Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Sheri S. Tepper ·

The Gate to Women`s Country

(romaan aastast 1988)

eesti keeles: «Värav Naiste Maale»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)

  • F-sari
Hinne
Hindajaid
16
6
4
1
3
Keskmine hinne
4.033
Arvustused (30)
Arvi Nikkarev

Tegevustik on viidud tuumasõjajärgsesse Põhja-Ameerikasse. Tepper leiab, et katastroofi põhjus peitub inimese pärilikkuses, tema geenides. Geenidesse on kodeeritud vägivald ja hukatus ning seepärast tuleb pärilikkust muuta. Üldiselt on feministid kõiges halvas süüdistanud ühiskondlikke traditsioone, millised on ülal hoidnud agressiivset meeskultuuri. Tepper on pessimist: ei aita ühiskonnastruktuuri muutus, tuleb kõrvaldada ka ühiskonna agressiivsed osad, liikmed. Paljud mehed tahavad kuuluda sõjaväelistesse struktuuridesse, on loomult vägivaldsed. Seepärast tuleb ühiskond korraldada selliselt, et liiki saavad jätkata vaid sellised mehed, kel on julgust olla teistest erinev, julgust mitte sõdida. Romaanis on kujutatud iseseisvaid linnu, milliseid peavad ülal ja juhivad naised. Mehed elavad omaette oma linna garnisonis ning peavad teiste samasuguste garnisonidega sõda..... Raamat on hea ning peab kiitma seda Colorados elavat vanaema, kes pensionipõlves ulmet kirjutama hakkas. Oleks sihukseid rohkem!
Teksti loeti soome keeles
Milady

Arvi on raamatust juba kena ylevaate teinud, nii lisan vaid m6ned m6tted ja ma"rkused. See raamat on hasti kirjutatud, siin on t6esti m6juvad tegelaskujud ning v6imsalt loodud yhiskond. Seda raamatut loetakse ka yheks feministliku ulme tippteoseks. Isiklikult pole ma n6us autori ideega, et inimese va"givaldsus on tema geenide poolt a"ra ma"a"ratud, ega ka sellega, et naised on loomu poolest kindlasti va"hem agressiivsed kui mehed. See on vana nature vs. nurture debatt, mida lihtsalt yhe kasuks lahendada ei saa. Tepper tahab aretada uut, va"hem agressiivset inimrassi. Olgu Tepperi ideedega kuidas on, ta on nende p6hjal kirjutanud va"ga hea ulmeromaani. Soovitan k6igile.
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Need kolm punkti saab teos puhtalt oma kirjandusliku väärtuse pärast - see on hästi kirjutatud. Nii oma ladusa ja loogilise ülesehituse, kui inimeste ja kirjelduste nauditava värvikuse ja detailirohke selguse poolest on ta hoopis teine klass, kui mõni "kuldajastu" kosmosemadin.Kui ma peaksin zanrit defineerima, ütleksin "paranoiline utoopia". Niisiis - kolm sajandit peale tuumasõda elab haritava maa lappidel ühiskond, keda (kui asju õigete nimedega nimetada) pettuste, intriigide ja salamõrvade abil valitseb kinnismõtte all kannatav kildkond. Miks ma seda selliselt defineerin: ülaltoodu võiks olla, eriti ulmejutu puhul, paljutõotav algus, ent autor seda küll nii ei mõtle, tema jaoks on selline elukorraldus silmnähtavalt ideaalilähedane. Kinnismõte on, nagu eelmistes arvustustes mainitud, et inimkonna hädad tulenevad meeste hävitavast võitlustahtest. Kuidas nii ebaloogiline kooslus ülde tekkida sai, on omaette küsimus, ent võideldakse inimese sünnipärase agresiivsuse vastu nii, et viieaastaselt eraldatakse poisslapsed ema ja õdede-vendade juurest ning antakse neile militaarne kasvatus (nii on paljud ühiskonnad kasvatanud tundetuid sõdureid), jäädes pisarates lootma, et noorukil see kunagi ise ära viskab. Agressiivsuse väljajuurimiseks niisiiis võimalikest halvim meetod. Ajupesu on Stalini tasemel - kogu inimkultuurist tunnevad nad peamiselt üht kahe ja poole tuhande aasta vanust verist lugu, mida siis neile söögi alla ja peale pähe tambitakse. Need noormehed, kes naiste eluviis valivad, osutuvad muidugi "paremateks", kui sõdurid, kusjuures ka võitlemises (sic!) - et asi väga tobe ei paistaks, on neile antud müstilisi võimeid. Aga lugege - üks kord tasub seda kindlasti teha!

[10.01.2009]
Niisiis peaaegu 10 aastat peale teose lugemist kirjutan oma arvustusele järje. Stiimuli selleks sain loomulikult ühest eile toimunud vestlusest, kus teosest juttu tuli. Omal ajal panin teosele "3". Põhjendused ilmselt olid asjakohased, kuid ega ma ju enam ei mäleta, kui hästi see raamat kirjutatud oli vmt, mäletan vaid ilget sõnumit... Vaadake, see raamat mõjub halvasti. Me millegipärast ei märka teatud vähemuste puhul, kui fašistlikud, totalitaarsed ja üldisemalt inimvaenulikud need on. Me neelame alla kogu saasta, mida meile serveeritakse ja noogutame takka. Olgu, minu jaoks oli raamat üks süngemaid antiutoopiaid, ühes reas "Hea uue ilma" ja "1984"-ga, kuid kui nende puhul ma veel ei ole kohanud nii lootusetut lolli, kes neid utoopiaks peaks, siis Tepperi puhul tundub pigem normiks olevat sealt midagi "positiivset" leida. Millega siis tegu? Teatud laadi inimeselt inimesele leviva pahavaraga, nagu "Kommunistliku partei manifest"? Ma olen olnud suhteliselt halastamatu ida pool tulnud ideoloogilise sõnniku vastu ja ma ei näe kohelda mujal toodetud teisiti, seega muudan hinnet.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Hinde andmine sellele teosele oli äärmiselt raske - lugemisjärjega raamatu keskel olles oleksin ilmselt andnud "kahe", asi ei köitnud mind kohe üldse ja uni kippus lugedes vägisi peale. Siis läks tegevus aga korraga käima ja kohe vägagi huvitavaks. Enamgi veel - raamatu igav esimene pool tundus nüüd vajaliku ja asjakohasena. Sisust on siin üht-teist juba eespool räägitud: naiste linn, mehed elavad müüri taga garnisonis oma elu, kaks korda aastas on karneval ning mehed tulevad linna prassima ja sugu tegema. Linnas elab siiski ka mehi, need kes sellise valiku teinud on (valik tuleb teha 15 aastaselt), kuid neid on üsna vähe. Sõjamehed kaitsevad linna tühermaal elavate bandiitide eest ning aeg-ajalt peavad erinevate linnade garnisonid omavahel veriseid sõdu. Esmapilgul niisiis üsna nüri ja igav maailm, kuid nagu öeldud, paljastuvad tegelikud tagamaad alles teose lõpuosas.

Aga lisaks naiste linnale kandub tegevus vahepeal ka eemale mägede vahele, kus on säilinud üksildane ja räigelt patriarhaalse elukorraldusega kogukond. Vot see osa raamatust oli üks värvikamaid ning ma nautisin seda perverssel kombel...

Raamatut nüüd ideelise poole pealt vaagima hakates ei saa autoriga muidugi paljuski nõustuda, kuid mind need ideed väga ei häirinudki. Pigem häiris mind see telepaatia värk, mida ulmekirjanikud kahjuks kangesti armastama kipuvad. Clarke oma "Lapsepõlve lõpus" käsitles asja hoopis teisel tasandil, antud kompotti see kraam aga ei sobinud. Hindeks rebib igatahes nelja välja, väärib lugemisvaeva kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
nore

Alguses, kui raamatut lugesin ja vahetult pärast teose läbilugemist, oleksin andnud kindla viie. Meenus aga U. Le Guini "Pimeduse pahem käsi", mis käsitles meeste (isaste) agressiivsust minu meelest palju paremini. Üldse neid kahte tegelikult erinevat teost kõrvutades jääb "Värav..." kuidagi kahvatuks ja odavaks, ei tekitanud tõeliselt heale raamatule omast emotsionaalset segadust.Raamatu kiituseks peab aga ütlema, et tegevus ei olnud tapvalt igav, lugemisvarana ajaviiteks on ta kaasakiskuv ja sisukas piisavalt.Niisiis, VÄGA nõrk viis.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Võimas ühiskond, indeed! Mis lähimal vaatlemisel osutub aga liivakasti-ühiskonnaks. Minu lapsepõlves olid ka head tüdrukud, kes kenasti kodu mängisid, pahad poisid kes kõike lõhkusid ning ennast katki kukkusid ning mõned "head poisid", kes tüdrukutega mängisid.Ainult et reaalses elus kipuvad head, isegi väga head tüdrukud millegipärast ikka rohkem pahadest poistest huvituma.

Sellised liivakasti-kooslused saavad toimida ainult kasvatajate järelevalve all. On näha, et vanaema on lastelaste kantseldamise kogemused eeskujulikult paberile teisendanud ning tulnud välja aparaadiga, mis ebaloogilist elukorraldus hinges hoiab - Naiste Maailma Nõukogu.

Viimase puhul ei saa üle ega ümber paralleelidest eesti keeles suhteliselt hiljuti ilmunud Norman Spinradi satiirilise raamatuga "Terasunelm". Feric Jaggari ning NM Nõukogu kõrgeimad eesmärgid on sisuliselt identsed ning vahendidki eesmärgile jõudmiseks võrdlemisi sarnased.

Ühesõnaga, seni kuni jätkub naiskirjanikke, kes tõsimeeli usuvad, et üllas eesmärk pühendab mistahes abinõu, on võrdlemisi silmakirjalik rääkida ainult meeste sünnipärasest agressiivsusest või verejanust.

Romaan jätab logiseva mulje ning seda peamiselt kompositsioonilise poole pealt.Oma mängureeglite järgi toimivas maailmas on autor suutnud realistlikult mõjuvaid tegelasi kujutada. Viimane on ka peamine asjaolu, miks seda raamatut lugeda tasub.Lausa kurioosum on aga muu sündmustiku seisukohalt põhjendamatu lõik naiste elust superpatriarhaalses kogukonnas. Haige stseen, mida mina suudan mõtestada vaid kujunemisjärgus tüdrukutele tupekrambi külgeehmatamise katsena.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

No ma olen Andriga rohkem kui nõus. Ja ytlen oma arvamusena, et teose kandev idee, ehk "naised on tublimad ja yldse mitte nii vägivaldsed kui mehed" ei pea justkui paika mitte. Ja see Andri liivakasti teooria! See on lihtsalt suurepärane selle teose iseloomustamiseks. Raamat kui selline on muidugu kenasti kirjutet ja suht loeatav, aga kolme saab ta ikkagi minujaoks logiseva idee ja hulga loogikavigade pärast. Lugeda tasub seda kindlasti ja olgu see nii eevatytardele kui mehepoegadele hoiatuseks, et tegelikult pole kuidagi hea kui ainult yx sugupool on tyyri juures. Isaste lollusi on näidanud ajalugu (samas väidetakse, et iga otsuse taga on mingi naine, nii et sic!) ja emaste lollustest räägib antud teos.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Najah, raamat oli t6epoolest kuni keskpaigani IGAV... siis aga omandas 2kki t2henduse ja s1ndmusedki l2ksid k2ima. V2ga omap2rane n2ide sellest, kuidas tilk t6rva kattis meepoti. Liivakasti ja geneetilise valiku ideed meenutasid kergelt D11ni ja sealseid aretajaid. "Naiste maa v2rav" loos aga oli see kandev joon n6rgem, ei olnud ju valikki mitte nii t2iuslik. P2ris l6pu eel anti valikule veel 1ks vaatenurk. Meeldis see, et raamatus jutustati korraga mitut erinevat lugu. Osa neist olid veel pealiiniga 1sna n6rgalt seotud. See ehk kergitaski hinde neljalt viieni. Kasvatuse ja geneetika vahekorrast veel nii palju, et kuigi s6dureil olid k6igil vanemateks mehed linnadest, l2ksid neist paljud siiski selleks, et j22da v2lja. Mis muidugi liivakasti ideega, mis samuti algul p2he tikkus, eriti klappima ei tahtnud hakata. Korrast nii palju, et mulle k1ll ei tundunud see kusagilt ideaalpildina. See n2is olevat lihtsalt parim v6imalus halvemate seast. Meenus ka Ian Watsoni suurep2rane "Deathhunter", kus abin6ud olukorra kontrollimiseks sarnanesid m6ningal m22ral Tepperi kujutatule.Meeste ps1hholoogiat ja nende maailma paistis autor k1ll tundvat v2ga v2he v6i lausa nullip2raselt. Meestegelased n2isid olevat k6ik 22rmiselt ebausutavad, v2lja arvatud linna garnisoni algne 1lem (Michale oli vist ta nimi). Tema hoiak, et seni kuni naised t88tavad, toidavad ja k6ike muud lausa vabatahtlikult ja ilma mingit hinda k1simata, siis ongi see ideaal. SEE n2ib mulle endale olevat palju t6en2olisem ajend linnast v2lja j22miseks, kui miski muu. Michael on ehk tegelane, kellest ongi k6ige rohkem kahju.
Teksti loeti eesti keeles
Killu

Pole ühtegi teist nii head sedatüüpi raamatut lugenud (gender-ulme). Lugesin ja nautisin iga sõna. Nii palju elutarkust pole ka tükk aega ühestki raamatust kumanud...Tepperi hea külg on see, et peale nauditavate lausete ja mõtete on tal veel huvitav tervik ka, tihti väga põnevate karakteritega kirjanikel jääb tervikust puudu. Nagu Miladygi ma ei nõustu sellega, et geenid kõik ära määravad... mingi hulk agressiivsust ehk siiski, aga kas see muutub teotahteks või sõjakuseks on vist siiiski kasvatuse otsustada.Ja kui ka eeldada, et Tepperil on õigus, siis ühe vea tegid nad seal maailmas siiski, nad unustasid ära, et ka mõned naised on agerssivsed (nagu näiteks Myra :-) või teised kes ära põgenesidmustlaste juurde). Need oleks tulnud ka eraldada, kui nad oma "tõuaretust" oleks edukalt läbi viia tahtnud....Aga raamat oli ise tõesti huvitav, soovitan kõigil lugeda
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

"Värav..." oli minu jaoks tõeline negatiivsuspomm. Närisin, raiusin ennast sellest raamatust läbi, aga milleks oli seda vaja? Poole peal lootsin, et ehk läheb paremaks -- no ei läinud. Kurb, kurb on halvimat hinnet anda, aga minu jaoks polnud see raamat rohkemat väärt. Hea seegi, et ma esmapilgul ainuke pettuja pidin olema. Alla ma nii kergelt ei anna -- kui kätte juhtub, loen ka "Rohtmaa" läbi -- aga kui ka too paremaks ei osutu, siis tõmban Sherile kriipsu peale. Parem nii mulle endale, kui ka teistele, kes ei pea rohkem `ühtesid` selle autori juures nägema.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Ei saa kurta jutu üle. Sobis lugeda küll, ei mäleta, et oleks igav olnud. Jamps on otsida raamatust mingit (antud juhul) feminismipropagandat. See on lihtsalt maailm nagu ta kunagi, kusagil võib olemas olla (olnud) või vastupidi. Sisu oli uus ja huvitav ja see luges. Minu jaoks.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Ostsin, lugesin ühe hingega läbi ja loen praegu uuesti. Tõuaretuse seisukohalt tundub päris hea idee. Ja kellele ei meeldi telepaatia kui teemaarendus, siis kurb küll, aga tuleb arvata, et neil lihtsalt see võime puudub. Või puudub soov seda ära tunda. Minu meelest on autor väga hästi lahendanud paljude naiste ees seisva dilemma: "pahade poistega" on küll tore koos voodis olla, aga lapsi nendega tihtipeale ei tahaks. Samas on turvalise, mõistliku ja mõistva mehega elamine vahetevahel nii lõpmata igav... Põhimõtteliselt võikski ju nii olla. Soovitan lugeda kõigil, eriti ürgmeheliku mõtteviisiga meestel.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Pole viga. Üpris kiiduväärt teos. Algus läks vaevaliselt, kuid viimased sada lehekülge olid päris põnevad. Mõnele mehele võis see teos tunduda küll liiga diskrimineeriv või tema mehelikku uhkust riivav, kuid see ei heida küll raamatule halba varju. Ühiskond on üsna omapärane. Naised valitsevad, teenijamehed annavad nõu ja abistavad. Sõdurid elavad oma elu garnisonis. Sõdurid on täielkult poliitilisest elust eraldatud, neid ei lasta võimu juurde kuna kardetakse uut kohutavat ja laastavat sõda nagu selleks oli nn. vaplus. Kuna naised üksi ei saa ka hakkama, peavad teenijamehed täitma selles osas meeste rolli. Nemad on ka naiste laste isad. Teenijamehed on saanud ka sõdurikoolituse, kuid lahkusid omal soovil garnisonist 15. eluaastal.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Hästi kirja pandud küll, kuid siiski ei jäta tunnet, et nüüd oleks mingi erilise saavutuse otsa komistanud. Maha muidugi päris ei laida, eks siin oli ka ikka ühtteist huvitavat. Siiski on olemas paremaid gender-fantaasiaid (ka eesti keeles). Nelja väärt kirjandusliku poole pärast.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Lõhmus

Ei saa panna kõrgemat hinnet raamatule, mis ennast ka korduval kättevõtmisel lugeda ei lase. Hea näide halvast kirjandusest.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Võtsin kätte järjekordse Varraku ulmeteose ning jahmusin, kui hea kraami otsa olen ma sattunud, võrreldes Phlebase ja muude soperdistega, mis samuti tänu Varrakule eesti keeles ilmavalgust on näinud.Ehk on see tänu Krista Kaerile, ent VNM suudab tõesti köita oma fantastilise, samas realistliku käsitlusega, mis on antud edasi ilmselgelt väga laia silmaringiga inimese poolt. Viimane asjaolu ei sunni aga Tepperit külvama oma teosesse targutusi, erinevalt megapaljudest autoritest, keda lugenud olen.Kuigi VNMs puudub üksik haarav ja silmapaistev faktor (Goblin Reservation), on VMN näol on tegemist tõeliselt tugeval tasemel oleva raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles
Kairit

"Naiste maailma" teemat on käsitletud palju, nii õnnestunult kui ka ebaõnnestunult. "Värav..." on üks õnnestunud näide ja huvitav ka selle poolest, et kui paljud teised samalaadsed üllitised on üles ehitatud konfliktile, mis antud maailmakorra purustab ja vähemalt osaliselt selle ebaefektiivsust tõestab, siis Tepperi maailm jääb püsima hoolimata tegelaste pingutusest midagi muuta.
Natuke kripeldama muidugi jäi, et kuidas sellises ühiskonnas masside juhtimine ikka nii lihtne oli. Ei saanud ei naised ega ka mehed aru, et nad on süsteemi ohvrid... isegi igasugu hälbed, nagu mustlased ja rändnäitlejad, olid range kontrolli all. Vähemalt see isside valik sündivatele lastele, iga vähegi loogiliselt mõtlev emme oleks seda pidanud ju taipama, või kuidas?
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Üks feminoseksismi õhutav kahtlase väärtusega raamat Ameerikamaalt. Just sellise ideoloogia eest on meid hoiatanud Robert Merle... Loodetavasti jääb värav sellisesse "utoopiaühiskonda" siiski igavesti suletuks. Ideaalmees on naiste jaoks teatavasti galantse härrasmehe ja toruluksepa kombinatsioon ning see kurb tõde kehtib ka Tepperi kohta.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Kogu raamat on ehitatud üles vanade kreeklaste maailmakorralduse moonutatud versioonile.
Peamine osa on Sparta korraldusel, mida on muidugi ka veel laiendatud. Spartiaadid elasid nimelt umbes 14 meheliste seltsingutena, mis on võrreldav mingilmääral siinsete aastakäikudega. Spartas naised pidasid maja elik juhatasid orje ning eks olnud need majapidamisedki polistel ehk linnakestes. Muideks, vennad võisid pidada ka üht naist, kelle juures siis vaheldumisi külas käisid, aga erinevalt sellestisnasest raamatust oli graafik muidugi vabalt muudetav.
Kreekas lõppes lugu igatahes spartiaatide arvu allakäiguga, no seda juhtub muidugi kõrgklassiga koguaeg, et väljasureb - raisk. Põhimõtteliselt juhtub see ka sellessinases paberkandjas.
Tepperi süsteemis vajab mees alguses mingisugust sõjaväelist distsiplineerimist, et selles täielikult tüdida ja siis tulla välja sellest supist inimesena.

Aga raamat jättis kripeldama küll, et kas nad tõesti nii nad soovivad? Naised, tähendab ...
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Virunurm

Sisu (feministlik utoopia) on siin niigi lahti lahatud, seda ma arvustama ei hakka. Ütlen vaid, et raamatu idee mulle iseenesest meeldis.

Mis meeldis:
- lahe jutustamislaad (olija/pealtvaataja vastandamised, isegi see draamamajandus hakkas lõpuks meeldima).
- ladus keel.
- realistlikud tegelased; nad käitusid nii, nagu sellised inimesed sellises maailmas käituda VÕIKS.
- loogiline, iseendaga kooskõlas tegevustik; iga sündmus / nähtus areneb teistest, mitte ei juhtu "niisama".
- usutav maailm.
- huvitav lähenemisnurk. Apokalüpsis ja antiik olid just parajas tasakaalus, et kumbki teist üle mängima ei hakanud. Mineviku/tuleviku, sparta/garnisoni, elavate/surnute riikide vahelduv võrdlemine ja vastandamine meeldis.

Mis ei meeldinud:
- pealkiri :)
- action ja pseudo-põnevus Pühamaa ümber.
- raamatu köide ja kujundus.
- raamatu paar esimest lauset.

Mis jäi puudu:
Iga raamatu lugemine peaks midagi andma. Kas targemaks tegema; või millegi üle mõtlema panema; või veel miskit muud. Aga seda ei juhtunud. Ja seepärast ei saa see raamat hindeks viit.

Kokkuvõte:
Soovitan soojalt!
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

See on raamat, mida tuleks lugeda ... üks kord. Ja siis sügavalt sügavalt järele mõelda.Võib-olla ei ole raamatus kasutatud just kõige värskemaid ideid. Nii tuumasõja järgsest maailmast kui ka salajastest tõuaretusprogrammidest on kindlasti palju põnevamaid raamatuid kirjutatud. Aga mis teeb selle konkreetse raamatu eriliseks, on õhkkond, mida autor on suutnud kirjeldada. See on nii loomutruu, et mingi hetk võib isegi unustada, et tegemist on ulmeraamatuga. Ja vähe on raamatuid, kus autori naiselikkus tähesõdalaste machodele nii pika puuga ära teeb.
Teksti loeti eesti keeles
Kaupo Rebane

Üle hulga aja mulle üks raamat, millest jäid ka mingid järelmõtted. Sarnaselt filmidega peaks selle alguses olema märkus „vajab vanemlikku selgitust“.
Alguses oli kõik kas nunnu või groteskne, sõltuvalt soolisest vaatenurgast. Lõpuks jäid kõlama karmid tõdemused: meeste vandenõud võrreldes naiste omadega on nagu liivakastimängud; meeste julmus ja vägivaldsus võrreldes naiste omaga on kerge togimine ainult. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Margus Freudenthal

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles