Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Harlan Ellison ·

Santa Claus vs S.P.I.D.E.R.

(jutt aastast 1969)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1969; jaanuar
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «V-A-M-P-I-I-R jõuluvana vastu»
Harlan Ellison «Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames» 1999

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
6
0
3
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (12)
Arvi Nikkarev

Jutt on James Bondi paroodia. Ameerika poliitikutesse (Johnson, Reagan, Nixon jt) on pea kaudu sisenenud tulnukad. Just seepärast poliitikud nii vastikult käituvadki. Superagent Kris saab ülesandeks nende tegevus peatada. Vangistusohu korral tulnukad lahkuvad oma “anumast” ja hävitavad enese. Operatsiooni käigus paar poliitikut surmatakse aga ülejäänud annavad pühaliku lubaduse mitte enam sigatseda (näiteks lubab Johnson lõpetada sõja jne). Lahedat jutustust saab lugeda kogust “The Beast That...”.
Teksti loeti vene keeles
Tarts

Väga muhe paroodia. Muuseas, mulle jääb suht salapäraseks (nagu ka eestikeelset väljaannet toimetanud herr Nikkarevilegi) mis sai poliitikust, kes tulnukast vabastamata jäi. Kas ta kurikael läks tõepoolest Ellisonil meelest (mis loo lyhidust arvestades väga ebatõenäoline näib) või oli plaan kirjutada veelgi samal teemal ja midagi kopsakamat. Või miski kolmas võimalus. Viis kukub siit kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Nelja saab jutt eelkõige seetõttu, et ma ei salli seda James Bondi teemalist jura...

Ma pole suutnud ühtegi Bondi filmi lõpuni vaadata, ega sundida end ühtegi selleteemalist raamatut lugema. Seega langeb minu jaoks jutu väärtus kohe paugupealt, kuna seal sedavõrd nüri tegelane ringi müttab... einoh, ma saan aru küll, et tegu on paroodiaga James Bondile. Kuid mõni poppikoon on ikka sedavõrd jäle, et ma ei suude toda isegi paroodiana taluda...

Kui aga James Bond välja jätta... siis andekas jutt, Avo Nappo peaks selliseid kaifima... üks lõputu trall ja palagan ühtejutti!!!
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Kalevipoeg

Njah, juttu oli nagu vähe ja seda va parooodiat palju. Ehk oleks loole rohkem roåhku paigutama - kippus kohati liialt me eestimaise "Splätteri" jahimaile ronima.Aga see salaplaanide kirjeldamine oli andekas - idee sellest, et rassilised vastuolud ja kuritegevus midagi imporditut on, oli mo~juv.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Tore paroodia, aga sisu tuleb paraku tagaotsitavaks kuulutada. Ja veel kogu see supertehnika kirjeldamine... kiiga insenerlikuna tundus. Pealkirja tõlge... ämbliku teisendamine vampiiriks mõjus kui plastmassnööbi õmblemine hinnalise pintsaku külge. Muidu muhe kraam.:)
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Võrratu jutt, kas teate!

Viie saab ka selle eest, et see «James Bondi jura» läheb mulle üsna kõvasti korda. Et Bond (küll vaid filmi oma) lausa sama suur fännamisobjekt kui ulme... Ja Bondi-filmid on muidugi klass omaette.

Aga noh tegelikult on lausa võssa kõik need käsitlused, mis selles loos vaid Bondi-paroodiat näevad. Silmaring lihtsalt ahtake. 60ndail oli erinevaid superagendi-filme ikka tohutus koguses. Ja mina hindan seda täiesti Bondi-konteksti väliselt. Lihtsalt äärmiselt naljakas jutt!

Kuigi ma Ellisoni poliitvaadete eest sentigi ei annaks ja teda sarnsaselt paljudele ennasttäis mölakaks pean, oli siin siiski tegemist intelligentsete naljadega. Naljadega, mis keskmisele prätchettiaanile ilmselt pärale ei jõua.

Ja täis punktid saab lugu kätte just selle õnnetu Spiro T. Agnew pärast:) Aga et miks ta meelest läks? No oli lihtsalt selline ülimalt mõttetu mees, et läks tõesti enamikul ameeriklastest meelest ära, kuigi oli asepresident.
Teksti loeti eesti keeles
nore

Nõrk. Arvestades, kui lai leht see mees (Harlan Ellison) on, väga nõrk. Arvatavasti kirjutaks umbes 90 % "Algernoni" autoritest sama sisuka ja sama kvaliteetse vormiga jutu soojenduseks nii kell 6 hommikul. Loo ainukeseks positiivseks aspektiks võib lugeda USA mõningate tuntud kodanike sissetoomist, aga selleks ei pea just väga suurte kirjanduslike võimetega olema.
Teksti loeti eesti keeles
Orcus K.

Nagu mingi Bondiloo ja Supermani paroodia. Tõsist lugemisnaudingut ei pakkunud ja naljaga pooleks võtta ka ei osanud. Võimalik, et ameeriklased saavad sellisest poliitilisest irooniast rohkem aru. Peategelane lõhnab Leslie Nielseni järgi. Igatahes selle looni jõudes mõtlesin, et mille eest see Ellison kõik need Hugo ja Nebula präänikud kokku korjanud on!
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Kuigi SPIDER on leidlikult VAMPIIRiks tõlgitud, ei ole see IMHO siiski päris õige. Ämblikel on nimelt kaheksa jalga ja tavaliselt samapalju silmi. Kaheksa oli aga ka neid VAMPIIRi agente. Minu arusaamist mööda vampiiridel need andmed ei tohiks kattuda.

Arvan, et antud jutt oleks veidi paremini mõjunud kui ta ei oleks olnud nii (pingutatult) veider. Vaene Ellison püüdis siin meeleheitlikult nalja teha, aga kahjuks ei tulnud see eriti hästi välja. Naerma ei ajanud ja vaid paar korda kõverdusid suunurgad muigeks.
Tekst on antud edasi kuidagi ükskõikse kõrvaltvaataja pilguga ja kujutas endast Bondi (või teiste salaagentide!) paroodiat poliitilises kastmes.

Arvatavasti unustas Ellison selle Spiro Agnew`i meelega ära. Ka alguses, kui vaenlaste nimed ette loeti kujutati teda sellise tundmatu, vähetähtsa kujuna.
Teksti loeti eesti keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Margus Freudenthal

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles