Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Edgar Rice Burroughs ·

A Princess of Mars

(romaan aastast 1917)
https://dea.digar.ee/?a=d&d=koitepl19230417

ajakirjapublikatsioon: «All-Story Magazine» 1912; veebruar - juuli [pealkirjaga «Under the Moons of Mars»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Marsi printsess»
Tallinn, Eesti Kirjastus-Ühisuse kirjastus, 1923
Rakvere «Virulane» 1933
Tallinn «H & Ko» 1993

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • EW aegne
  • Ilmunud ajalehes
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
4
5
7
5
0
Keskmine hinne
3.381
Arvustused (21)

Tegelikult pole ma ilmselt õige mees seda raamatut hindama, sest esimesest paarikümnest leheküljest kaugemale ma ei jõudnud. Aga - läänes pulp-ulme klassikaks peetava ja naljalt päris lammutava kriitika alla mitte sattuv ERB looming on ilmselt suunatud päris noorele lugejale ja selle suhteliselt soosiva hoiaku põhjuseks on ilmselt nostalgia, mälestus lapsepõlvest. Umbes nagu meie suhtume Lindgreni. Seiklused on siin seikluste enese pärast. Science parimal juhul ajab südamest naerma. Soovitav lugeda vaid arenenud huumorimeelega inimesel ja kui aega palju käes. Vähemalt kaks järge on ka eesti keeles saadaval
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah.. mina lugesin ta lõpuks ikkagi läbi.. Nis noorele lugejale orienteeritusse puutub, siis vaadake aastaarvu! Sisuliselt on ju tegemist selle perioodiga sci-fi kui nähtuse arengus, kuhu kuuluvad nii Wells kui Verne. Või siis Mark Twini "Jänki Kuningas Arthuri õukonnas". Ma ei taha loomulikult öelda, et Burroughsi raamatud mulle millegipoolest meeldiksid. Aga sci-fi ajaloos on neil oma koht olemas, ja mitte väike.
Teksti loeti vene keeles

Lugesin huviga läbi, a suurt ei hinda. Alguses huvitas nagu uued ja omapärased olendid. Pärast oli ainult mehaaniline tapmine. Kuidagi loll. Kõik järjed täpselt samasugused.
Teksti loeti eesti keeles

Hei! Järgmiseks arvustuseks sai üsna imelik raamat valitud, aga miks ka mitte. Marsi lugude sarjaga on mul omad suhted (esimese kolme raamatuga) ja peab ütlema, et siinkohal on vaja natuke BAAS-i parandada/täiendada. Nimelt ei lugenud mina H & Ko `93 a. versiooni, vaid hoopis varasemat, esimese Wabariigi aegset. Sarja esimene raamat ilmus kusagil 1923ndal, kolmas 1924ndal aastal. Teine tollasest perioodist on aja jooksul kaduma läinud. Et neid rohkem kui kolm oli sain alles hiljem teada. Nojah, raamat ise (minu oma ikka) oli selline mõnusalt vanaaegne, kergelt koltunud lehtedega ja mis peaasi - gooti kirjas. Kui nüüd lisada siia, et seda lugedes olin kuskil 10-12 aastane, siis võib arvata, et saadud elamus oli päris korralik. Oma osa oli siin kindlasti ka kirjeldatud vanaaegsusel (raamat pea samast ajast kus toimuv tegevuski), mis andis seeriale selle erilise hõngu, mis uues klantsitud väljaannetes paraku kaduma läheb. Ja nüüd siis hinnang. Absoluutskaalas muidugi pole see seeria suurt midagi väärt, Burroughs on pea kogu oma loominguga rohkem teismelistele sobiv, "täiskasvanutele" tundub asi tihtipeale liiga lame. Suhtelises skaalas aga, kus subjektiivsusel ja x-teguritel on suurem roll, on raamat minu silmis märksa rohkem väärt (nostalgia maksab ka midagi), siit ka minu keskmisest kõrgem hinnang. Jääb vaid lisada, et hinne kehtib AINULT seeria esimesele kolmele raamatule.
Teksti loeti eesti keeles

