Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Francis Carsac ·

Ceux de nulle part

(romaan aastast 1954)
https://www.etera.ee/zoom/87007/view?page=4

eesti keeles: «Tulnukad eikusagilt»
Tallinn «Kuldsulg» 1994 (Põnevusjutt)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Ilmunud ajalehes
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
9
6
5
8
2
Keskmine hinne
3.4
Arvustused (30)
Jüri Kallas

Lugesin seda romaani kunagi keskoolipäevil ning siis jättis väga võimsa mulje. Tagantjärele, võib muidugi öelda, et üsna tüüpiline space opera, aga praegugi võlub see, et erinevalt samasugustest USA autorite tekstidest tegutseb siin kollektiiv (parimas tähenduses). Ma lihtsalt ei usu, et üldkosmilistes mastaapides probleemidega saab hakkama vaid üks inimene, olgu ta või üliinimene.

Hindan viiega just nostalgia mõttes, praeguse lugemusega saaks vist küll nelja. Lugesin ajalehe («Noorte Hääl»?) väljalõigetena ning seal oli otse öeldud, et tõlge venekeelsest 1967. a. väljaandest. Umbes viis aastat tagasi andis kirjastus «Kuldsulg» selle romaani samas tõlkes oma sarjas «Põnevusjutt» uuesti välja ning siis oli Carsacist saanud ameerika kirjanik ja tõlge oli inglise keelest. Nali vist!?

Aga raamat on hea!!!

Lihtsalt ei maksa seiklusulmelt oodata filosoofilist koogamist.

PS: Olen aegajalt üle lugenud alljärgnevaid arvustusi ning mind panevad ikka mõned asjad imestama küll!
Mispidi see armastuslugu inimese ja tulnuka nii jube oli?
Minu arust olid sinsuun ja inimene üksteisele märksa lähedasemad kui neeger ja valge... ning romaanis öeldi ju selge sõnaga, et nad bioloogiliselt omavahel sobisid... nagu ka see toit.
Pealegi ilmus raamat 1954. aastal ning oli paljuski üldse pärastsõjaaegse rahvusliku ulmebuumi põhjustaja Prantsusmaal!!!Jõuaks see eesti ulme kasvõi aastaks 2004 sellisele tasemele!

Lugesin romaani äsja taas üle ning leian, et viis viie plussiga, ei mingit nostalgiat, ehe ulmekirjanduse kullafond... loomulikult seiklusulme kullafond!!!
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Targo Tennisberg

Võib-olla olen ma rumal, aga kuidagi ei jõudnud kohale selle raamatu sügav mõte. Kogu tegevustik tundus kuidagi kohutavalt otsituna - korjatakse kusagilt üles mingi suvaline tegelane, kes lihtsalt läheb ja heast peast universumi ära päästab. Olen kuulnud, et seegi raamat on kehva tõlke nahka läinud, muudes keeltes kahjuks lugenud ei ole. Praegu on asi igal juhul äärmiselt usutamatu - kogu see targa näoga seletamine, et punase verega tegelased ikka palju paremad on, kui kõik teised, hirmus absurdne ...
Ja siis veel see jabur armastuslugu peategelase ja suvalise tulnuka vahel, brr ... autor peab ikka mingi kiiksuga olema, et sellist asja ette kujutada.
Miinimumhinde olen pannud sellepärast, et selliste raamatute pärast paljud inimesed ulmet kuidagi alaväärtuslikuks peavadki (reetmine, noh!), sellisest raamatust ei ole tõesti midagi kunstiväärtuslikku otsida.
PS Paistab, et Jyrkat (vt. eelmist arvustust) ajab kangesti närvi see, et näiteks minule see raamat ei meeldinud. Selle kohta nii palju,et on asju, mis mulle raamatute lugemisel põhimõtteliselt ei meeldi, näiteks idiootliku jutu juurde tõsise ja targa näo tegemine. Adamsi juures mind eri rasside intiimne läbikäimine näiteks ei häiri. Ja mina sain raamatust aru, et inimesed olid seal kõigist teistest kohe kardinaalselt erinevad, see teeb asja eriti absurdseks. Ja kui asi minu meelest saast on, siis võib oponent olla kuitahes suur asjatundja, minu arvamust see ei kõiguta.
Teksti loeti eesti keeles
stiff

"Põnevusromaani" ostsin kaanereklaami põhjal. Lugeda suutsin umbes 20 lehekülge ja siis viskasin nurka. Kui kunagi midagi tõesti lugeda pole, siis ehk üritan uuesti. Raamatut keeldusin lugemast seetõttu, kuna algus tundus nii lapsik ja naiivne, ning millegipärast ei usu, et lõpu poole paremaks läheb. Üldiselt mina kesksed mulle teosed ei meeldi, kuid kui lugu hakkab kohe vedama, siis loen hea meelega.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Mulle käis selle romaani puhul kõige rohkem pinda too parun Münhauseni stiilis imede üleslugemine: "ja kosmoselaeva nimetasid nad ksilliks ja sõid nad sellist maitsvat värvilist tarretist, mida kutsusid XXX-ks ja jõid nad sellist viski taolist asja, mida nimetati Y-ks"...
Teksti loeti eesti keeles
Henrik Aavik

Tegelikult raamat mis minust üldse ulmehuvilise tegi, või vähemalt üks esimesi ulmekaid mida lugesin. Tagantjärele meenutades raamat natuke ehk ''punane'', ent see ei teinud teda teps mitte halvaks. Idee _hoopis_ teistsugustest elu(?)vormidest kelle eesmärk on hävitada world as we know it ei ole ulmekirjanduses väga haruldane, ent selles raamatus ona ta esitataud küllaltki omapäraselt. Raamat oli täiesti nauditav.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Map tea kas see raamat on punane vai sinine aga üks suur jahu oli ta küll. Kui tagantjärele mõelda, siis tegevust ju oli ja kõik ja puha aga oli see tõesti tõlke süü või ongi carsacil sihuke kirjutamismaneer mis põnevaimagi asja igavalt edasi annab.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Minu meelest oli küll päris põnev raamat. Polnud seal midagi nii jubedat või igavat, et lugeda ei kõlbaks. Mina lugesin huviga ja tõenäoliselt vaatan ta lähemas tulevikus uuesti üle. Kuna see on lihtsalt üks lahe meelelahutuslik lugemine, siis ei ole siit mõtet ka mingit sügavat allteksti otsida. Omas zhanris (põnevusulme) on ta üks paremaid. Hindeks on tugev "5".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Sellist asja on suht raske hinnata. Kui seda vaadelda üldkirjanduslkiust vaatepunktist ja võrrelda säravalt omapäraste filosoofiliste teostega ("Meister ja Margareta") on hindeks üks. Kui seda pidada tavaliseks kommertslikuks vähenõudlikule lugejale mõeldud ruumiooperiks, on hindeks neli (viie annaks Murray Leinsteri lugudele). Kokku kolm. Rahvale aga kunagi, kui "Noorte Hääles" ilmus, täitsa meeldis. "Ahuuni minema" võeti kohe kasutusele ja mõned muud väljendused veel. Mislik on tegelikult päris hea leiutis, sellise elektrilise eluka kirjeldust pole nagu mujal näinud. Teoses on muidugi rida täielikke mõttetusi (inimene sööb tulnukate toitu ja paaritub tulnukaga). Ka eespool nimetatud "Münchauseni stiil" ei kõlba kuhugi, kahjuks teevad väga paljud autorid selle vea. Kõige selle tõttu riputan kolmele miinuse taha.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

No niisuguse asja väljaandmise eesti keeles oli küll täielik paberi ja trükimusta raiskamine. Aga kui vastab tõele Jyrka arvamus tõlke päritolu kohta siis on ehk majanduslikult arusaadav.See selleks. Teos on nõrk. Niigi on eestikeelse ulmega lood nigu on. Täiesti nõus, et sellised tekstid (kui nad sattuvad ettevalmistamata lugeja või mitte ulmefänni kätte) tekitavadki inimesi, kes ulmet ei salli.No mulle kohe käib närvidele kui kirjutaja loogikast kohe üldse miskit ei pea, aga samas ise hirmtõsiselt visioone manab. Kui juba üks punasevereline Maalt ära toodi ja ta mislikkide vastase võitluse testi edukalt läbinud oli, mille pagana pärast siis kohe uute järele ei mindud? Ometi tundus see lihtsam kui Kopli trammiga Balti jaama sõita. Ainult kolksub paar korda pöörangul (ahuunis) ja kõik. Selle asemel lasti peategelasel kõige tähtsama koha peal kangi põhimõte ära unustada ja kogu universum hukkumise äärele asetada. Kohalikku galaktikat hõlmav tsivilisatsioon aga ei olnud koopainimese tasemel mehhaanikast hoopiski midagi kuulnud!Ja need maastaabid, need maastaabid. Ka 1954 teati, mis asi on galaktika ja millest ta koosneb.Action? Põnevik? No tänan! Igav oli ja piinlik mõne koha peal.Päikesesööjate idee on muidu ju päris hea, tugevam kirjanik oleks võinud selle najal päris kobeda jutu või ka romaani treida. Paraku …Hea, et vähemalt sihuke õhuke ja kähku otsa sai.Väljaandmisaasta tõttu siiski ühte ei pane.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Ütleks eelkirjutajale kommentariks, et äkki tuleks eesti keelde tõesti ainult Bulgakovit ning teisi maailmakirjanduses tipptegijaid tõlkida? ... Kahtlen selles ... kuidagi väääga üksluiseks läheks ... Niisiis - minu arvates on tegu sellise lihtsalt mõnusa seiklus-ulmekaga, umbes nagu 60ndate ulmefilmid. Ja hea, et eesti keeles ikka olemas on.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Raamatu lugemise edenemisel hakkas nagu rohkem meeldima, kuid algul ei meeldinud kohe üldse. Vähemalt need tähtede kustutajad olid huvitavad tüübid. See, et tähtede kustumine ja sellega ähvardav lõpp raamatus tegevuse käivitavaks liiniks oli, tegi selle raamatu loetavaks. Muidu aga ajas asi kohati iiveldama küll.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Ma annan talle "nelja" ja seda põhjusel, et autor on prantslane! Ja julges see prantsalne 1954.aastal kirjutada fantaasiaküllase romaani, mis väga palju erines tolleaegseist anglo-ameerika ulmekaanoneist. Nagu näha on teos oma aja üle elanud, et sajandilõpul seda veel tosin eestlast arvustavad!

Jah, kohati oli üsna jama. Aga omanäoline käsitlus ja hea fantaasia sundisid lõpuni lugema, mahavisatuks aega ei pea. Kas raamatus mitmed stseenid usutavad või teaduslikult põhjendatud on, mind ei huvita! Pole eriti kunagi huvitanud - autor otsustas oma ideed just niimoodi vormida - ja mina viitsisin need läbi lugeda.

Sisu poolest võibolla väga ei hiilga, oli pisut naiivne ja liigromantiline. Samas, minus tekkis küll mingi umbmäärane ohutunne ning suutsin ka kangelastele kaasa elada. Ühesõnaga - eesti keelde on tõlgitud palju hullemaid asju ja minul on küll hea meel, et ka prantsuse ulme ühe teosega rohkem esindatud-eestindatud on.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Aarrgh!! Põhimõtte pärast ei pannud poole pealt käest... aga oleks vist pidanud. Mis stiili puutub, siis mu arvamus ühtib täielikult M. Freudenthali omaga.
Ajaraisk.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Enne selle lugemist ootasin midagi Welsi laadset, kuid ma üllatusin. Raamatu mõte on hea, kuigi ma arvan, et oleks võinud olla veidi pikem. Minule meeldid eriti see inimkoloonia loomise asi kaugel tähtede taga.
Teksti loeti eesti keeles
Misfit Creep

Tohutult Hea! Suure algustähega. Seda lugedes olin ma veel nolk ja andke andeks minu naiivsust, aga ma uskusin tõsimeeli, et see on tõsi. Kuna raamatu taga olevas lõigus räägiti selle käsikija leidmisest jne. Võib-olla sellepärast kuna ma tahtsin seda uskuda, ma ei tea, aga igastahes on see üks suurepärane teos kindlasti! Ja ma jään lootma, et kogu see raamat oli tõsi! Ausõna!
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Kunagi populaarne teos jah ja rahvale meeldis siis kah... aga nyyd tundub tasahilju aeguvat. Kui to~eline raamatupo~ud käes, siis ehk ju ka uuesti lugeda ko~lbab, aga muidu... pudeneb peost... ununeb... Jah, on ju sealgi midagi head - näiteks mislikid... aga eespool arvustustes on puudused ka yles loetud. Ja neid ei olnud mitte va"he.
Teksti loeti eesti keeles
Kalev

Lugeda oli üsna hea. Enam pole ka nii üksildane tunne - Seal on need neljasõrmelised õed-vennad.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Ikka see lõputu vabandamine, et no vaadake, mis aastal kirjutatud... Kurat, viimaste aastakümnete head kraami tõlkimata kogustes, mida Eesti keskmist arvestades jätkuks sajanditeks! Sigadus - tüübid leidsid lihtsalt vana käsikirja ja tahtsid raha teha - mingi sekretär toksis selle arvutisse ja tuld!, et oleks keegi vaevunud originaali lugema ja nimedki ära parandama... a mis sa sellistelt tahad.

Nojah, mingi seiklusjutt ta ehk on, kui kusine keelekasutus maha arvata. Nii et põletage oma loogikablokk maha ja läheb peale küll. Mislik on ainus hea idee. Muide, kui päikeses lakkaksid täna tuumareaktsioonid, kiirgaks ta paar miljonit aastat edasi.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Meeldis nooremas põlves, kõlbas lugeda ka nüüd. Ehtne kosmoseooper, mille teevad sümpaatseks kaks asjaolu. Esiteks ei päästa maailma mitte üksik ülikiiresti arenev ja ülivõmetega hero, vaid võitluseks on vaja mitme tsivilisatsiooni pikaajalist koostööda. Teine hea leid on "mislikud". Juba idee madataltemperatuurse ülijuhtivuse baasil tekkivast eluvormist on hiilgav. Lisandub aga veel täiesti võõras maailmavaade, mis mitte ainult ei sobi kokku maalastega (ja teiste tsivilisatsioonidega), vaid on mõistetamatu isegi elementaarsemalgi tasemel. Ja õnneks seda probleemi ei lahendatagi.

Mis puutub sõnavarasse, siis selle romaani kirjutamise ajal ei olnudki veel väljakujunenud termineid nagu näiteks hüperruum või blaster, autor pidi ise midagi välja mõtlema.

Kokkuvõttes väikese miinusega neli.
Teksti loeti vene keeles
Kristjan Rätsep

See oli esimesi ulmekaid,mida ma üldse lugesin...Hiljem sai muidugi veel üle loetud.Arvasin aastaid,et tegu on angloameerika kirjanikuga,kuna eestikeelne tõlge oli tehtud inglise keele kaudu.Pärast tõe selgumist mu arvamus prantsuse ulmest paranes,kuna Carsaci romaan on oluliselt parem näiteks Bernard Werberi "Sipelgatest"(mis on ka muide üsna hea raamat).Kui midagi üldse ette heita,siis üleforsseeritud patsifismi(mima küll ei usu,et ükski tsivilisaytsioon kunagi sõdimisest täielikult loobub,tapaiha ja vägivald on juba looduse poolt inimloomuse sisse kodeeritud).Aga jah,värvikas ja põnev raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Millegi niisuguseni võiks areneda Kristjan-Jaak Rätsep: huvitav ja loogikavaba sündmustik.

Täielike absurdsuste valda kuuluvat kangi põhimõtte unustamist on juba mainitud. Veel ei saa ma aru, miks peab ksilli meeskonnas olema viiskümmend liiget. Miks ühest ei piisa? Miks ükski peaks olema: kas täisautomaatsed laevad ei aja asja teinekord ära? Näiteks saata mislikke luurama?
Nüüd mislikkide planeedi hävitamisest. Algul tehakse dessant, lüüakse neid karjakaupa maha, suurte kaotuste hinnaga luuakse platsdarm, lõpuks lennatakse minema ja ... visatakse tuumapomm lõpuks järele. Miks lõpuks? küsin ma. Miks ei alustatud Suure Pommi viskamisest?
Kõigest hoolimata pannuks ma loole kolme, kui polenuks kaht viimast lõiku. Kui mind tuldaks värbama mislikkidevastasesse sõtta, siis ma kahtlustaksin, et värbajad on hullud, ja teataksin politseisse, mistõttu asi saaks mingil määral avalikuks. Ja et nende sadade hulgast keegi asja avalikuks ei teinud, ongi hinne 2+.

Kui nüüd head meenutada, siis 1) mislikid, 2) peategelane ei päästnud üksinda maailma, 3) maailm ei saanud romaani lõpukski päästetud.

«Tõeline maiuspala igale ulmesõbrale,» seisab raamatu tagakaanel. See pole nii. Vähenõudlikule, mitte igale. Aga kui aju lugemise ajaks varna riputada, siis on küll tore lugeda. Mõistan neid, kes on seda teinud ja kiidavad, aga mina ei taha.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Algus oli tõepoolest jube igav ja naiivne. Ei meeldi raamatud, kus püütakse kõike ära seletada ja nime anda. Sundisin ennast edasi lugema ja üldiselt ma ei kahetse. Piisavalt hoogne ja põnev ajaviiteromaan, millele ei maks eriti suuri lootusi panna.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Roolaid

Kangesti naiivne, lapsik, pealiskaudne ja seetõttu igavavõitu. Isegi 1954. aasta kohta. Hirmus palju väga erinevaid asju oli tahetud ühte raamatusse ära mahutada.Ainus tõesti hea leid olid mislikid. Tänu neile 2.
Teksti loeti inglise keeles
11.2021
Toomas Tursk

Lapsepõlves oli see minu jaoks üsna oluline raamat. (Vahepeal arvasin, et “Purpurpunaste pilvede maa” järel üks esimesi loetud ulmeromaane üldse, aga see ei saa mingil juhul tõsi olla, sest 94. aastaks, kui Kuldsule väljaanne ilmus, olin ma juba päris mitu aastat nii linna- kui kooliraamatukogus leiduvat läbi töötanud.) Ma mäletan, et pisut peale selle lugemist olin koos isaga bussi oodates poes soojas, keksisin ringi, vehkisin kätega ja seletasin õhinal, kuidas rohelistel nelja sõrmega tulnukatel olid ksillid ja nad tankidega kiirgavaid mislikke tapma sõitsid :-D
 
Tegelikult on madinastseenid loos suhteliselt ebaolulised; et peategelane on arst, mitte löömamees, ei tundunud mulle lapsena sugugi tähtis, aga nüüd torkas see silma küll. Erinevalt Tarzani-raamatutest, mida ma tollal neelasin, ei ajenda seiklusi mitte tema kalduvus kõigile molli sõita, vaid soov vigastatud ja surevaid võõraid aidata, niivõrd kui ta olude kiuste suudab. Ajuti võib ta ju oma rammu poolest silma paista, aga tõeliselt oluliste probleemide lahendamisel on toore jõuga vähe teha. Peategelane on kõigest suurde keerukasse universumisse sattunud tühine putukas ja temast kui üksikisikust sõltub väga vähe; millegi saavutamiseks peavad väga paljud pikaajaliselt koostööd tegema. Terved tsivilisatsioonid ja potentsiaalselt aastatuhandeid, kui täpne olla.
 
Ilukirjanduslikest konventsioonidest taipasin ma tollal nii vähe, et olin lausa nördinud autorit valetamiselt tabades — kaanel on kirjas Francis Carsac, aga peategelase jutustust annab meile edasi hoopis keegi F. Bory?!? Muidugi, sellistest *kirtsutab nina* puudustest võis tänu loo haaravusele mööda vaadata. Omal ajal köitis mind just see idee, et minagi võiksin ju teoreetiliselt kurjade robotvallutajate vastases võitluses kaasa lüüa.
 
See raamat innustas mind mitmel korral omaenese maailma loomist katsetama. Mul on siiani alles pisut hallitanud vihik, mille kaanel seisab “Ulme”, esimesel leheküljel päikest ja planeedisüsteemi kujutavate mummude rida, nende juures järjestikku nimed Tambo, Kalint, Saul, Kan Sater jne. Kord püüdsin lausa ise romaani kirjutada. Selle esimene peatükk võttis joonelises vihikus enda alla umbes lehekülje lühilauseid stiilis “Lendav taldrik sisenes atmosfääri. Sellele lähenenud hävitaja tulistas välja kaks raketti. Taldrik kukkus alla” ja paar peatükki hiljem jäi lugu pooleli. Tõsi küll, parandamatu originaalitsejana tegin mina oma tulnukad hoopis teistsuguseks: neil oli sinine nahk.
 
Vahepeal ei lugenud ma “Tulnukaid” vähemalt viisteist aastat üle ja hakkasin sellest ähmaste mälestuste põhjal ikka väga halvasti arvama. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, lendavad taldrikud ja rohelised mehikesed on ju selline lollakavõitu värk. Hiljuti ostsin ma raamatu omale riiulisse ja leidsin, et see pole sugugi halb, kui suudad autori muigamapanevalt naiivsest maailmakujutamisest mööda vaadata. Mingit teaduslikkust ei maksa kogu selle fantastika vahelt otsida, selles suhtes on Carsac täiesti lootusetu. Erinevaid mõistuslikke liike eristab peamiselt nahavärv ja kulinaarsed eelistused. Galaktikad on keskmise Eesti väikelinna suurused; kord jäävad peategelased seniuurimata galaktika juhusliku tähesüsteemi suvalisel planeedil surnud linnas lõksu ja leitakse ikkagi üles!
 
Puuduliku keeleoskuse tõttu ei oska ma öelda, kas stiil on originaalis sama sujuv, aga üldiselt eeldaks, et tekst muutub kaudtõlkes pigem kohmakamaks. Romaani üle lugedes üllatas mind kõige enam, kuivõrd poeetiliseks, otse tajutavaks kirjeldused ajuti muutuvad:
 
Meie laager oli nii hirmuäratav ja masendav, et ma ei oska seda kirjeldada. Püüa siiski kujutleda ääretut sünget lagendikku, hämarat punakaslillat taevast, künkanõlvadel ebamääraste piirjoontega pehmeid lumehangi, küngaste vahel ksillide tumedaid ja sädelevaid, lumme vajunud läätsi ning pisitillukesi skafandrites kogusid, kes endale vaevaliselt ühe lennuaparaadi juurest teise juurde teed rajasid. Kalvenolt laskus väsinult lameda silmapiiri taha ja ta valgus meenutas veriseid sõrmi, mis mööda jäävälja meie poole sirutusid. Piiritusse universumisse eksinud haletsusväärse, abitu olendina tundsin, kui kaugel minust on Maa, ning tajusin äkki kõiki neid miljardeid ja miljardeid kilomeetreid, mis mind lahutasid mu koduplaneedist. Mulle näis, et aeg on peatunud ja on tulnud maailma lõpp. Isegi issid olid mulle sel hetkel võõrad, olendid teisest maailmast, mida miski ei sidunud minu omaga. Ulna tundis arvatavasti sedasama: ma nägin, kuidas ta kahvatas ja värisema hakkas. Akeion ja teised sinsuunid istusid läbitungimatute nägudega liikumatult ekraani ees.
 
Tänaseks olen ma vana, väsinud ja küüniline, aga selle romaani ülelugemine lasi mul jälle tunda samustki sensawundat, mis ulmefänniks saama määratud rahvast nagu magnetiga külge tõmbab. (Ei teagi, kas enamik inimesi on selle suhtes tundetud või leiavad seda mujalt?) See puhas, rikkumata entusiasm, millega autor kõigele läheneb, lubab paljustki mööda vaadata. Muidugi, kui ma “Tulnukaid” täna esimest korda loeksin, hindaksin seda märksa madalamalt, aga eks inimene ole paratamatult üks subjektiivne loom.
 
Algselt ilmus see Ralf Tominga tõlge 1968. aastal järjejutuna Noorte Hääles (2. veebruar kuni 29. märts). ETERAs on peaaegu kõik need numbrid olemas, aga paraku ei saa sellele ajavahemikule otse linkida, sest see sait tuletab oma püüdlikus veebistandardite ja heade tavade ignoreerimises lausa Flashi-ajastut meelde. Peate ise filtritel klõpsima, et kõigi trükiste seast õige nimetus ja aasta kätte saada.
 
Tõlgitud on see üsna kindlasti vene keelest (hoolimata raamatuversiooni tiitellehel olevast väitest pole seda inglise keeles kunagi ilmunudki). Pealkiri kattub vene variandiga ja kõik maavälised nimed nagu Souilik, Kalvénault, Beichitinsiantorépanséroset (kes kuulub hr’benide hulka) on umbkaudses foneetilises kirjapildis. Prantsuse nimedega on kas tõlkija või toimetaja korraliku töö teinud ja need on pea viimseni korrektsed, ainult Magnoust on saanud Magniou. Issid muide on nii originaalis kui ka vene keeles hissid, aga keegi tekstiga tegelenutest teadis, et prantsuse keeles on sõnaalguse H puhtalt kosmeetiline, ja valis tõlkesse hääldusele vastava kirjapildi. Kui palju sel mõtet oli, on iseküsimus, sest “issidest” on eestlasel ikkagi natuke naljakas lugeda.
 
Ennastsalgav kuldsulglane, kes selle arvutisse trükkis, on kahes kohas teinud silmnähtava vea ja natuke teksti vahele jätnud: lk 42, kus on juttu rakettidest ja sisepõlemismootoritest, on kahe eri kõneleja read ühte sulanud, ja lk 126, kus tuleb juttu vaprast Ossinsist, on peategelase küsimus “Kes on Ossinsi?” kaduma läinud. Algses Noorte Hääle versioonis on kõik korrektne. Muide, mitmel pool wõrgus liikuv prantsuskeelne tekst on 15+ aastat uuem ja pisut ümber töötatud; tolles rakettidest rääkivas stseenis on juba vihjatud Apollo kuulendudele (“Cependant, nous avons déjà atteint notre satellite avec nos fusées”) ja sisepõlemismootoritega lennukitest pole enam juttu. Võibolla on teksti veelgi muudetud, aga need kohad jäävad minust avastamata, kuna prantsuse keelt oskan ma ainult niipalju, et merde ja mdr segi ei läheks.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Sari "parem hilja kui..." jätkub.
 
See raamat tekitas minus kahtluse, et prantsuse ulme on teistmoodi kui anglosaksi ulme ja üht teise kriteeriumide järgi hinnata on rumal mõte.
 
No, ja "ahuuni minema" on lisaväärtus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Margus Freudenthal

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles