(romaan aastast 1970)
eesti keeles: «Amberi üheksa printsi»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)
Järgnevate peatükkide jooksul selgub paljutki – teadvuseletulnu on Amberi prints Corwin. Tal on veel kaheksa venda ja mõned õed ka... ning on isa, Amberi kadunud kuningas Oberon. Kõik vennad/õed on praktiliselt surematud ning kõikvõimsad tegijad.
On ainus ja tõeline maailm Amber ja kõik muud kohad (ka Maa) on vaid varjud mida heidab see tõeline maailm. Igal Amberi printsil ja printsessil on Dworkini joonistatud kaardipakk suguvõsa piltidega. Nende kaartide abil saavad kuningakoja liikmed omavahel ühendust pidada ning ka nende kaudu üksteise juurde teleporteeruda.
Oberon on kadunud ning prints Eric on võimu haaranud. Corwin otsustab, et ka tema võiks troonil istuda, tal õnnestub isegi Oberoni õnnistus saada...
Romaan ongi Corwini esimese katse kirjeldus, sorry värvikas ja hoogne kirjeldus.
Soovitaks kõigil fantasy(ja üldse ulme)fännidel KINDLASTI läbi lugeda. Tegu on ühe moodsa fantasykirjanduse nurgakiviga. Sümpaatne on see, et Zelazny on saanud hakkama nappide lehekülgedega: kõik «Amberi kroonikate» romaanid on 200-250 lehekülge paksud. Omaette võlu on ka romaanides olev modernsus – printsid ja printsessid kisuvad mõnuga suitsu jne.
Lugesin alguses romaani vene keeles ning erilist vaimustust ei tekkinud... tõlke järgi oli see vaid suht tavaline löömakas... hiljem sain esimesed viis köidet originaalina kätte... vaat siis läks asjaks... Mõnus ja lahe keelekasutus, rebitakse küünilist kildu, veetakse igasuguseid kummalisi paralleele jne. Vene tõlgetest annab vaid üks uuem – see Jan Jua tehtu – edasi kogu originaali värvikuse ning annab kuradi hästi edasi, pean seda suisa ideaalse tõlketeksti näiteks.
Lugege ja lugege kindlasti.... kui ei meeldi, siis võib ka (suht eraldiseisva) esimese köitega vaid piirduda, edasi on juba märksa raskem pidama saada.
Lugesin nüüd ka eesti tõlke läbi ning olen vapustatud... raamat, mida ma korduvalt erinevates keeltes lugenud olen... see raamat jätab kõige parema mulje eesti tõlkes. See on tase! Olen tummaks löödud!!!
Võimalik et ma suhtun nyyd (sarja sellesse konkreetsesse osasse) pisut ylekohtuselt, aga minu jaoks on Amberi sari klassikaliseks näiteks pika seriaali järkjärgulisest degradeerumisest kyllalt loetamatuks seebikaks. Esimesed paar-kolm osa lugesin keskmiselt rahulolevas seisundis läbi.. Sealt edasi, asualt öelda ei mäletagi mitmnenda osani ennast välja punnitasin. Lõpuks muutus see kuningas Oberoni lastekarja sebimine sedavõrd sarnaseks Dynastiaga, et sarja lõpuni igastahes edukalt ei jõudnud.
Eriti naljakas tundus see, kuidas nad kõik pärast maha tapetud saamist järgmises köites jälle iseeneslikult ellu ärkasid. Peategelane Corwinil näiteks torgati vahepeal silmad välja. Ei möödunudki kaua aega, kui need talle vaikselt jälle tagasi kasvasid... jne.
Kordan veel, enamik eelnenud kriitikast käis sarja kui terviku, eeskätt hilisemate osade pihta. "Yhkesal Printsil", eraldi võetuna, ei olnud õigupoolest suurt häda midagi. Kasvõi see, et ma hilisemaid osi inertsist sedavõrd kaugele suutsin lugeda, annab tunnistust esimese raamatu suhtelisest headusest. Ka antud hinne käib ikkagi antud raamatu kohta.
Zelazny ei kirjelda oma maailmu.
Maailma kokkupanek siia-sinna poetatud tükkidest on lugeja ülesandeks jäetud. Selles romaanis säästab lugejat mõnevõrra ainult asjaolu, et romaani peategelasel puudub mälu ning ta on lugejaga n.-ö. ühele pulgale asetatud.
Zelaznyl puuduvad üheselt mõistetavad tegelased
Kirjaniku stiili juurde kuuluvad enda ja teiste suhtes ükskõiksed tegelased, kes võtavad midagi ette peamiselt selleks, et näha mis saab, vaevumata enesele paremaid motiive otsima. Moraal, kui selline eksisteerib, on jäetud lugejale sõnastamiseks.
Nii ongi, et kui püüda ulmekirjanikku iseloomustada üheainsa sõnaga, mis Heinleini/Asimovi/Clarke`i korral oleksid vastavalt veendumus, lihtsameelsus ja püüdlikkus, siis Zelazny puhul oleks selleks märksõnaks hoolimatus.
See mis ma siin välja tõin pole mitte kriitika vaid konstanteering. Zelazny on kindlasti sedavõrd kirjanik, et oma loomelaadi õigustada. Kirjutan neid ridu hetkel, mil romaani tõlge on kas juba poelettidel või kohe sinna ilmumas, nii et ka kohalikul masslugejal on kogemuseks võimalus antud.
Kroonikate esimene osa tundub sissejuuhatusena Amberi maailma. Sündmustik üheltpoolt tutvustab tsükli peategelasi (õigemini, vaid osa neist). Siin puuduvad tegelaste ja nende iseloomude kirjeldused - tegelaste käitumine loob neist palju parema pildi (tõsi küll, erinevatel lugejatel ilmselt erineva). Ka olukorda Amberis tegelikult ei kirjeldata, vaid järk-järgult avatakse tegevuse kaudu. Sündmustik, mis raamatu lõppedes tundub küllaltki selge, leiab tsükli järgnevates raamatutes korduvalt täiendusi ja uusi tõlgendusi (peategelasi on ju palju). Vaatamata oma sissejuhatavale iseloomule, on väga hästi loetav ka eraldi raamatuna.
Väike täiendus. Lugesin lõpuks ka eestikeelse Juhan Habichti tõlke läbi. Väga hea oli. Algul tahtsin veidi lehitseda, aga enne ei saanudki pidama, kui lõpun jõudsin (kuigi lugesin juba ei tea mitmendat korda ja üks teine Zelazny raamat parasjagu pooleli oli).
Ilmselt peaks ma seda sarja edaspidi vältima, kuid garantiid ei saa anda: Zelazny "Valguse isand" oli suurepärane teos, mille algus oli ülimalt segane ja lausa eemalepeletav. Äkki läheb ka Amberi sari edaspidi huvitavaks?
Viis miinusega, kuna ootasin sügavat sisu, aga leidsin eest hoopis äärmiselt huvitava lugemisvara.
Ka eespool mainitud Platoni teooriast on üpriski palju üle võetud. Platon uskus nimelt, et tavalised igapäevased esemed nagu lauad ja toolid on üksnes arvutud "ilmumuslikud" koopiad täiuslikest originaalidest, niinimetatud Vormidest, mis on hoiul taevas.
Nii mõnigi asi tolles raamatus pani aga mind kergeltöeldes imestama. Üks selline veider asi oli näiteks see, et kuidas nad küll nii kergesti kadunud ja hukkunud meeste arvu kindlaks tegid? (lk 106)
Nagu üks hea inimene mulle vahepeal selgitas, ei põlenud Amberis ei vedelkütused ega ka püssirohi ja seda tõesti käesolevas romaanis ka mainiti. Nii et helikopterid langevad ära. Mis püssirohtu puutub, siis ma kardan, et praeguseks on nii palju erineva keemilise koostisega lõhkeaineid välja töötatud et kui ükski neist Amberis ei toimiks, ei toimiks seal üldse miski... Ning samuti on mul raske mõista, miks tikud põlema läksid, tikupeas on miskil väävlisodil siiski ka üsna oluline koht. Ning muidugi pole midagi kuskil öeldud ka tuumalõhustumise kohta. Mis ma kogu selle jutuga öelda tahan? Nimelt seda, et olgugi, et ma ei oota Zelaznylt vettpidavat nimekirja füüsikaseadustest, mis Amberis kehtivad ja mis mitte, tekivad sellised küsimused paratamatult, kui ta juba esimestel lehekülgedel autoga Amberisse sõitmist kirjeldab. Sellise probleemi lahendas muide väga vingelt Philip K. Dick oma "Ubikus", kus koos ajaga muutus ka kogu ümbritsev olem automaatselt ajastule vastavaks...
Päris hea lugu Dickile omase puändiga.
Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.
Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.
Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.
Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.