Ega selle härrasmehe loomingust suurt midagi peale ladusa ja kiretu tapmise leiagi. Ehk nagu ma ühes oma teises arvustuses ütlesin: vanemad, olge selle raamatuga ettevaaatlikud!!! See võib rikkuda teie laste kirjandusliku maitse!!!
Teksti loeti eesti keeles

Kusjuures kokkusattumus: täpselt samadel põhjustel kui Chris`ki annan ka viis punkti, kuigi objektiivsel skaalal ei viitsiks teist praegu läbigi lugeda, veelgi vähem hinnet anda. 10-aastaselt oli aga vanas gooti kirjas kollaste, siitsealt hoolikalt kleeplindiga parandatud lehtedega raamat täielik mystika tipp ning absoluutselt ja ylimalt põnev. Nii et hinne viis hääde mälestuste nimel. Kahju kohe neist, kes seda värviliste kaante ja kaasaegse kirjapildiga hääs trykis lugema peavad, nii ei jää sellest raamatust kyll midagi järgi. (Või siiski: peategelase setukas tundub ka mu praeguses auväärses vanuses täiesti lahe elukas olevat. Samasse kategooriasse "Härjapõlvlaste kaitseala" mõõkhambulise Sylvesteriga.)
Teksti loeti eesti keeles

Tarzan kosmoses, esimene osa, sellepärast sarja parim.(Muidu oleks küll kahe pannud).
Teksti loeti eesti keeles

Mis teha, kui tahaksin objektiivne olla, peaks tõesti 2 panema. Aga tegelikult mulle isiklikult meeldib lugeda nii Tarzani seeriat kui ka sedasamust Marsi seeriat. Arvatavasti samal põhjusel nagu vahel on lahe vaadata mõnd lihtlabase sisuga action-filmi. Seetõttu panen siiski viie. Mõnele järgmisele osale paneks ka 5, mõnele 4.
Teksti loeti eesti keeles

Hoolimata suht nürist tegevusest (superman jõuab oma armastatu juurde laibakuhilaid maha jättes), on tegu siiski suht ladusa lugemismaterjaliga.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Tarzani sari meeldis rohkem. Ega seal suurt midagi peale tapmise rohkem ei olnud aga kui sa oled 10-12 aastane poisike, mida veel tahta. Tollal said läbi loetud kõik eesti keeles ilmunud ERB teosed. Mulle ei meeldinud selle raamatu juures marslaste rassideks jaotamine. Kuna raamat on täis vägivalda ei soovitaks enne 14 eluaastat lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani sisu on nagu on: jääb mees mägedes «magama» ning leiab end Marsilt...

Tegelikult on tänapäeval väga raske selliseid teoseid hinnata – romaan ilmus ju esmakordselt 1912. aastal! Samas pole ka kõige leebemalt hinnates võimalik viite panna: isegi 1912. aastal osati märksa paremini (ka ulmet) kirjutada, kui seda tegi Edgar Rice Burroughs. Arvan, et neli miinus on täpselt see õige hinne, mille puhul on arvesse võetud esmatrüki aasta, teose tase ja sisu ning vastupidavus ajaproovile.

Proovisin nädal aega tagasi romaani üle lugeda... asi lõppes kiirkorras lehitsemisega ning riiulist järjekordse Lukjanenko õngitsemisega... liiga puine siiski!

Üks märkus veel! Võimalik, et see on nüüd minu organismi eripära, kuid vene 1924. aasta tõlge on mõnusamini loetav, kui ükskõik milline eesti väljaanne!

Kui juhtub ime ja ma siiski selle romaani veel kord läbi loen, siis muutub ilmselt ka arvustus ja võibolla ka hinne. Seniks siis niimoodi...

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Igatahes etem kui Tarzani seeria. Aga see üliinimese kompleks... Ja eriti lõunaosariikide kapteni oma.
Teksti loeti inglise keeles

Teos ehk oli jah midagi omas ajas. Miks ta ei võiks sinna jäädagi?!? Mingis mõttes teedrajav, nii et ulme arengu vastava ajastu hoomamiseks tuleks ta muidugi läbi lugeda. Ja kel aastaid alla 10 või aju üldse ei liigu, leiab kindlasti nauditavaid seiklusi.
Teksti loeti eesti keeles

Polnud tal häda midagi, sain nagu siin u. 5 aasat tagasi läbi loetud, kus ma suht "loll" olin seda laadi kirjanduses, aga meeldis, siis oleks isegi ehk viie pannud. Kui nüüd uuesti proovida, ei tea kas ikka paneks nelja kui lugeda siinseid arvamusi...
Teksti loeti eesti keeles

Ega mul polegi selle raamatu kohta palju öelda; lapsena, kui ma Tarzaneid neelasin, tundus põnev (ja tänu vanale tõlkele meeldivalt eksootiline), aga paar aastat tagasi üle lugedes torkasid kõik puudused ikka väga teravalt silma. Hea küll, see oli Burroughsil üleüldse esimene romaan ja ajapikku ta õppis üht-teist, aga tema süžeed ja tegelased jäävad sellegipoolest kuni surmani väga ühetaoliseks ja värvituks, kuidagi siivsaks ja hädiseks. Kui võrrelda Burroughsi näituseks Howardiga, kelle jõulise ja sünge “Draakoni Tunni” ma printsessiraamatule kohe otsa lugesin, pole küsimustki, kumb on parem kirjanik (jätame Howardi romaani süžeeprobleemid siinkohal kõrvale).

Aga olgu peale, ma ei tulnud siia tegelikult Burroughsi kiruma. Selle kirjatüki ajendiks oli paar päeva tagasi wõrgust leitud eestiaegne “Marsi printsessi” tõlge, mille Heining & Ko 1993. aastal üsna naljaka kaanepildiga varustatult uuesti välja andis. (Õieti leidsin ma lausa kaks tõlget, aga kõigest järjekorras.) Esmalt ilmus salapärase H. M.i tõlge järjejutuna ajalehes Koit (17. aprill – 14. august 1923) ja kõik need numbrid on Digaris olemas. (Samas numbris, kus “Marsi printsess” lõpeb, algab kohe selle järg “Marsi jumalad”, mis sai uusväljaandes pealkirjaks “Raevukas Carter”.) Ehkki üheksakümnendate versiooni lugedes jäi mulle omal ajal mulje, et see on peale kirjapildi täiesti originaalitruu, kohendati teksti trükiks ette valmistades tegelikult päris kõvasti, mis on ilmne juba eessõna esimesest lausest alates. Koidus ilmudes kõlas see nõnda (pikad essid ja kaksisveed on selguse huvides ära jäetud):

Kapten Carteri imelikku käsikirja teile esitades raamatu näol, usun, et mõni sõna sellest tähelpanemisväärilisest isikust võiks pakkuda huvi.

H&Ko versioonis sai sellest:

Kapten Carteri imelikku käsikirja teile raamatuna esitades usun, et mõni sõna sellest tähelepanuväärsest isikust võiks teile huvi pakkuda.

Ja nõnda edasi.

Kümme aastat hiljem ilmus romaan täiesti uues tõlkes ajalehes Virulane (22. august – 14. november 1933), sedakorda mõnevõrra lühendatult. Ja selle versiooniga on hoopis naljakas lugu, sest Digaris on olemas ainult selle teine pool. 22. augusti Virulases on küll teade, et sellessamas numbris hakkab ilmuma “kuulsa “Tarzani” lugude autori — Edgar Rice Burroughs'i — uus romaan”, aga mida pole, on järjejutt ise; esimest korda näeb seda alles 30. septembri skännis. Sellest varasemad numbrid on kuueleheküljelised, mis võiks sellele mõistatusele valgust heita — küllap ilmus järjejutt esialgu kahel viimasel, reklaamidega leheküljel, mille keegi hea inimene on skännitud eksemplaridel küljest lõiganud. Digaris igatahes selle versiooni esimest poolt ei ole, nagu võtmesõnaotsing näitab. (Cartereid ja isegi John Cartereid esineb mitmes kohas, aga Barsoomi oma ilmub välja alles 30. septembril.) Muide, kui keegi peaks väga ihkama seda tõlget tervikuna lugeda, siis ESTERi sõnul on Rahvusraamatukogus olemas neist Virulase väljalõigetest kokkuköidetud raamat.

Teksti loeti eesti keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.

Teksti loeti inglise keeles

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.

Teksti loeti inglise keeles

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.

Teksti loeti inglise keeles

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles