt külmaks. Lõppkokkuvõttes polnud õudust, polnud hea, polnud tegelikult mittemiski. Täielik pettumus.
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju kui mina jutust mäletan, oli kaabu ja 4 tundi ja üks mees. Kui kaanele või kuhugi sissejuhatusse oli kirjutatud, et nüüd valmistudege tõeliseks õudukaks, siis kahjuks pidi räigelt pettuma. Mitterahuldas plussiga. On palju palju paremaid horrori-esindajaid. Kasvõi Karen Orlau.
Teksti loeti eesti keeles

Kuni viimase kahe leheküljeni olin veendunud, et tegemist on tõsiselt ülehinnatud teosega (eriti pidades silmas arvustusi ja kommentaare tagakaanelt ja avalehekülgedelt). Olles oma veerand tundi järele mõelnud, hakkas hinne sujuvalt tõusma, ning praeguse seisuga võiks nõrga viie ära panna.
Teksti loeti eesti keeles

See on nn viimase lehekülje raamat (viimane lehekülg võttis ikka "karbi" lahti). Üli hea õudukas. See raamat teeb isegi Stephen Kingile silmad ette.
Teksti loeti eesti keeles

"Hirm" kisub rohkem sürreaalsesse ja absurdsesse sümbolismi kui õuduszhanri. Tüütu lugemisvara nii või teisiti. Ei suuda ma tõsiselt võtta või kaasa elada sündmustikule, kus inimene võtab üleloomulikku juhtumit kui loomulikku, kus üldiselt ratsionaalselt mõtlev inimene (ülikooli õppejõud!) kohe üldse ei küsi, kuidas saab ta äkki kõndida maakera sisemusse, kust tulevad koletised, keda ei saa olemas olla, jne. Psühhiaatrilise sisuga lõpplahendus muidugi selgitab, ent meditsiiniga vist autoril palju kokkupuuteid pole olnud, sest ka vaimuhaige mõttemaailm pole usutav. Taotluslik absurd on aktsepteeritav, ent pole minu maitse. Ja pole ka ammu lugenud sellist teost, mille kaantele kokku kuhjatud tegijate kiidulausete ning sisu vahel oleks nii suur kuristik.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust oli see väga huvitav. Kahjuks olin ma liiga noor kui seda lugesin ja palju jäi arusaamatuks aga nii palju kui ma aru sain oli huvitav. Pinge oli tõepoolest üles kruvitud ja lugeja ei saanud enne viimaseid lehekülgi pihta, et mis värk toimub. See on üks neist raamatutest, kus saab ikka kenasti vihaseks, kui sõber viimased lehed ära rebib. :D Üldiselt suht hea jutt. Mitte küll esmaklassiline, kuid mõnusalt sürr ja kindlasti uuesti-loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu torkas mulle pihku ülemus; ma ei teagi, miks — vist lihtsalt sellepärast, et Hubbardi fenomen tuli jutuks ja meie kirjastus oli antud teost tehniliselt toimetanud. Esiteks — sissejuhatus ja peatükk “Autorist” on raamatu kõige ulmelisem osa, lausvaledest kubisev häbitu kiidulaviin. Ilmselgelt on nende salapärane looja härra Toimetus tegelikult ilma näota institutsioon, saientoloogia kirik ise, millise genereeritud tekst on trükise paksendamise eesmärgil tuimalt maakeelde ümber pandud. Huvitavast vandenõuteooriast annavad aimu Bradbury ja Kingi soovitused (kuidas need on hangitud? Relva ähvardusel või uimastite sokutamisega kirjanike toidusse? Või on leitud samanimelised isikud, kellel pole tunnustatud autoritega mingit seost?). Teose sisu aga haakub ulmega palju kehvemini kui näiteks Alice Imedemaal. Pigem meenutab seosetu sokkimine kaugelearenenud autismiga sakslase äpardunud katset Alice’i-lugusid psühhopatoloogilises võtmes ümber jutustada. Rämedalt mööda tõlge mõjub rämedalt halvasti kirjutatud teose puhul boonusena — tõlkija on autori taotlusi ja stiili ilmselgelt mõistnud ja nendega edukalt kaasa läinud. Eessõnas hoiatatakse ju, et raamatut ärgu avagu see, kes kardab tavalist. Just seda teos ohtralt pakub: tavalise inimese tavalisi toimetusi, tavalise malaariatõbise tavalisi hallutsinatsioone, tavalise grafomaani tavalisi ja surmigavaid väljaheiteid.

Kui teose oleks mulle lugeda andnud keegi muu ja kui ma poleks enne lugema asumist BAASis jagatud hinnetele pilku heitnud, oleksin selle pärast paari esimese lehekülje läbimist viisakalt vabandades tagasi andnud, aga nüüd surusin end roojusest läbi, nii et silm pealuust väljas. See oli väga valus kogemus ja ma ei soovita seda kellelegi. Tegelikult — kui mind seaks kahemeetrine, uljaste husaarivuntside ja imiku pea suuruste rusikatega nahkmees valiku ette, et loe seda raamatut uuesti või säh, siin on purk vaseliini, libesta end kenasti sealt, kust vaja ja aja siis tagupool uppi ning oota, kuni ma kummikinnaste ja leeklambi järel käin, peaksin võtma paar minutit mõtlemisaega.

Samas olen teosele tänulik — hämmeldus tõsiasja üle, et sellist sitta ikka veel kirjastatakse ja tõlgitakse ja, nagu BAASist näha, isegi loetakse, sundis mind endisest põhjalikumalt tutvuma autori elu ja saavutustega ning saientoloogia kiriku doktriiniga, mis on hoopis huvitavam lugemine kui patoloogilise valetaja ja psühhopaadikalduvustega manipulaatori Hubbardi enda sonimised, kirjanduslik laussaamatus ja kehvapoolsete hallutsinogeenidega immutatud pastakast imetud sisu. Samuti sain hea aimu BAASi arvustuste nullilähedasest usaldusväärsusest. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Vist hea — edaspidi olen ettevaatlikum.

P.S. Teose lõpplahendus — peategelase tserebraalmalaaria — on absurd. Tserebraalmalaaria tekitab lisaks muutustele vaimses seisundis peagi kooma ning tapab 24 kuni 72 tunni jooksul. Teose sündmused vältavad (vist) kauem ja peategelane on enamasti jalul (jajah, ehkki iga paari lehekülje tagant rõhutatakse, et ta kuumab palavikust, teatatakse sama tihti, et ta tunneb end täiesti tervena).
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen korduvalt rõhutanud, et õuduslood ei ole minu tassike teed ja see jutt ei muuda mu seisukohti. Samas peab märkima, et tegemist on mitmes plaanis huvitava üllitisega, mis pole ajaproovile küll nõnda vastu pidanud nagu mõni teine raamat, kuid võib oletada, et kasutatud võtted on andnud inspiratsiooni paljudele hilisematele kirjanikele. Ütleme nii, et kuigi kaasaja kalestunud inimeste jaoks on tegemist suhteliselt stereotüüpse looga, võib “Fear”-is näha oma aja pulp-kirjanduse koorekihi märke. Ma kujutan ette, et aastal 1951, mil see lugu paberile pandi või olla tegemist suhteliselt originaalse kirjatükiga.

Lugu räägib professor Lowreyst, kes etnoloogi ja teadusemehena pilkas tonte, paharette ja deemoneid, pidades neid omaaegse ebausu ja inimliku manipuleerimisvajaduse manifestatsioonideks. Paraku kui ta ühel kenal kevadisel pärastlõunal kaotas oma kaabu ning ei suutnud meelde tuletada, kuhu kadus neli viimast tundi tema elust — ja miks ta ülikond räsitud on, pannakse kõik tema tõekspidamised proovile. Kui teda lisaks hakkavad kimbutad erinevad nägemused, on olukord juba üsna nadi …

Võimalik, et loos lahti hargnev stsenaarium võib tunduda Wikipediaga harjunud inimese jaoks ebatõenäoline, kuid enamus õuduslugudest ongi kõike muud kui tõenäolised. Veidrate üleloomulike sündmuste peategelase jaoks loomulikuna kirjeldamine reetis ka osa jutu puändist, sest just unes või hallutsinatsioonide küüsis kipub inimene puuduvat ise välja mõtlema, kuid tegemist oli ladusalt areneva teemaarendusega, mis sai läbi loetud paari tunni jooksul.

Omalt poolt ma muidugi pean natuke sarjama tõlkijat, kes keelekujunditega üsna meelevaldselt ümber käis, kuid tunnistan ausalt, et ma olen lugenud ka palju-palju halvemaid tõlkeid. Hindeks kõva koolipoisi kolm.

Teksti loeti eesti keeles

Suur suur aplaus Märt K.`le!

Lugeda võib lehekülgi 128-132, James Lowryi dialoog. Ilus kokkuvõte loo kesksest teemast.

Jah,jah, raamat oli pettumus. Tõesti, kas Bradbury ja King on ikka nii vaimustunud raamatust, kui tagakaanelt lugeda võib? Või jääb asi tõlkimise taha?? - Ei taha kohe hästi uskuda... Aga jahm, üldjoontes ei ole väärt lugemist, unenägu unenäo otsa, kordus korduse otsa, naiivne mõtlemine ja enesele - st Lowry - küsimuste esitamine.. Tüütu, tüütu ja tüütu. Hea meel, et raamat kallis polnud.

Teksti loeti eesti keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.

Teksti loeti inglise keeles

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.

Teksti loeti inglise keeles

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.

Teksti loeti inglise keeles

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles