Karel Michal

Niisiis on maakeral müstilise Külastuse mälestuseks viis Tsooni, mis paiknevad nn. Pielmanni radiandil. Maha on jäänud hulk vidinaid, mis inimestele loomulikult huvi pakuvad. Tsooni külastamine on äärmiselt ohtlik kuid lisaks ametlikule kanalile tegutsevad aardekütid ehk nn. stalkerid.Teos koosneb neljast eri osast, millest kolmes näeme maailma stalkeri Redrick Shoeharti silme läbi; esimene neist on kirja pandud esimeses, ülejäänud kolmandas isikus.Stalkerid on tegudeinimesed - Tsoon on nende jaoks ennekõike mehisuse proov, tagajärgedele ei mõelda, südametunnistusepiinad uputatakse pudelisse.Romaani väärtusteks pean stalkeri õnnetu ning inimvihkajaliku loomuse avamist (metsloom puuris) ning Dick Noohani peatükis esinevat filosofeerimist Külastuse iseloomu üle. Huvitav moment on lõpuosas (romaani tegevus hõlmab kaheksat aastat) avatav tendents stalkerluse degradeerumisele küberstalkerite kasutuselevõtu läbi - kõrvalseisjal on seda raske tõsiselt võtta.Veel - ühes järgnevas arvustuses on viidatud slaavi hinge suurele osavõtlikkusele - mina lugesin tekstist välja peamiselt halvakspanu ja vihkamist. Vihatakse kõike mis liigub, vähegi tüsedamaid inimesi nimetatakse paksmagudeks, lapsed on vinguvad kakerdised jne. jne. Ma ise olen sitt ja kõik muu on ka sitt... paralleele võib tõmmata kasvõi Zelaznyga. Mõtlemapanev raamat kindlasti.

Juba katkendist, mis oli kuskil seitsmekümnendate keskel avaldatud ühes ulmeantoloogias, piisas arusaamiseks, et seda ramatut peab lugema. Ometigi oli seal avaldatud ainult romaani algus, põhitegevus oli alles ees. Igatahes, kui ma kogu romaani olin esimest korda läbi lugenud, alustasin kohe otsat peale. Ja romaani on peidetud nii palju, et iga lugemisega avastan ikka midagi uut.

Romaaniga seoses võib arutada väga mitut plaani. Jah, inimkond pannakse paika - meid isegi ei märgata, kui tee ääres rohelises piknikut peetakse. Juba sellest piisanuks, et hea raamat olla. Aga siin on veel palju muud. Kuldne kuul, mis soove täidab - kah piisanuks heaks raamatuks. Aga minu arvates, põhiline on ikkagi Inimene. Just Inimest otsivad Strugatskid oma loomingus. Ja mida Sa hing oskad veel soovida, kui "Stchastja vsem. Darom. I pust ni odin ne ujdet obizhennõi..."

Film "Stalker" on lihtsalt hoopis teine lugu. Ja ka Stalker on tene. See pole "Pikniku" elujõuline Redrik, vaid paistab esmapilgul lausa äpuna. Aga võib olla peaks just tema ise sinna soove täitvasse ruumi minema, igatahes on ta peajagu üle kõigist neist Kirjanikest ja Teadlastest. Aga ta ei lähe, sest tal on vastutustunne. Ja ta ei karda mitte vastutust, vaid seda, et ta salasoovid ei ole kõige õigemad, et ta pole seda väärt, ja otsibki "väärikamaid", kes aga temale endale igati alla jäävad. Väga raske ja traagiline olukord. Ja mis võiks olla selle lahendus?

Filmi vaadates olin ma alguses lausa pettunud - raamatuga polegi midagi ühist. Kuid ega film halvem pole, see on lihtsalt hoopis teine lugu hoopis teises zhanris ja ka tegija on teine. Ühist vaid Tsoon, Stalkeri nimetus ja Strugatskite nimed stsenaariumi autoritena. Ja põhiline - kokku olid saanud suured Inimese otsijad Strugatskid ja Tarkovski.

Loomulikult sai kaua kaalutud, et milline tekst sellist au siis väärt on. Kandidaate oli mitmeid, aga elu tegi omad korrektiivid ning mingil hetkel sai mulle selgeks, et personaalne 1000 saab vaid mõni vendade Strugatskite teksti arvustus olla. Eneselegi ootamatult leidsin, et selleks võiks olla romaan «Piknik teepervel»? Romaan pole kindlasti minu lemmiklugu vendade loomingust, pigem selline oluline, mis ikka ja jälle minu jaoks aktuaalseks on muutunud ning millega ma ikka ja jälle olen tegelenud. Olen seda korduvates väljaannetes lugenud. Ning nagu Valjagi alustasin ka mina kõigepealt sellest «Antologijas» ilmunud katkest, tõsi märksa hiljem, sest 1973. aastal polnud minust veel vene keeles lugejat (ma ei osanud siis veel isegi eesti kirjatähti lugeda), hiljem tuli juba see 1980. aasta kogu «Nenaznatshonnõje vstretshi», pärastpoole (juba ülikoolis) see märksa täielikuma tekstiversiooniga 1984. aasta kogu «Za milliard let do kontsa sveta». Seda viimatinimetatut kasutasin ka ülikooli esimesel kursusel vene keele lektüüriks... meil oli ühikatoas permanentne raamatukogu eksemplar, mida siis me järgemööda laenasime ning mille alusel me siis igasuguseid töid (lektüür, esseed jne.) teostasime. Kusagile 80ndate keskpaika jäävad ka minu esimesed katsed Strugatskeid tõlkida... nooruse kõrkuses sai muidugi kohe alguses nende kõige rängemate tekstide kallale mindud... ka romaanist «Piknik teepervel» peaks proloog ja esimene peatükk kusagil sahtlipõhjas alles olema, mis õnneks pole oma kümmekond aastat silma alla sattunud – hea on!

Isiklikult edeneb mul alati selle romaani lugemine üsna vaevaliselt, aga kui lõpetan, siis on taas selline tunne, et kurat küll oli ikka hea tükk. Romaan on otsekui tasakaalu kirik keset Strugatskite loomingu küla. Siin on lennukaid fantastilisi hüpoteese ja rohket ulmebutafooriat, mis on omane just sellele Strugatskite loomingu varasemale, paremale ja populaarsemale osale. Samas on kirjutamislaadilt teos pigem sinna sotsiaalkriitilise ulmehõngulise proosa kanti, mis iseloomustab Strugatskite hilisemat ja raskepärasemat loomingut. Esiplaanil toimuv lugu on ju selline üsna tavapärane linnaelu kloaagi kirjeldus, aga see ulmeline tagumine plaan, mis ajuti vaid jumet annab ning siis jällegi kõik enda alla matab. No on geniaalne teos!!! Viie paneks juba ainuüksi selle stseeni eest, kus Redil on surnud isa koju tulnud ning siis küllatulnud Dick Noonaniga napsu võetakse ja siis Pärdik (siiski Pärdik, mitte Kiisu!) zombi juurde läheb ning end tema vastu nühib. Selles stseenis on ängi rohkem kui kümnetes õudusromaanides, rääkimata juba stseenist, mil Pärdik ja Redi surnud isa omavahel öösel kõnelevad...

Filmist «Stalker» ei taha ma siinkohal rääkida, sest romaani ja filmi seostamine oleks ilmne liialdus ning hoolimata Andrei Arsenjevitshi ilmsest geniaalsusest jääb film romaanile rängalt alla. Ka igasugused võrdlused «Ramaga» on kohatud, rääkimata tasemete vahest, ütleks vaid seda, et Strugatskite romaan ilmus lihtsalt aasta varem!

Romaani tee lugejateni oli ränk. Ajakirja «Avrora» toimetus riskis romaani avaldades paljuga, sest Strugatskite avaldamine oli üsna ebasoovitav tegevus. Kohemaid saatis aga organitesse teele kirja ülivalvas Aleksandr Kazantsev, kelle üks leebemaid etteheiteid oli see, et külalised kosmosest on kujutatud Maad reostavate lurjustena ning külastuse ala nimetakse Tsooniks (mis Venemaal tähendab teadupoolest vangilaagrit). Valvsa fantasti näpunäiteid pandi tähele, nojah ning ka teised seltsimehed püüdsid hoolega ja juhtuski nõnda, et autorikogul «Nenaznatshonnõje vstretshi» kulus kaheksa aastat, et lugejateni jõuda. Seda, mida läks autoritele ja nende tervisele maksma see lõputu ametnike ja lurjuste kadalipp, seda ei ole ilmselt ükski maapealne instants võimeline kokku arvama. Tragikoomiline on see, et VAAP (Üleliiduline Autoriõiguste Agentuur) ei häbenenud NII ebasoovitava romaani avaldamisõigust müümast. 1977. aastal ilmus romaan inglise keeles (sai kaks auhinda), 1978. aastal rootsi keeles (jälle auhind), 1980. aastal prantsuse keeles (loomulikult auhind). 1979. aastaks jõuti isegi kaks korda valmis filmida «Stalker», aga romaani kaante vahele jõudmist ükski eelloetud fakt küll ei kiirendanud.

Lõpetuseks ka paar sõna eesti tõlkest. Kui inimene loeb ainult eesti keeles, siis pole Maiga Variku tõlkel väga vigagi. Kui aga võtta kõrvale originaal, siis tekkib teatav rahulolematuse tunne, asi pole maitses, vaid tõesti on tõlkija mitmetes kohtdes lubanud enesele liigseid vabadusi, mis antud romaani puhul seisnevad põhiliselt üldmeeleolu silumises. Strugatskid on rohmakamad ja rämedamad, kui seda eesti tõlge arvata lubab. Ning küsimus pole üldsegi erinevates romaani variantides: olen lugenud korduvalt ka just sedasama väljaannet kust eesti tõlge tehti...

Romaan ise on igaljuhul geniaalne. Kel lugemata, see lugegu! Teistel jääb vaid uute kihistuste avastamisõhin.

Filoloogitsejate ja muude skribantide "levelil" on praeguseks enam-vähem omaks võetud fakt, et raamatut ja selle põhjal tehtud filmi üheaegselt võitlusareenile ei lasta. Mispärast siis? Sest mõlemal on oma eesmärk ja mõlemal just selle eesmärgi nimel valitud vahendid (erinevad kaliibrid nagu). Juhul, kui on tegu otseselt raamatu reklaami või nostalgia või paremaks tegemisega, siis ehk võib mööndusi teha, kuid väärtfilmi tööstuses sedapsi ei lähe.

Tarkovski "Stalker" võtab Vendadelt vaid stalkeri motiivi ja arendab seda omal taustal edasi: retk, otsing, surm, ajutine väljaastumine talumatust reaalsusest. Seda filmi võib vaadata taustaks Carlos Castaneda raamatutele (või vastupidi, C.C-d taustaks võttes). Küsimus on autorsuses. Muidugi peaks tänapäeval vist iga näpatud motiivi eest kõva raha autoritasudesse plekkima... Aga antud juhul need summad suurt astronoomilisteks ei küüniks.

"Väljasõit..." teenib muud eesmärki (mitmeid muid eesmärke). Konfliktid on teised, taustad, lugeja/tarbija konksu otsa saamise vahendid on teised. Ja muidugi parimast klassist - hindamisel probleeme ei tekitanud.

Raamat on lihtsalt tüütu. Läbi välismaise butafooria imbub venelikkuse (nõukogudelikkuse?) hõngu nagu kantud sokkide haisu pulmalauas. No kui juhtivad ulmekirjanikud ei suutnud kapitalistlikku maailmagi usutavalt kujutada, mis siis veel muudest visioonidest rääkidagi. Lõpuparool ÕNNE KÕIGILE, TASUTA JA ET KELLELEGI EI TEHTAKS LIIGA kõlab muidugi võimsalt, aga see venelaste pidev õnneigatsus muutub pikapeale iseenda paroodiaks. Ma olen kindel, et kui seda müütilist õnneigatsust natukenegi analüüsida, selgub, et venelasel polegi õnneks muud vaja, kui võimalus ilma tööd tegemata raha saada, odav alkohol ja siniseks värvitud saja juurdeehitusega laudadest putka kuskil seenemetsade keskel.

Klassika küll, aga nõuab ilmselt täie rinnaga nautimiseks spetsiaalselt soolikat, mis mul tundub täiega puuduvat. Mage.

Lukas arvustas enesekindlalt viimase lause juures venelaste õnne otsimist, kuid mulle, kellele see "venelaste õnneigatsus" nõnda tuttav pole, tundus selles rohkem väljenduvat Redi hinge, mis oli küll olnud aastaid stalkeriks ja just saatnud oma eesmärgi nimel noore poisi surma, kuid oli siiski Redrick mitte Raisakull, kes hoolimatult kõik oma teel surma saatis oma eesmärgi nimel, nii et nõnda olid lõpuks soovipallikese juures Redil keelel vaid hukkunud poisi isetu soov. Aga noh, seegi on vaid üks võimalik tõlgendusviis, myb liiga banaalne isegi, kuid tõlgendus siiski.