Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Ulitka na sklone [Upravlenije]

(lühiromaan aastast 1968)

ajakirjapublikatsioon: «Baikal» 1968; nr 1 – nr 2
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tigu nõlvakul»
««Loomingu» Raamatukogu» 1971; nr 15/16

Tekst leidub kogumikes:
  • Loomingu Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
8
8
2
0
1
Keskmine hinne
4.158
Arvustused (19)
Jüri Kallas

Eesti keeles on osa sellest romaanist ilmunud ""Loomingu" Raamatukogus", pealkirjaga "Tigu nõlvakul" ja 1971. aastal. See on ka romaani üldpealkiri ja osalisuses mingit kohalike meeste sigadust siin pole. Lihtsalt alguses ilmus romaan ka vene keeles kahe erineva jutustusena. See eesti keeles ilmunu on see radikaalsem osa ning kui 1968. a. ajakiri "Baikal" selle avaldas, siis korjati selle ajakirja numbrid kokku ja hävitati. See eesti keeles ilmunu on üsna Kafkalik sürr ning üsna tüütu (ajuti) läbi lugeda. Teine pool (esmatrükk 1966) sellest raamatust on märksa traditsioonilisem SF. 1972 ilmus romaan esimest korda raamatuna ning seda tolleaegses Lääne-Saksamaal. Pahandust oli palju. Kokkukirjutisena on mõlema osa peatükid vaheldumisi ning siis pole selle eesti keeles ilmunu absurd nõnda väsitav. Inglise keelde tõlgituna on romaani pealkiri "The Snail on the Slope". Nelja saab seetõttu, et minu arust on vennakesed siin juba millegagi liiale läinud. Sorry.
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Tundmatu Arvustaja

Ilmselt pole tegemist "puhta" ulmega. Et see õndsa Leonid Iljithci valitsemisajal paksu pahandust tekitas pole mingi ime. Minu esimene mõte oli:"Kuidas SEE küll trükki anti?!" Raamat ise on kohati pisut väsitav. Arvan, et iga sotsiaalse ulme huviline võiks seda raamatut lugeda. Huvitav on see, et 20 aastat hiljem sidusid vennaksed "Teo", "Pikniku" ja "Inetu luigepoja/Lombaka Saatuse" ühte teosega "Hristo-ljudi" (1987 ?). Väga raske raamat. Erakordselt sünge. Kuid mulle meeldis. Lohutuseks niipalju, et lõpus jääb kõlama optimistlik noot. "Tigu" hindasin "neljaga" sellepärast, et samadel autoritel on palju tugevamaid asju.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Kristjan Sander

Strugatskitel on palju seda, mille puhul ei saa rääkida "puhtast ulmest": lääne SF traditsioonide vaimus kirjutatud on vist ainult "Väljasõit Rohelusse", mis on igasuguste standardite järgi klassika. See on üks põhjusi, miks nad mulle meeldivad.

SEDA anti Nõukogude ajal üllatavalt palju välja, alates Bulgakovi "Meistrist ja Margaritast" ja lõpetades Valtoni "Kaheksa jaapanlannaga". SELLE poolest on Tigu, Luiged ning Valtoni mingi perioodi sürrinovellid väga sarnased, kuigi Valtonil on asi ulmest kaugel. Erinevus on muidugi ka mahus: iga Valtoni novell võiks olla vaid episood Vendade romaanis. Tegelikult ongi Vendade asjad (ma mõtlen siin Tigu, mitte Luiki) mõnikord liialt üle koormatud.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Mingi virisemine käib... ma panen küll viie ära. Kui ehk siis pisike miinus tuleb juurde, aga see sürr mulle isiklikult sobis. Nagu mingi Hardi Volmeri film... mõnus. Eks omal ajal vist võis seda pahandust küll paksult olla, nagu eespool mainitud. Ega igaühele ei soovitaks ka, kuna kõigile ei pruugi selline lugu meeldida. Aga näe... sain kuidagi märkamatult lõpuni ja ei pidanud isegi leheküljenumbrit vaatama sellejuures.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Meema

Mina kah ei saa aru mille üle te kurdate, lugu oli siiski väga tasemel. Kusjuures leian, tegu on raamatuga mida vähemalt 2x lugema peaks - nagu David Bowie kuulamine - esimese korraga ei jõua kõik lihtsalt kohale, liiga sürr tundub. Paraku maakeelne versioon suht kärbitud on. Njah eks peab ikka originaali kah läbi lugema...
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Selline jutt, mis lugemise käigus kohati häirib. Kardad, et ei saa hästi aru, mingi veider segapudru jne. Hiljem hakkab kummitama. Tegelikult siiski väga hea kraam. Kirjeldatakse ühe tüüpilise nõuk.teadusasutuse eluolu, mis vastandub saladusliku Metsaga. Meeldis just see nõuk. asutuse hõng ja hea tõlge, millega vene keele nüansid edasi antud (ehin oskab seda hästi). Aga miks ta siis kummitama jäi? Ei oskagi täpselt öelda. Katsun vist selle venekeelse originaali hankida, kus kogu asi tervikuna sees. Ehk siis jõuab rohkme pärale.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Olin just ülikooli astunud, kui see "Loomingu raamatukogu" minuni jõudis, nii et esimest korda lugesin eesti keeles. Kogu meie kursuse rahvas oli elevil. Lugeda oli üllatavalt raske. Hiljem sain ka venekeelse "samizdati", kus loo mõlemad pooled peatüki kaupa vaheldumisi sees ja see oli juba hoopis teine lugu.

Omaette loona oleks võib olla veidi nelja poole kiskinud, aga koos teise poolega on surmkindel viis.

Oops, teine pool ("Les") on siiamaani päris arvutamata(???)
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Siim Espenberg

Üsna sürrealistlik jutt neh. Meenutab Luiki kah. Luiged aga meeldisid märksa rohkem. Oli parem lugeda ja süþee tugevam. Samas kuna olen lugenud vaid loo esimest poolt, ei oska täiesti adekvaatset hinnangut anda.

Strugatskitel on paremaid asju ja seetõttu panen neile seekord siis kolme.

Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kõik see, mida ma "Teo" kohta varem olin kuulnud ja mille järgi oma arvamuse temast paika pannud, osutus valeks. Räägivad, et on väga raske lugeda ja väga keeruline ja igav ja...

No absoluutselt ei ole raske, keeruline ega igav!

Aga eks vist mingi eelsoodumus peab niisuguse asja lugemiseks tõesti olema. Ja võib-olla eeldab "Tigu" ka seda, et lugeja on vähemalt mingi osa oma teadlikust eksistentsist veetnud selles ühinend rahvaste murdmatus liidus, mida enam ei ole. Selles mõttes oleks huvitav teada, mida läänesakslased asjast peale läbilugemist arvasid.

Kui siin ülalpool mainiti sarnasust Hardi Volmeri filmiga, siis minule tuli tegelikult ka lugedes üks Eesti film silme ette. Aga see oli hoopiski Roman Baskini "Vernanda". Kes seda on näinud ja kellele ta meeldis, see peaks "Teo" küll kindlasti läbi lugema.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Väga sürr teos. Alguses lugesin ma seda eesti keeles. No absoluutselt ei meeldinud. Nüüd inglise keeles (koos Kandidi osaga) üle lugedes sai kõik selgeks. Raamatu lõppedes lihtsalt istusin ja muhelesin. "4" sellepärast, et ilma Kandidi osata jääb see teos kuidagi poolikuks. Samuti on Kandidi osa palju hoogsam ja lihtsastimõistetavam.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Kristjan Rätsep

27.04.2014:

Lugesin nüüd äsja eesti keeles ilmunud täieliku versiooni samuti läbi. Omal ajal Loomingu Raamatukogus ilmunud osast oli millegipärast väga hea mulje jäänud ja nüüd seda osa üle lugedes oli aastatetagust vaimustust raske mõista-selline tavaline absurd, mitte väga naljakas.

Absurdivõtmes kirjutatud tekstidel on vähemalt minu jaoks veidi salakaval mõju-mingil hetkel ei pööra enam lugedes detailidele erilist tähelepanu, sest tundub, et kõik, mida loed, on nagunii sisutu jama, mis võib olla küll naljakas ja fantaasiarikas, ent millel puudub sügavam mõte. "Teo nõlvakul" terviktekstist joonistub siiski mingi tagamõte välja, ent maailm tervikuna ja tegelaste käitumise ning mõtlemise täpsed motiivid jäävadki häguseks. On siis tegu mingi paralleelmaailma või teise planeediga, kas tegelased on narkouimas või kuidagi töödeldud teadvustega? Seda me teada ei saagi.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Jääb kummitama ja on muidu hea... Teadusasutuse elu-olu pool eriti. Aga liiga monotoonne on see LR versioon minu jaoks. Vendade skaalal 4.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Lugesin nüüd värskelt ilmunud eestikeelset täisversiooni. Päris hea oli, kuid midagi jäi justkui puudu. Võibolla kui üle lugeda, saab hinnet tõsta
Positiivse kohapealt lisaks juurde seda, et lõpuks jagasin ma nipi ära, kuidas (mõnesid) Strugatsky teoseid lugeda tuleb: nimelt tuleb teost pidada näidendi ümberjutustuseks. Teatris on tihtipeale kõik emotsioonid ja liigutused võimendatud, et ka tagumised read saaksid aru mis toimub.
Teksti loeti eesti keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Margus Freudenthal

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles